Esimene õnnestunud mootorlennuki demonstratsioonesinemine toimus Tallinnas 1912. aasta juulikuus ehk 110 aastat tagasi. Seda võib pidada tinglikult ka Eesti lennunduse algusaastaks. Järgnevalt tuleb juttu kolmest esimesest lennunduspioneerist, kes siinkandis rahvale põnevust pakkusid.
Esimesest õhupallilennust Tallinnas räägiti tollases saksakeelses Revalsche Zeitungis juba juulis 1881, kuigi vaid nii palju, et reklaamiti võimalust 50 kopika eest õhupalliga sõitu teha. Paraku ei ole tollastest lõbureisidest kuigi palju kirja pandud. Küll aga leidub rohkelt materjali Tallinna linnas lennukunstiga üles astunud tollastest maailma tipplenduritest.
12. september 1889 – Tallinna lahel hukkub Charles Leroux
USA aeronaut ja langevarjur Charles Leroux sooritas USA-s ja Euroopas hüppeid õhupallilt enda konstrueeritud langevarjuga. Pärast ebaõnnestunud õhupalli lennukatseid Tartus (6. ja 8. septembril) ja Tallinnas (10. septembril) tõusis Leroux Tallinnas (12. septembril) õhupalliga Harjumäelt lendu, kuid kandus tugeva tuulega Tallinna lahe kohale, kus ta enda konstrueeritud langevarjuga alla hüppas. Avanenud, kuid pendeldava langevarjuga laskus aeronaut Maarjamäe juures vette ja uppus. Väidetavalt oli see tema 239. hüpe.
Leroux maeti Kopli kalmistule. 12. septembril 1989 avati Tallinnas Pirita teel Charles Leroux’le pühendatud monument – Mati Karmini loodud skulptuur “Julgetele ja teotahtelistele inimestele”.
Eesti Postimees ehk Näddalaleht ma- ja linnarahvale kirjutas 20. septembril 1889 tollal tavapärase hilinemisega, ent üsna detailirohkelt tolle kurvalt lõppenud päeva sündmustest:
“Kuulus õhusõitja Charles Leroux Surnud! Seda kurwa sõnumit kannawad ajalehed nüid üle ilma laiali. Kuulus õhusõitja, kes terwes haritud maailmas oma osawuse ja julgusega tähelepanemist ja imestust sünnitas, on Tallinnas surma saanud. Tallinna Saksa lehtede wiimastes numbrites on pikad kirjeldused selle üle, milledest siin mõnda lühidalt üles wõtame.
Nagu juba teada, ei olnud Leroul Tartus wõimalik üles tõusta. Siit reisis ta Tallinnasse, kus ta esimene, pühapäewal kuulutatud üles tõusmine tuulise ilma pärast tegemata jäi ja teisipäeva peale jäi. Teisipäewal, 12. kp. oli ilm illus ja Leruu tõusis Harju wärawa kõrgustikult tuhandite inimeste waatamisel ülesse. Keegi waatajatest ei wõinud aimata, et see terwe ja priske mees, kes lahkesti rahwa poole mütsi kergitades julgelt pilwede poole tõusis, mõne minuti pärast oma elu lõpetama pidi.
Õhukuul, ms 14,000 kubik jalga suur ja kõwasti gaasiga täidetud oli, tõusis ruttu ülesse ja tuul ajas teda üle linna Kadrintali poole merele. Kahe ja poole minuti sees oli õhutuul tarwilisusse kõrgusesse tõusnud ja Leruu kukutas ennast sealt kukkumise sirmiga alla. Warsti laotas ennast sirm laiali ja Leruu langes pikkamisi alla. Maa ligidal hakkas aga sirm kangest wankuma ja waaruma.
Mõned waatajad on selgesti näha wõinud, et Leruu lapiti wastu wett nii hirmsa hooga oli wisatud saanud, et wesi 3-4 sülda üles on pritsinud. Ta on kohe põhja wajunud, niisama ka tema kukkumise sirm. Sadamas oli mitu paati ja aurupaati walmis, kes kohe sinna ruttasiwad, kus Leruu merde langes, aga sealt ei olnud midagi leida. Koht oli rannast umbes üks werst eemal. Leruu, kes wäga osaw ja kuulus ujuja oli ja tundide wiisi ennast wee peal hoida oleks wõinud, pidi wistist wastu wett uimaseks kukkunud olema, ehk oli kramp tema liikmetesse löönud, et ta põhja wajus. Asjata otsimise peale ruttasiwad paadid tagasi ja kurw sõnum, mis sügawat kaastundmist sünnitas, jõudis linna.
