"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
taasiseseisvumispäev Ignar Fjuk: Suutsime 31 aastat tagasi poliitilisele olukorrale kiiremini reageerida, kui valitsus praegu elektrihinna kriisile (1)
19. august 2022
Mats Õun

„Üheks suureks eesmärgiks tänases Eestis on üles ehitada ühiskond, mille erinevad üksused ja grupid ei vastanduks üksteisele. Seetõttu peaksid enam- vähem kõik poliitikud minema taas esimesse klassi ning omandama põhitõed koostöömeelsest ja mitte vastanduvast ühiskonnast, tegema endale selgeks, mis on oluline ja mis mitte,“ ütleb 20. augusti klubi liige Ignar Fjuk intervjuus Pealinnale.

Ignar Fjuk on üks neist 69 ülemnõukogu saadikust, kes 31 aastat tagasi, 20. augustil 1991 hääletasid Eesti taasiseseisvuse otsuse poolt. Ta polnud mitte ainult poolt hääletaja, vaid oli ka üks neist, kes andis otsuse eelnõule viimase lihvi.

Veel enne seda oli Fjuk ka Loomeliitude kultuurinõukogu kokkukutsuja ja esimene esimees. Lisaks on ta olnud Põhiseaduse Assamblee ja mitme Riigikogu koosseisu liige, kuulunud Rahvarindesse ning kaua aega Reformierakonda, kust astus välja möödunud aastal. Veel hiljuti oli ta ka Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja.

Praegu juhib Fjuk taas omanimelist arhitektuuribürood, teeb raadiosaateid ning koolitab Tallinna Tehnikaülikoolis arhitektuuritudengeid.

Intervjuus Pealinnale rääkis ta iseseisvuse taastamise päevadest, hilisematest lootustest, aga ka praegusest sõjast ja kriisidest.

Kui tihti mõtlete tagasi 20. augustile 1991, kui Toompeal ülemnõukogu liikmena olite üks 69-st, kes hääletas Eesti taasiseseisvumise otsuse poolt? Kas tahavaatepeegli vaatenurk on muutunud?

Veidi provotseeriv küsimus, aga veidral kombel oli 20. august minu jaoks justkui finišijoone ületamine. Sellele eelnes väga pikk distants, mis mõnele oli ehk 400 meetrit, mulle ja veel paljudele aga maraton. Enam kui nelja aasta jooksul tehti selle püha eesmärgi nimel paljudes esindusorganisatsioonides kõvasti tööd.

Minu jaoks algas see kõik 1986. aasta detsembris, kui mul tekkis mõte moodustada Loomeliitude kultuurinõukogu, mille asutamiseni jõudsime mais 1987 ja mis oli terves tollases Nõukogude Liidus esimene legaalne opositsiooniline organisatsioon. Kultuurinõukogu paljude märgukirjade ja aktsioonide krooniks oli 1988. aasta Loomeliitude pleenum, mis sõnastas meie probleemid ja tuleviku eesmärgid, olles nii omamoodi ettevalmistus 20. augustiks.

Keskealistel ja vanematel inimestel on tavaliselt meeles, kus ja kuidas nemad 1991. aasta augustiputši päevadel tegutsesid. Kuidas 19. august tuli teile, kui paljudele Eestis algas see Kesktelevisiooni vahendusel balletietendusega, mis tollal tähendas, et ühel kuuendikul planeedil oli midagi juhtunud?

Mulle algas see varase äratusega Stockholmi lähedal, kui anti teada, et Moskvas on midagi lahti. Olime Rootsis Eesti delegatsiooniga Balti poliitikute suveseminaril, kus teiste seas olid ka peaminister Edgar Savisaar ja mõned kolleegid ülemnõukogust. Teemaks oligi just Balti riikide iseseisvus ja Põhjamaade toetus sellele.

Keskpäeval kohtusime Rootsi välisministriga, seejärel hakkasime Eesti poole liikuma – esmalt lennukiga Helsinkisse ja sealt piirivalvekaatriga üle Soome lahe.

