"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
KAUPLUSEKETI JUHT Varastatakse massiliselt, seda teevad «härrad» ja «prouad», kes niiviisi süstemaatiliselt raha teenivad (1)
15. august 2022
Albert Truuväärt

Vaevu kepi najal komberdav vana mees. Naine väikelapsega. Pealtnäha igati ontlikud pensionärid. Lastekodulapsed. Elegantselt riides «eduinimesed», kes pidevalt tasumise «unustavad». Professionaalsete poevaraste palett ulatub seinast seina, ja alates sügisest kardetakse seoses majanduskriisiga tõelist plahvatust. Paraku ei luba andmekaitseseadused poodidel selle nähtusega tõhusamalt võidelda.

Kaupluseketi turvakeskuses valitseb justnagu öö: pime tuba moodustab terava kontrasti tänaval särava päikesega. Akna ette on tõmmatud pimendusruloo, et valgus tervet toaseina katvalt hiigelekraanilt vastu ei peegelduks. Ekraan on omakorda jagatud kümneteks pisikesteks kaamerapiltideks, vaadeteks alkoholiosakondadesse, mis on varaste ühed lemmikpaigad. 13 poe alkoholiosakonnad on seal ruudukestena ekraani peal ja vajadusel saab pilti suurendada, et täpsemalt näha, mida klient seal teeb.

Sisekontolör Veiko jälgib kaamerapilte, tema kolleeg Meelis kerib turvasalvestisi ja n-ö järelanalüüsib politsei aitamiseks paari vargusjuhtu. Laual lebavad virnas kollased formularid: politseile varaste kohta avalduste kirjutamine on nagu konveieritöö ja tänu vastavatele blankettidele saab seda lihtsamalt teha.

Konjakid lapsekärus

Veiko ja Meelis ei vasta kumbki tavaettekujutusele turvatöötajatest, kellest suur osa on tasased-vaiksed pensionärid. Mõlemad on sportlikud noored mehed. Tavaturvafirma palkamisest, kelle töötajad veel paljudes poodides mööda müügisaali kondavad või sisse-väljapääsudel silma peal hoiavad, on odavpoekett A1000 loobunud. Neist pole varguste ärahoidmisel ketijuhtide hinnangul kasu. Tõhusam on hoida palgal ja motiveerida oma sisekontrolli, selmet hoida poes turvatöötajaid.

See suundumus – oma turvaosakond ja kaameravalve ning müügisaalide turvameestest loobumine – on kauplusekettides pigem süvenemas.

Meelis kui politsei ja prokuratuuri kontaktisik on päev otsa tegelenud kahe vargusejuhtumi ametliku vormistamise ja uurimisega.

«Üks neist on viinavargus,» lausub ta. «Kepiga liikuv vana mees. Vaevu seisab püsti, ei oska sellist kahtlustada. Nelja päevaga varastas 15 viina.»

«Lapsed on meil väga suur teema,» lisab kolleeg Veiko. «Oli üks 15-aastane, kes siin poes tegi igasuguseid tegusid. Varastas šokolaadi, küpsiseid. Pani kotti, jalutas välja.»
Lapsed on vargustesse haaratud laial rindel. Lihtsalt emotsiooni ajel, et tahan šokolaadi, aga raha pole, varastab pigem väiksem osa. Veiko räägib 3-4 juhtumist lapsevankrite ja -kärudega: «Ühel juhul ladus ema lapsekärusse seitse Meukowi konjakit ja tahtis sellega välja minna.»

Sellised on eriti rasked lood. Alati pole ju teada, kas inimene on profivaras või tõesti hädas. Tavaliselt on nad siiski profid.

Leidub lastekodulapsi, kes ütlevad poes mõnele müüjale otse, et mind sunnitakse varastama, kuigi ma ei taha.
Veiko ja Meelis muutuvad korraga valvsaks, kui esimene neist on ühe alkoosakonna kaamerapilti suurendanud. On näha klassikalist ohumärki: suure spordikotiga meest. Kas pudel, mille ta riiulilt võtab, rändab kotti või poekorvi? Ei, siiski korvi. Kuid on küllaga juhtumeid, kus saak alles vahetult enne kassat kuidagi vaikselt kotti libistatakse.