Alles neljapäeval leiti õnnetu surnu keha endise suhkru wabriku ja sadama wahelt merest ülesse. Tema oli selili mere põhja peal, 10 sülda kukkumise sirmist eemal. Teda wiidi üleslõikamise majasse, kus reedil surnukeha hulga tohtrite juures olekul läbi waadatud sai ja kus awalikuks tuli, et Leruu uppumise läbi surma on saanud, wistist aga üksnes selle läbi, et ta enne wastu wett uimaseks sai löödud, nii et ta ennast awitada ei wõinud. Teme sõrme küinde all on peenikest liiwa olnud ja selle järele pidi ta ennast mere põhjas liigutanud olema.
Laupäewal wiidi tema surnu keha Olewiste kirikusse, kus ta esiotsa seisma jääb, kuni tema sugulastelt selle üle lähemat teatust tuleb mkas teda siin maha matta soowitakse lasta wõi mitte. Tema warandus on pitseri alla pandud ja Ameerika konsuli hoiu alla antud; nimetatud konsul on tema sugulaste järele kuulanud.
Charles Leroux on News Yorkis sündinud, peenema rahwa laps, laewa kapteniks õppinud ja 32 aastat wana. Ameerikas elada weel tema isa ja õde ja Pariisis olla tal sugulasi, abikaasat tal ei ole olnud. Tema kukkumise sirm on tema enese wälja mõeldud. Kolm aastat on ta awalikult oma kunsti näidanud, 279 korda üles tõusnud ja ennast sealt hirmsast kõrgusest alla kukutanud. Nüid on ta oma noore elu ette arwamata ruttu lõpetanud, mis wäga kurwastaw on. Temale on juba enne seda ette tulnud, et maa ligi saades tema kukkumise sirm waaruma on hakkanud, sest et ta wäga lai oli ja liig palju põhju, mis maa ligidal tihedam on kui ülewal, kinni wõttis ja selle pärast otse maha tulla ei wõinud. Asja tundjate poolt on temale nõuu antud, et ta üles sirmi sisse augu teeks, kust liig õhk wälja wõiks woolada. Ta on ka augu teinud, aga wistist oli see weikene.
Leruu on surnud, aga tema nimi jääb õhusõitjate seas wäga tähtsaks ja igawesti elama.”
Vene õhusõitja Sergei Utotškini luhtunud lennukatsed
Vene õhusõitja Sergei Utotškin tegi 1912. aasta aprillikuus Tartus, Raadi kasarmute vahel mitu õnnestunud õhulendu kahetiivalise lennukiga. Need olid esimesed mootorlennud Eesti pinnal. 1912. aasta 27. aprillil (vana kalendri järgi 14. aprillil) väntas Johannes Pääsuke (1892–1918) Tartus oma esimese ringvaatepala “Utotškini lendamised Tartu kohal”, mida loetakse ka eesti filmi algusdaatumiks.
Kaks kuud hiljem sooritas Utotškin ka Tallinnas Kadriorus demonstratsioonlennu, mis paraku nii edukalt ei kulgenud.
Ristirahwa Pühhapäewaleht kirjutas 2. mail 1912 järgmist, reklaamides eelseisvat sündmust:
“Õhusõit tuleb Tallinnas tänawu tõesti. 19. ja 20. mail panewat tuntud õhusõit Utoshkin lendamise toime; luba olewat tal ju käes.”
5. juunil 1912 ilmunud Postimees aga nentis, et õhusõidud ebaõnnestusid.
“Utoshkinini lendamised laupäewal ja pühapäewal on halwasti läinud. Tallinna publikum ei saanud lendamist näha.
Esimese katse, mis Utoshkin oma Farmaniga laupäewal tegi, läks korda. Ta tõusis apparadiga 3-4 sülla kõrgusele ja laskis, kui ta mõnikümmend sülda oli edasi sõitnud, õnnelikult maha. Teise katsega pidi lendaja juba kõrgemale tõusma – wähemalt seda ootas talt publikum – kuid see läks nõndasamuti, nagu esimenegi. Publikum ootas põnewusega kolmandat katset, tagajärjerikkamat, uhkemat. Sedasama ootasiwad päewapiltnikud ja kinematografide piltide üleswõtjad, kes oma appratidega aerodromil ringi käisiwad.
Kuid kaua ei saanudgi publikum oodata. Tööwalmis strashnikud weeretasiwad Farmani paraja koha pääle, kalda lähedale, kus ta apparadil üks toetuspuu katki murdus.
Sellega oli lendamine laupäewal lõpetatud. Lendur wilistati ja naerdi wälja. Publikumi hulgas kuuldus nurinat.
