Tasub vaadata, et valitsus liiga ulatuslike riiklike kulutustega hinnatõusule lisahoogu ei anna. Kehtestades seeläbi justkui kogemata täiendavat “inflatsioonimaksu."

Madis Müller, Eesti Panga president
näitleja ANU LAMP Õpilased on õpetanud mind inimest lugema (0)
04. juuli 2022
Scanpix

“Hea, et praegu jätkatakse teatris sotsiaalsete probleemide käsitlemist. Olen veendunud, et lähisuhte vägivalda puudutavast tükist “Teises toas” on mõnel noorel reaalselt abi olnud,” lausub linnalt teenetemärgi saanud näitleja Anu Lamp (64). “Lavastuse kava kujutas endast psühholoogilise nõustamise raamatukest ja seda jaotati etendusel tasuta. Igal toolil teatrisaalis oli kaardike telefoninumbritega, kuhu abi saamiseks helistada.”

Kunagi paljude laste rõõmuks telelavastuses Karlssonit katuselt mänginud Anu Lamp on intervjuudes tagasihoidlik. “Oi, ma ei oska sellele küsimusele vastata,” ütleb ta, kui temalt mõne rolli või eelistuse kohta pärime. Lõpuks soostub ta siiski oma kiire graafiku kõrvalt intervjuud andma.

Kas meil on piisavalt kaasaja teemasid käsitlevaid inimesi ja teatritükke? Tooge palun näide mõnest teid eriti kõnetanud tükist – ja miks see kõnetas?

Rõõm on, et Mari-Liis Lill jätkab Merle Karusoo alustatud sotsiaalseid probleeme käsitlevat suunda. Olen üsna veendunud, et Mari-Liisi Noorsooteatris lavastatud lähisuhtevägivalda puudutavast tükist “Teises toas” on mõnel noorel reaalselt abi olnud. Lavastuse kava kujutas endast psühholoogilise nõustamise raamatukest ja seda jaotati etendusel tasuta. Igal toolil teatrisaalis oli kaardike telefoninumbritega, kuhu abi saamiseks helistada.

Juha Jokela “Fundamentalist” von Krahli teatris arutlustega usu ja tõe (tõdede) üle Marta Aliide Jakovski lavastuses mõjus praeguses ajas väga värskena.

Aga mind huvitab ja võlub eriliselt ka see, kui klassika pannakse kõnetama tänapäeva, osatakse avada see praegustes oludes.

Mis rolli loomine on olnud teile kõige suurem katsumus?

Minu kõige esimene läbi-rolli tükk oli Anouilh’ “Antigone” teatrikooli diplomilavastus. Põrkasin seal kokku küsimusega: kas ma väärin seda rolli, kui ma ei tea, kas ma ise suudaksin sarnases situatsioonis käituda nagu Antigone? Kas suudaksin jääda truuks oma veendumustele ja kohusele — matta keeldude kiuste oma vend — ning valida selle otsusega elu asemel surma. Olin suures kimbatuses. Rääkisin Lembit Petersonile, kes oli tüki lavastaja, oma heitlustest. Lembit kõneles pikalt Stanislavski maagilisest “kui”-st. Ja teatri ülesandest laiemalt. Vist kunagi varem ega hiljem pole mul maagilisest “kui”-st nii otsest abi olnud. Rahunesin, mõistsin, et ma ei saa nii üks-üheselt rolliga samastuda ja et näitleja on eelkõige autori mõtte vahendaja.

Teksti mahu meeldejätmisel on mulle läbi aegade kõige raskem olnud “Kalevipoja” Jutustaja roll.

Teksti mahu meeldejätmisel on mulle läbi aegade kõige raskem olnud “Kalevipoja” Jutustaja roll. Üks asi on selle tüki puhul teksti maht ise, aga päheõppimise tegi raskeks selle variantide paljusus. Kalevipoja kohta öeldakse tekstis: “Kalevite kallis poega, kallis Kalevite poega, Kalevite kallim poega, Kalevite kange poega, kange Kalevite poega, Kalevipoeg, kange meesi, Kalevite noorem kasvu, kangelaste kasvandikku, Kalevipoeg kangelane.”