Kas merel ohtu ei olnud, et mõni sõjalaev teid kinni nabib?

Muidugi oli säärane oht olemas. Tallinna lahele jõudes nägime radarilt, kuidas Nõukogude mereväe alused meid ümbritsevad, kuid pääsesime sellest kadalipust kenasti läbi ja jõudsime enne südaööd maale.

Kas maa peal tundus oht suuremana?

Oma Eesti maa peale astudes enam mingisugust ohtu ei tundnud. Sõitsime otse Toompeale, kus tegutsesime veel mitu tundi. Järgmisel varahommikul kogunesime taas.

Mis on kõige rohkem meeles hääletamise päevast?

Oluliseks sündmuseks oli kindlasti Vabaduse väljakul Rahvarinde korraldatud miiting iseseisvuse toetuseks, kus plats oli rahvast triiki täis. Miitingul oli vaid üks sõnum – viivitamatult tuleb Eesti iseseisvuse otsus Toompeal ära teha. 

Putš andis meile selleks ettekäände ja õigustuse, sest putšistid tõmbasid ise kõigile demokraatlikele püüdlustele vee peale. Kõik mida nad rääkisid oli vesi meie veskile.

Toompeale naastes jätkusid tunde kestnud arutelud ja vaidlused, kas üldse  ja kui, siis milline peaks otsus olema. Lõpuks moodustasime toimkonna, kus laua ümber oli 14-15 inimest – valikuliselt ülemnõukogu juhatuse ja presiidiumi liikmeid, fraktsioonide ja komisjonide esimehi, lisaks paar Eesti Kongressi esindajat.

Viimased, aga samuti mõned ÜN liikmed leidsid, et ülemnõukogul puudub mandaat Eesti iseseisvusega seotud otsustuseks. Esialgu olid arutelu kõike muud kui sõbralik. Kuid ÜN juhataja Ülo Nugis juhtis koosolekut tarmukalt. Aeg surus ju tagant, nõukogude tankid olid oma positsioonid sisse võtnud.

Pean kohe ütlema, et otsuse tekst, milleni lõpuks jõudsime, oli sõna otseses mõttes kollektiivse töö vili. Arutelu jõudis rahusadamasse kahe ettepaneku abil. Ühe kompromissi pakkus välja Marju Lauristin, et loodav Põhiseaduse assamblee moodustatakse pariteetsel alusel ülemnõukogu ja Eesti kongressi saadikutest.

Teisena tuleb kiita tollase välisministri Lennart Meri asetäitjat Rein Müllersoni, kes saatis koosolekule otsuse esimese lõigu formuleeringu, mis minu mäletamist mööda oli: „Kuulutada Eesti riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist.“ Edasisel arutelul leiti siiski, et „kuulutamine“ pole õige, sest formaalses mõttes ülemnõukogu tegi deklaratiivselt seda juba 8. mail 1990, kui jõustas Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse kuus esimest paragrahvi. Seejärel kaaluti sõna „taastada“, kuid iseseisvuse kontekstis polnud ka see päris õige, kuivõrd taastamine on aktide ja toimingute rida, mitte üksikaktsioon.

Kuidas lõplik sõnastus sündis?

Pakkusin ise välja sõna „kinnitada“, mis oli lõpuks kõigile vastuvõetav. Sellise sõnavalikuga rõhutasime ühtlasi, et Eesti taasiseseisvumine on protsess, mis ei alanud 20. augustil 1991 ega ka lõppenud sel kuupäeval. See oli omamoodi sisenemine alguse ja lõputa finiširuudustikku, mida kinnitas ka lõpuks ülemnõukogu 20. augustil kell 23.04 hääletusega riikliku iseseisvuse otsuse üle, mille põhiosa algas lausega: „Kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist.“

Hääletuse tulemus polnud kaugeltki ühtne. Kas oli ka teil kõhklusi deklaratsiooni üle hääletusel? Nii mõnedki eestikeelsed saadikud jäid hääletusest erinevatel põhjustel eemale.

