"Autojuhid kahjuks ei anna endale aru, mis võib juhtuda, kui nad sõidavad isegi 5 km tunnis lubatust kiiremini. Tagajärjeks võib olla raske kokkupõrge jalakäijaga, jalakäijale võib see lõppeda koguni surmaga."

Põhja prefektuuri patrullpolitseinik Vladimir Kägonen
suur intervjuu Toomas Alatalu: suurriigid mängivad endiselt kokkumänge, kuid tuumasõda jääb ära (6)
17. august 2022
Scanpix

“Venemaa propaganda edu selles seisnebki, et valesid tambitakse järjekindlalt, seal ainult jaburused ongi. Kõige krooniks on aga ütlemine, et Venemaa pole kunagi kellelegi kallale tunginud,” lausub Eesti üks silmapaistvam väliskommentaator, augustis 80-aastaseks saav Toomas Alatalu. Lisades, et Euroopa bürokraatia annab Venemaale vaid hoogu juurde: “Euroopa Liit võttis näiteks mingi otsuse vastu märtsis ja hakkab alles nüüd seda ellu viima. Venemaa kasutab seda kohe ära. Lisaks tegi lääne ladvik oma külaskäikudega Venemaale Moskvast maailma naba.

23.augustil 80-aastaseks saav Alatalu on kindel, et mõistmaks Putini tegusid, peab teadma Venemaa ajalugu ja ka Stalini tegutsemise motiive. Juba nõukogude ajal tuntud väliskommentaator leiab, et toona ei sallinud teise inimese silmapaistmist keegi. Vahe tänapäevaga seisnes selles, et mida rohkem sa sel ajal rahva seas tuntuks said, seda hullemini sulle kaikaid kodaraisse loobiti.

Tegelikult tunneb Eestis vähe inimesi poliitika vastu huvi. Kas see võib viia kriisini?

Poliitiline kriis meil siin paratamatult varem või hiljem tuleb! Vabalt oleks võinud jätta poliitikas osalema ka igasugused ühendused, mitte ainult erakonnad. Eesti viga oli see, et algul seati see riigikokku pääsemise latt väga kõrgele – künnis on 5%. Aga peaks olema 3%. Kusjuures erand tehti nendele erakondadele, kes olid juba olemas. Kui Reformierakond tekkis, oli seal 300 liiget. Ja teistelt uutelt erakondadelt nõutakse nüüd 5000 liiget.
Niimoodi on see ebanormaalsus samm-sammult tekkinud. See asi tuleb kätte võtta ja korda teha.

Prantsusmaal on samasugune olukord, kui oli vahepeal Eestis Kaja Kallasega – et peaministril pole tegelikult ju mandaati. Ta saatis koalitsioonivalitsuse laiali, aga ise tagasi ei astunud ja jätkas mandaadita valitsemist. Macron nimetas oma soosiku peaministriks, tal pole valitsemiseks rahva mandaati, aga tagasi ka ei astu.

Mis teeb Eesti puhul kõige rohkem muret?

Ikka otsuste tegemine salaja. Ja teiseks poliitikute kaadri küsimus. Neid tuleb hakata koolitama koolipõlvest alates. Kui mina suutsin omal ajal eri erakondadele oma paarkümmend poliitikut ette valmistada, siis sama protsess peaks ka praegu käima. Ei saa tekkida niivõrd tobedat situatsiooni, et riigikogus blokeeritakse järjest eelnõude arutamist kümne tuhande ettepanekuga. Siis kirjutatakse sinna kokku igasugust lollust, näiteks et astume Nõukogude Liitu ja nii edasi. Ja lõpuks peab ka sellele lollusele oma allkirja andma. Seda on teinud mitmed vastutavatel kohtadel olevad poliitikud, kaasa arvatud Marko Mihkelson. Niisugust asja ei tohi olla.

Poliitiline kriis paratamatult varem või hiljem tuleb!

Kui poliitikud harjuvad niisugust lollust tegema, siis nad ju ei tööta tõsiseltvõetavalt. Ja teine asi – poliitikal peab olema oma nägu. Selles mõttes, et peab olema teada see isik, kelle ettepanek üks või teine asi on. Kui tuletada meelde viimast ülemnõukogu, siis seal olid ikkagi nimelised ettepanekud. Riigikogus aga võeti ettepanekutelt nimed välja. Märt Rask pakkus 2000. aastal, et parandusettepanekul peab olema vähemalt kaks nime. See tähendas siis, et üks inimene ei saagi enam midagi esitada. (Naerab.) Võib-olla selles mõttes oli see õige, et kunagi oli üks Ameerikast tulnud Roosaar, kes kirjutas iga eelnõu kohta 40-50 ettepanekut. Tööpartei viimane juht Toomsalu hiilgas ka oma ettepankute rohkusega. Aga viimasel ajal on üksinda tehtud ettepanekud ju üldse välistatud. See pole õige, et ainult grupiviisilisi ettepankuid võib teha või et ainult fraktsioon saab teha ettepankuid.

Ka suures poliitikas peaks autoriõigus säilima, kasvõi selle pärast, et inimesed vajavad tunnustust. Kui sa pole minister, siis sa saad tunnustust vähemalt selle eest, et oled mingi parandusettepaneku autor. Ameerika põhiseaduse autor Jefferson oli seisukohal, et iga 19 aasta järel, mida loeti üheks inimpõlveks, tuleb ka seadusi uuendada.

