"Kohalik ajakirjandus peab toimima kui demokraatia tugisammas – pakkuma kohalikele elanikele põhjalikku ülevaadet valitsuskorraldusest ja majandusvõimu toimetamisest, et nad saaks kodanikena valimistel informeeritud otsuseid teha."

Indrek Ibrus, meediaprofessor
Martin Sillasoo: talvele vastu kitsaste gaasitorudega (0)
18. juuli 2022
SEB finantsturgude riskinõustaja Martin Sillasoo. Foto erakogu

Ligikaudu aasta tagasi hakati varasemast tähelepanelikumalt jälgima Euroopa gaasiturgu ning eelkõige just gaasivarusid. Vaadates antud turu sündmusi, siis viimase aasta jooksul saame täheldada alljärgnevat:

  • Kui tavapäraselt on juuni lõpuks Euroopa gaasimahutid täitunud maksimaalsest umbes 60% ulatuses, siis 2021. aasta juuni lõpuks oli mahutite täituvus 48%, mis oli viimaste aastate madalaim tase.
  • Võrreldes 2021. aasta algusega, oli gaasi börsihind (TTF) sama aasta juulikuuks tõusnud üle 90% ning jõudnud tasemele 36€/MWh kohta. Tänaseks on see kõrge juulitase kerkinud üle 370% ning jõudnud tasemele 170€/MWh kohta.
  • Kui eelmisel aastal suvel ja sügisel ainult spekuleeriti, kas Euroopa ühe suurima maagaasi tarnija, Venemaa, gaasitarnete vähenemine on poliitiline, siis alates 24. veebruarist on Euroopas kõigil pilt palju selgem. Terve viimase aasta jooksul on Venemaa gaasitarned Euroopasse jooksvalt vähenenud. Alates 11. juulist läks Nord Streami gaasitoru iga-aastasesse hooldusse, mis plaanide kohaselt kestab 11 päeva. Kuid täna arutletakse selle üle, kas pärast hooldustöid üldse Nord Streamis gaas hakkab voolama või otsustab Venemaa jätta selle mõne ettekäändega suletuks.

Seega on sobilik hetk vaadata, millises seisus me Euroopas tervikuna oleme. Vaatleme gaasitarnete, tarbimise ja varude olukorda Euroopas ning meie piirkonnas spetsiifilisemalt. Ülevalt-alla (Euroopa üldises vaatest) analüüsi puudus on, et probleemide komplektsus võib jääda täpselt kirjeldamata, kuid teatud järeldusi on võimalik sellest olenemata teha.

Suurte numbrite põhjal on lihtne välja tuua, kui palju näiteks peaks tarbimist vähendama, aga iga konkreetne samm nõuab hoolikat analüüsi, et välja selgitada, kas sammud on vajalikus ajaraamist võimalikud või mitte.

Kust tuleb Euroopasse gaas?

Euroopal on laias laastus 5 erinevat maagaasi tarneallikat – kohalik tootmine, gaasitorude abil Venemaa, Põhja-Aafrika riigid ja Aserbaidžaan ning LNG laevadega erinevatest maailma otstest. Euroopa aastane gaasitarbimine on suurusjärgus 4800 teravatt-tundi (TWh) ehk 13 TWh päevas.

Ajalooliselt on olnud kõige suurema osakaaluga kohalik tootmine – suurimate maagaasi tootjate Norra, Hollandi ja Ühendkuningriigi (edaspidi ÜK) tootmine on moodustanud üle 40% kogutarnetest. Venemaalt pärineva torugaasi osakaal on olnud ~35% ning LNG osakaal ~10-15%.

Võrreldes 2019. aastaga on tänaseks Venemaa gaasitarnete maht vähenenud üle kahe kolmandiku, mis tähendab, et Venemaa osakaal jooksvate mahtude põhjal on langenud ca 10%-ni Euroopa kogumahust. LNG osakaal on aga drastiliselt tõusnud ning on ~30% mahust ning alates veebruari lõpust on LNG tarned olnud maksimaalse vastuvõtuvõime lähedal suurema osa ajast.

