“Üks Katariina kail purjutanud mees kukkus sealt selg ees vette. Tema sõber oli nii täis, et ei märganud midagi ja unustas, et oli üldse kellegagi koos randa tulnud. Mees jäi terveks ööks vette, alles hommikul avastas ta rannavalve. Vesi oli väga külm ja mehe ellujäämine ime,” lausus rannavalvur Nikita Berendejev. “Kui inimene vajub vee alla ja tõmbab endale vett sisse, siis kulub umbes pool minutit, kuni tal pilt eest ära kaob. Ja kaheksa minuti pärast tekivad juba püsivad ajukahjustused.”

Rannahooaeg on avatud ning esimesed soojad ilmad käes. Ees on aga jaanipäev, mil oma võimeid üle hinnates külma vette hüpatakse või purjuspäi ujuma minnakse. Õnneks hoiavad Tallinna randades turvafirma G4S vetelpäästajad suplejatel silma peal. Vestlesime Pirital rannavalvajate vahetuse vanema Nikita Berendejeviga, kes juhib kordamööda kõigis Tallinna randades oma vahetuse tööd.

Milliseid vigu suplema minejad kõige rohkem teevad?

Inimesed tulevad randa eelkõige eesmärgiga puhata. On tähtis, et see puhkamine ei läheks käest ära. Ja käest ära võib see minna eelkõige mitmete ainete tarvitamisega. Peamiselt on selleks kurja juureks alkohol, mis on kõige enam levinud. Ja kuna alkoholi tarvitamine on üldiselt ühiskonnas ju aktsepteeritud, siis on lihtne ületada see piir, kus on tegemist juba kuritarvitamisega. Aga veekogu ja alkohol ei sobi kokku. Just selles ongi probleem, et pidurid kaovad alkoholi või ka mõnede teiste narkootiliste ainete mõjul.

Mis peale alkoholi veel õnnetusi esile kutsub?

Veekogudes mõjuvad ohtlikult ka inimeste äkilised terviserikked. Need võivad olla sama ohtlikud kui oma võimete uljas ülehindamine, sest võivad tulla ootamatult. Seepärast kutsun ettevaatusele kõiki neid, kes teavad, et neil on mingi terviseprobleem. Vees võib see äkki võimenduda ja muutuda niiviisi isegi eluohtlikuks.

Veel on tegemist ka lihtsalt oma ujumisoskuse ülehindamisega. Ei tulda toime sügavas vees pika maa ujumisega. Ollakse omast arust kogenud ujuja, isegi sportlane. Tahetakse endale ja teistele tõestada, et poide juures ja isegi nende piirdest väljapoole ujumine ongi ainus ja õige asi. Aga tegelikult nad ohustavad sellise käitumisega nii iseennast kui ka neid, kes appi tulevad. Päästmine ei ole ohutu kannatanule ega sellele, kes tuleb päästma.

No kui keegi tunneb, et ta enam ei jaksa ujuda ning vesi on üle pea, mida siis teha?

Peamine on sügavamas vees mitte paanikasse sattuda. Tuleb säästa energiat ja hoida end vee peal, see tähendab horisontaalses asendis. Uputakse ka sel põhjusel, et ei suudeta jalgu üleval hoida, hakatakse põhja vajuma. Raskuskese läheb vee pinnalt allapoole ja ei suudeta enam ka pead vee peal hoida.

Peab ütlema, et Eesti inimesed on hästi häbelikud abi kutsumisel. Nad mõtlevad viimase hetkeni, et saavad ise hakkama. Ja nii võibki abi hiljaks jääda. Kui inimene on madalas vees, siis tuleb abi kutsuda juba siis, kui tekib halb enesetunne. Seda pole vaja peljata. Põhja vajumine tuleb kõige lõpuks, aga abi peab saabuma varem, enne kui inimene kokku vajub. Kui ollakse väsinud ja pea käib ringi, tuleb kohe kaldale minna, ja kui jõudu pole, siis paluda abi teistelt. Kindlasti ei tohi hakata avavee poole edasi liikuma või seisma jääda.

Kui kiiresti päästja appi jõuab?