Millised on praegu kõige rõõmustavamad uudised Ukrainast?

Sõjatandrilt on kena teada, et Ukraina armee võitlusvõime ja -vaim püsivad, ja ilmselt andsid nad äsja ka löögi Venemaa lennubaasi pihta Krimmis. See viitab nagu veel võimekamate rakettide saamisele! Vaja on rohkem säärast julgust, sest Amnesty Internationali raport näitas veenvalt, kuidas ei saa lõpuni loota rahvusvahelistele organistasioonidele ja tuleb võtta riske.

Miks suudab Putin ikka Euroopaga manipuleerida ja teha võõral maal jubedusi nii palju, kui ise tahab?

Euroopa bürokraatia töötab teisiti. Euroopa häda see ongi, et töötatakse sammust sammuni ja see annab venelastele ja Putinile eelise. Nad mängivad malet, aga Euroopa Liit üritab mängida kabet. Seepärast Putin saabki teha niisuguseid avaldusi, et üritab oma võimu alla saada kogu Ukraina Musta mere rannikut. Asi on selles, et niisugustele asjadele tuleb kiirelt reageerida. Sellel on väga praktiline tähtsus. Euroopa Liit võtab mingi otsuse vastu märtsis ja alles nüüd hakatakse seda ellu viima! Seda näeme Kaliningradi puhul ja väetistega ja nii edasi. Miks otsustatut ei hakata kohe ellu viima?

Ja kuidas suurriigid sel puhul käituvad? Macron käis ka Moldovas. Ütles seal uhkelt, et Euroopa Liit annab teile 40 miljonit kaitsevõime tugevdamiseks. Aga miks Macron peab seda ütlema? Euroopa Liidus on olemas igasugused asjamehed. Kus nemad olid? See ongi see suurriikide mäng. Nad jätkavad siiani oma mängu. Seda ei tohi ühtsest Euroopast rääkides ära unustada.

Kas võib öelda, et Euroopa on Putini edule ka ise kaasa aidanud?

Tuleb saavutada, et Moskva lõpetaks oma võitja-rahva kampaaniad, millele lääne ladvik kasulike idiootidena oma Moskvasse minemistega 2005. ja 2010. ja osalt ka 2015. aastal on igati kaasa aidanud. Muidugi oli kasulik saada Venemaalt odavat gaasi ja naftat, ent lääne ladvik tegi oma regulaarsete kohaletulekutega Moskva ka ajaloolis-poliitiliselt maailma nabaks. Sestap vajab vastav tööriist ehk Moskva-keskne teise maailmasõja kontseptsioon uuendamist. Selle nõrgad küljed on ka Moskvale teada.

Uus Venemaa saab sündida vaid infovabaduse ja uue teise maailmasõja ajaloo toel.

Pole ju juhus, et Putini propaganda kolmaastakud algavad n-ö poole sõja pealt. Nüüd on tark viia rõhk sõja lõpptulemuselt ära selle algusaastatele 1939-41 ja anda seejärel hinnang Stalini tegevusele siis, kui Nõukogude armee sisenes 1944. aastal MRP-ga Saksamaale jäetud aladele. Kremli tänane uus katse Euroopa ümber jagada ja selle põhjendamine on sobiv alus ja abimees säärase käsitluse kujundamiseks.

Uus Venemaa saab sündida vaid infovabaduse ja uue teise maailmasõja ajaloo toel.

USA kõrvaldas hiljuti drooni abil al Qaeda juhi. Kas ka Putinile peaks drooni külla saatma, et olukord maailmas rahulikumaks muutuks?

Putini võimalik kõrvaldamine ei muudaks esialgu midagi, sest tegu on meeskonnaga. Lootkem, et mingigi muutuse juures saaks uueks juhiks kõige noorem – nagu seda oli Gorbatšov. Siis võib 20 aastaga loodud konstruktsioon puruneda, tulla perestroika-2, milles NLKP asemel puruneb praegune poliitsüsteem. Uus süsteem on ikka nende endi valida. Muu maailma suurimaks panuseks saab olla vaba info, eeskätt televisiooni taassünd, ilma milleta pole mõeldav Venemaa reakodanike reaalsesse maailma tagasitoomine. Eeskätt tuleb saavutada, et Venemaa lõpetaks sõjad – Moskva sõdib kõikjal üksi!

Putin võib valetada otsast lõpuni, aga teda ikka usutakse. Kuidas on see võimalik?

Sergei Lavrov andis juunis intervjuu BBC ajakirjanikule, mehele, kes on 30 aastat Venemaal töötanud. Ja võib öelda, et ta hakkas Lavrovi peedistama. Küsis kogu aeg, et te räägite siin genotsiidist Donbassis, aga teie enda ametlikel andmetel hukkus eelmisel aastal kaheksa tsiviilisikut ja üle-eelmisel aastal seitse. Mis genotsiidist te räägite? Küsis seda kolm korda. Ja Lavrov ei hakanud üldse vastama, rääkis hoopis midagi muud. Aga meie uudiskanalid tõid välja, et Lavrov ütles, et ka Venemaa on teinud vigu. Selle asemel, et tuua konkreetne näide.
Venemaa propaganda edu seisnebki selles, et neid valesid tambitakse järjekindlalt.

