Tallina Ülikooli sotsiaalpoliitika professor Anu Toots räägib intervjuus Pealinnale, kui reaalsed on loodava koalitsioonivalitsuse lubadused ja kas probleem on alati rahas. Reformierakonna valijatel soovitab ta aga enne eelolevaid valimisi peeglisse vaadata, kas liberaalsusest on midagi järele jäänud.

Toots ütles, et vaadates asjade seisu majanduses ja energiaturul tuleb loodava koalitsioonivalitsuse antud lubadused selle lühikese ajaga ka ellu viia, sest ilma toetusteta seda talve üle ei ela.

Kuivõrd üllatav on praegune valitsusvahetuse protsess politoloogile olnud? Kas kahe suure liidu lagunemine ja uus-vana kolmikliidu teke kaheksa kuud enne üldvalimisi on loogiline poliitiline protsess?

Põhjust olla väga üllatunud või segaduses ei ole. Varsematest kordadest erinev on olnud põhiseaduslik segadus, kus pärast suure valitsuskoalitsiooni lagunemist jääb peaminister koos poole valitsusega ametisse. Seejärel käivad enam kui kuu aega uue koalitsiooni moodustamise läbirääkimised, kusjuures pole ühtegi põhiseaduslikku tärminit, kui kaua need võivad kesta. See on olnud tavatu olukord.

Nüüd paistab koalitsioon pärast pikki läbirääkimisi paigas olevat.

Näib nii. Kõik osapooled tahtsid jõuda endale sobiva tulemuseni ja üheks selleks on võimule pääsemine. Selle nimel läbirääkimised käisid ja kokkuleppeni põhipunktides jõuti, kuigi praeguseni pole koalitsioonileppel veel allkirjasid.

Koalitsioonileppe põhipunktid on siiski avaldatud: laste- ja peretoetuste suurendamine, elektrituru reform ja toetused gaasiga kütjatele. Niisamuti muudatused omastehoolduses ja kuupäevad eestikeelsele kooliharidusele üleminekul. Kas kaheksa kuuga jõuab seda kõike?

Sõltub sellest, kui kiiresti koalitsioon tööle hakkab. Osa muudatusi oli algatatud ka juba eelmise valitsuse ajal, nagu toetused kallinenud energiakandjate kasutajatele. Selles vallas polnudki väga põhimõttelisi maailmavaatelisi vaidlusi vaja, pigem kooskõlastada üksikasjad, kellele kui palju ja kuidas seda kõike administreerida. Vaadates asjade seisu majanduses ja energiaturul tuleb need antud lubadused selle lühikese ajaga ka ellu viia, sest ilma toetusteta seda talve üle ei ela.

Pikaajalise hoolduse reformi ja eestikeelsele haridusele ülemineku osas olen ma aga skeptiline. Omastehoolduse põhimõtteid pole suudetud muuta aastakümneid ning pole põhjust loota, et nüüd see tehakse ära sõrmenipsust ning see nagu ei maksagi midagi – kõigest 40 miljonit, mis on riigieelarves nagu kommiraha. Aga juba praegu ei ole hooldekodu kohti. Koha maksumus on keskmiselt 1000 eurot ja see on lähedaste kanda. Kui aga hooldekodud muuta rahaliselt kättesaadavaks, siis pole probleem enam rahas, vaid vabades kohtades. Poole aastaga pole võimalik rajada uusi hooldekodusid. Ja kui ehitadagi kiirkorras, siis kust tulevad hooldajad? Juba praegu on neist puudus ja see süveneb.

Aga kas täielikule eestikeelsele kooliharidusele pooleteist aastaga üle minna on reaalne?

Kindlast ei ole. Kui vaid keegi vaevuks tegema kronoloogiat, kui palju on senini olnud igasuguseid tähtaegu, lubadusi ning raha sellesse pandud, siis ta näeb, et ka seekordne pole realistlik. Praegu pole me isegi poolel maal sellest.

Seekord pidavat koalitsioonileppes kõik täpselt kuupäevaliselt kirjas olema. Polevat mingit maailmavaatelist hämamist. Kas pooleks aastaks on see hea?

