"Kohalik ajakirjandus peab toimima kui demokraatia tugisammas – pakkuma kohalikele elanikele põhjalikku ülevaadet valitsuskorraldusest ja majandusvõimu toimetamisest, et nad saaks kodanikena valimistel informeeritud otsuseid teha."

Indrek Ibrus, meediaprofessor
Majandusekspert Raivo Vare Kütuseaktsiisi ei saa langetada, sest Eesti kütuseturul on kartell (5)
16. juuli 2022
Pealinn

Baasiliste toiduainete käibemaksu alandamise ja aktsiisi miinimumi peale viimise võiks rahulikult kohe ära teha,” sõnas majandusekspert Raivo Vare intervjuus Pealinnale. “Kütuseaktsiisi ei saa aga langetada, kuna Eestis eksisteerib kütuseturul kartell. Nimetame asju õige nimega, maksuvahe lihtsalt pistetakse omaniku taskusse.”

Vare sõnul on vara ja kapitalimaksud on need, kuhu poole suundutakse kogu maailmas, seda eelkõige rikaste riikide klubis OECD-s. „Need mulle ei meeldi isiklikult, sest ma kannataks nende all, aga neid tuleb pidada loomulikuks,“ lausus ta.

Kuidas Eesti saaks inflatsiooni mõju ohjeldada? Kuidas seda teha praegu kiirete meetmetega/lühemaajaliselt ja pikas perspektiivis?

No üldiselt need kiirmeetmed on enam-vähem teada. Neid on kahte liiki – kas maksuleevendused või mingisugused toetused, soovitavalt sihitis- mitte laustoetused. Need eeldavad vastava otsuse vastuvõtmist. Sihitistoetuste puhul tuleb tõenäoliselt kasutada massiivsemalt kohalike omavalitsuste võimekust. Seda tsentraalselt teha ei saa, aga maksuleevendusi saab teha loomulikult tsentraalselt. Maksuleevendused omakorda jagunevad kaheks. Need on siis kütusega seotud leevendused ja toiduainetega seotud leevendused. Toiduainetega seotud leevendustest on sisuliselt ainult üks asi, mida annaks teha – see on käibemaksu ajutine alandamine. Seda võib teha seaduses otsusega niimoodi, et käibemaksu alandus kehtib ainult mingi kuupäevani. Kuna agraarturul ja toiduainetetööstuses kestab kriis poolteist aastat ehk siis prognoosi järgi järgmisse kevadesse -suvesse välja, siis see võikski ajaline piir olla. See on teostatav ja aitab vältida ka seda hirmu, mis praegu on vastuargument number üks, et ärme ajutiselt meedet tee, sest see ajutine muutub alaliseks.

Kütuse puhul aga on kaks komponenti, mis on maksu leevenduslikud ja kiiresti teostatavad. Kolmas on seotud pigem meie kõigi arusaamadega. Ma ei tea, kas riik saab siin midagi teha või on see tarbijakäitumises kinni, aga meil on efektiivne kütusekartell.

Rääkides maksudest, siis nende leevendused on seotud aktsiisi ja käibemaksuga. Mõlemad on teostatavad, kusjuures käibemaksu võetakse praegu ju ka aktsiisi sisse arvestatud summalt ja see iseenesest on juba imelik. Need on kohesed meetmed, millel on ajutine iseloom. Aga pidevmeetmeteks sobivad muidugi mingisugused süsteemsemad lähenemised, näiteks soodustuste või toetuste kehtestamine kõige rohkem kannatavatele gruppidele. See on puhas poliitilise otsustamise koht, kes seda rohkem vajaksid. Ma ei taha öelda, et üks on parem kui teine.

Lisaks on veel vahepealseid tegevusi, mida riik saab realiseerida osaliste hinnatõusuvastaste meetmetena, nagu kütusereservi müüki paiskamine, järsk riiklike kulutuste ja investeeringute kokku tõmbamine, miinimumpalga määra tõstmine, riigiettevõtete suunamine, ülikasumi toetuseks ümberjagamine ning investeeringute, näiteks energiainvesteeringute toetused.

Mida mujal maailmas inflatsiooni pidurdamiseks tehtud on?