Mis on kõige jaburam näide selle kohta?

Seal ainult jaburused ongi. (Naerab.) Kõige krooniks on aga ütlemine, et Venemaa pole kunagi kellelegi kallale tunginud. Ainuüksi sellest juba piisab, et aru saada, millega on tegemist.

Sageli on ka segadus sõnadega anneksioon ja okupatsioon. Kui venelased annekteerisid Krimmi 2014, siis järgmisel aastal püüdis Ameerika tõsta probleemi, et see polnud mitte tavaline annektsioon, vaid jõuga tehtud aktsioon, sest armee oli kohal. Venelased vastasid sellele väga lihtsalt, et see oli rahumeelne (mirnaja annektsija). Kõik.

Püüdlus Venemaa ees pugeda ja kalamarja süüa on maailmas ikka väga suur.

Ukrainat toetavad Euroopa riigid on nüüdseks ilmselgelt propagandasõja Venemaale kaotanud. Me pidanuks looma sama tugeva propaganda-TV kanali kui Venemaal. Väikeriigid peaksid püüdma ise pidada propagandasõda Venemaaga ja üritama suuremaid Euroopa riike sellesse kaasa tõmmata. Euroopa propagandaasutused aga tegelevad praegu kõige muuga kui ajaloo tutvustamisega ja Venemaa vastase tegevusega. See on meie kõige nõrgem külg, sest Venemaa tugevus on see, et tema televisioon töötab puhtalt võidu nimel. On teinud seda 20 aastat ja teeb edasi. Aga meie poolt sinna midagi vastu pole pannud. Meil peaks olema oma Valdo Pant, või kui soovite, Toomas Alatalu, kes need asjad kõik ilusti kenasti selgeks teeb. Läänes nopitakse üha rohkem infot Venemaa käest – ja seda on kasvõi Euronewsist näha.

Kas Ukraina sunnitakse osast oma maast loobuma?

See võib küll nii minna. Ma olen järjekindlalt meelde tuletanud, et juba märtsis räägiti sellest, et Hiina suhted Taivani, Hongkongi ja Macaoga reguleeriti formaalselt pikaajaliste rendilepingutega. Uut koosseisu tegelikult ei ole. See regulatsioon pakuti välja ka Krimmi suhtes. Tagantjärele siis saaks öelda, et Venemaa rentis Krimmi välja.

1997. aastal oli kaks NATO tippkohtumist kahekuulise vahega. Nende vahel sõlmisid Ukraina ja Venemaa lepingu, mille alusel rentis Venemaa Ukrainalt Sevastoopoli sadama. See oli rendil kuni aastani 2014. See oli NATO otsus. Siis tunnustas ka Venemaa esimest korda Ukraina piire.

Kas tuumasõda tuleb?

Ei tule! Siin tasub tähelepanu juhtida sellele, et 1. jaanuaril sel aastal avaldati viie tuumariigi – Venemaa, USA, Hiina, Inglismaa ja Prantsusmaa – ühisavaldus tuumasõja välistamise kohta. See on kogu muu uudistevoo ja melu varju jäänud. Venemaa on aeg-ajalt meelde tuletanud, et me enne madistama hakkamist ütlesime, et tuumasõda ei tule. Nii lollid nad ei ole, et selle peale lähevad.

USA parlamendi esindajatekoja spiikri Nancy Pelosi hiljutisest Taivani külastusest kumab võimalus mingiks USA-Vene-Hiina tuumaleppeks, mida arvestades julges Zelenski paluda abi ja vahendust Xi Jinpingilt. Loodetavasti vastatakse talle midagi vähemalt Shanghai koostööorganisatsiooni tippkohtumisel septembris Hiinas. Enne seda viib Venemaa okupeeritud Ukraina aladel läbi referendumid ja valimised ning on selge, et sõjategevus ägeneb.

Pärast n-ö valimisi üritab Kreml läbirääkimisi pakkuda, ja palju sõltub Bidenist ja Berliinist. Ning kütusekriisist.

Miks maailm ja Euroopa ikkagi rohkem ei protesteeri sõja vastu?

See püüdlikkus suures poliitikas Venemaa ees pugeda ja kalamarja süüa on maailmas ikka väga suur. Põhjus on ka raha.

Kuidas saab Eesti seda olukorda Euroopas mõjutada?

Siin ongi see asi, et peame Euroopa Liidu juurde saatma inimesi, kes on võimelised seal suhtlema. Keda siis meil Euroopa Liitu saadetakse? Kas need riigikogu liikmed, kes oskavad ainult vene keelt? Milleks?

Te olete kuulunud Keskerakonda ja Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Kas tundsite, et üksi on raske maailma mõjutada?

Savisaar kutsus mind omal ajal enda välissekretäriks ja ühtlasi sai minust nii Keskerakonna liige. Mul oli kindel ülesanne, ma klaarisin tema suhteid siinsete välissaatkondadega. Peamine oli see poliitikute pealtkuulamise afäär, mis tuli ära klattida. Savisaar ei jaganud ära, et Keskerakond oleks pidanud Euroopa peastruktuuridega ühinema. Mina olin see, kes soovitas Keskerakonna jaoks Liberaalset Internatsionaali, mitte sotsiaaldemokraate. Tänu sellele on Keskerakond nüüd Euroopa Parlamendis üheskoos Reformierakonnaga.

