1. augustist astub ametisse Tallinna haridusameti uus juht Kaarel Rundu. Pealinn uuris, millised on tema ootused ja plaanid uuel töökohal ning mida arvab Rundu tänastest põletavamatest teemadest ja murekohtadest haridusvaldkonnas.

Kaarel Rundu on lõpetanud Tallinna Ülikooli (psühholoogia BA ja hariduse juhtimise MA) ja Akadeemia Nordi (psühholoogia MA). Tallinna Saksa Gümnaasiumi direktoriks sai ta 2015. aastal.

Milliste plaanide, lootuste ja ootustega ametisse asute?

Esimene plaan on ikkagi teha koostööd oma endiste ja tulevaste kolleegidega: koolide, lasteaedade ja Tallinna haridusjuhtidega. Teisest küljest ka haridusameti spetsialistidega. Ma arvan, et esimene asi, mis eeldab väga head koostööd on Ukraina õpilaste koolidesse suunamine, aitamine ja toetamine.

Neist õpilastest, kes seal Ukraina koolis juba õppisid eelmise õppeaasta lõpus, eeldan, et väga paljud jätkavad. Esimesest septembrist kehtib koolikohustus ka põgenike lastele, mis tähendab, et Tallinnas paar tuhat õpilast, kes peaksid koolitööd sügisel alustama, tuleb meil jaotada koolide vahel ära. Ma olen aru saanud, et meil on võimalik kaasata ka vene koole, kuhu õpilasi suunata, kui pered seda soovivad. Teisest küljest tuleb arvestada ka koolide võimekusega. Tallinnale jäävad korraldada esimene kuni kuues klass ja seitse kuni kaksteist on riigi korraldada.

Mis teid üldse motiveeris haridusameti juhi kohale kandideerima?

Ma olen 16 aastat pühendunult panustanud haridusse Tallinna Saksa gümnaasiumis nii psühholoogina, õppejuhina ja viimased seitse aastat ka direktorina. Ma väärtustan haridust ja ka elukestvat õpet. Mulle endale meeldib väga õppida uusi asju ja tundubki, et ka mul on nüüd aeg midagi uut õppida.

Teine oluline aspekt on see, et mul on teatud kogemused ja ootused haridusametile, kuna olen istunud viimased seitse aastat teisel pool lauda. Olen seda koostööd teisest vaatenurgast kogenud, tajunud ja tahaks need asjad ellu viia.

Teiseks mulle väga meeldib, et meil on olemas Tallinna Arengustrateegia 2035, kus on väga täpselt paigas sihid, mille poole Tallinnas ühiselt püüdlema peaksime. Mind kõnetasid sealsed eesmärgid – alates haridusliku erivajadusega õppija toetamisest kuni pädeva ja pühendunud õpetajani välja. Ma arvan, et see on väga suur väljakutse, mida saame Tallinnas ära teha, et meie õpetajad, haridusjuhid ja tugispetsialistid ikkagi püsiksid linnas, mitte ei liiguks naabervaldadesse.

Mulle tundub, et siin ongi vaja välja töötada haridusameti eestvedamisel koos linnaga, õpetajate või haridustöötajate motivatsioonipakett, mida saame neile pakkuda lisaks palgale, et õpetajaid motiveerida, innustada ja inspireerida.

Kuna mul on ka endal natukene psühholoogi tausta, siis on mul südamel ka kolmas oluline teema. Ministeerium räägib õpilünkadest, me räägime noorte vaimsest tervisest ja selle kriitilisest olukorrast ning ka juba haridustöötajate vaimse tervise muredest. Räägime ka sellest, et meie õpetajaskond, eakad kolleegid on need, kelle najal sisuliselt haridus töötab. Me näeme, et haridusliku erivajadustega õpilaste arv pidevalt kasvab, tuleb juurde õpilasi, kellel on vaimse tervise mured. Teisalt on ka neid, kes vajavad üldtuge, erituge ja tõhustatud tuge ning üks võimalus neid aidata või toetada ka koolipere, oleks haridusliku erivajaduse koordinaatori toomine igasse kooli.

See on üks asi, mille nimel ja mille eest tahan seista. Selle loogiline jätk on loomulikult ka klassijuhtajad, et väärtustada klassijuhataja töö sisu ja mitmekesist vastutust.

Koolides on suur õpetajate puudus, üks asi on ilmselgelt palk, aga kuidas saaks veel noori motiveerida kooli tööle tulema?

Mina kujutan ette, et õpetajad on üldiselt kultuursed ja terviseteadlikud inimesed. Võiksime pakkuda sportimisvõimalusi linna spordiasutustes ja miks mitte ka kultuuriasutustega teemapaketi või soodustuse tegemine.