Riigid on rakendanud erinevaid meetmeid nende erinevates kombinatsioonides. Põhilisema osa moodustavadki maksuleevendused. See on ka arusaadav, kuivõrd riigieelarvelised tulud kasvavad inflatsiooni ajal samuti tavaolukorrast kiiremini. Nii on rohkem ruumi manööverdada mõningaste tulupositsioonide ajutise alandamisega.

Teiseks on tehtud energiaturu liigutusi. Börsi hinnastamine ei toimi praeguses kriisisituatsioonis normaalsel viisil ja seetõttu see moonutab turgu. Hinnaralli kompenseerimiseks kannatajatele on eratarbijatele kehtestatud fikseeritud hinnad, mis ei ole börsihinnast sõltuvad.

Eraldi teema on hinnalagi eratarbijate jaoks. Siinkohal tuleks vahet teha, mitte ei ole tarbijat kui sellist vaid just nimelt eratarbijad, majapidamised. Firmade puhul ikkagi tuleks rohkem turgu usaldada. Nad ise kohanevad paremini, aga majapidamistel on praegu sundmenüü.

Siis hinnastamise eripärade tõttu on energiatootjad saanud ülikasumeid, neid võib riik kiirmeetmena puhtalt poliitilise otsusega ümber jagada sihttoetusteks. Võtta dividendidena välja ning jagada sihttoetuseks ümber. Sellest räägitakse küll, aga kui palju seda tahetakse teha, on iseasi.

Kuna sõda läheb edasi, toiduainete kriis läheb edasi ja kuna energiakriis vähemalt sel talvel on paratamatu, siis loomulikult tuleks seda kõike praegu juba arvesse võtta.

Käibemaksu alandamiseks peame ilmselt midagi muud maksustama. Mida me siis maksustada saaksime? Kas kinnisvara, autosid, dividende?

Nii dividendide kui kinnisvara maksustamine on nagunii meil päevakorras ja ka OECD maksupoliitika suundub terves maailmas praegu ühes suunas, sõltumata meie tahtmisest. Vara ja kapitalimaksud on need, kuhu poole suundutakse kogu maailmas, seda eelkõige rikaste riikide klubis OECD-s. Need mulle ei meeldi isiklikult, sest ma kannataks nende all, aga neid tuleb pidada loomulikuks.

Kuid kas teil on siis mingeid oma lemmikmeetmeid, mida võiks rakendada?

See oleks maksude alandamine hinnakasvu enim mõjutavatele kaubagruppidele. Need on energiakandjad ja toiduained. Näiteks energiakandjahinnad mõjutavad elektrihindu, kommunaalteenuste hindu, kütusehindu kodudele ja transpordile. Üldiselt selline maksude alandamine on mugav, sest see on tsentraalselt korraldatav ja olemasoleva maksutehnilise lahendusega jälgitav. Põhiprobleem on selle negatiivne mõju riigieelarve tulude kasvule. Jah, baasiliste toiduainete käibemaksu alandamise ja aktsiisi miinimumi peale viimise võiks rahulikult teha ära kohe. Või siis aktsiisi vabastamise käibemaksust vähemalt. Muidugi oleks kasulik pikemaajalises perspektiivis, kusjuures see avaldab ka kiiresti mõju, suurendada toetusi energia efektiivsusele nii majapidamistele kui korteriühistutele. Firmad on huvitatud ise energiaefektiivsusest, nad pingutavad selle nimel. Aga inimestel tihtipeale seda võimalust lihtsalt ei ole. Neid tulebki selleks toetada. Seda on tehtud, aga seda on tehtud juhuslikult ja vähe. Seda oleks vaja järsult suurendada ja jõulisemaks teha ja see annaks hoopis teise efekti.

Kui palju mõjutab inflatsiooni ja hinnatõusu see, et Eestis turg on väike ja meil pole piisavalt konkurentsi? Kas seda võib rääkida lisaks kütusele ka toidukaupade puhul?

Ei toiduainete müügis tegelikult klassikalises mõttes fiktiivselt kartelli erinevalt kütuseturust ei ole. On aga teatud elemente hoopiski ostja poole peal, nimelt suured varumisketid. Suured kaubaketid natukene nagu jah, suruvad seda turgu. Nemad on ka pigem huvitatud tootja allasurumisest, aga müügihinnas jälgivad nad mingil määral sarnast poliitikat. Aga kuni kedagi ei ole kinni võetud, ei ole kartelli olemas. Väikese turuga on alati probleemid.

