"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
taasiseseisvumispäev Jürgen Rooste: Kui sul on kõri kinni pigistatud, alles siis hakkad uuesti eesti keeles kirjutama (0)
19. august 2022

“Kui tulevikus tumeda nahaga poisid kuskil nurgas istudes „Kalevipoega“ räpivad, siis see on minu meelest lihtsalt äge,“ sõnas luuletaja Jürgen Rooste, kes muretses eesti keele ja -kultuuri kestmajäämise pärast aina mitmekultuurilisemas ühiskonnas. Tema meelest tuleks kõigile võõrkeelsetele tagada eesti keele õpe.

„See on nagu väga karmi piiranguga ööklubi, kus pole ainult vanusepiirang 21 aastat, vaid sa pead selles klubis eesti keeles hakkama saama. Klubikaardi normi täitmine tuleb kehtestada üldrahvalikult kõigile, mitte vägivaldselt, vaid teadlikult majandust arendades. Kui panna sellesse sektorisse raha, siis see lükkab käima ka muud majandust. Kõik, kes siia tulevad, omandavad eesti keele ja meie ühiskond hakkab selles keeles paremini toimima.”

„Pole tähtis, mis nahavärvi me tulevikus oleme või kuidas majanduslikult hakkama saame. Kui on eesti keeles piisavalt kirjutajaid ja lugejaid, siis pole mingit ohtu,“ täiendas ta.

Koolis on keelesse armujaid peotäie jagu

Samas tõi Rooste emakeele ja kirjanduse õpetajana välja, et kirjandus, mis on kõige puhtamal kujul keele ja kultuuri kandja, on endiselt vaid väheste huviorbiidis. „Koolis on keelesse armujaid peotäie jagu ja mujal ühiskonnas samuti. Saan aru, et vahel tuleb oma lõputöö kirjutada muus keeles, et muu maailm sinust aru saaks. Aga seaduses peaks sel juhul olema määratletud, et sellest peab olema eestikeelne tõlge, mis avardaks meie sõnavara.“

Tema sõnul hakkavad massid kirjandust armastama alles siis, kui on nälg ja okupatsioon. „Kui sul on kõri kinni pigistatud, alles siis hakkad uuesti eesti keeles kirjutama. See näitab, et meil on praegu rahulik ja turvaline aeg ning jumal tänatud, et inimesed loevad vähe eestikeelset luulet ja kirjandust.“

Lauljatar Birgit Sarrap on nõukogude ajast pilte näinud ja jutte kuulanud. “Selle põhjal võin tunnetada seda, mida tundsid minu vanemad ja võibolla ka minust kümmekond aastat vanem abikaasa, kes oli sel ajal juba suurem laps,“ rääkis ta.

Lauljatari sõnul on raske mõista, milline see elu täpselt oli enne vabaduse saavutamist. “Seepärast on oluline, et meile üritatakse selgeks teha, milline see elu oli siis, kui kõik ei olnud nii ilus ja roosiline, kui meil praegu,“ sõnas ta, osaledes ise Tallinna politseiorkestri saatel taasiseseisvumispäevale pühendatud kontserdil Männi pargis ja Harjumäel.

Lauljanna, keda võib liigitada noorema põlvkonna lauljate hulka, oli taasiseseisvumise aastal küll paariaastane, kuid seda enam mõtleb ta vabaduse peale.

„Me ei tohiks seda kõike, mis praegu on, võtta iseenesest mõistetavana. Üritan ise olla iga päev tänulik selle eest, mis meil on praegu. Olukord maailmas ja Ukrainas tuletab seda veel eredalt kõigile meelde. See kõik tundub uskumatuna, kuid võib juhtuda üha uuesti. Teatud hirm ja ärevus neil noortel, kes seda aega ei tea ega mäleta, on kindlasti hinges,“ märkis ta.

Ühiskonnas on palju valupunkte

Me eksisteerime küll iseseisva riigina, kuid tukkuma jääda ei tohi sellegipoolest. Ühiskonnas on palju valupunkte, mida lahendada. Sotsioloog Triin Roosalu rääkis ühiskonnas valitsevast ebavõrdsusest ning madalast elatustasemest, mille on nähtavale toonud nii energiakriis kui hiljutised energia hinnatõusud.

„Kui koroonaaeg tekitas sellise illusiooni, et me kõik kogeme ühtemoodi kriisi ja raskusi ning raske on kodukontoris olla ja kannatada, siis see on asja üks pool. Nüüd on tekkimas küsimus, et kes peavad kandma enda peal kõrgetest energiahindadest tekitatud probleeme. Praegu on kõigil raske, kuid mõnel on ikka eriti raske,“ mainis Roosalu.

Ühe näitena tõi ta noored, kes täiesti uue kogemusena on pidanud hakkama saama kriisidega ning vajaksid nüüd tuge ja kindlustunnet. Kõige selgemalt on Roosalu sõnul hiljuti välja joonistunud meie emade üldine koormustase.

„Rohkem on pidanud kannatama emad, kes on pidanud töötama kodus ja õpetama, kasvatama kõrval ka lapsi. Samuti need emad, kes pole saanud kodus töötada, kuid on ikka pidanud õpetama kodus olevaid lapsi. Kuigi ka mehed ja vanavanemad on laste kasvatamisse kaasatud, siis päeva lõpuks on suurem koorem langenud ikka naiste ja emade õlgadele,“ rõhutas Roosalu.

Inimesed vastasid ka tänavaküsitluses, kuhu on Eesti iseseisva riigina välja jõudnud ja kui iseenesestmõistetav on Eesti vabadus.

„Tundub, et on iseenesestmõistetav, kuid peaks ikka millegi nimel pingutama. Vabadus hetkel ohus ei ole, aga see võib muutuda,“ ütles Ulrika.

„Ükski asi pole iseenesestmõistetav. Tänu taasiseseisvuse ajale, et vabadus kätte saadi. Nüüd tuleb vaadata, et see ära ei kao. Hirmu ei tunne, sest olen Saksa ajal sündinud, Vene ajal kasvanud ja Eesti ajal loodan lõpuni elada. Põhiline mure on praegu aga hoopis energia vallas,“ rääkis Mart.

Kas eesti kultuur jääb püsima?

„Peame tegema kõik selleks, et põhiseaduse preambulis kirjutatud ülesannet „hoida eesti keelt ja kultuuri“ täita. Kõige tähtsam on see, millist tähelepanu pööratakse koolis eesti keele, -kirjanduse ja -kultuuri õppele. Jälgides avalikus ruumis välja öeldut tundub, et selles vallas on praegu suured probleemid,“ sõnas Piret. 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.