"Kohalik ajakirjandus peab toimima kui demokraatia tugisammas – pakkuma kohalikele elanikele põhjalikku ülevaadet valitsuskorraldusest ja majandusvõimu toimetamisest, et nad saaks kodanikena valimistel informeeritud otsuseid teha."

Indrek Ibrus, meediaprofessor
Psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa Vahel võib jõudeolek olla isegi hirmutav või piinarikas kogemus: mida ma siis teen, kui ma midagi ei tee? (1)
06. juuli 2022
Mats Õun

Peagi algab suvepuhkuste aeg, kuid paljudel meist ei ole kuigi lihtne end emotsionaalselt puhkuselainele häälestada – nii mõndagi vaevab tühjusetunne ja kihk suvelgi päevad tegevustest täis plaanida.

„Osad inimesed kipuvad puhkust üle plaanima (remont, sugulaste külastamised jms), ega suuda niisama jõude olla,“ tõdes peaasi.ee tegevjuht ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa. „Vahel võib jõudeolek olla isegi hirmutav või piinarikas kogemus: mida ma siis teen, kui ma midagi ei tee? Puhkuse ajaks võidakse kokku lükata kõiki neid tegemisi, mis tööperioodil tegemata jäid.“ Paljudele sobibki aktiivne puhkus, kus tehakse erinevaid tegevusi, aga mitte igapäevatööd, ja see aitabki ümber lülituda. Samas jagub kindlasti ka neid, kellele puhkus tähendabki mitte-midagi-tegemist ja kõikidele võimalustele avatuks jäämist.

Uued kogemused ja emotsioonid mõtestavad argielu

„Natuke võib see puhkuse võtmine tunduda isegi mõttetu – eriti siis, kui kuhugi kodust ja igapäeva rutiinist eemale reisid,“ jätkas Oidermaa. „Alles pakid asjad ja tormad lennuki peale, kui juba naased taas kodu uksest ja tunned, et nüüd on küll sellest kõiges puhata vaja, mis sest, et kaks nädalat on möödas. Aga kui vaatad puhkuseajale tagasi, võid mõne viiepäevase reisi peale aina heldimuse ja rõõmuga mõelda ja kümmelda nendes lõputult päikselistes ja põnevates päevades.“ Seda nähtust kutsutakse Oidermaa sõnul puhkuse paradoksiks. Puhates aeg lendab, tagasi vaadates tundub ebatavaliselt pikk. „Taju-uurijad ütlevad, et põhjuseks on puhkusel moodustunud mälestuste hulk,“ selgitab psühholoog. „Kui puutud kokku uute kogemuste ja tugevate emotsioonidega, jäävad need päriselt mälusse ning neid on sealt hea ka pika aja pärast taas välja võtta ja üle vaadata. Võib ka mõelda, et olgu, võib-olla natukene töö kuhjus vahepeal ja võib-olla oli see planeerimine ja asjaajamine natukene tüütu, aga need asjad ei ole tagantjärgi enam olulised. Oluline on see, et saime kogeda midagi meelejäävat ja see siiski mõtestab meie elu.“

Lisaks saab puhkuselt kaasa ka puhanud pea, mis võimaldab veel rohkem ja paremini tööd teha ja ka ennast üldiselt paremini tunda, hästi magada, olla vabam ja rõõmsam.

Et hästi töötada, on vaja puhata

Kuidas üldse aru saada, et viimane aeg on puhata, juhe seinast välja tõmmata? Paljud meist on oma oravarattas väga sees, ega suuda ümber häälestuda… „Pikaajaline stress, pidav uutele väljakutsetele vastamine ja pingutus lihtsalt kurnab elujõu välja,“ nentis Anna-Kaisa Oidermaa. „Näiteks kevadel läbi viidud küsitluses vastasid pooled inimesed, et tunnevad vaimset kurnatust. Kuigi tahaks mõelda endast kui igiliikurist, kes hoolimata kõigest aina edasi rühib, peab siiski vahel ajul ja kehal puhata laskma.“ Uuringud ütlevad, et puhkamine muudab inimesed rahulikumaks, produktiivsemaks, loomingulisemaks, isegi kõhnemaks. Puhkuse võtmine igal aastal vähendab südamehaiguste riski ja teiste stressist tingitud tervisehädade tärkamist.

On kuulda ütlemisi, et esimese puhkusenädalaga aju alles häälestub ümber, et siis puhkama hakata ehk kaks nädalat puhkust on armetult vähe, sest selle käigus vaim ja keha ei jõudvat tegelikult välja puhata… „Numbrit, kui pikk peaks minimaalne puhkusejupp olla, on väga raske öelda – inimesed, töö iseloom, töökoormus ja pingetunne võivad olla päris erinevad,“ nentis Oidermaa. „Paslik oleks meenutada ja läbi mõelda, mis on just minu jaoks paras ja piisav. Arvestama peab siiski: selleks, et hästi töötada, on vaja puhata. Ideaalis puhata iga öö ja päev-paar iga nädal, aga võiks vähemasti iga aasta.“

Oidermaa tõi välja mõned uuringud, mille kohaselt võib puhkuse ootus meid hoopis efektiivsemalt tööle panna. „Ei taha kohustusi ripakile jätta ja võtad lõppude lõpuks kätte need kõige tüütumad to-do-list’is edasi lükatud tegemised,“ kirjeldas Oidermaa. „Või otsustad lõpuks mõne olulise asja ära või leiad probleemile lahenduse? Nüüd on viimane hetk tegutseda, enne kui tuleb puhkama hakata – ei taha neid poolikuid asju ju kohvris kaasa vedada.“

Sõstraid korjama või rannafestivalile?

Mida ent teha ja kuidas konflikte ennetada, kui peres ei jõuta suveplaanide osas kokkuleppele – üks kaasadest tahab näiteks võrkkiiges raamatut lugeda, teine mööda üritusi tšillida? „Nagu juba mainitud, on inimesed, nende vajadused ja ka arusaamad puhkusest erinevad,“ nentis Anna-Kaisa Oidermaa. „Seetõttu ei saa ka erimeelsusi kuidagi välistada ega võib-olla ka ennetada. Küll aga võib suhetes proovida kompromisse teha: natukene korjame aias marju, natukene käime mööda maailma ringi.“ Tõsi küll, vahel võivad kompromissid olla sellised, kus mõlemad osapooled on rahulolematud – eriti siis, kui ei saada aru teineteise vajadustest ning need on varasemalt läbi rääkimata. „Samas ei ole suhetes muud teed üksteisest arusaamiseks ja kokkulepete sõlmimiseks, kui nende üle rääkida, saada aru teise mõtetest ja soovidest ning leppida sellega, kui need alati sinu omadega kokku ei lange,“ soovitas Oidermaa mõistlikku meelt.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Teadja
23. juuni 2022 17:02
Kui sa midagi ei tee, siis sa midagi ei teegi! Ja vahel võib selline jõudeolek olla mitte sugugi hirmutav vaid lausa hädavajalik nii oma füüsilise või siis vaimse tervise taastamiseks. Ainult, et sellest ei tohiks sattuda sõltuvusse!