Kütuseaktsiisi ei saa aga langetada just selle pärast, et Eestis eksisteerib kütuseturul kartell. Nimetame asju õige nimega, maksuvahe lihtsalt pistetakse omaniku taskusse.

Aga kas inflatsioonis saab süüdistada ka Putinit ehk siis Venemaad?

Ikka saab. Samas kõik asjad sattusid üksteise otsa. Esiteks olid pandeemia ja tarneraskused. Siis tuli selga kallis kütus ja põllumajandus ning samal ajal sõda. Ehk siis Putin. Kusjuures eriti kütuse- ja energiaturg ja teistpidi põllumajandusturg veel omakorda võimendavad seda. Tuleb seda ka näha, et tegelikult Putinil on teadlik poliitika nende turgude mõjutamiseks negatiivses suunas. Ta tekitab kunstlikku defitsiiti, näiteks teravilja puhul. Osaliselt on see tema enda soovil, osaliselt sõja peatamiseks mõeldud sanktsioonide tõttu kütuseturul. Kõik see kokku tekitas perfektse tormi, nagu ma armastan öelda.

See, et mingeid meetmeid tuleb igal juhul kasutusele võtta, eelkõige energia ja toiduainete hinnakasvu ohjeldamiseks alates sügisest, on absoluutselt selge. Paraku praegu ei ole põhjust arvata, et hinnakasv isegi sügise või talve hakuga lõpeb. Energiakandjate defitsiit seondub nii sõjaga kui ka tervikuna maailmas tekkinud olukorraga. Põllumajanduses ja toidutootmises kriisiolukord üha süveneb ja sellele oma on andnud ka veel kliima.

Me asume enam-vähem samas kohas, kui Soome või Rootsi. Miks meil on elekter kallim, kui nendel?

Meie elekter on selle pärast kallim, et me oleme kallima hinnapiirkonnaga ehk meie lõunanaabrite Leedu ja Lätiga seotud, kellel on suur energiadefitsiit. Meie jaoks on energia hind valulikum ja inflatsiooni taustal rohkem nähtav ka sellepärast, et meil on energia hind tarbijakorvis osakaaluna palju suurem kui soomlastel või rootslastel, kes on rikkamad. Ka keskpanga president näitas oma ettekandes, et tegelikult on naaberriikides tarbijakorvis palju suurem osakaal, näiteks teenustel. Aga teenuste nii-öelda inflatsioonil on potentsiaal juba hakanud ammenduma. Meil on kõige suurem osakaal kütusel, küttel ja kommunaalkuludel, mis kõik on omavahel seotud. Lisaks toiduainetel. Kaugelt üle 50 protsendi on ju inflatsioonist seal kinni. See on nõndanimetatud mittebaasiline inflatsioon. Ja seal tuleb midagi ette võtta, nii ongi. Sellepärast ei saa öelda, et soomlased või rootslased midagi valesti teevad või paremini teevad. Neil on küll energiavarustatus parem ja hinnad allpool, aga põhimõtteliselt nende inflatsiooniline surve on väiksem, kui meil. Baasiline inflatsioon on meil ka enam-vähem talutav, natuke kõrgem kui teistel, aga mitte oluliselt.

Kas me peaksime end elektrit tootes börsisüsteemist lahti siduma, et elektri hinda alla saada?

Jah, kas börsisüsteemist lahti siduma või vähemalt tekitama mingisuguse mehhanismi, mis näiteks tõstab börsisüsteemist välja väiketarbijad ja tavalised inimesed. Eratarbijad võiks ju jääda küll vabalt fikseeritud hinna peale, samas kui juriidilised isikud on börsipakettides. Paljudes riikides seda ju rakendatakse.

Küttes võiks minna tagasi selle süsteemi juurde, mis meil on olnud alati, kus tegelikult komponendiks ei ole üldine turuhind, mis on jõuga peale surutud. Meie küttetootja omahind on oluliselt madalam, aga ta võtab suuremat hinda, sest küttekomponent, mida ta kasutab, järgib üldist turuhinnaskaalat. Selle vältimiseks võikski minna tagasi normeeritud kasumiga kinnitatud hinnasüsteemi juurde.