Nende nimevariantide meeldejätmine ja õiges tekstikohas kasutamine nõudis suurt keskendumist. Ja üldse nõudis selle teksti esitamine jäägitut keskendumist. Väike segaja kõrvalt, näiteks helendama lööv telefoniekraan saalis võis rängalt häirida.
Eri vanuses mängitud rollide sünniraskusi on keeruline võrrelda, sest ma ise olen eri ajahetkedel olnud eri punktides oma teekonnal nii elus kui ka teatris. Ja alati on sellel rollil, millega parajasti töötad, omad raskused. Vaatan rollide jadale kulgemisekaarena, kogetu kasutamisoskuse kujunemisena.

Milliseid vigu ja vastupidi, põnevaid avastusi olete teinud eri rolle kehastades?

Teatritee alguses oli keeruline oma jõudu tüki jooksul jagada. Võis juhtuda, et tüki kulminatsioonihetkeks olin väsinud ja teravus kadus. Olles näinud mu esimest suurt teatrirolli Kazantsevi “Vanas majas”, ütles üks hea sõber, et ma raiskasin laval liiga palju jõudu. Ma ei saanud sellest siis aru, mõne aja pärast aga küll. Aga ma arvan, et noor näitleja peab läbima ka selle energia raiskamise perioodi, et jõuda lavastuse mingite lõikude puhul säästlikuma mängu juurde.

Üks viga, mille väga alguses tegin, oli ka see, et mängisin tüki mõttes oma peas enne etendust läbi. See kulutas mind.
Mingil ajal katsetasin ainult puhta mõtte edastamist. Keskendusin ainult tekstile, igasuguse karakteersuse jätsin kõrvale. See soov tekkis keset üht “Palju õnne argipäevaks” etendust, kui olin kuulnud ennast üht paraja annuse lisavärviga lauset ütlemas. Sellist nullstiilis mängu rakendasin Estragoni puhul lavastuses “Godot’d oodates”.

Te saite mullu teatriliidu auhinna muusikaõpetaja Are rolli eest tükis “Balti tragöödia”. Mängisite ka Irmgard Litteni võimsas etenduses “Nad tulid südaööl”. Need rollid on vastandlikud. Ühes kehastasite nõrka segaduses naist ja teises tugevat, kartmatut ema, kes võitleb oma koonduslaagrisse saadetud poja päästmise nimel. Kas teil tekkis mõlema tegelasega mingi seos?

Ma ei arva, et Ara on nõrk segaduses naine. Ta on sama kirglik kunsti kaitstes, muusikaõpingutele jäägitut pühendumist nõudes, nagu on Irmgard piiritus emaarmastuses oma poja eest kuritegeliku süsteemiga võideldes. Mõlemad on sattunud aega, mil ühe maailma väärtussüsteemid kukuvad kokku ja seni kehtinu keeratakse pea peale.

Ara kannab baltisaksluse teemat laiemalt. Ta ei talu provintsiaalsust — Riia on tema jaoks provints, aga ta ei adu ka, et vaatamata sellele, et Vene tsaaririigist on saanud “Vene koloss on savijalgadel”, ei teostu aastal 1918 enam baltisakslaste hertsogiriigi loomise mõte. Inimene sündmuste keerises ei näe suuremat pilti — elulavale astuvad hoopis Eesti ja Läti Vabariik. Mõlemad tegelased seisaksid justkui ninaga vastu lina.

Dostojevski on öelnud: “Kardan ainult üht: et ma ei ole oma piina vääriline.”

Ja mõlemad kannavad väärikuse teemat. Dostojevski on öelnud: “Kardan ainult üht: et ma ei ole oma piina vääriline.” Irmgard tõestab, et inimeselt ei saa võtta vaimset vabadust. Viini psühhiaatrit Viktor E. Franklit (kes koonduslaagri üleelamistest raamatu kirjutas) tsiteerides: “Inimene on kõikjal saatusega silmitsi ja sunnitud otsustama, kas kujundada kannatus saavutuseks.”

Kas eesti keel on piisavalt kaitstud või peab seda kaitsma kellegi/millegi eest? Kuidas seda teha?

