"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
PPA välijuht: Metsas eksinud vanainimestel on tihti mure, et ikka seeneämber ka kopteri peale saaks (0)
08. august 2022
Foto: Pixabay

„Nad on ikka enamasti natukene vanemad inimesed ja mõnest kohast, kust on neid raskem kätte saada, oleme nad kopteriga ära toonud,“ kirjeldas PPA välijuht Allar Lohu olukordi, kus seenelised on metsa ära eksinud. „Nende jaoks on aga põhiline ikka see, et seene- ja marjaämber maha ei jääks. Pärast küsitakse, et kui palju see kopterilend ka maksis.“

Seene- ja marjahooaeg on alanud ning see toob endaga ikka ja jälle kaasa ka olukordi, kus inimesed metsa ära eksivad ning lähedased pöörduvad politsei ja vabatahtlike poole, et kadunud inimene üles leida. Kuna probleem ei ole ainult seotud sügisese korilushooajaga uuris Pealinn nii PPA kui ka vabatahtlike ühenduse SA Kadunud käest, mis võimalused ja lahendused on võimalik käiku lasta, et leida, ühel või teisel põhjusel, kadunud inimene ülesse.

SA Kadunud juht Aare Rüütli sõnul pole vabatahtlikkuse alusel kadunud inimeste otsimisega tegeleval sihtasutusel kuigi palju tehnilisi lahendusi, mis nende ponnistusi aitaksid. „Paar aastat oleme saanud kasutada Navicupi kaardirakendust, mis salvestab otsijate teekonna maastikul,“ tõi ta näiteks, „Teiseks võimaldab Elisa meil tasuta kasutada enda SMS-platvormi, millega saame saata operatiivselt välja otsinguteateid.“

Sihtasutusel on Rüütli kinnitusel plaanis ka soetada droone, mille jaoks kogutakse raha erinevatel üritustel ja laatadel. „Meil on seal tüdrukud, kes teevad ennetustööd ja müüvad õnneloosipileteid,“ rääkis ta. „Pilet maksab kolm eurot ja iga pilet võidab. Need võidud on meile annetatud erinevate ettevõtete poolt ja kogu raha lähebki droonipargi soetamiseks. Tänaseks oleme maikuust saati kogunud üle 3000 euro.“

Ühe droonikomplekti maksumus on aga 16 000 eurot, kuid õnneks on üllas eesmärk Rüütli sõnul üht ettevõtet kõnetanud. „Õnneks see ennetus, mida me üritustel teeme, kus me räägime sellest, kuidas me otsime ja miks me otsime, kõnetas Julianus Inkassot,“ lausus ta. „Nemad ostsid meile ühe komplekti. See 16 000 ei ole väike summa ja kolme euro kaupa seda kokku koguda on raske, ma ei tea kui kaua me koguma peame. Aga me otsustasime, et me teeme ise ja kuskilt raha küsima ei lähe. Selline lähenemine on siis tänaseks ühte ettevõtjat kõnetanud ja loodetavasti kõnetab neid veelgi ning meie meeskonda tuleb veel inimesi, kel on rohkem vahendeid ja kes tahavad neid jagada selleks, et kellegi elu päästa.“

Koostöö politseiga on lihtne, aga oluline

SA Kadunud teeb Rüütli kinnitusel ka mitteametlikult koostööd politseiga. „Kui me hakkame kadunud inimest otsima, siis kõigepealt pärast seda kui lähedastega räägitud ja on ära kuulatud, mis neil on öelda ning milles nende mure seisneb, võtan ma ühendust politseiga,“ selgitas ta. „Me ei saagi inimest otsima hakata enne, kui politseilt pole abi küsitud. Me ei paku lihtsalt tasuta inimese üles leidmise teenust – Eesti riigis on kohustus otsida kadunud inimest PPA-l ja meie oleme sealjuures toetav jõud.“

Rüütel märkis, et üksikutel kordadel on PPA ka ise nende poole pöördunud, et täiendavaid abijõude kaasata. „Ka praegu on olukord selline, et me alustasime 17. juuli hommikul ühte otsingut, mis kestab meil siiamaani,“ rääkis ta. „Sellele otsingule palus meid politsei. Nüüd meil täna on 20. päev järjest, kus me otsime maastikul ühte vanemat meest.“

Rüütel rõhutas, et ei ole vahet kas tegu on inimese esmakordse kadumisega või on tegu inimesega, kes alailma lähedastele oma etteteatamata kodust lahkumisega peavalu valmistab. „Me suhtume kõikidesse kadumisjuhtumitesse ühesuguse tõsidusega,“ ütles ta. „Kui lähedased meie poole pöörduvad, siis me toetame millega saame. Siin ei loe, kas inimene on korduvalt kadunud või esimest korda või mis need asjaolud üldse on seal. Kui me suudame, siis me toetame. Aitame otsida ja aitame leida.“