Keskkütte müüjad said konkurentsiametist oma investeeringute ja oma kulude põhise pluss kaheksa protsendise kasumi määraga fikseeritud hinna, millega nad siis müüsid.

See aitaks vältida seda olukorda, kus meil jälle gaas kisub hinnad üles, seetõttu ka küttehinnad kallinevad automaatselt ja siis peame kõik sellega elama. Kuigi tegelikult kui kütja ise gaasi ei kasuta, siis see ei ole tema jaoks ka probleem, sest siis see tema omahinda üldse ei lähegi. Gaasi omahind jääb tegelikult samaks, aga väljamüügi hind kasvab.

Kas me paksime hakkama taas ise põlevkivist odavalt elektrit tootma?

Seda ei taheta rohelistel põhjustel teha. Samas kui meil on ikkagi kriis, siis tuleb teha mööndusi. Meil on praegu valida, kas me toodame elektrit odavamalt ise või me ostame seda hirmkallilt börsilt. Seetõttu vähemalt inimeste kaitseks võiks leida variandi, sest kui me läheme näiteks inimeste jaoks fikseeritud hinnapakettidele, siis paratamatu juba tekib teine olukord. Need fikseeritud hinnapaketid peaksid kajastama äri mõttes vastuvõetavat hinnataset, mida põlevkivi võiks endale lubada. See eeldab muidugi, et tuleb ka lahendada CO2 emissiooniühikute hind. Seal on ka küsimärk, et kas ta peab olema vabalt kaubeldav või võiks ta olla näiteks üldse mitte sellisel viisil kaubeldav – nii-öelda nullväärtusega. Kuna need on riigi kvoodid tegelikult, riik paneb need lihtsalt müüki, siis riik võiks lihtsalt jagada neid tasuta või mingi fikseeritud tasu eest ainult eluliselt tähtsatele energiatootjatele. Elektrijaamad saaksid mitte suvalise turuhinnaga, vaid näiteks 25 euroga neid kvoote fikseeritud koguse ja sellisel juhul nad tagaksid fikseeritud pakettide täitmise ka mõistliku hinnaga – 50, 60 või 70 eurot megavatt tunni eest. Mitte 170 eurot ja üle selle.

Kui palju oleks abi hinnalaest erinevatele kaupadele, teenustele ja energiale?

See on ka üks võimalikke teid, aga meie tegelikult oma järjepidevas majanduspoliitikas hinnalage väga rakendanud ei ole. Ainukene, kus mul praegu hinnalae rakendamine meeles mõlgub, on seesama elektri börsihinna alla toomine. Praegu on ju Euroopa Liidu regulatsiooni kohaselt 4000 eurot megavati eest. Põhimõtteliselt oleks võimalik ta tuua teatud juriidiliste manipulatsioonide ja töö abil mingisuguse normaalse numbri peale. Näiteks 400 eurot megavatt-tunni eest on ka kõrge hind, aga see oleks vähemalt üle elatav. 4000 eurot seda ei ole.

Praeguse 20 protsendise inflatsiooniga oleme ennast Euroopast justkui lahti sidunud. Tegelikult ei tohiks Euroopa reeglite järgi niisugust inflatsiooni olla…

No seda nagunii, aga me ei ole selles suhtes ainsad. Meie Läti sõbrad on ju ka oma inflatsiooniga teisel ja kolmandal kohal. Küll väiksemate numbritega, aga siiski. See näitabki, et meil on struktuursed probleemid, mis eristavad meid teistest. Tegelikult järele jõudva majandusega riikides, nagu meie, ei ole midagi imelikku, et inflatsioon on kõrgem kui arenenud lääneriikides. Me oleme järele jõudev majandus ja meil toimub hindade konvergents, palkade kiirendatud kasv jne, kõik see on arusaadav. Kuid see stimuleerib vaid natuke kõrgemat inflatsioonitaset. See ei saa olla seitse pool korda kõrgem või näiteks neli ja pool korda kõrgem, nagu praegu.

Kui suur mõju on inflatsioonile Euroopa keskpanga aastaid kestnud rahatrükipoliitikal ja kas selle vastu on rohtu?

Inflatsiooni põhiliseks tagant tõukajaks ongi vähemalt aasta lõpuni eelkõige rahatrükk ja pandeemiast kiire taastumisega sammu pidada mitte suutnud tarneahelate kriis. Üldiselt aasta lõpuks see olukord natukene stabiliseerub, nagu ka tarneahelates toimuv. Eriti pärast seda, kui Hiina hakkab lockdown’ist välja tulema.