Politsei suhtumine seinast seina

Seaduse silmis jagunevad kauplusevargused kaheks. On väärteod, mille kahju ei ulatu üle 200 euro. Ja kuriteod, kus kahju ületab 200 eurot või siis on sooritatud kolm järjestikust vargust. Muidugi passivad vargad peale, et kui nad võtavad, ei ületaks summa 200 eurot. Paljud elukutselised vargad on ühtlasi uimaainete sõltlased. Väärteoprotokollidele nad üldiselt vilistavad. Lootus, et kohtutäituritel õnnestub neilt hiljem mingeid trahve või kauplusele kahjutasusid sisse kasseerida, on suhteliselt asjatu.
Sisekontrolörid Veiko ja Meelis räägivad, et isegi kui keegi peaks kohtus enam kui 200 euro väärtuses kraami varguse või vargustega süüdi mõistetama, saavad nad karistuse tingimisi või üldkasuliku töö.

Kui vahele jäänud varas on kinni peetud, helistatakse politseipatrull välja. Edasi tohib asja ajada ainult politseinik: summast sõltuvalt väärteo- või kriminaalmenetluse raames. Meelis ja Veiko räägivad, et politsei suhtub poevarastesse erinevalt. Leidub väga kohusetundlikku lähenemist, aga ka käega löömist, et ajage omavahel asi korda.

«Poevargused on muutunud massiliseks,» ütleb poeketi A1000 üks juhatuse liikmetest Erkki Visnapuu otsesõnu. «Ja mida me oleme eri ametitega – viimati umbes poolteist kuud tagasi Ida prefektuuris – arutanud: asi pole väikeses lapses või memmes-taadis, kellel on mõni asi kogemata kilekotti sattunud, vaid nendes nn härrades ja prouades, kes vargusega süstemaatiliselt raha teenivad. Niikaua kui keegi ei võta midagi ette, ja politseilt kuuleme vaid vabandusi, kuidas varastatud kraami kokkuostmist on hästi raske jälgida, seni see asi ei muutu. Kuni neil on kuhugi müüa, varguste arv muudkui kasvab. Varas võib olla ükskõik kes poe uksest sisse marssija. Põhiprobleem on süstemaatilised vargad. Nad teevad oma retki üle Eesti. Varastavad Tallinnas, hiljem Viljandis. Nad ei võta ju ühte-kahte asja, ikka hulgi.»


Visnapuu sõnul pole poevaraste leidlikkusel piiri. Nad lööksid elus läbi, kui oma annet kuidagi teisiti rakendaksid. «Ma poleks uskunud, kui poleks kaameralindilt näinud – pesukapslite karpides on alati natuke tühja ruumi ja poes on püütud neid teistest karpidest juurde suruda, et niimoodi kasu saada,» toob ta näite.

Visnapuu ja ka teised kaupmehed vaatavad riigi poole. Turvamehi pole mõtet juurde palgata, sest nende efekt on üsna kasin. Täiuslikumaid kaamerasüsteeme ei luba aga andmekaitse.

Turustatakse taksoviinana

Visnapuu jutt võib tunduda liialdatusena, kuid politsei statistikast on samuti varguste kasvu näha. Seda just suurema kahjusummaga ehk üle 200 euro ulatuvate varguste puhul. Nii oli neid üle Eesti 2018. a registreeritud 2810, 2021. aastal aga märgatavalt rohkem ehk 3933.

Kui olukord lihtsalt kokku võtta, siis praeguses õigusruumis ei suudeta ilmselgelt vargusi ohjata.
Alla 200-eurose kahjuga poevarguste hulk on politsei andmetel tõepoolest vähenenud. Kuid käesoleva aasta lõpuks võib seegi positiivne suundumus olla murtud (vt tabelit). Lisaks: statistikas on kirjas mõistagi vaid avastatud või tõestatud vargusjuhud, kus inimene on kinni peetud. Pessimistid nimetavad seda vaid jäämäe veepealseks osaks.
Ühte enam varastatavat kraami, alkoholi, müüakse näiteks kas taksoviinana või neile teenusepakkujatele, kes öösiti alkotaksona klientide janu kustutavad. Ja väga lihtsalt saab kokkuostjate kaudu lahti ka telefonide kõrvaklappidest jm pisielektroonikast.