Mina olin erakonnas ainuke, kes rääkis majandusest ja astmelisest tulumaksust. Teised rääkisid lesbidest.

Ebaloogiline lahendus? Aga tänu sellele istusid siinsed Euroopa riikide suursaadikud üldse Savisaarega ühise laua taha. Toimus pööre, Savisaar tunnistati parketikõlbulikuks ja Siim Kallas kasutas seda kohe ära, et ise võimule tulla. Neist asjust võiks veel palju rääkida.

Kui olin 60 täis, panin Keskerakonnas ameti maha ja ütlesin: aitab. Läksin üle Rahvaliitu. Nemad pakkusid Euroopa delegatsiooni kohta. Kui Rahvaliit kõrbes, andsin nõusoleku sotsidele.

Ossinovskiga muutsid sotsid aga kardinaalselt oma suunda. Mina olin ainuke, kes rääkis majandusest ja astmelisest tulumaksust. Kõik teised rääkisid lesbidest ja muust sellisest.

Siis üritasin aidata ka Vabaerakonda, aga sinna enam ei astunud. Neid erakondade nimekirju ei kontrolli ju keegi. Võib-olla olen mina ka Rahvaliidu aegadest veel EKRE liige? Need nimed võidi automaatselt sealt üle kanda. Ei tea, pole uurinud ja pole ka teinud EKRE-le avaldust, et mind välja arvataks. (Naerab.)

Milline siis on üldse erakondade roll ühiskonnas? Kas nad on praegu pigem operetlikud pealisehitused, mitte maailmavaatelises ühendused?

Jah, nagu mujalgi maailmas. Lihtne näide. Prantsusmaa parlamendivalimistel osales 47% valimisõiguslikest ehk alla poole. Seda on vähe! Prantsusmaa on jõukas riik. Eestis oli viimne kord valimisaktiivsus 67%. Seda on ka vähe. Kui öelda, et Reformierakonda toetab praegu kolmandik valijaist, siis tuleks tegelikult see kolmandik arvutada välja sellest osast, kes üldse valima läheb.

Paljud intellektuaalid astusid kuuekümnendatel komparteisse, kuna lootsid niimoodi ühiskonda paremaks muuta. Aga kas tänapäeval peaksid vaimuinimesed kuuluma erakondadesse?

Esimeses ja teises riigikogus olin ma liige, kuulumata ise ühtegi erakonda. Minu põhimõte on, et intellektuaalid ei peagi ühtegi poliitilisse erakonda kuuluma. Ent kandideerima peaks ikka. Aga meil hakkas ju totaalne erakonnastamine. Kõik pidid mingis erakonnas olema. Ma olen olnud selle hüsteeria vastu. Ja see asi jätkus ka riigikogus. Mind ei lastud väliskomisjoni, kus istusid ees Vambola Põder ja Tiit Made. (Naerab.)

Siis ma olin põhiseaduse ja õiguse komisjonis. Alles teises koosseisus sain väliskomisjoni. Mis puutub veel demokraatiasse, siis meenub, et kui ma elasin kaks aastat Nicaraguas, panin tähele, et valimiskomisjonide esimehed olid seal ülikoolide rektorid või koolidirektorid, kel puudub side erakondadega.

Kui astusite omal ajal kompartei liikmeks, siis kas teil tuli teha suur kompromiss oma põhimõtete ja südametunnistusega?

Võib öelda, et selles on olnud süüdi minu huvi poliitika ja rahvusvaheliste suhete vastu, mis oli selgelt olemas juba 4.-5. klassis. Elasin siis Abja-Paluojal. Meie kodu asus vanas kõrtsihoones, minu kasuisa oli autojuht ja ühtlasi ametiühingukomitee esimees. Ta püüdis mind kogu aeg tehnika peale kallutada, võttis töö juurde kaasa, et tekiks huvi masinate vastu. Aga nii ametiühingute ruumis kui ka mujal oskasin ma alati üles otsida hoopis ajalehed.

Ma mäletan hästi, et vaatasin isegi venekeelseid lehti, kuigi ma vene keelest aru ei saanud. Püüdsin mõistatada, millest seal kirjutati. Ja juba kuuendas klassis tekkis mul idee, et minust saab Ladina-Ameerika asjatundja.

Hästi, kuid miks just Ladina-Ameerika? Ühe Eesti maapoisi jaoks täiesti tundmatu kant, mis ei paistnud ka millegi huvitavaga silma.

See oli ka minu jaoks kõige kaugem kant, mille kohta oli leida suhteliselt vähe kirjandust. Ja sellepärast tekkiski huvi rohkem teada saada.