Publikumi rahuldamiseks teatati, et järgmine lendamine pühapäewal on ning laupäewased piletid siis ka maksawad.
Eilane päew oli aga wäga tuuline ja wihmane. Utoshkin ei wõinud lendamise pääle mõteldagi.
Nagu kuuleme, mõtleb Utoshkin tulewa pühapäewa paiku tallinlastele uuesti lendamisekunstiga esineda.”
Vastupidiselt kuulsa lenduri lootustele saatis Sergei Utotškini ebaõnn ka järgneval katsel – taaskord pidid pettumust tundma nii pealtvaatajad kui ka aviaator ise.
Ristirahwa Pühhapäewaleht kirjutas 14. juunil 1912 järgmist:
“Inimese lendamist saadi 10. juunil pika põnewuse järele ometi näha, kuid kehwake oli see lend küll.
Kolmel korral läks Utoshkin lendu, suutis aga ainult mõnekümne sülla kõrgusele tõusta ja iga kord ühe minuti ehk wähe rohkem õhus seista, siis oli jälle maas.
Umbes 1000 rbl. eest, mis pealtvaatajad maksnud, oli see küll nagu wähe.”
Jan Hilgers andis esimese õnnestunud lennuetenduse Tallinna ajaloos
Vaid mõni aeg pärast Utotškini fiaskot jõudis tallinlasteni kuuldus, et neil avaneb võimalus näha Hollandi lennunduspioneeri Jan Hilgersi demonstratsioonesinemist. Juunikuus oli Jan Hilgers esinenud edukalt Pärnus ning neli nädalat hiljem jõudis lennushow ka Tallinnas publiku ette.
9. juulil 1912 kirjutas Tallinna Teataja:
“Wiimati ometi on nüüd tallinnlastel korda läinud tõsist õhusõitu näha. Pühapäewal, 8. juulil oli wõiduratsutamise platsil, mis Tallinnast otseteed umbes 7 wersta lõunapool, Nõmme suwituskoha ja Waldeki wahekohal, Hollandi õhusõitja Hilgersi lendamine wälja kuulutatud, peale selle, kui ettetulnud takistused lubasaamiseks kõrwaldatud oliwad.
Tähendatud plats on mitme wersta pikkuse ja laiuse männimetsa wahel lagedamal liiwasel kohal, mida ainult harwalt üksikud männid ja wäikesed puudesalgad katawad. Waatamiseks on seal õige mõnus paik, istepinda jatkub tuhandete tarwis.
Lendamise algus oli õhtul kella ½ 9 määratud. Juba hommikust peale jalutasiwad Nõmme platwormil punase mütsidega ekspressid, seljas plakatid jämeda kirjadega, mis õhtust lendamist kuulutasiwad. Määratud ajaks oliwad tuhanded waatajad kohale kogunud, kuid ainult wäike osa oli neist piletitega, kuna suur publikum, kolmes rohkearwulises parwes platsi ümbritsewatel lagedamatel kohtadel, niisama metsa wahel, lendamist waatama oli jäänud.
Waldekipoolses platsis otsas seisis saladuslik lennuriist, Fokkeri süsteemiline monoplan. /…/
Pool umbusaldusega silmitses publikum seda inimese “tehtud” lindu, kuna senised katsed Tallinnas inimese lendamise kohta mitte suuremat lugu pidamist äratada polnud suutnud. /…/
[Järgneb pikem ja põhjalikum kirjeldus esimese lennusõidu õnnestumisest ning jõuab järjega teise sõiduni.]
/…/ Seekord oli ilusamaks silmapilguks, kui “Fokker” lennuplatsi kohalt üle sõites maa peale alla laskis ja mõned süllad rataste peal weeredes ootamatult kohe jälle õhku tõusis. Seega näitas lendaja, et metallist lind tema sõna kuuleb ja ennast inimese tahtmise alla paenutab. Wiimasel korral oli Hilgers 10 minutit õhus. Seega oliwad seks korraks hästi kordaläinud lendamised lõppenud. Tallinna publikum oli nüüd ometi kord tõsist inimeselendu näinud. “Fokker” tõusis silmaga waadates umbes 310 meetri kõrgusse, see on palju kõrgemale, kui meie wana kuulsa Olewiste tipp. Tulewal laupäewal ja pühapäewal tahab hr. Hilgers uueste lennata.”
Nädal hiljem toimunud etendused lõppesid õnneliku õnnetusega, mis kahjustas siiski lennumasinat piisavalt, et see vajas hiljem põhjalikku remonti. Siiski olid esimesed edukad lennud tõestanud pealtvaatajatele, et inimene suudab “raudlinnust” igati üle olla.
