“Kui märtsis me tuvastasime üle nende kaamerate umbes 4000 külma märga ja lörtsi trotsivat ratturit, siis juulis oli neid 54 000 – kasv on olnud enam kui kümnekordne. Jalgrattad on tulnud linnaruumi väga jõuliselt ja selleks, et siia jääda,” ütles ettevõtte FYMA tegevjuht Karen Burns. Ta täpsustas, et see ei tähenda 54 000 individuaalset ratturit, vaid see on kogu ratturite maht, mida videovooge analüüsides on tuvastatud. Selles loenduses ei kajastu tõukerattad, sest neid loendatakse omakorda täiesti eraldi.
FYMA on masinnägemise tehisintellekti ettevõte, mis on Tallinna linnaruumis liiklusalaseid mõõtmisi teinud. “Meil on linnaruumis sadu tuhandeid kaameraid, mida on võimalik turvaliselt tehisintellekti abil nõnda jälgida, et inimeste isikut kunagi ei tuvastata ja vaadatakse absoluutselt igasugust linnaruumis toimuvat liikumist. FYMA asendab neid nii-öelda rumalaid sensoreid, mis vaatavad ainult ühte liikumisklassi sõidukit sellise süsteemiga, mis arvestab kõigega, mida linnaruumis on võimalik vaadelda ja läbi selle anname palju täiuslikuma hulga andmeid linnaplaneerijatele, kohaloometiimidele ja ettevõtetele,” selgitas Burns.
„Praegu me töötame päris mitmes maailma suurlinnas: Dubais, Londonis, Helsingis. Eestis jookseb meie analüütika Tartus ja ka üle terve Narva linna, nüüd värskelt koostöös TallTechiga ka Tallinnas. Tallinn ei ole meie klient, me oleme lihtsalt kasutanud linna voogvideoid Tallinna loal oma tehisintellekti mudelite treenimise jaoks.“
Sõiduauto omamine hakkab mujal maailmas tähtsust kaotama
Globaalsed trendid linnaplaneerimises on Burnsi sõnul COVIDi tõttu ka kiirenenud, aga transpordisektor on põhimõtteliselt maailma kõige suurem saastaja. Inimesi elab tänapäeval linnades esimest korda ajaloos rohkem, kui need elab maal.
“Linnad toodavad 70 protsenti kogu maailma heidetest. Rohepööre lihtsalt ei ole võimalik ilma selleta, et linnas transport ja liikumine radikaalselt muutuks. Hetkel toimub natuke üle poole kõikidest linnasisestest sõitudes sõiduautoga ja see langeb pisut aastaks 2030,“ rääkis ta.
Üks tähtsamaid arengusuundi on Burnsi sõnul see, et isikliku sõiduauto omamine hakkab tasapisi vähenema ning seda asendatakse sõidujagamisteenuste kasutamisega.
“Paindlikud liikuvusteenused on need, mille tõus ei peatu. Kui te mõtlete selle peale, kuidas me autoga tööl käime või linnas liigume, siis on väga vähe rolle, mis nõuavad terve päeva autos istumist. Tavaliselt seisab auto pargituna 22-23 tundi. Seda kasutatakse selleks, et sõita tööle, sõita töölt koju ja võib-olla poodi ning tagasi koju. Tegelikult see auto võtab ära meilt kõigilt jalakäijatelt väga väärtuslikku ruumi,” tõdes ta.
Rataste, ka tõukerataste ja kastirataste tulek linnaruumi on viimastel aastatel olnud väga jõuline ning seda mitte ainult et Eestis ja mitte ainult Tallinnas, vaid ka mujal ja COVID andis selleks väga hea olukorra.
“Kaks aastat tagasi pani Pariis autoliiklusele kinni kõik Seine´i äärsed teed. London hakkas kiiresti-kiiresti rajama rattataristut ja Londonis näiteks Oxford Street – nimelisel peatänaval laiendati kõnniteid autotee arvelt selleks, et jalakäijatel oleks rohkem ruumi. London liigub väga jõuliselt selle suunas, et olla umbes 10 aasta pärast kesklinnas täielikult nii-öelda autovaba linn. Ja ma tuletan meelde, et Londonis elab 10 miljonit inimest, Tallinnas natuke üle 400 000, seega ei tohiks seda ambitsiooni siin olla keeruline saavutada.”
Pealinna sõidab lähipiirkondadest iga päev 50 000 autot lisaks
“Kui vaadata 2018. aasta andmeid Tallinna kohta, siis Tallinnasse sõidab linnalähedastest piirkondadest tööle iga päev umbes 70 000 inimest. Ühes autos istub 1,2 inimest, nii, et see lisab linnaliiklusesse päevas umbes 50 000 autot,” kirjeldas Burns.
Kolmandik kogu Eesti riigi autoliiklusest toimub Tallinnas, mis Burnsi hinnangul saastab ja kurnab tohutult kogu linna infrastruktuuri.
“Globaalne trend, on selles suunas, et kui varasemalt oli auto kõige olulisem ja jalakäija kõige ebaolulisem, siis nüüd on see pööratud pea peale. Jalakäija on saanud kõige olulisemaks liiklejaks ja selle suunas üha jõulisemalt liigutakse. Inimesed nõuavad seda, kliimakriis nõuab seda,” lausus ta.
Jalakäijate suurimaks mureks linnades on kujunemas elektritõukeratturid ja seda mitte ainult Tallinnas, vaid kõikjal, kus nimetatud sõiduvahend populaarseks on saanud.