Juba esimestel minutitel, kui meid Rootsis eelnenud päeva varahommikul üles äratati, hüüdsime üksteisele: „Heureka! – nüüd tuleb see otsus ära teha. Nüüd või mitte kunagi!“

Hääletusest eemale jääjatel olid põhjused muidugi erinevad. Näiteks Kaido Kama oli hääletuse ajal suitsu tegemas, sest tema arvates polnud ülemnõukogu õige organ tegelemaks iseseisvuse küsimusega, ja seda läbivalt kogu ÜN eelneva tegevuse. Ei tulnud ka Jaak Allik Viljandist, kes väidetavalt arvas, et see otsus on nagunii ajutise iseloomuga ning mis sel mõtet on, kui rinnaga kuulipildujapesa ette viskume.

Enamik nende päevade sündmustest detailideni lahti räägitud ja kirjutatud? Viimase rääkimata aspekti lisasid eelmisel aastal Tiit Made ja Heinz Valk rääkides, kuidas Ülo Nugise kabinetis konjakiklaasi kõrval põletati saadikute parandusettepanekuid taasiseseisvumise eelnõule, mida üldse ei arutatudki.

Ülo Nugis oli õige mees Ülemnõukogu juhatama, kuid noist päevist mäletan teda kuidagi liialt äreva ja murelikuna. Jah, millegipärast otsustas ta kõik, just nimelt kõik, otsusega seotud mustandid ja paberid kohe pärast hääletamist ära põletada. Ma ei tea, kas see oli seotud ebakindluse või millegi muuga, kuid sellest on kahju ning nende sündmuste uurijad peavad nüüd toetuma rohkem mälestustele kui tekstidele.

Kas pärast hääletamist oli ka tunda hirmu, et kõike seda tehakse tankitorude all? Nii mitmedki teie kolleegid on rääkinud, et öösel Kungla hotelli minnes, kus saadikud ööbisid, oli arreteerimise oht ikkagi olemas.

Minul olid need hirmud jäänud varasemasse aega. Mäletan, et 1988. aasta Loomeliitude pleenumi eel, mille üheks peakorraldajaks olin, astusid tänaval minu juurde mitmel korral mitu meest ning hakkasid rääkima, kuidas meie tegevus on ikka paha, lõhestab rahvast ja seetõttu lõpeb see meile kõigile väga halvasti. Siis oli ju veel hoopis teine aeg. Pleenumi lõppedes jagasimegi siis ettevaatusest kõik lõppdokumendid dissidentide kombel endi vahel ära. Mina peitsin omad voodri vahele. Arvestasime võimalusega, et tõesti võib midagi juhtuda. Kuid 20. augustil 1991 olin täiesti hirmuvaba ja täis teadmist ja usku, et just nüüd algab (ja pöördumatult) uus Eesti aeg.

Hirmu polnud enam paljudel, nähes toonaste putšijuhtide segast juttu ja joomisest punaseid silmi. Mis on teie arvates põhjus, et Nõukogude armee üksused ei rünnanud peale teletorni mingeid muid objekte? Näiteks Toompead?

Üheks põhjuseks oli see, et toonases ülemnõukogus olid liikmeteks ka Eestis asunud Nõukogude sõjaväe esindajad. Kaks neist olid isegi kindralid ning nemad olid ju ise ÜN varasematesse protsessidesse kaasatud. Ilmselt just nende nõudmisel käitusid ka Eestisse saabunud väeüksused talitsetult.

Putši ajal ei tehtud Eestis ühtegi lasku ega polnud ühtegi tõsisemat intsidenti kui teletorni akende ja uste lõhkumine välja arvata. Küll aga oli üleüldine ja kogu rahvale toetuv vastasseis, milles väljendus meie inimeste tarkus ja üksmeel.

Kas 20. augusti tähendus on ajas muutunud? Eriti praegusel ajal, kui riigis on 3-4 kriisi korraga?