Turvaettevõtte Viking Security piirkonnajuhi Aleksandr Kuznetsovi sõnul võib profivargaid olla poevaraste hulgas umbes 15% – nõnda võib öelda nende firma kogemuse põhjal.

Politsei hinnang on märksa pessimistlikum. Kuid see on ka mõistetav: nad näevad tervikpilti. Nii nendib Ida-Harju jaoskonna menetlustalituse juht Inna Toater, et enam kui pooled pikanäpumeestest on süstemaatilised ehk profivargad. See selgub eelmisel aastal Harjumaa kohta tehtud analüüsist. Umbes sama väidetakse kauplusekettides: valdavalt varastavad need, kes kogu aeg varastavad.

«Ainult seadused, aga ka politsei ei aita vargusi ära hoida,» ütleb Toater. «Valdavalt on probleemid siiski mujal – süstemaatilised vargad on varajases keskeas mehed, kellel varasem seos narkojuhtumitega. Nende eelnevates kokkupuudetes politseiga on ka muid võimalikke viiteid sotsiaalsetele probleemidele.»

Nõutuim kraam on konjakid

Profid kasutavad varem hoolega läbi mõeldud või töötatud skeeme. Ühed näiteks toimetavad poodi turvaelementide eemaldamiseks tangid, peidavad need kuhugi, ostavad mingi pisiasja, väljuvad ausa näoga. Võib-olla keegi teine eemaldab turvaelemendi, kolmas omakorda varastab jne. Variante on lõputult. Tavaliselt on neil side tellijaga, kes ütleb, mida varastada.

Kaupluseketi sisekontrolörid Veiko ja Meelis räägivad, et alkoholist on kõige nõutumad näiteks 30-40 eurot maksvad konjakid. Kui neid kolmandiku võrra odavamalt althõlma müüa, leidub tahtjaid palju.
Üsna ilmselgelt tekitavad aga just profivargad poodidele kõige suuremat kahju. See võib küündida kuni kahe protsendini ettevõtte käibest. Kui arvestada, et ühe suure kaupluseketi käive on Eestis näiteks sadu miljoneid eurosid, siis kaotatakse varastele hirmuäratavalt suuri summasid. Ettevõtetel, kes turvalahendustelt kokku hoiab, võib kaoprotsent küündida suisa 10-15-ni.

«Kui riigi poolt ikkagi abi ei saa ja seadused on nagu nad on, siis kaupmees kirjutab selle kao hindadele juurde.» Kaubandusettevõtja Erkki Visnapuu ütleb seega otse, et lõpuks maksame meie kõik ehk kliendid selle omast taskust. Trahvitavaks võiks muuta ainuüksi fooliumvooderdusega ehk turvaelemente summutava kotiga poodi sisenemise. Isegi ilma, et oleks taolise koti abil midagi varastatud.

Seejuures on hämmastav, et otse ja avameelselt on kauplusevargustest nõus rääkima vaid A1000 esindajad. Mõnegi teise suure poeketi esindajad hindavad olukorda vähemalt tavapäraseks. Varastatud on ju alati.

Näiteks hiljuti meedias kõneks olnud iseteeninduskassade kaudu varastamises pole turvatöötajate jaoks midagi uut. Sedaviisi on pidevalt varastatud sama kaua, kui iseteeninduskassad üldse on eksisteerinud. Siiani pole see aga meedias teemaks tõusnud.

Ühest küljest on poekettide leppimine olukorraga põhjendatav avalike suhete kuldreegliga, et negatiivses kontekstis on parem mitte pildil olla. Isegi kannatanuna mitte.