Hilisemas elus, kui meie pere tuli 1955. aastal juba Pärnusse, juhtus mu klassivend olema mees nimega Jaan Lippmaa. Ta oli hiljem ka ülemnõukogu liige. Tema vanaisal oli kodus eestiaegne entsüklopeedia. Kaheksanda klassi õpilasena ma võtsin kõik need köited ette ja lugesin kogu poliitilise osa läbi. Riikide kaupa. Siis see idee saada Ladina-Ameerika asjatundjaks muutus juba päris kindlaks. Tahtsin hakata ühtlasi maailmas ringi käima. Keskkooli lõpetamise järel üritasin minna Moskvasse õppima, aga sellest ei tulnud midagi välja. Siis läksin Tartusse ülikooli ja lõpetasin sealse ajaloo osakonna viie aasta asemel neljaga. See tekitas juba siis konflikte, aga minu selgitus oli, et ma olen enne juba nii palju lugenud ja kõigest teadlik.

Venemaa mängib malet, aga Euroopa kabet.

Üks näide. Mäletan, et Hillar Palamets püüdis mind Albaania geograafilise asupaigaga segadusse ajada. Viis mind kaardi äärde ja käskis näidata, kus on Albaania. Ja kui ma tema käest küsisin, et kumb Albaania, siis oli tema jaoks asi klaar. Üks ajalooline Albaania on ju kunagi olnud ka Kaukaasias. Sellega see eksam siis praktiliselt piirduski.

Olite te ka tudengina muidu aktiivne ja paistite teiste seast silma?

Mina olin see mees, kes Tartu ülikoolis moodustas siiamaani kuulsa rahvusvaheliste suhete ringi. Kuna mul endal rahvusvahelisi suhteid õppima minna ei õnnestunud, tegin vähemalt selle ringi. See oli esimene bürokraatiast läbi murdmise koht. Kehtisid ju kõikvõimalikud nomenklatuurid.

Õppeainete nimetused olid rangelt kindlaks määratud, rahvusvahelisi suhteid õpiti tol ajal ainult Moskvas ja Kiievis. Ei tulnud kõne allagi, et isegi üliõpilaste teaduslikus ühingus oleks niisuguse nimega ring olemas. Siis tänu rektor Klementile saavutati kompromiss, et see ring registreeriti ülikooli komsomolikomitee juures. Ja siis alles paar aastat hiljem sai ta õiguse võtta võrdsetel alustel teiste teaduslike ringidega osa üliõpilaste teaduslikest konverentsidest. Mina olin siis mõiste «rahvusvahelised suhted» maaletooja tollases Eesti NSV-s. (Naerab.)

Mis vahe oli nõukogude ajal Tartu ülikoolil ja Leningradi ülikoolil? Kas juba siis andis tunda, et Venemaal pole kunagi demokraatiat olnud?

Leningradi ülikoolis oli siiski suhteliselt vaba mõtlemine. Minu kandidaaditöö revolutsioonilisest situatsioonist sisaldas mõtet, et Lenini kolm tingimust, mis ta sõnastas revolutsioonilise situatsiooni tingimustena, on tegelikult vale arusaam. Tegelikult on kaks tingimust, mida Lenin ka on ühes teises töös märkinud. Mul pidi kaitsmine olema 23. aprillil 1975. Aga 15. aprillil saadeti kogu komisjon laiali. Tulid uued reeglid ja ma pidin oma tööd lühendama. Minu kardinaalset järeldust aga ei unustatud ei seal ega Tartus.

Leningradi ülikool siiski toetas minu seisukohta, aga siin Eestis visati mu töö sõna otseses mõttes ahju ja põletati ära. See oli see vahe. Ka Leningradis oli oma rahvusvaheliste suhete ring, aga vahe oli selles, et meie Tartus tegime ise ettekandeid, see oli puhtalt üliõpilaste ring, aga seal kutsuti õppejõud ettekandeid tegema. Kõik oli kontrolli all ja nad olid sellega harjunud.

Pärast ülikooli tuli komsomolitöö. Miks? Kas tahtsite karjääri teha?

Üritasin ikka enne juba minna Moskva rahvusvaheliste suhete instituuti, aga seal kadusid millegipärast mu dokumendid ära ja õppejõud, kellele ei meeldinud, et ma tahan teha ülikooli läbi kiirendatud korras, kirjutasid mulle matriklisse hindeks kaks. See pandi lihtsalt kiuste. Moskvas oli nõue, et matriklist tuleb esitada koopia, ja mul oli matrikkel, kus sees hinded kaks ja viis.

Moskvas õppimisest ei tulnud midagi välja. Pidin otsustama, mida teha, ja saatus vist veeretas ette selle komsomolitöö. Ma sain Tartu komsomolijuhiks üle noatera, sest olin ainult kompartei liikmekandidaat, mitte veel liige. See oli reeglite rikkumine.

Komsomol oli siis tegus jõud ja ma lootsin Tartu komsomolijuhina midagi ära teha. Aga kui mind Moskva nõudel komsomolitöölt maha võeti, siis ei osatudki öelda, mille eest, ja toodi põhjuseks, et ma kasvatasin kaks korda endale habeme ette.

Kuidas? Revolutsionäär Fidel Castro oli ometi samuti habemega mees?