Kui keegi tunneb, et soovib kadunud inimese otsingutele vabatahtlikuna abiks minna, siis tuleks tal Rüütli sõnul ennekõike tutvuda infoga, mis üleskutse juurde on lisatud – sealt saab teada, kuidas ettevõtmiseks valmistuda. „Kui me otsinguteate välja paneme avalikule Facebooki lehele, siis seal on enam-vähem kirjas, et mida selga panna ja mida kaasa võtta,“ selgitas ta. „Praegusel aastaajal on vaja vett kaasa võtta ja vahetusriided võiks olla iga kord. Kindlasti võtta midagi süüa endale. Riietuse osas tasub mõelda, kuidas end kuumuse eest kaitsta või puukide eest kaitsta. Vastavalt aastaajale ilmastik muutub, seega vastavalt ilmastikule on vaja riietuda.“

Vabatahtlikud peavad olema valmis igasugusteks ootamatusteks

Samuti tasub Rüütli hinnangul olla valmis kõigeks ja eriti ootamatusteks. „Kui inimest otsitakse metsast juba 10-20 päeva, siis tuleb ennast valmis panna selleks, et need pildid leitud inimesest ei kao mälust ära,“ hoiatas ta. „Kui otsitakse aga esimesel päeval, siis peaks grupis olema alati keegi, kes teab midagi meditsiinist ja oskab pulssi katsuda. Me alati küsime, et kas on keegi selline ja kui ei ole, siis leiame sellise inimese igasse ahelikku või gruppi.“

Õnneks on mõnel lool ka õnnelik ja võibolla isegi tagantjärgi vaadates natuke humoorikas lõpp – Rüütel meenutas üht sellist seika. „Üks kadunud laps magas bussis öö läbi,“ tõi ta näiteks. „Koolibussi jäi magama, bussijuht parkis bussi ära ja läks koju. Meie öö läbi metsas otsisime, et kus laps on? Bussijuht tuli hommikul, tegi bussiukse lahti ja laps ütles, et tal on pissihäda.“

Rüütel loetles ka asju, mida metsa minnes kindlasti kaasa võtta. „Üks asi on muidugi laetud telefon – see on elementaarne,“ märkis ta. „Aga lisaks veel kolm asja – oranži värvi helkurvest, vile ja termotekk, mida saab apteegist. Kui sa oled pikali maas ja ei jaksa püsti tõusta, siis sinu hüüdeid pole ka kuulda, aga kui sa vilega vilistad, siis seda on kaugele kuulda.“

Rüütel soovis ka tänada kõiki abivalmeid vabatahtlikke, kuna nende töö on äärmiselt oluline ja abi läheb tarvis paljude asjade juures – kasvõi urvakaamerate videosalvestiste läbivaatamise juures.

PPA käsutuses on hulgaliselt tehnikat, kuid oluline on ka koostöö kohalike elanikega

Erinevalt vabatahtlikest on aga PPA-l tehnilist võimekust omajagu – PPA välijuht Allar Lohu loetles peamiseid vahendeid. „Kui inimesel on telefon kaasas, saame kasutada positsioneerimist,“ rääkis ta. „Maastikuotsingute puhul me kasutame droone ja helikopterit ning suuremate maa-alade vaatamiseks on meil ka väiksema lennuki võimekus. Teeme ka päästega koostööd erinevate tehnikate osas ja meil endil on ka ATV-d ja muud raskemat tehnikat.“

Sageli võib inimese leidmisel abi tulla ka täiesti ootamatust kohast – Lohu teadis rääkida lugu möödunud aasta algusest. „2021 jaanuaris oli üks dementne naisterahvas läinud suure lumesaju ajal jalutama,“ meenutas ta. „Arvatavasti tekkis tal meeltesegadus ja ta ei osanud koju tagasi tulla. Päeval kella kolme aeg läks jalutama ja meile tuli teavitus kella kuue paiku, et on mingi kahtlane seis. Kella kuue aeg juba talvel on ju päris pime. Tugev lumesadu tegi selle asja muidugi raskemaks. Ei olnud võimalik jälgi või üldse mingit suunda leida.“

Lohu sõnul sai aga kohalikega hästi koostööd tehtud ning peagi võttis nendega ühendust üks kohalik jahiseltsi liige. „Ütles, et tal on metsas loomade jaoks rajakaamera ja ta oli seal rajakaamerasse jäänud,“ rääkis ta. „Nelja-viie ajal oli jäänud pildile, kuidas vanem naisterahvas oli seal mööda kõndinud. Sealt me saime suuna ja leidsime isegi mingid jäljed, kust sai jätkata. Kuna see maastik, oli seal päris raske, lumesajust tingituna ka, siis tulid ka kohalikud appi ja lumesaaniga sai tal järgi käidud. Inimene oli küll alajahtunud, aga elus.“

Seeneämber on ikka kõige tähtsam

Humoorikamatest seikadest tõi Lohu välja ennekõike sügisesed seenelised ja marjulised. „Nad on ikka enamasti natukene vanemad inimesed ja mõnest kohast, kust on neid raskem kätte saada, oleme kopteriga toonud,“ ütles ta. „Nende jaoks on aga põhiline ikka see, et seene- ja marjaämber maha ei jääks. Pärast küsitakse, et kui palju see kopterilend ka maksis.“