Allikas: Bloomberg, ENTSO-G, SEB

Venemaa torugaas jõuab Euroopasse kolmel viisil

Ajalooliselt on Venemaa Euroopa suunaline torugaasi infrastruktuur olnud peamiselt seotud tarnetega, mis läbivad Ukrainat, kust üks osa torustikust jõuab läbi Valgevene Poola ning teine osa Slovakkiasse, Rumeeniasse ja Ungarisse. 2012. aastal hakkas tööle ka Nord Streami toru, mille abil jõuab gaas Lääne-Euroopasse Ukrainat läbimata. Lisaks sai 2020. aastal valmis Musta mere põhjas olev ja Türgit läbiv TurkStreami torustik, mida hetkel kasutatakse Balkanile ja Kagu-Euroopale gaasi tarnimiseks.

Venemaa tarnemahtude vähenemine viimastel kuudel on olnud ühelt poole meie endi poliitiline otsus, kuid teisalt samuti Venemaa poolne maagaasi kasutamine poliitilise hoovana. Kuigi ei saa välistada Venemaa mahtude täielikku kinnikeeramist, tähendaks see seda, et iga vähegi veel „sõbralikum“ poliitiline jõud Euroopas vihastataks välja. Näiteks Ungari on olnud sellel aastal suuruselt 9. gaasitarbija Euroopas ning on tarbinud rohkem gaasi kui Austria või Tšehhi ning 25 korda rohkem kui Eesti.

Venemaa gaasitarnete vähenemine on kõige rohkem mõjutanud Euroopa olukorda, kuid tegelikkuses on sellel globaalne mõju. Erinevalt naftast, kus Venemaal on tõenäoliselt õnnestunud osaliselt leida naftale, mida Euroopas enam ei oodata, uued ostjad, ei võimalda maagaasi infrastruktuur Euroopasse saatmata jäetud gaasi pakkuda kellelegi teisele. See tähendab, et tarnimata jäänud gaas on globaalselt gaasiturult sisuliselt kadunud. Kuna Euroopa on asendanud Vene gaasi LNG-ga, on tekkinud suurem konkurents samale kogusele LNGle, mis on väljendunud ka tõusnud hindades.

Allikas: Bloomberg, ENTSO-G SEB

Euroopas gaasi sesoonne tarbimine

Kolme tarbijagrupi (tööstus, energeetika, eratarbija) lõikes on võimalik gaastarbimine jaotada erinevates tarbimisviisideks: gaasi saab kasutada otsese sisendina (näiteks lämmastikväetise tootmiseks), elektri ja soojuse tootmiseks, koduseks tarbimiseks ning viimastel aastatel üha enam ka kütusena transpordis. Kuna gaasi on võimalik põletada suhteliselt kõrge efektiivsusega, on gaasi kasutamine just elektri- ja soojusenergia saamiseks väga oluline osa kogutarbimisest. Sellest tulenevalt on gaasi tarbimine Euroopas sesoonne ning külmemal talveperioodil on see suurem kui suvel.

Tarbimine on olnud eri aastaaegadel erinev, näiteks suviti on olnud gaasi tarbimine Euroopas keskmiselt 8 TWh päevas, siis talvel on tarbimine 22 TWh päevas. See tähendab, et ~35% kogu aasta jooksul tarbitud gaasi kogusest on seotud otseselt Euroopa talviste vajaduste katmisega. Võttes arvesse, et elektrit toodetakse gaasist tegelikkuses aastaringselt ning näiteks toiduainetööstuses gaasist sooja tootmine on oluline osa tootmisprotsessist, on tegelikkuses enamus gaasi tarbimisest seotud just soojuse- ja elektrienergia tootmisega.

Seega, kui eesmärk on vähendada gaasi tarbimist tööstust sulgemata, siis alternatiivide leidmine sooja- ja elektrienergia tootmises on kõige mõjusam, kui see oleks ainult nii lihtne. Arvestades, et alternatiivid on vaja leida kohe ning uusi tootmisüksusi ehitada ei ole aega, on valikus ainult olemasolevad üksused.

Saksamaa puhul on nendeks näiteks tuumajaamad, kuid tervikuna Euroopas on nendeks suurema säästvusega kivisöel, pruunsöel või mõnel juhul isegi kütusel (näiteks põlevkivil) põhinevad elektri- ja soojajaamad. Kuna suur osa gaasi- ja energiatarbimisest Euroopas on sesoonne, sõltub reaalne energia tarbimise vajadus olulisel määral ka sellest, milline saab olema temperatuur järgmisel talvel.

SEB finantsturgude riskinõustaja Martin Sillasoo poolt koostatud täispikka analüüsi koos graafikutega saab näha siin.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.