See sõltub ilmast ja sellest, kui palju rahvast on rannas. Kõige kiiremini jõuab päästja abivajajani hea ilmaga ja siis, kui rannas pole väga palju rahvast. Halva ilmaga aga pole tavaliselt vees palju inimesi ja on palju lihtsam märgata kedagi, kes on sattunud hätta. Me anname iga päev endast parima, et juba ennetada ohtlikke olukordi. Peame jõudma iga uppujani enne, kui on hilja.

Kui kaua saab inimene vee all olla, enne kui pöördumatud kahjud tekivad?

No kui lihtsalt sukeldutakse, siis saab vee all olla nii kaua, kuni kopsus hapnikku jätkub. Kui aga on tegemist füüsiliselt tugeva inimesega, siis ta võib vee peal püsida natuke end liigutades päris kaua. Isegi siis, kui ta joob seda soolast vett. Probleemid algavad siis, kui inimene enam ei suuda end pinnal hoida ja hakkab vajuma vee alla.

Kui inimene vajub vee alla ja tõmbab juba vett sisse, siis ei kulu palju aega, kui nii-öelda pilt eest ära kaob. Selleks kulub umbes pool minutit. Ja kaheksa minuti pärast tekivad juba püsivad ajukahjustused. Seega peavad päästjad jõudma uppuja juurde enne seda, kui ta ajurakud hakkavad surema. Paraku võib uppuda ka madalamas vees. Kui inimese nägu on vees, siis pole ju tähtsust, kui sügav see vesi on. Hapnikupuudus peatab aju tegevuse.

Kas kaassuplejad peaksid ka silmad lahti hoidma ning vajadusel ise appi minema või kutsuma rannavalve?

Just. See ongi väga oluline, et meid aidatakse. Kui rannas on palju rahvast, ei jõuta kõigil vees olijatel võib-olla silma peal hoida, ja siis on väga tähtis, et ka kaaspuhkajad oleksid vajaduse korral abiks. Suures rannas on rannavalvel 4-5 inimest kogu aeg valves, väiksemates kaks. Nende peamised abilised, lisasilmad ja abikäed, on ka randade külastajad. Kindlasti ei maksa karta, et äkki reageerid olukorrale üle. Kui on näha, et kellelgi võiks abi vaja minna, siis tuleb kohe tegutseda. Kutsuda abiks päästjad ja teha ka ise, mida suudetakse, end muidugi liigsesse ohtu seadmata.

Kas randades peetakse ka noortepidusid ja siis minnakse vette, andmata endale aru oma hetkevõimetest? On teil tulnud ka selliseid pidusid laiali ajada?

Ma tahaksin öelda, et see noorte pidude laialiajamine väga suur probleem ei ole, minul pole seda õnneks vaja olnud teha ja ma pole ka kuulnud, et see oleks kolleegidele erilist peavalu valmistanud. Aga muidugi ma ei taha selle jutuga nüüd midagi ära sõnada, niisugust asja võib ju ka ette tulla. Vees noortega probleeme üldiselt ei teki, pigem maismaal. Peavalu teevad ikka vanemad inimesed, kes kipuvad purjutades vette ega ole enam füüsiliselt kõige paremas vormis. Lastel tekib rohkem traumasid samuti maismaal. Nad võivad hüpata ja mängida ning end ootamatult vigastada, saavad traumasid. Meie inimesed on neile alati abiks, kui on tarvis, ka maismaal.

Kas teil on tulnud kedagi ka surmasuust päästa?

Sellist olukorda, et keegi oleks vee alla vajunud, minul õnneks ette tulnud ei ole. Aga kunagi ei tea, mis võib saatuslikuks saada. Mina olen kokku puutunud olukordadega, mil inimesed on vees väsinud. Üks juhtum oli Pikakari rannas. Märkasin, et üks väike tüdruk hüppas kailt vette. Seda juhtub seal sageli ja siis pärast üritatakse kai peale tagasi ronida. See tüdruk ei mõelnud enne hüppamist sellele. Lisaks kartis ka vetikaid. Ta ei julgenud läbi nende kaile läheneda ja hakkas väsima. Mul ei jäänud muud üle, kui tõmmata ta viskeliini kasutades kaldale. See on spetsiaalne nöör, mis visates end kotist lahti kerib ja jõuab vees oleva inimeseni. Tüdruk võttis sellest kinni ja ei vajunud enam vee alla. Ta tahtis kive pidi üles ronida, aga need olid libedad ja vetikatega kaetud.