Samal ajal rahvusvaheliste suhete ringi loomisega oktoobris 1963 ilmus ka minu esimene välispoliitiline kommentaar ajalehes Edasi. Mind võeti juba teise kursuse tudengina Edasi kommentaatoriks. Mulle oli siis tagatud oma veerg ehk kolumn, nagu nüüd öeldakse. Kaks aastat hiljem joonistati ka pilt juurde. Tol ajal oli Kuuba revolutsioon populaarne ja sealsete revolutsionääride üheks loosungiks oli, et habet ei aeta enne maha, kui ollakse võitnud. Mina tõin siis selle põhimõtte ka Eesti poliitikasse. Paraku habemega mind komsomoli ei võetud, niisiis ajasin esimest korda habeme maha. Kolumni pildi peal jäi habe ikka alles.

Leiti, et olen toorevõitu, tahtsid saata mind Moskvasse kõrgemasse parteikooli.

Tegelikult käis neile vist närvidele minu suur isetegemise lust. Nad leidsid, et olen toorevõitu, ja tahtsid saata mind Moskvasse kõrgemasse parteikooli. See õppimine lõppes minu avaldusega, et mul pole seal midagi omandada ja ma lähen ära. Siis tuli välja, et nende jaoks on see midagi esmakordset. Pakkusid mulle mitmeid tehinguid, aga kui ma ikka keeldusin, siis viskasid mind välja. Seal oli ikka eriline kaader. Suur protestija oli ka üks grusiin, kellest hiljem sai Shevardnadze nõunik. Komsomoli kuulus ka üks Saksa DV hilisem kõrge kompartei tegelane jne.

Nad tegid minu puhul ühe vea, kui kirjutasid põhjuseks: vastutustundetu suhtumise eest õppetöösse. Kui see asi anti arutada Tartu linnakomiteele, siis rektor Klement tõusis püsti ja ütles, et tema seda küll ei usu. Ja minuga ei võetudki midagi ette. Siis tuli Moskvast kohe kaks brigaadi teineteise järel vaatama, et nemad teevad minu mahavõtmise otsuse, aga Eestis sellele ei reageerita. Ja siis mind võeti maha selle eest, et üks komsomolipilet läks kaduma.

Tüüpiline asi nõukogude ajal, et sulle kleebitakse mingi seitsmendajärguline asi külge. Sealt jäi siis mulle plekk külge. Ma üritasin minna Moskvasse Ladina-Ameerika Instituuti tööle või aspirantuuri. Aga mulle öeldi kohe ausalt ära, et näete, meil on siin mitu oma inimest, kelle vanemad on need ja need tegelased, nii et teil pole mitte mingit võimalust siia saada.

Seejärel kolisite Tallinna, mis tähendas peadpööritava telekarjääri algust ja tohutut populaarsust noorte seas?

Tartust kinga saanuna tulin jah Tallinna. Pea olin üks kolmest ETV töötajast, kellel oli õigus kanda habet. Teised kaks olid Hardi Tiidus ja veel üks operaator Hasso Vahi. Teistel ei olnud lubatud habemega ekraanile ilmuda. Niipea kui mina tulin, läks ka kohe kisa lahti.

Aga algul ma mõtlesin, et üritan ennast raadiosse pakkuda. Albert Käär, kelle juurde läksin, oli kohe tõrjuv. Kuid siis õnnestus jutule saada tolleaegse raadio-telekomitee esimehe Leopold Piibuga. Kuna mul Edasis ilmusid ju artiklid, siis tema pakkus mulle kohe tööd. Kui tegin esimese saate, siis kehtis veel habeme pärast keeld mind näidata. Esimene saade läks eetrisse 30. juunil 1967, seega 55 aastat tagasi. Ekraanil olid minu näo asemel kaardid, skeemid ja fotod, mis selgitasid puhkenud sõda Lähis-Idas. Ma näitasin nende abil, kuidas see sõjategevus käis. Ja nagu öeldud, mind ennast ei näidatud üldse. Kui ma olin 15 minutit rääkinud, siis hakkas esinema kolmik Albert Käär, Vambola Põder ja Ago Vilo. Neid minu esituse tempo ja detailsus rabas. Nemad olid harjunud kõik ainult rääkima. Mina tõestasin, et ei peagi ise olema ekraanil. Käär ütles siis oma kuulsa lause, et selle poisikese me veel paneme paika. See tähendas, et ta ei lasknud mind kunagi raadiomajja.

Ja kui küsimus oli populaarsuse kohta, siis jah, tehti ka esimesi sotsioloogilisi küsitlusi, mille põhjal mina olin varsti tuntuselt viies teleesineja Eestis, teistest väliskommentaatoritest pikalt ees. Ja noorte seas olin muidugi populaarne, sest rääkisin vabalt, ei lugenud varem valmis kirjutatud teksti paberi pealt maha. Mul olid abiks suured stendid, kaardid, pildid ja kõikvõimalikud muud materjalid. See ajas teatud seltsimeestel sapi nii keema, et algas sõna otseses mõttes minu peedistamine, mis päädis lõpuks mu esinemiste keelamise ja isegi artiklite avaldamise keeluga EKP Keskkomitee väljaannetes.

Kas teadustöö jäi sel tormilisel ajal soiku?