20. augusti tähendus on muutunud kogu aeg. Üheksakümnendate aastate algul oli oluline, et nõukogude väed saaksid Eestist välja viidud. Moskva omakorda tahtis, et me midagi vastu annaksime, kuna just N Liit, kelle järglane Venemaa oli, olla toonud ja loonud nende sõnul kõik meie rikkused.

Eesti rõhutas seetõttu kogu aeg juriidilise järjepidevuse punkti ning õigusjärgsust 1940. aastal vägivaldselt lõpetatud riigiga. Arvati, et selles kontekstis pole õige rõhutada N Liidust eraldumist ja taasiseseisvumist.

Ent kümmekond aastat hiljem sai 20. augustist olulisim riigipüha 24. veebruari järel. Selle päeva tähendus on seoses Ukraina sõjaga veelgi tõusnud. Meil oleks läinud kehvemini kui Ukrainal praegu, kui me seda otsust poleks siis teinud.

Kas praegune Venemaa oma sõjaga Ukrainas on Eestile ohtlikum, kui putšistide N Liit oma viimastel päevadel?

Praegune Venemaa on tuhandeid kordi hullem ja ohtlikum. Putini Venemaa on reaalne agressor ja enneolematu terrori läbiviija. Putšistid tunduvad sellega võrreldes ühe paraja kamba alkohoolikutena, kellel puudus võimekus rohkemaks, kui korraks laua taha tulla ja mõned kanged sõnad öelda. Pealegi olid toonase N Liidu rahvad juba ikkagi vabaduse kursil. Kui Boriss Jeltsin kutsus Moskvas rahva tänavale kaitsmaks neid vabadusi, millest ka venelased olid juba saanud aimu, siis rahvas tuli ja sellega oli Kremli vanameelsete jõud ammendunud.

Nüüdne Venemaa on 20 aastat liikunud tagasi tollastest demokraatia pürgimustest. Taasluuakse paradigmat vene kesksest maailmast, mille kohaselt mitte ainult juba allutatud väikerahvastel, vaid ka naabritel puudub õigus otsustada ise oma saatuse ja tuleviku üle.

Eesti valitsus tahtis Narvas tanki teisaldades samuti näidata, et siin kurja naabri  unelmad vene rahva võimust, võitmatusest ja ülemuslikkusest läbi ei lähe?

Päris vastusena Venemaa praegusele tegevusele seda võtta ei tuleks. Üks seletus, miks punamonumentidega pole 30 aastat midagi ette võetud, seisneb ehk selles, et Eesti riik on üldjuhul eeldanud, et ka teine pool – nii Venemaa kui vene kodanikud Eestis, käituvad ratsionaalselt ja vastavalt seadustele ja üldinimlikele normidele. Meie ju hoolime tammsaarelikult õigusest – seadustest ja kokkulepetest. Aga Venemaa selline pole ja niimoodi ei käitu.

Ilma Ukraina sõjata oleksid nõukogude ajast jäänud mälestusmärgid nagu Narvas tank, kui ka muud punamonumendid ajaga rohtu kasvanud, nagu on öelnud kunstiteadlane Mart Kalm. Nende tähendus oleks iseenesest hääbunud. Venemaa aga tõstis tanki uuesti pjedestaalile kui vallutusinstrumendi ning seda ei saa Eesti riik oma pinnal lubada.

Nii nagu pronksiöö ajal tuli monument kiiresti eemaldada, pidi seda edasiste konfliktide vältimiseks tegema ka praegu. Tank pole osa meie ajaloost, vaid Nõukogude vallutussõdade ikoon, mille eesmärgiks on liita „lähivälismaal“ elavaid venelasi Venemaa ja selle imperialistlike ambitsioonidega ning taastoota nn viiendat kolonni. Sõda Ukrainas on seda kõike vaid võimendanud.