Tuleb meeles pidada, et Pikakari ranna Katariina kailt ei maksa vett hüpata, sest seal pole sobivat üles ronimise kohta.
Seal on juhtunud teisigi imelikke lugusid. Kaks sõpra otsustasid kai peal viina viskama hakata. Joodi palju ja üks mees ei seisnud enam hästi püsti. Ta taarus ja vaarus, kuni kaotas lõplikult tasakaalu ja kukkus kailt selg ees vette. Teine mees oli aga nii täis, et ei märganud midagi ja unustas isegi selle, et oli tulnud mere äärde koos sõbraga. Ta läks koju, aga sõber jäi terveks ööks vette, sest ta ei suutnud kai peale üles ronida. Hommikul, kui rannavalve päästja tuli, märkas ta kohe vees olijat, kes hoidis viimast jõudu kokku võttes kividest kinni ega suutnud enam appigi hüüda. Vesi oli küll väga külm, aga purjutanud mees jäi siiski imekombel ellu. Ta tõmmati kaldale, soojendati üles, kutsuti meditsiiniline abi.

Kui palju mõjutab ujujaid vee temperatuur? Kas külma vee korral on oht suurem?

Temperatuur kindlasti mõjutab, sest külm vesi võib tekitada samuti kahjustusi. Näiteks kasvab külmas vees krampide tekkimise oht. Sooja vee puhul on see väiksem. Meil on olnud juhuseid, et õhk on väga kuum, aga ilmaolude tõttu on vesi ainult neli kraadi. Siis on krampide tekkimise oht väga suur, kui hoolimata jääkülmast veest ikkagi sisse minnakse, et end natuke jahutada. Isegi kui inimesel ei ole mingit terviseriket, siis krambi puhul lihased ju ei tööta nii nagu peaks. Ta võib isegi kaotada kontrolli oma jäseme üle. Nii võib ka madalas vees kukkuda ja õnnetus pole külma vee puhul kaugel. Kui külma vee puhul on suur soov ennast jahutada, siis võib meie suuremates randades kasutada selleks dušši. Seal saab ka külma vett, aga pole karta uppumist.

Kas päästetud inimesed ise on päästjatele tänulikud või vastupidi, hakkavad veel sõimama, et mis te mind puutute?
Inimesed käituvad pärast päästmist väga erinevalt. Nii palju kui on inimesi, on ka käitumismustreid. Tüdruk, kelle ma veest välja tõmbasin, ei saanudki aru, et ta hakkas uppuma. Ta ei ütelnud midagi ja lihtsalt jooksis koju. Mõned inimesed jah hakkavad sõimama ka. Aga nende hulgas on ka neid, kes hiljem tulevad tagasi, on tänulikud ja vabandavad oma käitumise pärast. Mõned kirjutavad oma tänusõnad ka Facebookis, kust nad on oma päästja üles leidnud.

Pirital harrastatakse ka igasuguste laudade ja täispuhutavate madratsitega sõitmist. Kas meri on neid ka nii kaugele kandnud, nii et nad vajavad ära toomist?

Neid juhuseid on olnud. Siin on surfimaja ja mõned surfarid ei suuda maatuulega veele minnes enam randa tagasi tulla. Siis peab rannavalve neile järele minema ja kaldale tooma ka siis, kui nad on meie päästealast väljapool. Meie kiire mootorpaat võimaldab seda teha.
Igas rannas on meil üks päris võimsa mootoriga merekaater. Sellega on kogu rannaala meil hea kontrolli all ja suudame ka kiiresti ranna ühest otsast teise minna, kui olukord nõuab.

Kui palju lapsi rannas kaduma läheb?

Me otsime kadunud lapsi oma valvatavas rannaalas ja sellega piirnevas pargis. Otsime last ka pargist, kui on alust arvata, et ta just seal kaduma läks. Kui ka seal ei ole otsitavat, siis vaatame, ega laps pole üksinda vette hullama läinud. Kui on kahtlus, et laps võiski vees kaduma minna, siis loomulikult alustame otsinguid veealal. Aga kui last kusagilt ei leita ning ta on pikemat aega kadunud, kutsume appi politsei. Tihti on meie lapsed targemad kui vanemad võivad arvata ning omapead koju läinud. Tuleb välja, et nad saavad bussiga sõitmisega hästi hakkama.

