Venemaa propaganda edu selles seisnebki, et valesid tambitakse järjekindlalt, seal ainult jaburused ongi. Kõige krooniks on aga ütlemine, et Venemaa pole kunagi kellelegi kallale tunginud.

Toomas Alatalu, väliskommentaator
Pirita esimese rannahoone põletasid omanikud kindlustusraha lootuses maha (0)
27. juuni 2022
Tallinna linnameedia

Esimesel iseseisvusajal kees Tallinna randades vilgas seltskonnaelu ning Piritale ja Pelguranda rajati kaunid puidust rannahooned, mis nõukogude ajal linnapildist kadusid. Pirita rannaala areng sai kiirema hoo sisse tegelikult juba eelmise sajandi esimestel kümnenditel. Päevitamine ja ujumine muutusid juba rohkem igapäevaseks, sarnanedes üha enam tänapäevase rannakultuuriga. Reklaamides nimetati seda randa “ilusate kehade, saledate jalakeste ja võluvate vormide börsiks”.

1924. aasta novembris esitas Harju maakonnavalitsus põllutööministeeriumile Pirita supelranna asendiplaani koos üksikute hoonete joonistega. Kõik edaspidine sõltus Pirita ranna keskse ehitise ehk rannahoone valmimisest, on kirjutanud ajaloolane Robert Nerman.

Esimene, vaid väikese kohvikuruumi ja riietuskabiinidega Pirita rannahoone oli ajutine ehitis, mis töötas paar aastat ja mille omanikud kindlustustasu ootuses maha põletasid. Vastloodud Kloostrimetsa sanatooriumile anti 60 aastaks rendile maa-ala, mis ulatus Pirita jõesuust Meriväljani ning laius rannast kuni Viimsisse viiva teeni (tänapäeval Merivälja tee).

Rannakabarees esinesid välismaa artistid

Aastavahetusel 1927/1928 korraldati Sanatoorium Kloostrimetsa eestvõtmisel Pirita rannaala planeerimiskava võistlus, kuhu esitati 11 projekti. Supelhoone projekteerisid Edgar Kuusik ja Frans de Vries, Pirita rannaala lõpliku planeerimiskava koostasid arhitektid Edgar Kuusik ja Anton Soans.

Supelhoone nurgakivi pandi 1928. a novembris. Pidulikul sündmusel olid kohal ka riigivanem Konstantin Päts ja linnapea Anton Uesson. Uue, 122,5 meetri pikkuse ning 30 meetri laiuse supelhoone maksumuseks arvestati 65 000 krooni. 7. juunil 1929 kogunesid külalised supelasutuse avamist pühitsema.

Valminud hoone keskosas asus avar kuursaal rõduga, kust viisid trepid alla mereliivani. Tiibhoonetes paiknesid aga kabiinid suplejatele ning duširuumid. Uues rannahoones asusid postkontor ja arstiabi ruum. Igal õhtul mängis rannahoones salongiorkester, kolm korda nädalas kaitseväe orkester. Kees suvine seltskonnaelu.

Uues rannahoones avati samal suvel I järgu restoran Sanatoorium Kloostrimetsa, mille omanikuks oli Konstantin Ziegel. 1931. aastal avas endise rannakohviku ruumes restorani Selma Loog ning aasta hiljem võttis selle üle Konstantin Ziegel. 1934 sai suverestorani pidamisel tema järglaseks Läti kodakondsusega Nikolai Jakovlev. Restoran hakkas kandma nime Pirita Rannasalong ja selle populaarses kabarees esinesid ka välismaa artistid. Tihtipeale oli kabaree konferansjeeks Felix Moor. Iga-aastaseks keskseks ürituseks oli jaanipäev. Näiteks 1939. aastal süütas rannasalong mererannas kolm suurt tõrvatünni ja lasti õhku rakette.

Nagu mainitud, avati rannahoones ka postiagentuur nime all Pirita rand AG., mille juhatajaks sai Albin Strutzkin. Ruumid anti agentuurile üle tasuta ja rahvast teenindas 1925. aastal asutatud Pirita Kaunistamise Selts tasuta. Suvekuudeks avati ka kloostrivaremetes ajutine postiagentuur.

Sanatoorium Kloostrimetsa ülesandeks oli heakorrastada kogu Pirita. Nii valmis rannaala planeerimiskava, mille järgi ehitati mereäärsete tuiskliivade kaitseks metsa ette kivimüüri, mis algas Pirita jõest ning ulatus kuni kolmanda metsasihini, kus lõppes tuiskliivade ala. Müüri ja metsaveeru vahele pidi jääma kõnnitee.

Jõesuhu oli kavas rajada vesiravila. Selle juurde oli võimalik pääseda mööda laia kiviteed, mis oli ühenduses praeguse Merivälja teega. Lammutamisele kuulusid jõesuus seisvad inetud kalameeste onnid, mille asemele pidi tulema suurem puhkekodu-pansion. Jõekaldale, kus asus vana Parve talu, oli kavas ehitada spordikeskus.

Nagu on väitnud Robert Nerman, pidid sellesse kanti tulema kuursaal ja administratsiooni hoone. Kuursaali juurest viinuks terrass jõeni. Tegelikult ehitati selle koha peale arhitekt Arthur Jürvetsoni 1939. aasta projekti järgi restoran ja bussijaam.

Uusim mood

1930. aastate alguses jäid Pirita rannaehitiste väljaehitamistööd soiku. Sellele vaatamata oli Pirita kahe maailmasõja vahel Tallinna kõige tähtsam superand. Vabal ajal läksid kõik suviti just sinna, seal näidati siis oma tualette ja ka rannamoodi.