Teisalt on poodidel odavam varastatu hinnatõusude kaudu klientidelt sisse kasseerida, kui palku tõsta ja inimteenindusega kassadesse personali juurde palgata. Või siis hakata kallite vargavastaste süsteemidega jändama. Asjaajamist politseiga ja abi varguste menetlemisel peetakse mõneski poeketis seega kulukamaks kui varguste n-ö korstnasse kirjutamist. Tõsi – Eestis leiduvat ka poekett, mis on teistest enam pingutanud ja mille turvaväravad turvatöötajale varjatult märku annavad, kui klient fooliumvooderdisega kotiga poodi siseneb.
«Me oleme lahenduste kava pakkunud: luua näotuvastusprogramm,» ütleb kaupluseketti A1000 esindav Erkki Visnapuu.

Kõikide poevargustega vahele jäänud inimeste näod paigutataks selle idee järgi ühte andmepanka. See pank võik olla kõigi kauplusekettide jaoks ühine. Sageli varastatakse ühest poest ja minnakse siis kohe üle tänava teise.
Kui kaamera tunneb poes ära andmepangas asuva inimese näo, siis hakkab turvatöötajal piltlikult öeldes puldil punane tuluke vilkuma, et sellist tegelast on vaja eriliselt silmas pidada. Paraku – nagu ütleb Erkki Visnapuu – liigitub taoline tegevus siiski isikuandmete töötlemiseks, kuigi kellegi nimesid ega aadresse programmi jaoks vaja ei ole. Seadus seab väga kindlad piirid, millesse «portreede kogumine» praegu ei mahu.

Ei aita isegi maskeerimine, näiteks valehabe. Programm tundvat inimese ikka ära.
Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse juhataja Illimar Pärnamägi ütleb, et mõistab kaupmeeste soovi ja huvi taolise näotuvastussüsteemi kasutusele võtmise vastu. «Selline süsteem aitaks kaasa poevargustega võitlemisel,» möönab ta. Teisalt on praeguse seaduse kohaselt tegemist eriliigiliste isikuandmetega. Nende kogumine nõuaks kas eriseadust või siis inimese enda nõusolekut.

Lihtsalt öeldes peaks turvamees siis poevargale nina alla pistma blanketi, et too oma allkirjaga nõustuks enda paigutamisega tollesse andmebaasi. Ja allkirju pole vaja ainult poevarastelt, vaid kõigilt poodi sisenevatelt inimestelt, sest kõik ju satuvad samuti taolise, biomeetrilisi andmeid koguva kaamera vaatevälja.

Poevargused on kasvanud kõigis heaolumaades

Poevarguste hüppelise kasvuga ollakse viimase aasta jooksul hädas mitte ainult Eestis, vaid kõigis heaolumaades. Põhjus on valdavalt üks: elukalliduse järsk kasv.

Ühendriikide meedias on viimasel poolel aastal nimetatud poevargusi mitmel korral epideemiliseks. Näites New Yorgis Manhattanis valvavad 16 poodi relvastatud politseinikud, mida pole varem nähtud. Poed peavad kulud korvama, aga see tuleb ikkagi odavam kui vargused. Kaubandustöötajate ametiühingu väitel on varguste hulk kasvanud 30%, ja mure on tõsine, sest vargad ähvardavad vargust pealt näinud ja sekkuvaid poetöötajaid vägivallaga. Kui Eestis on piir 200 eurot, alates millest kriminaalasi algatatakse, siis Ühendriikides on see 1000 dollarit ehk üle 900 euro. Koroonaepideemia samas vähendas vargusi, sest inimesi liikus poodides vähem.

Euroopas on olukord viimase aasta jooksul samuti märksa halvemaks läinud. Näiteks Saksamaal on välja rehkendatud, et iga leibkond maksab poevarastele aastas lõivu umbes 50 eurot. Eestis on seda raske välja tuua, sest varastatu maksumus selgub poodide inventuuridel, mis on aga ärisaladus. Samuti on poevargused viimasel aastal väga järsult kasvanud Rootsis.

