TalTechi rohepöörde prorektor Helen Sooväli-Sepping ütles, et enamus Tallinna kesklinnas autoga sõidetavatest vahemaadest on lühikesed. „Kesklinnas päris olulisel määral sõidavad inimesed vähem kui viis kilomeetrit autoga punktist A punkti B,“ märkis ta. „Need on mugavussõidud. Seda maad saaks käia jalgsi või sõita jalgrattaga. Oleks palju tervislikum.“

Mitut Euroopa linna hõlmava koosloomeprojekti käigus küsiti ka tallinlastelt ettepanekuid linnaõhu puhtamaks muutmiseks. E-riigi Akadeemia vahendatud küsitlusest selgub, et õhusaaste vähendamiseks soovivad pealinlased eelkõige rohkem võimalusi jalgsi ja rattaga liikumiseks ning rohkem parke, puid ja muud haljastust.

Transpordi kui ühe suurima õhusaastaja mõju vähendamiseks pakkusid tallinlased erinevaid võimalusi kergliikluse soodustamiseks: alates rattateede laiendamisest ning jalakäija- ja rattaliikluse mugavamaks ja turvalisemaks muutmisest kuni autovabaduse puiestee loomiseni. Välja pakuti ka autodele sõidukiiruse vähendamist, naastrehvide kasutamise piiramist ja ühistranspordi paremat korraldamist. Populaarsed olid ka ettepanekud parkide, puude, põõsaste ja haljastussaarte lisamiseks linnaruumi, mis seoks autode tekitatud saastet.

E-riigi Akadeemia valdkonnajuht Kristina Reinsalu sõnul seisneb riikidevahelise koosloomeprojekti Co-deciding Europe eesmärk selles, et inimeste hääl jõuaks otsustajateni. „On tähtis, et linnaruumi ja regulatsioonide kujundajad kuulaksid ja oleksid avatud sellele, kuidas tunnevad end inimesed, kes siin igapäevaselt elavad – kuidas nemad keskkonda tajuvad ja mis võiks nende elukvaliteeti parandada,“ selgitas ta.

Euroopa Keskkonnaagentuuri andmetel satuvad saastunud õhu sissehingamisel saasteained meie kopsudesse, võivad sattuda verre ning selle kaudu siseorganitesse, näiteks ajju. See võib põhjustada raskeid terviseprobleeme, nagu astmat, südame-veresoonkonna haigusi ja koguni vähki, samuti vähendada elukvaliteeti ja eluiga. Eriti tundlikud on mürgise õhu suhtes haavatavad rühmad, nagu lapsed, rasedad, krooniliste haiguste põdejad ja eakad.

Prioriteediks on lamellrehvide kasutamise juurutamine

Maailma Terviseorganisatsiooni ehk WHO andmetel sureb õhusaaste tõttu igal aastal Euroopa Liidus umbes 420 000 inimest enneaegselt (WHO, 2021). Eestis on õhusaaste tervisemõju uuritud Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu kaasprofessor Hans Orru eestvedamisel ligikaudu 15 aastat. Ajakirjas Environments värskelt avaldatud teadusartikkel kajastab uurimistööd, mis leidis, et tavapärasest suurema õhusaastega päevad suurendavad suremust nii laste kui eakate hulgas Tallinnas.

TalTechi rohepöörde prorektor Helen Sooväli-Seppingi hinnangul on õhukvaliteedi parandamiseks ja selle vajalikkuse teadvustamiseks veel palju vaja ära teha. „Isegi kui Tallinna seirejaamades pole Euroopa õhusaastenormide piirmäärasid juba enam kui 10 aastat ületatud, on õhukvaliteedi olukord linna eri piirkondades erinev ning probleemseim kesklinnas ja kohtküttepiirkondades nagu Nõmmel,“ selgitas ta. „Tõhustama peaks ka seiresüsteemi.“