Piip lubas mulle televisioonis põhikohta, aga mul oli ikka soov saada teaduskraad ja uurida Ladina-Ameerikat. Tartu ülikool pakkus aspirantuuri kohta Leningradi ülikooli juures. Läksingi, sest mul lubati endal valida kandidaaditöö teema. Ma valisin siis teemaks revolutsioonilise situatsiooni Ladina-Ameerikas. Nii ma kogu aeg oma rida ajasin. See mulle istus ja mõtlesin, et saan teletöö ja aspirantuuri kokku viia – Leningradi rong sõitis ju öösel. Loodsin, et olen statsionaarses aspirantuuris ja teen ka kommentaatoritööd edasi. Väitekirja kaitsesin 1977. aastal. Ent ma ei kujutanud ette, et algab nii võimas minu vastane tegevus. Mina keeldusin teksti paberi pealt maha lugemast, nagu igasugused komisjonid nõudsid.

Kurat võtaks, niisuguste asjadega ei naljatata!

Ma olin ainuke, kes suutis rääkida suurest poliitikast peast. Nii nagu ma teen seda ka praegu. Aga stagnaseltskonna vihastas see kohutavalt välja. Nad tegid isegi nii, et tõlkisid kaks minu loengut vene keelde ja saatsid need Moskvasse. Esimene süüdistus oli see, et ma ütlesin: NLKP 24. kongress ei pakkunud teoreetiliselt midagi uut. Mis tegelikult oli õige. Teine asi, et ma vähendasin ideoloogilise võitluse tähtsust, ja kolmandaks – ma esitasin valesti Nõukogude-Jaapani suhteid. Aga juba oli Moskvas välja tulnud uus teatmeteos, nõukogude ajaloo entsüklopeedia, kus olid uued seisukohad ja Jaapani suhteid ümber hinnatud, minu peale kaebajad ei olnud seda lugenud.

Mind päästis see, et paljud NLKP Keskkomitee mehed käisid Eestis suvitamas. Tollane NLKP Keskkomitee lektorite grupi juht nägi juhtumisi minu saadet, kus ma seisan püsti, rääkisin muidugi peast ja kasutasin illustreerivat materjali. Ja sedasi mul oli tema toetus olemas. Ta andis mulle ka oma telefoni. Ja kui nad mind siin pigistasid, helistasin talle otse Moskvasse. Ja Moskvast helistati tagasi. Nägin ise pealt, kuidas Aare Laanemäe, kes sai siinse lektorite grupi juhiks, keksis Moskvale aru andes ühe jala pealt teise peale ja kordas: ma tegin Alatalu kohta nalja. Kurat võtaks, niisuguste asjadega ei naljatata!

Aga olukord muutus sellest hoolimata teie jaoks üha hullemaks?

Jah. Vahepeal, 1973. aastal, panidki nad mu artiklite ilmumise seisma ja ei lubanud ka loenguid pidada. See oli minu kui õppejõu surm. Õppejõud pidid avaldama artikleid keskkomitee väljaannetes. Jäin ilma tööta. Sain siis viimaks Kose-Risti kutsekooli direktori asetäitjaks poliitkasvatuse alal. Ja samas tehti reegel, et televisioonis saavad esineda ainult ülikooli õppejõud. Tähendab, nad üritasid mind igatepidi blokeerida. Aga kui sul on kaks last ja naine, mida sa siis teed?

Õnneks ühel päeval tuli tänava peal vastu peda rektor Kalev Koger, ja kuuldes minu olukorrast, võttis mind pedasse tööle.

Teles käis näotu ja inetu võitlus, aga päriselt nad minust jagu ei saanud. ETV-st tõsteti mind välja 1978. aastal. See käis nii, et tollane ETV juht Enn Anupõld saatis kommentaator Simon Joffe ütlema, et ETV ei vaja enam minu teeneid.

Siis tegin tagasipöördumise Ladina-Ameerika juurde. 1979. aastal sain Kuubas kümnekuulise koha stažeerimiseks. Seal ei olnud midagi teha – valitses täielik infoblokaad, kirjandus oli aastast 1961. Vähemalt puhkasin. 1988 läksin veel ka Nicaraguasse. Need olid sunnitud käigud.

1982. aastal kutsus Rein Soomets mind uuedsti ETV-sse väliskommentaare tegema. Siis läks paar kuud mööda ja Vambola Põder, kes vahepeal oli ära, sai uuesti telemajja tööle ja pani mulle muudkui kolme kuu kaupa esinemiskeeldusid.

Kas lastesaadetega läks paremini?

Oh ei. Tegin lastele tõesti harivaid saateid, üks neist oli “Maailm meie ümber”. Seal said lapsed küsitleda välispoliitikaga tegelejaid. Kronoloogilises järjekorras kutsusin esimesena lastega rääkima Evald Langi. Aga Põder, Joffe ja Hazak keeldusid mu saatesse tulemast. See saade lõpetatigi peagi, kuna Vambola Põder solvus, et teda polnud kutsutud esimeste seas.

Pärast seda tegin saate “Noorte poliitikute kool”. Seal käisid Made ja Indrek Kannik, Taavi Veskimägi ja Maret Maripuu jne. Nad on kõik minu õpilased.

Kas Soome ja Rootsi saavad NATO-sse?

Ei tea. See on Euroopa poliitika inetu külg. Soome peab praegu oma poliitilist Talvesõda. Päris sõja ajal lääs küll lubas, aga Soomele appi ei läinud. Praegu on täpselt sama lugu. Ja nüüd aitab ühest sultanist, et protsess peatada ja kogu lugu.