Mõne asja puhul, nagu energia toetusmeetmed on tähtajad ja suurused vajalikud. Haldusasjad peavad olema konkreetsed ja inimestele arusaadavad.

Mõnel puhul on see aga mõttetu, sest ärgem ikka unusta valimisi veidi üle poole aasta pärast. Poliitika jõuab valitsuskoalitsiooni otsuste poole pealt vaikseisu juba mitu kuud enne valimisi. See paneb ühelt poolt peale surve teha kiiresti ära populistlikud otsused, nagu igasugused toetuste tõstmine.

Teisalt nn nurjatute probleemidega ehk sisuliste reformidega tegelemisel tuleb lisaks rahale arvesse võtta veel muudki paarkümmend mõjutegurit, mis on vaja läbi mõelda. Võid küll panna tähtajaks aasta, aga näiteks õpetajate koolitus kestab viis aastat ning kiiremini kuidagi ei saa. Plaan on üks asi, aga tegelikkus teine.

Reformierakonna üks plaane näib olevat see, et endisest eelarve tasakaalu nõudjast ja mitte teha lubajast minna suuremate kaotusteta üle teisele poolele.

Juba hämatakse mingite kummaliste terminitega, nagu „mõju eelarvele“. Mingi asi meil ei maksa enam nii palju eurosid, vaid mõjutab eelarvet. Rahandusminister arvutab stiilis, et mis juhtunuks siis, kui valitsuses olnuks EKRE. Andke andeks, aga pakkuge veel mõni segasem süsteem, kui palju mingi poliitika maksab.

Üsna kummaline on seegi, et rahandusminister on hakanud läbinisti positiivse asjana nägema ka inflatsiooni. Sellel olevatki tema sõnul üdini positiivne mõju, sest ookeani täis raha purjetab eelarvesse juurde.

Nii arutledes võiks inflatsioon olla mitte 22 vaid 220 protsenti.

Hoiame siis pöialt, et läheks veel kõrgemaks ja püsikski seal meie eelarve huvides. See pole ju tõsiselt võetav jutt. Kogu arenenud maailm kõrge inflatsiooninumbri pärast praegu mures.

Kas mures ei peaks olema hoopis Reformierakonna valijad, sest nende kodupartei on poolt vahetanud?

Siin on küsimuseks, kui palju Reformierakonna valija tahab peegliga tõtt vaadata. Nad ehk keelduvad vastu võtmast asju, mis on tõsi. See ei sobi neile seni räägitud ideoloogise jutuga.

Neil tuleks oma jutupunktide asemel natukenegi jälgida, mida kirjutavad maailma kvaliteetmeedia väljaanded ning näitab televisioon. Vaadaku kasvõi Soome kanaleid, et oma roosast neoliberaalsest unelmast välja tulla. Usk turu kõikvõimsusse on kadunud. See pole praeguses olukorras rakendatav isegi kõige paremliberaalsemates riikides. Tuleb leida õige tee, et majanduse põhimehhanismid jäävad praegustes kriisides alles ning poliitika toetab seda. Inimestel peab säilima töömotivatsioon ja arusaam, et neid vajatakse.

Reformierakonnale on see küll põnev olukord, kuid tuleb ausalt uute väljakutsetega silmitsi seista ning mitte enam taguda vanu dogmasid. Need töötasid ehk hästi veel Andrus Ansipi valitsuste ajal, kuid mitte enam nüüd.

Kas koalitsiooni väiksemad osapooled sotsiaaldemokraadid ja Isamaa peaksid seda suuremale partnerile selgitama või juba ongi seda teinud?

Ehk tõesti. Märgiline oli juba see, et valitsus lepiti kokku Viljandis ja portfellide jaotuse hõikas sealtsamast välja Isamaa juht Helir Valdor Seeder. Kaja Kallas peab vaatama, et ta ei hakkaks peaministriks Seederi valitsuses.

Praegune peaminister Kallas on küll väga hea välispoliitika valdkonnas, kuid mitte sisepoliitikas. Ja seda kasutavad teised kohe ära. Nii tulevad nad välja oma ettepanekutega enne, kui reformierakondlased sellest mõeldagi jõuavad. Läbirääkimiste oskus on muutunud võrreldes varasemast jõupositsioonil käitumisest palju tähtsamaks.