“Rannas olid juba kahekümnendatel aastatel palja ülakehaga mehed, samas kui terrassil istusid soliidsed lipsustatud härrased. Nad istusid tihtipeale ülikonnas ka rannatoolides väikses varjus. Aga kujutan ette, et villase ülikonnaga pluss vest, lips ja krae – neil võis ikka päris ülessulamise tunne olla seal,” on kirjeldanud Toomas Abiline linnamuuseumist.
Rannakuninga valimistel ja muudel puhkudel olid alati kohal parimad seltskonnaajakirjanikud. Ajalehtedest võis lugeda, mis prouadel seljas oli ja mida härrad ütlesid või tegid. Seltskonnauudiseid Pirita rannasalongist ilmus kogu aeg. Näiteks siis, kui rannakuningaks valiti maiustustevabrikant August Brandmann, kes oli ise juba soliidses eas härra, aga paksu rahakotiga.

Linna teises otsas pidasid Pelgulinna elanikud ebanormaalseks, et ilus ning lähedalasuv supelrand oli kasutuseta. 1934. aastal asutati Pelgulinna Ranna Heakorra ja Kaunistamise Selts. See selts jõudis ümbruse heakorra parandamiseks lühikese ajaga teha uskumatult palju, on kirjutanud Robert Nerman.
Juba samal aastal saatsid seltsi asutajaliikmed linnavalitsuse ehitusosakonnale palve anda rendile maatükk Kopli lahe ääres, kus selts kohustuks korrastama supelranna, püstitama tarvilisi ehitisi ja asutama rannaeluks sobilikke ettevõtteid. Ühtlasi soovitati ranna kordategemiseks välja kuulutada samasugune projektikonkurss, nagu oli läbi viidud Pirital.

1935. aastal sõlmiti linnavalitsuse ning Pelgulinna Ranna Heakorra ja Kaunistamise Seltsi vahel leping, mille alusel anti seltsile Stroomi rannas 25 aastaks kasutada 37,7 hektarit maad. Selts kohustus ühe aasta jooksul esitama linnavalitsusele maa-ala planeerimise ja hoonestamise kava ning hiljemalt 1. juuliks 1938 valmis ehitama suplejate riietusruumid ja muud vajalikud ehitised. Kokku pidi tulema vähemalt 100 ruutmeetrit üldkasutatavaid ruume.

1935. aasta lepinguga sai selts oma käsutusse kümme hektarit mereäärset metsa. Sedagi oli aga liiga vähe, et mahutada neid inimesi, kes ilusa ilmaga seal käisid. 26. septembril 1936. aastal pöördus selts sotsiaalministri poole palvega, et Seewaldi haiglale kuulunud mets antaks rahva käsutusse. 1937. aasta talvel antigi kümme hektarit Seewaldi metsast seltsile.

1935. aastal oli selts saanud oma kasutusse ka rannaala supelhoonest Kopli kalurikülani. See oli pikk ja väga kitsas maariba, mille haljastamine oli väga raske. Seetõttu otsiti võimalusi maariba laiendada.
Kõige otstarbekam oli otsida kokkulepet Balti Puuvillavabriku juhtkonnaga, sest selle vabriku maa ulatus peaaegu Kopli laheni. Sellisele kokkuleppele jõutigi ning selts sai oma käsutusse 60 meetri laiuse maariba Balti Puuvillavabriku Stroomi ranna poolsel küljel.
Linnavalitsusega 1935. aastal sõlmitud lepingu järgi tuli Pelgulinna Ranna Heakorra ja Kaunistamise Seltsil asuda kiiresti Stroomi ranna planeerimiskava kallale. Konkursi võitjaks tunnistati Anton Soansi projekt.
Pärast igakülgset tutvumist Soansi koostatud Stroomi ranna planeerimiskavaga esitas selts selle linnavalitsusele kinnitamiseks. Hoolimata sellest, et projekt tervikuna oli linnavalitsuses alles kinnitamisel, ei viivitatud ehitustöödega hetkegi.
Robert Nermani hinnangul valmisid tõenäoliselt erikokkuleppel linna ehitusosakonnaga 1935. aasta suvel esimene tiibhoone ja rannavalvuri elamu. Järgmisel aastal ehitati rannahoone keskosa koos kahekorruselise einelauahoonega, lisati ka riietusruume ja kabiine, rajati supelsild ja kiiged.

1937. aastal valmis rannahoone teine tiib. Aasta hiljem lisandus muusikapaviljon, mis oli mõeldud kasutamiseks ainult suvel. Sinna mahutus nii 20-liikmeline orkester kui ka üksjagu publikut.

Kioskid ja kuus tualetti

Rannahoone jäi peaaegu kohe kitsaks ja nii tuli ehitada tiibhoone, kuhu mahtus 700 inimest. 1939. aastal laiendati samuti rannahoone baariruumi ja kööki ning suurendati rannakabiinide arvu. Samal aastal rajati Seewaldi metsa paviljon, kus võis korraga viibida 200 inimest.

Lisaks suurele paviljonile oli Stroomi rannas kuus müügikioskit, purskkaev, kelder ja tualettruumid. Majandushoones asusid esmaabikursused läbinud rannavahi korter, politsei ja vetelpäästjate ruumid. Kõige pilkupüüdvamaks ehitiseks oli kahekorruseline einelaud, mille ülemise korruse kohvikus mängis orkester. Einelaua ees oli suur palkon ning seal sai vabas õhus einestada. Plaažil olid lamamistoolid, riietusruumides veevärk ja dušid.

1939. aasta ilus suvi jäi viimaseks paradiisisuveks. Ees seisid põrguaastad.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.