Ma olen seda usku, et kui olukord peaks tõesti hulluks minema ja inglise keel tungib liiga jõuliselt peale, siis ilmub välja uus noor Jakob Hurt ja vallandab rahvaluule kogumisele sarnase ürituse keele püsima jäämiseks.

Milline paistab Eesti teatri olevik ja tulevik?

Kui mõelda, kui palju on üle terve Eesti teatriklasse ja -ringe, harrastusteatritruppe, kui suur on teatrihuvi, kui palju käiakse teatris, siis – kandepind on olemas, muld on kobe millegi suure sünniks.

Olete ka uute näitlejate õpetaja. Mis on põhilised õpetussõnad, mida olete püüdnud edasi anda?

Õpetussõnad puudutavad eelkõige algtõdesid. Aga kõige põhilisem neist on see, mida mulle õpetas mu enda õpetaja Aarne Üksküla – mängida partnerile. Mul paneb õpetades silma särama tudengite teatritegemise kirg ja pühendumuse jäägitus.

Olete öelnud, et te olete õpetades ise palju õppinud. Mida siis näiteks?

Noored on õpetanud mind paremini lugema inimest.

Õpetades tegeled abc-ga, mis tähendab, et võtad uuesti läbi algtõdesid, teisi õpetades jooksevad sul silme ees oma tegemised. Tuletad endale kogu aeg põhilisi asju meelde, mõtestad oma tööd.
Noored on õpetanud mind paremini lugema inimest. Ja õppinud olen materjalidest, millega olen noortega tegelenud. Tänu koolis õpetamisele olen läbi töötanud kolm eepost, “Fausti” kaks eri tõlget, lugenud läbi kõik Johannes Aaviku teosed, süvenenud Tšehhovi ja Tuglase novellidesse jne. Iseendal on niiviisi põnev.

Kuidas saab näitleja saali pihus hoida? Kuidas seda teistele õpetada?

Kindlasti on siin tegu osaliselt ka sarmiga. Mõni inimene ei pruugi suurt midagi teha, aga sa vaatad teda. Ja sarmi juures tuleb ikka kasuks tehnika valdamine. Ka vaikselt öeldud lause kandub saali.

Kas meie näitlejatel on oma eriline stiil, mille ükskõik kus maailmas ära tunneb? Kas meie lavaka käekirja on märgata ja milline see on?

Ma oskan öelda ainult nende näidete pealt, mida ma ise olen näinud, kui eesti näitleja on mõnes lavastuses või õpitoas koos mujalt pärit näitlejatega. Ühise keele leidmine toimub üsna kiirelt. Katsetustele avatud koolitus võimaldab näitlejatel üle maailma väga kiirelt ühisele lainele lülitumist.
Ma arvan, et meil on vene teatrikoolist (millele Panso teatrikooli asutades tugines) saadud tugev psühholoogilise teatritegemise põhi all. Maailm on avatud, internet kõikvõimalike salvestustega täidetud, õpitubadest võimalik osa võtta. Mujalt pärit näitlejatega peaks üsna ruttu tekkima ühine tunnetus.

Õppinud lisaks näitlemisele filoloogiat ja kristlikku kultuurilugu

• Anu Lamp on sündinud 29. märtsil 1958 Tallinnas. Lisaks näitlemisele on ta ka pedagoog ja tõlkija.
• Lamp õppis aastatel 1976-1978 Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat. 1982. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri X lennu. Lisaks lõpetas ta 2016. aastal EELK usuteaduse instituudi kristliku kultuuriloo magistriõppe.
• Töötanud 1982. aastast linnateatris, 2006-2010 oli seal ka kirjandusala juhataja. 1994. aastast on ta muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli lavakõne õppejõud. Ta on teatriliidu juhatuse liige.
• Anu Lamp oli festivali Draama 2012 kuraator. Ta mängis Eesti Televisioonis näidatud seriaalis “Alpimaja” president Kersti Kotkast, kontsertetenduses “Igal linnul oma laul” Ilmalindu ning on lugenud laiskloom Sidi eestikeelse osa “Jääaja” filmides.
• Lamp on pälvinud Valgetähe V klassi teenetemärgi, Eesti Vabariigi kultuuripreemia ja tänavu ka Tallinna teenetemärgi.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.