Harrastuskaluritelt kala kokku ostnud firma ja selle omanik said kohtus kokkuleppemenetluses karistada.
Keskkonnaamet algatas uurimise, kuna neil tekkis kahtlus, et Ain Laagus ja tema ettevõte Napik OÜ on kalad kokku ostnud harrastuskaluritelt, mis on aga seadusega keelatud. Tegemist oli 9303 ahvenaga ehk 668 kiloga ning keskkonnaamet hindas keskkonnale põhjustatud kahju suuruseks veidi alla 30 000 euro, kirjutab Pärnu Postimees.
Kohus kinnitas prokuratuuriga sõlmitud karistusleppe ning määras Laagusele loodusele tekitatud kahju, dokumendi võltsimise ja pitsati kasutamise eest liitkaristuseks üheksa kuud vangistust, mida ei pöörata täitmisele, kui ta aasta ja kahe kuu pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu.
OÜ Napikule mõisteti samade kuritegude eest liitkaristusena 6000 eurot trahvi, millest 1000 tuli tasuda kohe. Ülejäänud 5000 eurot ei pea maksma, kui ettevõte ei pane aasta ja kahe kuu pikkusel katseajal toime tahtlikku kuritegu.
Skeemid, kus harrastajatelt püütud kala päritolu dokumentides võltsitakse või see läheb kirja kui kutselise kaluri saak, on sagedased. Keskkonnaameti järelevalve valdkonna juhi Olav Avarsalu sõnutsi vähendavad skeemitajad aga enda elatusallikat.
Avarsalu sõnul on talvine jääalune püük kutselistele kaluritele keerukam ja saagid väiksemad, kuna jää alla on raskem võrke panna. Samal ajal on harrastajaid jääl sadu, kui mitte tuhandeid, kellel võib tirguga püük hästi õnnestuda. Kui sinna valemisse lisada veel mõni kokkuostja, antaksegi kalu müügiks.
Harrastuspüüdjatelt ostetud kala kokkuostu jälgi ajab keskkonnaamet nii reididega kalatööstustesse kui näiteks kutseliste kalurite püügiandmete kaudu.
Tööstusest ei saa dokumentideta kala edasi müüa, mistõttu Avarsalu jutu järgi on levinud kaks viisi, kuidas kala seadustatakse. Üks variante on, et mõni kutseline kalur näitab oma väga häid saake. Kui võrrelda saagi hulka püügivahendite arvuga, võib tekkida anomaalia. Vahel püütakse näidata, et kala on tulnud väljastpoolt Eestit, kus samal ajal võis püüda. See näeb tihti välja nii, et ei liigu kala, vaid paber.
Vahel annavad keskkonnaametile infot turuosalised ise.
Avarsalu rääkis, et põhiliselt ostetakse kokku ahvenat ja koha. Räime ja kiluga ei hangeldata, kuna neid saab üksnes traalipüügist. Ahvenat ja koha on võimalik püüda nii Peipsil kui Pärnu lahes, kuid püügipiirangud erinevad. “See tekitab kutselistel kaluritel tahte skeemitada, ka vahendajatel,” lausus Avarsalu.
Pärnu lahes on piirangud karmimad, kuna merd jagatakse ülejäänud Euroopa Liidu riikidega, kuid Peipsi on siseveekogu, mille püügireeglid on kokku lepitud Venemaaga.
Keskkonnaameti järelevalve juht tõi esile, et Pärnus on enamasti olukord harrastuspüüdjatelt kala kokkuostuga parem kui näiteks Peipsi kandis. Loaga kaluritel on omad püügivahendid ja ühist vastutust on siin kandis rohkem.
Keskkonnaameti seisukohast on Peipsil toimuv mõnevõrra segasem, kuna seal on püügiõigused suurte ettevõtete käes, mis rendivad justkui lube välja. Kalurid on sõltuvuses peremehest, kuna hind on fikseeritud. Avarsalu sõnutsi tekitab see olukorra, kus kõik kipuvad kõigi tagant varastama.
Peipsilt “mustalt” püütud kala otsib turgu Pärnu kalatööstuses või kusagil mujal.
Avarsalu koputab skeemides osalejate südametunnistusele, et selliselt tegutsedes rikuvad nad oma tulevikku. Ta selgitas, et üksikpüüdja nii palju ei mõjutagi, kuid kui igaüks hakkab kümnete kilode kaupa päevas püüdma, võib kala populatsioon tuntavalt nõrgeneda. Taastumine mõjutab kutselisi kalureid, kes jäävad elatusallikast ilma. Ja harrastajadki on siis kalata.
