"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
videolugu Iru Hooldekodu elanik hüüdnimega Marlboro: Noored, pidage vastu! Elu ei ole nii keeruline, kui tundub (0)
19. august 2022

Põline Tallinna mees Marlbur Preast, hüüdnimega Marlboro, on Iru Hooldekodus peatunud aastakese. „Kuue- ja seitsmekümnendatel tegutsesin ansambel Virmaliste helitehnikuna,“ meenutas ta. „Muusika oli tol ajal väga huvitav. Meil olid siis kõik väga kuulsad nimed, näiteks Elvis Presley. Põnevad ajad olid!“

Juuni lõpus tähistas Iru Hooldekodu 95. sünnipäeva. Eesti vanimas hooldekodus elab täna ligi 300 eakat, kelle eest kannavad hoolt 171 põhikohaga töötajat. Anne Kosel on seljataga 47 aastat karjääri. Esmalt ei plaaninud naine küll nii pikaks ajaks jääda, kuid soov inimestele hea meelt valmistada ning tekitada neis kodune tunne ei ole lubanud tal lahkuda.

„See oli 1975. aasta varakevad, kui tulin tööle Iru Hooldekodusse. Muidugi tolleaegset elu ja tööd ei saa võrrelda sellega, mis on meil praegu,“ rääkis Iru Hooldekodu staažikaim töötaja Anne Kose.  „Ma olen kindel, et kui seda rääkida meie noorematele töötajatele, siis nad isegi ei usuks, millistes tingimustes me kunagi töötasime ja millised olid meie klientide elamistingimused.“

Tol ajal ei asunud Iru Hooldekodu kliendid ühes suures hoones nagu praegu, vaid oli ainult üks korpus. Ülejäänud kliendid elasid hooldekodu territooriumil asuvates väikestes puumajakestes. „Neid oli kaheksa või üheksa. Seal puudus soe vesi ja sooja saamiseks pidime ahje kütma brikettiga, sooja vee saamiseks kütsime vanniahje,“ meenutas Kose.

Muusika kestab edasi

Aastate jooksul on hooldekodu pidevalt laiendatud. Elanikele on oma kohvik, suur saal üritusteks ja tublid tegevusjuhendajad, kes korraldavad meelepäraseid tegevusi. Iga nädal korraldatakse võimlemist, vestlusklubisid, seltskonnamänge ja kunsti ning meisterdamise  töötubasid.

„Siin on väga tore, korraldatakse mängusid ja põnevaid tegevusi,“ rääkis Iru Hooldekodu elanik Kalju Vaiver. „Õed hoolitsevad kõigi eest. Siin ei ole igav. Olen väga rahul ja mul on heameel, et ma üldse tulin selle peale, et on selline paik, kus ma rahulikult saan oma elu korraldada.“

Nooruspõlvele tagasi vaadates ilmub Preasti näole naeratus, sest meenuvad ajad, mil sai mööda Eestit ringi reisitud ja pidudel muusikat mängitud. „Muusika oli tol ajal väga huvitav. Meil olid siis kõik väga kuulsad nimed, näiteks Elvis Presley. Aasta oli 1958 ja edasi tegelesin ka muusikaga, see on juba äärmiselt huvitav. Selle kohta kirjutame ka raamatut,“ rääkis Preast.

Kuue- ja seitsmekümnendatel tegutses Marlboro ansambel Virmaliste helitehnikuna. Sageli oli just tema see, kes uut lugu esimesena kuulis. Muusika ei puudu ka tänasel päeval mehe elust, sest Iru Hooldekodus korraldatakse regulaarselt soovikontserte. “Igaüks paneb loo kirja ja siis seda lugu ka mängitakse,“ kirjeldas Preast. „Mina kuulan väga erinevat muusikat, aga siin tahaks saada sellist vaiksemat. Enam ma ei kuula päris rokki.“

Meenutused sõjaaegadest

Võrumaa naine Iia Oot tuli hooldekodusse neli aastat tagasi. 91-aastane positiivse ellusuhtumisega vanaproua on elus palju läbi elanud, sest kasvas üles sõja ajal ning seetõttu liigutab teda ka praegu maailmas toimuv eriti sügavalt.

“Ma olen huvitatud kõigest, mis toimub praegu ja elan sellele kõigele kaasa,“ lausus Oot. „Mul tuleb endal kõik sõjaaegne aeg meelde. Ma olin üheksa aastane, kui sõda algas ja meil oli hoopis teistsugune lapsepõlv. Läksime metsa kaevikutesse, kaevasime ja olime kolm päeva seal. Kuulasime püssipauke ja kui koju tulime, oli majja kööki jäänud üks saksa sõduri pluus. Muidu oli maja terve. Järgmised ööd magasime väljas lauda otsas, sest ei julgenud mujal, kuulid vihisesid, aga meie koht jäi kõik terveks.“

Hooldekodu elanikele pakub tegevust teraapiakoer

Tähtsat rolli mängib Iru Hooldekodus ka teraapiakoer Anja. „Kui ma tulen ilma temata, siis küsitakse, et aga kus koer on? Ma tunnen, et ilma koerata ei kõlba enam üldse tulla,“ ütles hingehoidja Piia Ruber. „Siinsed elanikud saavad teda paitada ja need, kes enam väga hästi ei ole enam nii kontaktis selle maailmaga, saavad läbi koera pehmuse ja elava hinge läheduse oma tunnetega kontakti. Seda on tore vaadata.“

Hooldustöötajad ja õed annavad  igapäevaselt oma panuse, et hooldekodu elanike argipäev oleks hoitud ja kaitstud. „Meie personal on läbilõige ühiskonnast,“ sõnas Iru Hooldekodu direktor Jaanika Luus. „Meiega on tõesti liitunud viimasel ajal väga palju nooremaealisi inimesi ja see näitab selle süsteemi arengut. Kuna nii hoolekandes, professionaalsed hooldustöötajad, kes on kutseharidusega või on läbinud erinevad koolitused, teevad oma teadliku valiku, et asuda selles valdkonnas tööle. See tähendab, et töö on professionaalsem.“

Mõtteterad väärikatelt

Luusi sõnul on nende asi pakkuda head töökeskkonda, töökollektiivi ja loomulikult ka konkurentsivõimelist töötasu. „Avame sügisel 60 kohalise uue korpuse, kus hakkame osutama teenust ka dementsussündroomiga inimestele,“ lisas ta. „Seal on neile 34 spetsiaalset kohandatud kohta. Otsime tööle ka inimesi, kes ongi suunatud aitavas elukutses töötama.“

Väärikas eas inimestel, kes on elus nii mõndagi näinud ja läbi elanud, on tänapäeva noortele häid mõtteteri jagada. „Nad võiksid olla vähem internetis,“ arvas Oot. „Rohkem tegutseda enda keskel ja kuulata enda ema ning isa. Lisaks panna kõrva taha, mis koolis nõutakse, seda tuleb ikka täita.“

Preast ütles, et elu ei olegi nii keeruline, kui tegelikult paistab. „Noortele ütleksin, et pidage vastu,“ lausus Preast. „Muud mitte midagi, elu ei ole nii keeruline, kui tegelikult paistab.“

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.