Euroopa maades varastatakse üldiselt üha enam igapäevast toidukaupa, asjatundjate arvates on selles süüdi inflatsioon ehk inimeste halvenev toimetulek. Rootsis tekitas palju furoori juhtum, kus ülemkohtu 67-aastane kohtunik jäi eelmiste jõulude paiku ühes Stockholmi poes vahele singi ja lihapallide vargusega. Talle mõisteti 4800 eurot trahvi ning veebruaris pani ta oma ameti pärast pikka ja briljantset karjääri maha.

Turvaettevõtete esindaja: me peame vargad peatama, sest varastatakse kõigilt meilt

Turvaettevõtete liidu tegevjuhi Andre Lillelehe (pildil) sõnul on justiitsministeeriumi algatusel arutatud, kuidas mõjutaks poevargusi 200-eurose kuriteopiiri tõstmine, ent seni pole konkreetset kava või eelnõu koostatud.

«Inimesed, kes kasutavad ära meie usaldust ja varastavad meie kõigi tagant, peavad saama paremini ohjatud,» ütles Lilleleht.
«Ma kasutan just sõna «ohjatud», mitte «karistatud», sest meie eesmärk pole igal juhul kellegi karistamine, vaid et ei varastataks. See on selgelt erinev lähenemine võrreldes näiteks 90ndatega, kui oli laialt levinud arusaam «pätt peab istuma vangis». Nüüd me ei peaks ka kõnekeeles kasutama sõna «pätt» ega arvama, et iga õigusrikkuja tuleb saata vangi. Tuleb mõista, miks õigusrikkumisi toime pannakse, ja takistada nende elluviimist. Karistusõigus on seejuures vaid üks vahend paljudest varguste piiramisel. Lühidalt: peaksime rohkem rääkima sellest, mida me ette võtame, et inimesed ei varastaks. Praegu aga tundub, et anname järele, mängime erinevate menetlusõiguslike piiridega, aga sellega seoses jätame varguste kulu ühiskonna kanda.»

Lihtsalt öeldes tuleb tekitada olukord, et vargusega vahele jäämise võimalus on praegusest märksa suurem ja sellele tõesti ka reageeritakse. Lillelehe sõnul on näiteks üks arutelu punktidest, kuidas siduda kellegi toime pannud eri väärteoepisoodid lihtsamalt kokku üheks kuriteoks.

«Küsimus on, kas lõppkokkuvõttes on võimalik sarivarast sisuliselt mõjutada,» sõnas ta. «Meil ju näiteks arenevad erinevad nutikassa süsteemid. See on väga tervitatav. Kui aga ebaausad inimesed kasutavad uuendusi maksmisest hoidumiseks, võib see varguse liik muutuda juriidiliselt kelmuseks. Ja kui kelmuse puhul kutsuda kohale politsei ja püüda õigusrikkumine fikseerida, siis ei lähe see isegi vargusena registrisse. Ehk siis kui me nendime, et poevargused kasvavad, siis kasvab mitte ainult tõendatud varguste hulk. Sellele lisaks kasvab ka tõendamata varguste ehk registreerimata juhtumite hulk. Ja turvaettevõtteid teeb murelikuks, et riigil on võib-olla tekkimas plaan, kuidas menetluskulusid vähendada, aga samal ajal puudub plaan, kuidas paremini ohjata kuritegevust.»

Lillelehe sõnul on mitmed kaubandusketid seda meelt, et püüame vargusi ennetada ja mitte iga eksimuse peale politseid kutsuda. «Kui me aga ka riigi vaatest teame, et menetlemine on kallim kui kohapeal lahendamine, siis kasvatab see inimeste hulka, kes sellele rõhuvadki. Kui vahele jään, siis maksan. Kui niiviisi iga päev proovin ja kui vahele jäämise protsent on 10-20, siis 80-90% ollakse ikkagi võidus. Ja turvaettevõtteid teeb väga murelikuks, et seoses politsei suure töökoormusega väärtegudele alati ei reageerita.»

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

vaatleja
15. aug. 2022 18:15
Aga näiteks vaktsineerimiste aegu pildistatakse inimesi vastu tema enda tahtmist nii avalikult kui ka salaja. Pildid riputatakse üles ka "Pealinnas".