“Ka Londonis on see nõnda, aga selle asemel, et tõukerattaid linnaruumist välja puksida või neid tohutult piirama hakata, loob kuninganna Elizabethi olümpialinnak täiesti eraldi taristut selle jaoks, et mahuksid ära tõukerattad ja jalgrattad. Neid on lihtsalt niivõrd tohutu hulk sinna tekkinud, et ei saa öelda, et minge nüüd autoteele või minge nüüd kõnniteele, vaid neile on tegelikult vaja eraldi taristut,” märkis Burns, kelle hinnangul tuleks sarnaselt mõelda ka Tallinnas.
“Tallinn on kuulus kikilipsu kujuline linn – Ülemiste järvest mereni on umbes 2,5 kilomeetri suurune kitsas pudelikael, kus iga päev üritab ennast läbi suruda kümneid tuhandeid sõidukeid, mis tekitabki siia tohutu hulga ummikuid. Väga palju sõite Tallinna linnas tehakse ühest linna otsast teise. Linn on valglinnastunud. Ülemiste linnaku juhtidega rääkides näitavad nende uuringud, et pea 1000 inimest tuleb lihtsalt linna lähedalt sinna autodega tööle.”
Ratturite hulk on plahvatuslikult suurenenud, autode hulk püsib stabiilsena
Tallinnas on FYMA käesoleva aasta algusest mõõtnud liikumist 14 punktis ja mõnes kohas on üleval rohkem kui üks kaamera, mille pilti tehisintellekti abil analüüsitakse. Mõnes kohas, nagu näiteks Tammsaare ristmikul, on liikumist jälgitud juba enam kui aasta ning üks, mida kindlalt väita saab, on see, et jalgrataste hulk on mai lõpust -juuni algusest alates linnas väga-väga palju kasvanud.
“Kui märtsis me tuvastasime üle nende kaamerate umbes 4000 külma märga ja lörtsi trotsivat ratturit, siis juulis oli neid 54 000 – kasv on olnud enam kui kümnekordne. Jalgrattad on tulnud linnaruumi väga jõuliselt ja selleks, et siia jääda,” ütles Burns. Ta täpsustas, et see ei tähenda 54 000 individuaalset ratturit, vaid see on kogu ratturite maht, mida videovooge analüüsides on tuvastatud. Selles loenduses ei kajastu tõukerattad, sest neid loendatakse omakorda täiesti eraldi.
Põhjuseks on peamiselt see, et tõukerattaid eraomanduses on palju-palju vähem kui jalgrattaid ja peamiselt kasutatakse renditõukse ja nende hulk on piiratud sellega, kui palju neid parasjagu linnaruumis rentimiseks saadaval on.
Autoliikluse trend järgib Karen Burnsi sõnul enamvähem aastaringselt sama mustrit – üheks suureks erandiks on vaid jaanipäev, mil linnas tavapärasega võrreldes vähem kui pooled autod ringi liikusid. Ka nädalavahetustel võib märgata autode hulga vähenemist veerandi võrra.
“Kogu mõõtmispunktide peale kokku tuvastasime me juulikuus 6,5 miljonit sõiduautot, mis muidugi ei ole unikaalsed loendused. Meie loendame ühte konkreetset ristmikku ja vaatame seda mahtu üle terve linna ja näiteks Stockmanni ristmikul loendasime augusti alguses peaaegu 200 000 autot nädalas, mis sealt erinevates suundades läbi sõitsid. Lisaks veel pea 20 000 kaubikut, 5000 bussi ja 2500 veoautot. Kui nüüd mõelda selle 200 000 auto peale, mis Stockmanni ristmikult igal nädalal läbi sõidab, siis võttes aluseks sellise madalama otsa kalkulatsiooni, on siin 24 tonni CO2 nädalas ja see on ainult autodest. Siia tuleb liita ka rekad, kaubikud ja bussid,” tõdes Karen Burns.
“See on väga-väga suur hulk saastet, mis ainult ühe ristmiku liiklusega kaasneb. Lisaks toob see endaga kaasa tohutu hulga müra. Tallinna mürakaart aastast 2015 näitab, et mürahäiringute punases tsoonis elab tegelikult väga palju linnaelanikke.”
Autojuhi mugavus ei saa tulla teiste arvelt
Ülemiste linnak sulges mõne aja eest sõiduautodele kaks põhitänavat kogu linnakus, et saada aru, kuidas mõjutab see inimeste käitumist. Ka seal mõõdab FYMA liiklusandmeid, et selgitada, millist efekti ettevõtmine omab.
“Kas seal on rattureid rohkem, on seal ilmselt ka õhk puhtam ja seal on ka tegelikult turvalisem kõndida. Aga me näeme ka seda, kuidas kaubikud pargivad iga päev neid jalgrattaradu kinni. Sõiduautod pargivad radu kinni. Selline õppekõver on meie autojuhtidel vaja siiski läbida. Küll aga on ratturite hulk suurenenud tänu sellele, et seal neid turvalisi rattaradu on tehtud.”
Burnsi hinnangul on Rail Baltic see, mis Tallinna ilmselt päris jõuliselt paneb Euroopa transpordikaardile.
“Sinna on võimalik tekitada täiesti fantastiline transpordisõlm, kus mitte ei ole suured parklad, vaid pargid ja needsamad tõukeratta jalgrattarendikohad, nii nagu me oleme Londonis ja Pariisis igal pool näinud. Et siit oleks mugav ja hea linna minna. Siin on Rail Balticu projektil ja tiimil kindlasti väga suur vastutus tallinlastele selline taristu sinna rajada,” lausus ta.
