Praegustest Tallinna supluskohtadest on Pirita rand üks vanemaid. Seda hakati aktiivselt kasutama juba 19. sajandi lõpus.
Foto Tallinna Linnamuuseumi kogust ajavahemikust 1920–1940, TLM F 5603. Fotograaf Osvald Haidak.
Esimene Pirita rannahoone ehitati 1929. aastal Edgar Kuusiku ja Franz de Vriesi projekti järgi. Keskosas oli rõduga kuursaal, treppidest sai otse rannaliivale. Kõrval asusid riietuskabiinid, duširuumid, medpunkt ja postkontor. Salongiõhtutel lõi meeleolu orkestrimuusika. Lisaks restoranile avati hoones ka esimese järgu sanatoorium Kloostrimetsa.
“Rannas olid juba kahekümnendail palja ülakehaga mehed, terrassil aga istusid soliidsed lipsustatud härrased. Tihtipeale olid nad ülikonnas ka rannatoolides väikses varjus. Kujutan ette, et villane ülikond pluss vest, lips ja krae – neil võis ikka päris ülessulamise tunne olla seal,” on toonast olustikku kirjeldanud Tallinna Linnamuuseumi ajaloolane Toomas Abiline.
Kui Konstantin Ziegeli järel sai suverestorani pidajaks Läti kodanik Nikolai Jakovlev, nimetati hoone ümber Pirita Rannasalongiks. Jõesuhu plaaniti luua vesiravila-pansion koos spordikompleksiga või siis kuursaal, mille tarvis lammutati robustsed kalurionnid. Ent plaanid jäidki poolikuks ning 1939. aastal ehitati arhitekt Arthur Jürvetsoni projekti sinna hoopis restoran ja bussijaam. Algne rannahoone lammutati 1975. aastal ja 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregati puhuks rajatud purjespordikeskusega koos kerkis randa uue rannahoone, mille projekteeris Tsentrosojuzprojekti arhitekt Mai Roosna. Sajandivahetusel ehitati hoone Ülo Peili projekti järgi ümber korterelamuks.
Felix
27. juuli 2022 17:27