Rahatrükk koos tarneahelate probleemidega tekitasid alguses raskusi ja inflatsioonisurvet. Samas järgmise aasta esimese kvartali jooksul ta juba mõju väga ei avalda. Sest praegu tundub, et Euroopa keskpank läheb ikkagi sama teed, mis Ameerika föderaalreserv. Nimelt hakkab keskpank tõstma nüüd natuke varem ja natuke rohkem, kui arvati, intresse ja lõpetas varaostud juunis. Vara ost on rahatrükk tegelikult, aga tal on teatud viivisaeg, kuni mõju hakkab avalduma. Nii et aasta lõpuks hakkab ilmnema, aga praegu ja algetapil oli see süüdi kaheldamatult.

Mis väiksema ja keskmise sissetulekuga inimeste jaoks saaks ära teha? Kas tuleks taas tõsta alampalka, kuigi aasta alguses seda juba tõsteti?

See on üks variant, lisaks on kindlasti mingisugused toetused enim kannatavatele inimestele ja baasiliste toiduainete käibemaksu ajutine alandus.

Kütusehindade osas ja elektri osas me rääkisime, mida tuleks teha. Inflatsiooni juurpõhjused on väljaspool Eestit ja tema võimuorganite ning majandustoimijate haardeulatust. Seega, selle tekke mõjutamiseks on piiratud võimalused. Küll aga on olemas meil võimalused selle raskemate mõjude leevendamiseks enim kannatavatele inimestele. Inflatsioon lööb alati valusamalt vaesemaid elanikkonnakihte.

Kas meil tuleks veel indekseerida mingeid toetusi ja milliseid sel juhul?

Indekseerimisel oleks põhilised lastetoetused ja pensionid. Teiste toetuste puhul ma oleks sellega ettevaatlik, sest need on rohkem ajutised toetused. Iga toetuse puhul tuleks vaadata eraldi selle mõju. Kuna lastetoetused ja pensionid on arusaadavama, läbi arvutatava ning pikema mõjuga, siis seal on seda lihtsam alla neelata vaatamata summale. Samas kui me räägime nt kütusehinna kompensatsioonist, siis see on piiratud ajaga ja seal võib eksida. Kellele sa seda annad ja kui palju sa seda annad, kuidas sa seda arvestad või välja maksad? See tekitab nii palju küsimusi ja võimalikke administreerimise vigu.

Mida me peaksime oma praeguses majandusmudelis muutma? Kas see on oma aja ära elanud?

Põhiprobleem ongi, et oleme oma senises edu toonud mudelis kinni. Tõsi, me oleme kohandumise nimel natuke teinud ka mööndusi. Aga iga kord, kui uus pauk käib, kipume selle ära unustama. Siis me ütleme, et ei tohi midagi teha, lihtsalt elame selle kriisi üle. Peaksime eeldama siiski, et päris üle ei ela. Turgu tuleks küll minimaalselt moonutada, aga siiski tuleks hinnašoki ajutisi maandamismeetmeid kaaluda. See ei pea tähendama kogu mudeli muutmist vaid filosoofia muutmist mudeli taga. Ajutiselt tuleb teha olukorda lahendavaid mööndusi.

Isegi majanduskasvu pidurdumine mujal maailmas ei peata hinnakasvu. Hinnakasvu raskele negatiivsele mõjule, vähemalt osa elanikkonna toimetulekuks, tähelepanu mittepööramine on ju põhimõtteliselt ka valik. Suhtumine, et «Elame üle» on valik. Kas see valik on võimalik lähima poolteise aasta jooksul, on järgmine küsimus. Aga millegipärast Euroopa juhtivad riigid siiski seda teed päriselt pole läinud, vaatamata oma suuremale jõukusele võrreldes meiega.