Kuidas Eesti saab praegu kaasa aidata sellele, et sõda Ukrainas kiiremini lõpeks? Kas sellega, et paremini rakendada või integreerida neid kümneid tuhandeid sõjapõgenikke, kes on Eestisse tulnud?

Sõja kiiremaks lõpetamiseks saame oma panuse anda, kui anname Ukrainale kõikvõimalikku sõjalist ja humanitaarset abi.

Olete öelnud, et Ukraina pagulasi aidates sõlmime rahu ka oma ajalooga.

Sellega me näitame, et pole unustanud, kuidas meid aidati, kui põgeneti sõja ja okupatsiooni eest neljakümnendatel Läände. Ja et meie vastuhakk polnud paraku selline, mis oleks hoidnud ära okupatsiooni. Ainuüksi seetõttu ei tohi Ukrainat kaotada.

Oluline on praegu, et mõistaksime, kuidas saaksime siia saabunud põgenikega paremini hakkama. Oluliseks eesmärgiks on siia jääda soovivate lõimimine eesti ühiskonda. Lasteaedades ja koolis peaksid pagulaste lapsed õppima üksnes eesti keelses keskkonnas. Peame vältima nende langemist mugavustsooni, kus nad saaksid läbi ka ainult vene keelega ning õpiksid samuti vene keeles. Sel juhul kasvatame üles terve põlvkonna noori, kes jälle ei oska eesti keelt.

Sõja tulemina ähvardab meid ka suurim energiakriis, mis pärast 1970. aastaid üldse olnud. Tõsi, toonases N Liidus seda niivõrd ei tunnetatudki. Kas oleme selle 30 aastaga globaalse maailma kriisideks valmis?

Praegune energiakriis on kindlasti ka Ukraina sõja nägu, aga mitte ainult. Näiteks elektrihinna rekordite taga näen ma pigem varasemaid, meie endi tegemata otsuseid.

Suured vead on tehtud ka rohepöörde osas, kui pole arvestatud perspektiiviga, et mis juhtub siis kui on kuiv ja kuum suvi ja Rootsi ja Norra hüdroelektrijaamad töötavad vee puudusel jõude.

Nagu praegu…

Täpselt. Või pole tuult, mis paneks pöörlema tuulikud.

Või siis Saksamaa varasemad otsused lõpetada aatomielektrijaamade ja kivisöejaamade töö – nüüd pannakse paljud jaamad taas tööle. Rohepööre on vajalik (kasvõi ainult selleks, et vabaneda Vene energiakandjata sõltuvusest), kuid selle läbiviimiseks on vaja nutikust, otsustuskindlust ja eesmärkide selget sõnastamist ja seadmist.

Ja siis muidugi see hirmutavalt arusaamatu Nord Pool, mille turvil oleme jõudnud käegakatsutavasse kriisi. Veel kahetsusväärsem on suutmatus sellele reageerida. Suutsime 31 aastat tagasi poliitilisele olukorrale kiiremini reageerida kui valitsus praegu elektrihinna kriisile.

Kui kodutarbijad saavad toetust ja seetõttu seedivad ka suvisel ajal tuhandetesse küündiva megavatt-tunni hinna ära, siis ettevõtja surutakse põlvili. Kui ettevõtte üheks oluliseks sisendiks on elekter, siis tänane elektri hind on paljudele lihtsalt üle jõu käiv. Tulevad pankrotid ja ettevõtete sulgemine, ka Eestis. Kui töötajad jäävad tööta ja palgata, siis pole kodutarbija toetamisest mingit kasu. Ehk siit moraal – toetama peab nii kodutarbijat kui ettevõtjat.

Samas on Eesti Energia selle aasta esimese poole puhaskasum võrreldes eelmise aastaga 3468 protsenti. Kuidas on võimalik, et üks riigifirma, mille üldkoosolek on Eesti Vabariigi minister, väljastab tarbijatele tuimalt juba kuid nii pööraseid elektriarveid? See näitab, et ei saada üldse aru, mis riigis ja energiamajanduses toimub.

