„Tänaste ilmade põhjal on hea aru saada puude väärtustest linnas,“ ütles looduskaitse ekspert Merle Kuris. „Kuumade ilmadega on puude all märksa rohkem inimesi. Kõrghaljastus aitab kõige paremini kuumalainete ajal leevendada kuumust.“

Rohealad ei ole ainult puhkealad vaid ka linna mikrokliima ja elurikkuse kujundajad.

Haljastuse abil on võimalik luua looduspõhiseid lahendusi, mis aitavad linnas leevendada soojussaarte teket ning üleujutusohtu, summutada müra, puhastada õhku, suurendada elurikkust ja palju muud. Seda laadi lahendused on äärmiselt olulised nii looduskeskkonnale, kui inimese füüsilisele ja vaimsele tervisele.

„Minu jaoks on kogu Tallinn hämmastav mitmekesisus ja põnev maastik,“ ütles keskkonna ja kommunaalameti haljastuse osakonna juhataja Kristiina Kupper. „Kõigil peab linnas olema hea olla, ka haljastusele ja kõigil nendel kõige väiksematel putukatele. Haljastus mõjub ka meie vaimsele tervisele. Kui koroona ajal saime kogu aeg kodus viibida, siis nüüd on raske koduseinte vahel olla, pigem otsitakse võimalusi loodusesse minna. See võimalus peab ka linlastel olema.“

Muru niitmisega on Tallinn süvitsi tegeletud Kupperi sõnul alates 2013.aastast. „Kui me mõnda parki projekteerime, mõtleme alati läbi, mida me seal maksimaalselt säilitada saame, mida juurde tuua ja kuivõrd on ka meie hoolduse võimekus, sest parki on vaja ka hooldada,“ kirjeldas ta. “Oleme linna niidetavad alad läbi käinud aastaid tagasi ja vaadanud neid neljast aspektist: kus see ala asub, mis on selle ala hoolduse eesmärk, kuivõrd on see ala välja ehitatud (mets vs näiteks Tammsaare park) ja kasutus. Kui varem telliti parkide hooldust ühe pargi kaupa, siis nüüd võib parkides olla mitu erinevat ala. Kui mõnda ala kasutatakse intensiivselt näiteks mänguväljaku ümbrust, siis seda hooldatakse ka intensiivsemalt.“

Niita mõtestatult

Niitmine on üle maailma kõige rohkem kulutusi nõudev haljastuse hooldustöö. „Kui seda teha mõtestatumalt, siis järelejäänud rahaga saaks teha vajalikku hooldust, mida lilled, puud ja põõsad õigeaegselt vajavad,“ ütles Kupper. „Kui me midagi uut loome või parke rekonstrueerime, siis peaksime kindlasti kõike seda silmas, et hooldus oleks mõistlik. Tallinn rakendab igapäevaselt inventeerimist olemasolevatesse väärtustesse ja püüab ehitustegevusega neid säilitada ning luua juurde kvaliteetset uut.“

Alad, mis on puhtalt visuaaliks Tallinna linnas, neid proovitakse Kupperi sõnul vähendada. „Teeääred võiksid küll niidetud olla. Sellega aasta-aastalt tegeleme, kuid toimub ka inimestele selgitamine, miks me ei niida või miks niidame,“ kirjeldas ta. „Ma arvan, et liigume õiges suunas, lihtsalt seda „suurt laeva“ on raske kiiresti kannapöördel ümber keerata.“

Kultuuri- ja ruumikriitik Hannes Aava tõi välja Hollandi näite. „Ma elasin seal pool aastat ja selle aja jooksul keerati haljastus pea peale,“ ütles ta. „Suur osa linna rohealadest on kõik riigi energiamajandusse lülitatud. Teepeenrad ja -ääred on natuke nagu märkamatu ala, mida me kiiresti läbime ja linnas moodustab see hiiglasliku ala. Hollandis saadi aru, et seda on väga kallis niita ja nad lasevad sellel teatud kõrguseni kasvada, siis läheb niidetud muru energiajaamadesse.“

Kompostikastid linlastele kasutamiseks

Maastikuarhitekt ja ajakirjanik Merle Karro-Kalberg sõnas, et kogu süsteemi ümbermängimine nõuab palju suuremat maailma ümbermõtestamist. „Minu arvates ei ole vaja niidet või ka sügisel puulehti toppida mustadesse kilekottidesse ja siis ära viia,“ märkis ta. „Mina olen alati unistanud, et linnaparkides võiks olla kompostikastid, kuhu kasvõi osaliselt lehed sügisel lähevad. Sealt saab näiteks linlane toalillede ümberistutamiseks mulda. See ringlus võiks olla nähtavam ja ka looduse mõttes linnas olemas.“