Mulle tundub, et need kaks valdkonda oleksid sellised, mida saaks kindlasti ära teha ja sinna juurde koostöö ka ülikoolidega. Näiteks mikrokraadid – pakkuda õpetajatele võimalust omandada mikrokraad. Ma tean, et sellega on juba alustatud. Näiteks võimalus omandada kaasava hariduse mikrokraad. Kindlasti need kolm asja – enesearendus, kultuur ja sport on need, kus oleks võimalik pakkuda lisaväärtust või motivatsiooni õpetajatele.

Aga räägime siiski palgast ka, milline peaks täna teie hinnangul olema õiglane õpetajate palk? Et kui oleks lihtsalt võluvits, millega palka juurde võluda.

Ma arvan, et see number muutub lausa kuude ja nädalatega seoses inflatsiooniga. Arvan, et see suund ja ka tegelikult ühiskondlik kokkulepe peaks olema 120 protsenti keskmisest töötasust. Teine pool sellest on ikkagi ka koormus. Koormust tuleks vähendada, et inimesed ei peaks ennast haigeks ja katki töötama. Siin oligi kurioosne näide, kus öeldi, et õpetaja koormus võiks olla 18 tundi või 20 tundi, aga siis meil oleks veel rohkem õpetajaid vaja.

Tööülesandeid ja nõudmiseid tuleb õpetajatel hariduses pidevalt juurde. Mulle tundub, et see peab ikkagi tasakaalu minema. Ma ise kujutan ette, et kui jõuaks sinnamaani, et on 120 protsenti keskmisest töötasust õpetaja palk ja lisaks veel tunnikoormuse vähendamine, siis võiks see töökoht olla juba päris atraktiivne ka noortele.

Pidevalt räägitakse erinevatest probleemidest ja vähe sellest, mis on hästi. Kas võiksite anda hinnangu, kus meie haridussüsteem hästi toimib ja mis aspektid on tugevad?

Jah, absoluutselt. Minul on kogemus eelkõige saksakeelse kultuuriruumi põhjal. Aga delegatsioonid, kes on külastanud Eestit, et tutvuda meie hariduse aspektidega, kadestavad võimalusi, kuidas on meil õppevara kättesaadav, kuidas meie õpetajad oskavad nii palju ja kui sundimatult huvitatud ja uudishimulikult meie õpetajad ikkagi on olnud kasutama neid uusi võimalusi.

Teine asi, milles ma nõustun oma eelkäija Andres Pajulaga, on detsentraliseeritud juhtimine. Ta tõi välja, et see on Eesti või ka Tallinna üks põhimõte, mida tema on üritanud juurutada. Mina olen sellega absoluutselt nõus. Mis puudutab õpetaja, koolijuhtide ja laias laastus ka kooli korralduslikku autonoomiat, siis minu teada toodi välja ka PISA edutegurite hulgas, et autonoomia on kindlasti üks asi, mida tuleks hoida, et koolid saaksid ise otsustada, milliseid õppematerjale nad kasutavad ja kuidas nad oma ressursse juhivad. Alates sellest, et ikkagi koolijuhid saavad ise sõlmida töölepinguid. Need on vabadused, mis on maailma mastaabis kadestamisväärt.

Kolmas asi, mis meil on hästi korraldatud on tugimeeskonna eksisteerimine koolides. Kui räägime Tallinna linna puhul näiteks koolitervishoiutöötajatest, haridustehnoloogi tööst, tugispetsialistidest ehk siis psühholoogid, logopeedid, eripedagoogid, sotsiaalpedagoogid, kõik sellised tugijõud – see ei ole igal pool nii enesestmõistetav, kui on meil. Ma arvan, et kõige selle edu taga on laias laastus see, et meie ühiskonnas ja riigis väärtustame haridust nii kõrgelt.

Neljas oluline asi on, et lasteaed ei ole päevahoid, vaid neil on samuti õppekava. Lapsi valmistatakse juba lasteaias kooliks ette. See ei ole lihtsalt mängimine, vaid mänguline õpitegevus ja see annab kindlasti oma panuse, miks meie haridus on maailmatasemel.

Haridusvaldkonnas on täna vast kõige põletavam teema täielikult eestikeelsele haridusele üleminek, milliseid probleeme või väljakutseid teie siin ennekõike näete?

Kõikidel õpilastel peab olema võimalik õppida tasemel eesti keelt, see on number üks. Mul on väga hea meel, et Tallinna linnavalitsus on tõstatanud selle teema, et kui vene koolides algklassides õpetatakse eesti keelt kaks tundi nädalas, siis see ei ole tulemuslik lähenemine. On soov, et algklassides oleks õpilastel viis tundi nädalas, mis tähendab seda, et kolmanda klassi lõpuks on meil 15 kursust. Alles siis saaksime mingeid tulemusi oodata.