Gruusias nõudis 160 000 inimest Euroopa Liitu astumist. Aga neile öeldi, et ei, me teid ei võta.

Eesti kuulutas end taas iseseisvaks 20. augustil ja Ukraina 24. augustil. Ameerika tunnustas meid kohe, aga Ukraina iseseisvust Ameerika kohe ei tunnustanud. Seda tehti alles siis, kui NSV Liit lakkas eksisteerimast. Siis tunnustati ka Kasahhi ja Kirgiisia iseseisvust. Aga selle taga oli arvestamine Venemaaga. Ukraina pidi vastu võtma seaduse vähemusrahvaste õigustest, kus oli sees ka keele kasutamise kord. Ameeriklasi sundis seda niimoodi tegema omaenda huvi, oma prioriteedid, millest nad kinni peavad. Suurriigid pole ka tänapäeval loobunud omavahelistest suhetest ja mängudest. Suurriikide suhted on jäänud ikka samaks.

Millal Eesti saab viimaks USA suursaadiku?

Küsisin seda ameeriklaste käest meie suhete aastapäeva tähistamisel, et kas nad nüüd on valinud uue taktika. Juba 30ndatel saadeti siia tipptegijaid, kes lahendasid maailma kuumi asju. Meie oleme endiselt nii-öelda õigel poolel ja toetame Ameerikat, aga te pole saatnud isegi saadikut. Minu küsimusele aplodeeriti.

Septembris 2017 tahtis Trump määrata saadiku, aga sellele kandidaadile tekkis vastuseis. Ja sellest ajast peale polegi meil suursaadikut. See muidugi ei tähenda, et Eesti ja USA suhted oleksid kuidagi halvad. Ei, ei ole.


Alatalu on töötanud ka ülikoolis rahvusvaheliste suhete dekaanina

• Toomas Alatalu lõpetas 1960. aastal Pärnu 4. keskkooli ja 1965. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna. 1977. aastal kaitses ta Leningradi Riiklikus Ülikoolis filosoofiakandidaadi kraadi. Ta töötas õppejõuna Tartu Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis.
• Aastatel 1967-1978 tegi ta analüüsisaateid «Rahvusvaheline panoraam» ning juhtis Eesti Televisioonis laste- ja noortesaateid «Mis on uudist?» ja «Maailm meie ümber».
• Aastatel 1979-1980 oli ta Kuubas Universidad de la Habana teadur ja 1988-1990 Nicaraguas Universidad Centroamericana professor. 2000-2003 ja 2007-2012 oli ta Euroülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonna dekaan. Teadusmaailmas tuntud kui Tõva ajaloo käsitluse autor. (Toomas Alatalu. Tuva – A State Re-awakens. Soviet Studies, Glasgow, 1992). Antud artikli variandi avaldamine ajalehes Molodjoz Tuvy 13. aprillil 1992 teravdas poliitilist kriisi Vene Föderatsiooni Tõva Vabariigis.
• 2004. aastal pälvis ta Leedu autasu Uz nuopelnus Lietuvai komandöri suurristi, samal aastal ka Balti assamblee medali ja 2006. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Allikas: Vikipeedia

Kommentaarid (6)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

sefard
18. aug. 2022 14:25
https://eestinen.fi/2022/08/venemaal-vihjati-voimalusele-et-mone-eriti-vene-vaenuliku-nato-riigi-pihta-voidakse-anda-tuumalook/ Vene telesaatejuht aškenazi Vladimir Solovjov teatas et Venemaa võib enda kaitsmiseks kasutada ennetavat tuumalööki mõne NATO riigi vastu. Venemaa kodanikele viisade andmisest keeldumine ja Venemaa Föderatsiooni kuulutamine terrorismi toetajaks tähendab suhete lõpetamist Euroopaga.
lisa
18. aug. 2022 15:25
https://www.delfi.ee/artikkel/120052958/kremli-esipropagandist-solovjov-kas-nato-on-valmis-minema-tuumasotta-balti-riikide-idootsuse-parast
füüsik
17. aug. 2022 16:40
h ttps://elu24.postimees.ee/7585663/teadlased-tuumasoda-toob-nalja-ja-enam-kui-viie-miljardi-inimese-surma h ttps://eestinen.fi/2022/08/pildid-venemaa-esitles-relvamessil-taktikalist-tuumarelva-nagu-oleks-see-tavaline-asi/
tehnik
16. aug. 2022 18:44
Kui Venemaa põhjustab tuumajaamas avarii, siis tuleb evakueerida 400000 elanikku. https://www.unian.net/war/esli-okkupanty-ustroyat-avariyu-na-zaes-pridetsya-evakuirovat-400-tysyach-chelovek-glava-ova-novosti-vtorzheniya-rossii-na-ukrainu-11942901.html
lugeja
16. aug. 2022 18:22
Aga võimalusega on ka arvestatud. https://kavkazcenter.com/russ/content/2022/06/21/120796/komanduyuschij-vvs-germanii-prizval-strany-nato-byt-gotovymi-k-yadernoj-vojne-s-rossiej.shtml
temaatik
15. aug. 2022 18:10
https://www.news24.com/News24/Albert-Pike-The-3-World-Wars-20130628