Kupper tõi välja Tallinnas leviva probleemi – jalakasurm. „Tallinnas on probleem puulehtedega, siin levib kiirelt jalakasurm,“ rääkis ta. „Paneksin linlastele südamele, kelle kinnistutel jalakad kiirelt lehed maha viskavad ja ka koore, siis on tegemist jalakasurmaga, mis linnas intensiivselt liigub. Neid lehti ei tohiks kuhugi mujale viia kui prügimäele ja ei soovita ka puitu väga pikalt ringi tassida.“

Kuris ütles, et rohealade pindala iga aastaga väheneb. „Kuna inimesi tuleb linna aina juurde, siis ehitatakse juurde ning seda tehakse sageli rohealade arvelt,“ nentis ta. „Tänaste ilmade põhjal on hea aru saada puude väärtustest linnas. Kuumade ilmadega on puude all märksa rohkem inimesi. Kõrghaljastus aitab kõige paremini kuumalainete ajal leevendada kuumust ehk kogu haljastus aitab linnaõhutemperatuuri alandada kuumalaine ajal.“

Astmekivi elusloodusele

Karro-Kalberg lisas, et linnahaljastus taandub palju esteetilistel tõekspidamistele. „Mida oleme harjunud ilusaks pidama: kas ilus on niidetud golfimuru või ilus on hoopis niitmata jäetud heinamaa?“ küsis ta. „Kui tegeleda hästi sisse juurdunud kultuuriliste tõekspidamistega, siis jõuab ilmselt ka selleni, et väike rohulible ka aitab.“

Tallinn teab oma loodusväärtusi ja on hästi kaardistanud. „Luuakse uusi kaitsealasid, mis on suured massiivid, aga tegelikult on olulised ka väiksemad lapikesed, kus elusloodus saab levida ühest kohast teise,“ märkis Karro-Kalberg. „Sellest ei piisa, kui meil on suured massiivid linna ümber või linna sees, tegelikult peab olema ka väiksemaid nii-öelda astmekive. Siin on  olulised kõik teepeenrad ja betoonkivide vahed, mis lõpuks sammalduvad või kasvavad heina – see kõik saab olla astmekivi elusloodusele.“

Niitmist saab Kurise sõnul teha ka esteetiliselt. „Näiteks harva niidetava niiduala ümber võib sisse või selle ümber teha rajad, see näeb tegelikult ka väga kena välja,“ tõi ta ideena välja.

Karro-Kalberg lisas, et maastikuarhitektid on juba midagi taolist Kase parki loonud. „Seal on üks heinamaa või niiduala, kuhu projekti järgi olid ette nähtud niidetavad rajad. Seal on looduskaitsealune kivikülv, et selleni jõuda, pead minema mööda niidetud rada,“ kirjeldas ta. „Esimesel aastal ehk eelmine suvi see seal oli seal alles, aga nüüd ma ei ole tükk aega seal käinud ja ei tea, kas see ka praegu olemas on. Kui kevadel seda külastasin, siis probleem seisnes selles, et hooldaja, kes seda hooldama peaks, ei tea, ei oska või teda ei huvita. Meie võime planeerida, linn võib nõuda, aga lõpuks taandub see ikkagi hooldajani. Kui ta seda ei hoolda, siis see süsteem ka ei toimi.“

Sürreaalsed supermarketite betoonväljad

„Minu arvates peaks linn tegema kohustuslikuks selle, et supermarketite juures oleks puude allee,“ märkis Aava. „Lisaks sellele näen nüüd iga päev, mis toimub bussipeatustes. Eestlased, kes muidu hoiavad turvaliselt viie meetri raadiust, on üksiku puu all kõik koos varjus, ülejäänud bussipeatus on täiesti tühi kõrb. Võiks olla reegel, et igas bussipeatuses peab olema üks puu, kus varjus seista ja küll meil on ka neid arboriste, kes suudavad ennetada, et tormi ajal puud inimestele pähe ei kukuks.“

Igal kujul roheluse ja taimede nägemine mõjub stressi maandavalt ja aitab inimestel igapäevamuredega paremini toime tulla. „Patsiendid haiglates haiglaaedu külastades, saavad nädalaid varem välja, sest nad viibivad roheluses,“ lausus Aava. „Eriti vaadates praegu, kuhu me liikumas oleme, kriisist kriisi ja järjest stressirohkematesse olukordadesse, peab inimeste ümber rohelust rohkem olema. Näiteks Pariisis ettevõtjad rajavad suurte hoonete katustele väikeseid farme või aedasid, mida saavad nende töötajad vaatamas või harimas käia. Nad on tervemad ja toodavad lisaväärtust. Selle tagajärjel on ka linn ilusam.“