Sooväli-Seppingi sõnul ei käi rohelise linna mõtteviisiga kaasas näiteks teavitused, millega elanikel kevadisel tänavapuhastusperioodil soovitatakse tänaval võimalusel mitte liikuda, kuna õhukvaliteet on halb. „Me saame eeskuju võtta põhjanaabritest, kus tänavapuhastust suudetakse korraldada keskkonda ja tervist säästvamalt ning tolm ja liiv ei lendle õhus nädalate kaupa,“ rääkis ta. „Samuti on nii mõndagi teha regulatsioonide ja teadlikkuse tõstmise tasemel  – näiteks saame paremini teadvustada liikluseeskirja nõuet, et õuealal ja elamupiirkonnas ei või seisva sõiduki mootor töötada kauem kui kaks minutit. Seisvas autos oodates või tööd tehes jäetakse mootor sageli pikemaks ajaks käima ja see paiskab õhku saasteaineid.“

Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalameti osakonnajuhataja Arvo Käärdi sõnul on ameti üheks prioriteediks lamellrehvide kasutamise juurutamine Tallinna linnas. „KIKi toetuste abil on Tallinnas enamus ühistransporti teenindavast bussipargist viidud biometaanile ning tulevikus püütakse kiirendada vesinikul töötavate busside kasutuselevõttu,“ märkis ta. „Minu isiklik seisukoht on, et õhukvaliteet Tallinnas on hea ja iga aastaga läheb paremaks. Seda vaatamata sellele, et autode arv suureneb, kuna euronormid on karmimaks läinud ja autodest tuleb vähem saastet.“

Tõukerattaid on asjatult stigmatiseeritud

Rattateede vilets korraldus avaldub Sooväli-Seppingi hinnangul ka selles, et tõukerattaid on hakatud stigmatiseerima. „Me oleme viimase paari aastaga näinud väga palju jalgrattaid ja tõukerattaid liikumas linnas,“ ütles ta. „Tõukerattaid stigmatiseeritakse igatepidi, et inimesed ei oska sõita ja sõidavad jalakäijate vahel, aga sellel on oma põhjus. Esiteks ei ole korralikku taristut kesklinnas. Ma tean, et selle kesklinna teemaga praegu tegeletakse. Loodetavasti ei tõmmatud niisama triipe maha, vaid on turvaliselt jalgrattateed, mis on mõeldud jalgratastega sõitmiseks ja mitte siis koos jalakäijatega liikumiseks.“

Linnarahvalt on tulnud ka ettepanekuid sõiduteid rattateede arvelt vähendada, kuid Käärd nentis, et see tähendaks ka saaste suurenemist ummikute tõttu. „See on väga hea ettepanek, aga siis peab ka liiklusvoog vähenema,“ märkis ta. „Kui liiklusvoog ei vähene, siis me võime seda ruumi vähendada, kuid selle tõttu õhusaaste ummikute tõttu suureneb. See on optimeerimise küsimus.“

Sooväli-Sepping tõi näiteks Brüsseli, kus teatud linnaosades on liiklus korraldatud nõnda, et ühel teel sõidavad jalgrattur auto ja tramm, kusjuures eesõigus on alati jalgrattal. „Seal on kokkulepe, et rattal on eesõigus, ehk et kui ratast sõidab, siis auto kohaldab enda liikluskiiruse selle järgi,“ selgitas ta. „Mis see tegelikult kaasa on toonud selles konkreetses Brüsseli linnajaos, on see, et inimesed sõidavad rohkem trammiga ja rattaga.“

Sooväli-Sepping viitas ka tõsiasjale, et enamus Tallinna kesklinnas autoga sõidetavatest vahemaadest on lühikesed. „Me teame ka seda, et Tallinna kesklinnas päris olulisel määral sõidavad inimesed vähem kui viis kilomeetrit autoga punktist A punkti B,“ märkis ta. „Need on mugavussõidud. Seda maad saaks käia jalgsi või sõita jalgrattaga. Oleks palju tervislikum.“

Käärdi sõnul on siinkohal ikkagi ennekõike tegemist planeerimisprobleemidega. „Kui võrrelda nõukogude aega ja praegust planeerimist siis meil on valglinnastumine ja põhilised töökohad on liikunud linna äärtesse,“ rääkis ta. „Linnas on põhiliselt magalarajoonid ja siis kui hommik saabub, siis kõik hakkavad tööle minema. Et vot siit hakkavad need põhilised probleemid pihta. Kui oleks elamurajoonide juures töökohti siis ma arvan, et oleks vähem probleeme.“