Eesti keele kui võõrkeele või teise keele õpetajate koolitus on murekohaks. Kuigi viimasel ajal ikkagi pingutatakse selles suunas, et õppematerjalid oleksid ka ajakohased, see vajadus on ka Ukraina õpilastel ja üha rohkem välismaalt Eestisse tagasi pöörduvatel peredel. See ei ole minu meelest ainult eesti ja vene kooli teema, vaid laiem.

Mis puudutab tähtaega, siis mulle optimistid meeldivad, aga teisest küljest tekib küsimus, kust võetakse kahe aastaga kõik vajaminevad õpetajad? Kui teame, et hariduse kõige põletavam mure on tõesti haridustöötajate järelkasvu puudumine. On tore, kui antakse hoogu, aga tekib küsimus, kuidas kahe aastaga koolitatakse välja väga spetsiifilisi oskusi eeldavaid õpetajaid sellises mahus, nagu selle eesmärgi saavutamine eeldaks. Ja miks siis eelistatakse ühe aine õpetajat teistele?

Üks aspekt, mis on oluline ja on ka Tallinna Arengukavas sees, on see, et meil on Tallinna Saksa Gümnaasium, Kadrioru Saksa Gümnaasium, Inglise kolledž, Prantsuse lütseum, kus on võimalik õppida ka laiemalt teisi keeli ning kuhu tuleb ka üha rohkem neid inimesi, kes tulevad Eestisse tööle. On siin ajutiselt aasta või kolm ja pöörduvad hiljem tagasi, et ka nemad peavad eesti keelt õppima. On hea, kui Tallinnas on võimalused loodud õppida erinevates keeltes, olgu selleks siis tõesti prantsuse, saksa, inglise, vene või nüüd ka ukraina keel. Mida mitmekesisem Tallinna hariduspilt on, seda parem.

Kuidas teile isiklikult tundub, kas venekeelne elanikkond pigem sooviks eesti keelt ja eesti keeles õppida, või on nad sellele vastu?

Mina näen seda tendentsi ja olen kuulnud oma headelt kolleegidelt, et üha rohkem on neid peresid, kes soovivad oma lapsi panna eestikeelsesse lasteaeda ja kooli. Ka meie kooliga on viimastel aastatel liitunud üha rohkem venekeelse kooli lõpetanud õpilased ja nad on väga tublid. Ma arvan, et see tendents on positiivne.

Teisest küljest arvan, et kui aitame ja toetame õpilasi juba alusharidusest peale, teeme selle teekonna neile ka lihtsamaks. Me võime vaadata seda, mis on praegune olukord ja vaadata seda, mis on kahe aasta pärast. Aga kui alustame alusharidusest, pakume kõikidele võimalust reaalselt õppida eestikeelses rühmas või keelekümblusrühmas, siis nende motivatsioon ja keeleoskus paranevad. Ma arvan, et sealt tuleks tõesti alustada!

Miks on just viimasel ajal oluline küsimus minna üle eestikeelsele haridusele?

Olukord maailmas ja Vene Föderatsiooni sõda Ukrainas on kindlasti need tegurid, mis on seda teemat muutnud aktuaalsemaks. Samas teame, et Eesti koolid pakuvad juba praegu võimalusi õppida erinevaid keeli. Ma arvan, et teine põhjus on ka peatsed valimised 2023. aasta kevadel.

Ka koroonakriis pole veel kuhugi kadunud. Mis saab sügisel? Mida prognoosite?

Ma arvan, et viimase kahe aastaga on koolid ja lasteaiad saanud väga hea praktika. Kui siin uusi üllatavaid tüvesid või ahvirõugeid ei hakka massiliselt liikuma, siis selle põhjal ütleksin küll, et kui testimistega jätkata, on võimalik suures pildis ikkagi väga palju ennetustööd ära teha ja koolid loodetavasti lahti hoida.

Ka juba eelmise aasta põhjal nägime, et Tallinna koolid olid väga lühikest perioodi distantsõppel sügisel ja sealt edasi ikkagi oli ka autonoomia, et vaadata ja hinnata olukorda oma koolis. Mina vaatan sellele nii, et oleme nüüd oma vitsad ja õppetunnid kätte saanud ning oskame veel paremini toimetada niimoodi, et koolid saaksid lahti olla.

Kas sooviksite veel midagi omalt poolt lisada?

Üks asi mulle meenus – lasteaedade renoveerimine ja õpikeskkondade kaasajastamine. Kuna koolid on esimese ringi nüüd läbi teinud ja ootavad teisele ringile minemist, siis Tallinna eesmärk on aastaks 2030 renoveerida ära ka lasteaiad. Ma arvan, et see on kindlasti oluline ettevõtmine, millega tuleb ka tegeleda, jätkata ja vaadata, kuidas nüüd olukord ehitustandril seda kõike mõjutab.