Elektri, gaasi ja kütuse hind käib tavakodanikule nii rahakoti pihta, et tuleb loobuda senisest elukvaliteedist. Selle juurde ka suuremast majast, autost, välisreisidest.

Reisidest õpetas meid juba koroona loobuma ja siin on kaotus vast kõige väiksem.

Energia tarbimises tuleb veelgi rohkem valida, millal ja kui palju tarbida, millise autoga ja kuhu sõita.

Kas siis nüüd, 31 aasta järel peame otsast peale alustama, et saavutada lõpuks see põhjamaine elatus- ja turvatase, nagu sooviti üheksakümnendate alul?

Oleme saavutanud märksa enam, kui oskasime arvata. 31 aastat tagasi me päris täpselt ei teadnud, kuidas vaba maailm toimetab ja kuidas inimesed elavad. Seepärast ei osanud ka selgemaid eesmärke panna.

Vaba maailm, mille osa me nüüd oleme, areneb ju ka ise. Oleme oma saatusekaaslastest Ida- või ka Lõuna-Euroopas tegelikult juba ette läinud. Mida kaugemale me edeneme, seda paremini näeme, kui palju on veel teha.

Üheks suureks eesmärgiks tänases Eestis on üles ehitada ühiskond, mille erinevad üksused ja grupid ei vastanduks üksteisele. Seetõttu peaksid enam- vähem kõik poliitikud minema taas esimesse klassi ning omandama põhitõed koostöömeelsest ja mitte vastanduvast ühiskonnast, tegema endale selgeks, mis on oluline ja mis mitte.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Oda
20. aug. 2022 09:29
Isand Fjuk on õigustatult seisatanud Jaan Poska kõrvale. Praegustest kodueestlastest on tõepoolest I. Fjuk enim seda kohta väärt. Poska ja Fjuki isiksuseerinevus on fotol graafiliselt selgelt kujutatud - kehahoiakutes, elik rühis. Nii ongi. Lugupidamist väärib I. Fjuki valik tegijate nimede esiletoomisel. See on eepiline valik. Rõhutan siin Rein Müllersoni. Ka on riigimehelikud I. Fjuki hinnangud peamistele tulevikusuundadele kai ka sellele, et toimetulekukriisi plahvatuse põhjused pole mitte niivõrd need mida 31. taasiseseisvuse aasta ja sellele eelnevate aastate jooksul tegime, vaid rohkem need mida me otsustamata ja tegemata jätsime. Kasvõi elektroenergeetika alalt. Ühes aga I. Fjuk eksib ja eksib rängalt. Nimelt Ukraina pagulaste laste alushariduse ja koolihariduse kontseptsiooni osas. Ukraina meile toodud ja ka siin sündivad lapsed peab suunama ukrainakeelsetesse, mitte vene- või eestikeelsetesse, lasteaedadesse ja koolidesse. Need tuleb asutada. Ainelise poole kulud kannab meie riik. Kvaliteedi juhtimise pool ja juhtiv ning pedagoogiline kaader tulgu Ukraina riigi poolt. Ukraina riik on olemas ja toimib. Täitku oma funktsioone ka Eesti territooriumil ajutiste pagulaste elu korraldamisel. Sõda pidada ju peatselt läbi saama ja sõjapõgenikud lähevad tagasi. Eesti riik ei pea ukraina siinsete lasteasutuste töösse sekkuma, seda juhtima ega korraldama. Ka mitte kontrollima üle selle piiri, et seal meie seadusi ei rikutaks. See on ajutine olukord. Meil on kultuuriautonoomia põhiseaduslik institutsioon. Seda peamegi kasutama. Ainult nii saame põhiseaduse preambulas sätestatut edaspidi tagada ja ka riigi stabiilsuse tagada. I. Fjuki (ka mitmete teiste poolt) väljaöeldu tuleneb vist mõtlematusest. Ei saa ju olla, et eesmärgiks on: "seda haput veinilakket tuleb väärika rüüpega tempida."