Lohu sõnul on igati positiivne see, et eestlased on hakanud valehäbist üle saama ja politsei poole pöördutakse oma murega üha kiiremini. „Veel aastaid tagasi oli see tõesti suurem probleem, et anti hilja teada ja ei märgatud selliseid asju,“ märkis ta. „Teavitustöö on aga inimeste teadlikust tõstnud ning inimesed muretsevad rohkem ja helistavad ikkagi suhteliselt kiiresti. On juhtumeid, kus oleks võinud varem teada anda, aga see on ka täiesti arusaadav, et võib-olla kohe niimoodi ei muretsetud. See on ka natuke paremaks läinud, et inimesed teavitavad näiteks, kui näevad tee ääres kõndimas sellise eksleva pilguga inimest või öösiti näevad kuskil vanainimest kõndimas.“

PPA statistika kadunud inimeste osas edastab PPA juhtivkriminaalametnik Arti Sokk:

Politseile laekunud teateid kadunud inimestest:

 

2019. aastal – 4640 teadet

2020. aastal – 4228 teadet

2021. aastal – 3736 teadet

 

Kadumisjuhtumeid on stabiilselt aastaringi sama palju, aga teistest hooaegadest veidi erineb suvi, mil sellised teated sagenevad veelgi (2021. aastal 802 kadumisjuhtumit talvel; 885 kadumisjuhtumit kevadel; 988 kadumisjuhtumit sügisel ja 1061 kadumisjuhtumit suvel)

 

Kadumisjuhtumite liigitus ja protsentuaalne jagunemine põhjuse järgi (2021.a andmete järgi):

 

~ 65% – kodust, lastekodust, erikoolist omavoliliselt ära jooksnud alaealised

~ 15% – suitsiidsete mõtetega inimesed

~ 5% – sihi kaotanud terviseprobleemidega inimesed

~ 5% – sihi kaotanud joobes inimesed

~ 2% – looduses eksinud seenelised, marjulised, matkajad

Alla 1% – kuriteo ohvriks langenud inimesed

~ 7% – muu põhjus (sh omal soovil lahkunud inimesed, kes ei soovi lähedastega kontakti, ei vaja abi ega ole hädas)

 

2021. aasta kadumisjuhtumite pinnalt võib öelda, et ligi 60% kõikidest kadumisjuhtumitest on seotud asenduskodust, turvakodust või erikoolist ära jooksnud noorukitega (enamasti vanuses 14-17). Nendest omakorda ligi 80% on korduvjooksikud. Näiteks on igal aastal ka neid noori, kelle kadumisest on meile teatatud ligi 40 korda aasta jooksul.

 

Politseile teatatud kadumisjuhtumitest 99,5% lahendatakse, kuid iga aasta on keskmiselt 10-20 juhtumit, mis kiiret lahendust ei saa. Põhjuseid selleks on mitmeid: kui inimese liikumisteekonna kohta on vähe infot, siis on raske suunata otsingutegevusi „õigesse kohta“. Meil on hulk näiteid, kus eakad ja liikumisraskustega inimesed on meeltesegaduses kodust lahkunud kümnete kilomeetrite kaugusele kohtadesse, millega neil igasugune seos puudub.

 

2021.aasta statistika järgi:

 

  • Kõik eksinud seenelised leiti, elus ja terved. Seni on enamus juhtumeid lahendatud patrulli abil, kes politseisõiduki sireeni abil abivajajale liikumissuunda aitab kätte anda. Enamasti sireeni kuuldakse ja sellisel juhul on ka patrullil juba lihtsam metsa minna arvestusega, et kui kaugelt abivajajat otsida. Palju on ka juhtumeid, kus korrapidaja või patrull juhendab eksinut telefonitsi, kuidas leida abistavaid maamärke või näiteks aktiveerida telefonis google maps.
  • Enamus otsinguid on lahenenud kiirelt 2-3 tunniga, aga on ka ekstreemsemaid juhtumeid, kus seenelist otsitakse öö otsa või isegi mitu päeva – kaasatakse suuremad ressursid a la koer, kopterid, droonid, vabatahtlikud jne
  • Umbes 70% eksinutest aitab politsei metsast välja ja umbes 30% teadetest on sellised, kus eksinu ise jõuab metsast välja ja politsei abi enam ei vaja.
  • 40% eksinutest on mehed ja 60% naised.
  • Vanused on väga erinevad, 17-aastasest kuni 90-aastaseni välja, keskmine metsa eksinud seeneline on vanusevahemikus 60-80 eluaastat.

Igati soovituslik on kadunud inimesest teada anda politseile, helistades 112. Vaata ka täpsemat juhendit, kuidas käituda: https://www.politsei.ee/et/juhend/eksinud-ja-teadmata-kadunud

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.