Kindlasti on probleem energeetika majandusmudeliga. Meil on vaja investeerida rohkem energeetika taristusse. Me räägime kogu aeg rohelistest tootmisvõimsustest, kuid samas taristut, mida peaks looma riiklikus omandis olevad võrgufirmad, ei ole. Kui taristut ei ole, ei tule ka piisava elektri tootmist. Kui keegi tahab päikese- või tuuleparki püsti panna, ei saa seda teha, sest pole infrat, mis seda elektrit vastu võtaks. Praegu on taristu jäänud firmade enda ajada, kes ajavad seda firmadele iseloomulikult kasumliku loogika järgi. Mõtlemata, kas see suures pildis ka kasulik on või mitte. Võrgufirmale ei ole see kasulik, et oleks mingisugune massiivne väiketootjate hulk ja nende toodetud elektri tagasimüük võrku. Neile on kasulik saata elektrit edasi-tagasi võimalikult pikkade vahemaade taha.

See käib gaasi kohta samamoodi. Eleringil on kasulik saata gaasi Soomest Lätti või vastupidi, mitte ehitada endale siia võimsust, mis lubaks ülekandeid lühikese maa peale.

Inimtööjõud on Eestis defitsiit ja päris kallis. Võibolla tooks hindu alla ka see, kui tootmist veelgi rohkem automatiseerida?

Siin ei ole küsimustki! Automatiseerimine on paratamatu. Tuleks ära kasutada maailmas tekkinud olukorda, kus kriitilist tootmist ja varusid tahetakse kodu lähedale tagasi tuua. Me oleme siin Euroopa veerel täiesti võimelised midagi tegema, kuid meil tõepoolest ei jätku tööjõudu. Seepärast ei saa me endale tööjõumahukate tellimuste täitmist lubada. Seetõttu me võikski luua tootmisi, mis on rohkem automatiseeritud. Euroopa firmadele ei ole vahet, kus ta tootmist siia tagasi tuues, tööd jätkab. Aga samas pole Eesti energiahinnad konkurentsivõimelised investeeringute meelitamiseks.

Kuivõrd tasuks end ära astmeline tulumaks? Et madalama palgaga inimestelt seda nii palju ei küsiks, kuid seejuures tuleks raha suurema sissetulekuga inimestelt?

Astmeline tulumaks võib olla, kuid sel juhul peaks see olema targalt disainitud. Peaks vaatama, kuidas arvutatakse neid tasemeid. Kui see on 2000 eurot ja natuke peale, siis see oleks lollus. Ei saa minna kallale keskklassile, me kaotame kohe suure osa oma võimekusest. Spetsialiste liigitatakse millegipärast kõrgemapalgaliste hulka. Keskklass on tegelikult see, mis hoiab majandust üleval. See on kvalifitseeritud tööjõud ja suurim tarbijaskond. Neid karistada poleks tark.

Kommentaarid (5)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

bisnis
18. juuli 2022 09:45
https://uueduudised.ee/arvamus/kutusekartell-valitseb-valitsus-vaatab-pealt/
eeskuju
16. juuli 2022 14:38
Saksamaal arutatakse majandusministri ettepanekul, milliste kõige haisvamate kehaosade pesemisest piisab, et säästa kuuma vett. Samuti soovitatakse vähem liha süüa – see hoiab samuti gaasi kokku. https://epl.delfi.ee/artikkel/120036622/poliitkolumnist-yana-toom-the-winter-is-coming-talv-on-tulekul
Minu Arvamus
16. juuli 2022 10:12
MAJANDUSEKSPERT RAIVO VARE Kütuseaktsiisi ei saa langetada, sest Eesti kütuseturul on kartell . . . Kui Eestis eksisteerivad kartellid, siis kus on Hinna ja Konkurentsiameti silmad? Kus on valitsuse silmad? Või on mõlemad kartellide osanikud? Mis kuradi riigis me tegelikult elame kui seda juhib ja kontrollib maffia?
Joviaalne krevett
16. juuli 2022 20:34
Kartell ei võrdu maffia. Kütuse osas on tegu lihtsalt suurtemate kettide omavahelise kokkuleppega hoida hindu solidaarset ühel tasemel, ehk et mitte üksteisele tavapärasest kapitalismist tuleneva konkurentsiga kaikaid kodarasse loopida. See ongi kartell.
Minu Arvamus
17. juuli 2022 00:39
Joviaalne krevett. Kui kartell, mis dikteerib tingimusi ja hindasid ei võrdu maffia, siis järelikult röövel ei ole ka kriminaal sinu arvates? Bravo. Aga mõlemad on millegipärast meil veel seadustega keelatud.