Kui kogenud peab üks vetelpäästja olema? Mis oskusi temalt nõutakse ja kas igaüks sobib seda tööd tegema?

Kõige tähtsam omadus meie töös on vastutustundlikkus, võime olla tähelepanelik ning hoida silmad lahti kümme tundi järjest. Meie peamine töö peab olema õnnetuste ennetamine. Peame oskama ette näha, kellega võib midagi juhtuda, ning tal siis silma peal hoidma. Ujumisoskus ja esmaabi andmise oskus – need kõik on treenitavad ja me aitame neid omandada. Kõik läbivad meil 16-tunnise esmaabikoolituse. Need omandatavad oskused peavad olema muidugi igal päästjal piisaval tasemel, aga kui puudub kohusetundlikkus ning kannatlikkus jälgida olukorda rannas, siis rannavalves töötada ei saa.

Kas suust-suhu hingamist tegema õpetate ka?

Seda vetelpäästjal pole vaja, elustamiseks on meil olemas igasugused tänapäevased abivahendid.

Randades pole eriti rannavalve töötajaid näha. Kuidas te siis inimestel silma peal hoiate?

Me ei üritagi puhkajate ees end iga hinna eest näidata ega segada nende ajaviitmist rannas. Aga võite kindlad olla, et me hoiame kogu rannal kogu aeg silma peal. Pirita rannas näiteks oma staabi juures ja ranna keskel asuvas tornis. Meil on head binoklid ja näeme kõike, mis rannas toimub. Kui on palju suplejaid, siis sõidame ringi ka kaatriga, et olla valmis kiiremini reageerima.

Kui palju teil tuleb päevas inimeste käitumisse sekkuda? Kas on ka nii, et ei juhtu üldse midagi?

Rahulik on üksnes siis, kui rahvast rannas pole. Seda, kui palju peame sekkuma, kunagi ette ei tea. Elu on näidanud, et hea ilmaga on siiski vaja inimesi aidata, ja oleme igal hetkel valmis reageerima. Päästjad vajuvad peale kümnetunnist tööpäeva koju jõudes kohe unne. Tööd on meil päris palju. Me ju ei istu staabis või tornis. Käime ka ringi ja sõidame paadiga merel. Vajadus olla alati valvel juba ise väsitab meie inimesi.

Kuidas tegutseda, kui oled uppumisohus või märkad kedagi teist uppumas?

• Peamine on sügavamas vees mitte paanikasse sattuda. Tuleb säästa energiat ja hoida end nt selili vee peal, see tähendab horisontaalses asendis, teha kõva häält ja kutsuda abi.
• Kindlasti ei tohi hakata avavee poole edasi liikuma või seisma jääda. Selili ujudes tuleks end liigutada kasvõi natukenegi.
• Et uppumisohtu juba alguses ei tekiks, uju alati poidega tähistatud piirkonnas ja piki rannikut või sügavamast veest ranna poole. Vähesema oskusega inimesed võiks ujuda nii, et jalad ulatuvad alati põhja. Seda pole vaja kogenenumate kaaslaste ees häbeneda, palju hullem on uppuda. Kui oled väsinud, mine kohe kaldale.
• Teist inimest ohus olles märgates ei maksa karta, et äkki reageerid olukorrale üle. Tegutseda tuleb kohe. Kutsu abiks päästjad ja tee ka ise, mida suudad, end muidugi liigsesse ohtu seadmata. Alati võib ka helistada 112, kui ise appi minna ei ole võimalik. Või G4Si lühitelefonile 1911. Päästjatele tuleb öelda, kus on abi vaja ja mis juhtus.
• Kui telefoni pole käepärast, siis aitab ka appi hüüdmine, karjumist ei maksa karta ega vältida, kui on häda käes. Ja ka siis, kui on näha, et keegi on vees hädas ja enam ise karjuda ei suuda, tuleb püüda kaasinimeste tähelepanu igati tõmmata sellele juhtumile. Ja keegi teatab ka rannavalvele. Uppumisohus oleva inimese päästmist saavad kõige paremini korraldada ikkagi rannavalve päästjad ja nemad tuleb ruttu kohale kutsuda.