"Hea nali on siis, kui sa ei pea selle järel ütlema, et ma tegin nalja. Kui sa seda juba pead ütlema, siis järelikult polnudki tegu naljaga."

Tõnis Niinemets, näitleja ja koomik
heeroldi jutud Vaata, millised on Mõigu kalmistu ajaloolised aarded (0)
22. august 2022

Heeroldi jutud viivad meid seekord Tallinna kesklinnast välja Mõigu kalmistule. 1772. aastal keelas valitsev senat linnades kirikutesse ja kirikuaedadele matmise, leides et kalmud peavad asuma kalmistutel väljaspool linnasid.

Mõigu kalmistu asub Tartu ja Vana-Tartu mnt ristumiskohast mõnisada meetrit lõuna pool. Kalmistule viiv tee pole tähistatud ühegi viida ega tähisega, küll aga sissesõitu keelava märgiga ja eratee sildiga.

Venemaa keisrinna Katariina II ukaasiga 19. maist 1772 keelati kalmistute rajamine ja surnute matmine lähemale, kui 100 sülda (213 meetrit) lähimast linnaelamust. „Sest hauakambritest levis halba lõhna ja matuste ajal võis lõhnast saada ka katku nakkuse, mille püsikud püsisid kaua,“ kirjeldas Jüri Kuuskemaa.

Ukaasi täitmiseks asus Tallinna Toomkiriku saksa kogudus rajama Mõiku uut kalmistut. Kalmistu asus 1930. aastani väljaspool Tallinna piire. „Kalmistust on alles jäänud risttee, mis jagas kalmistu neljaks kvartaliks, mõned kabelialused ja loomulikult ka haljastus,“ sõnas Kuuskemaa. „Praegu võime Mõigu kalmistul nautida eelkõige rohelust, põlispuid, millest osa on võib-olla samast ajast, kui see kalmistu 1774.aastal rajati.“

Kalmistu üks viga oli selles, et ta asus Ülemiste järvele liiga lähedal. „Arvati, et pinnasest võib laipade lagunemise jäänused vette jõuda ja joogivee ära rikkuda,“ ütles Kuuskemaa. „Sellepärast keelati siia matmine 1925. aastal.“

Kristlike matuste juures oli Kuuskemaa sõnul möödapääsmatu ka kabel. „Selle juures olid väga mitmete tuntud balti aadlisuguvõsade esindajate hauad, perekondlikud platsid ja üksikud platsid. Siin on tahvlil loetletud, et Mannteuffelitel oli eriti suur krunt, veel olid siin Stackelbergid, Baranoffid ja Uexküllid,“ loetles ta. „Toomkirik oli valdavalt saksa kogudus vanasti, eestistati ta alles hiljem. Siin on loetletud ka mõned eestlastest Toomkoguduse liikmed, kes on aegade jooksul maetud. Seega on see ikkagi niisama rahvusvaheline nagu Tallinna linn.“

Kalmistu suleti

Kõige suurem katsumus on kalmistul olnud teises maailmasõjas. „Kui Wehrmacht tungis lõuna poolt Tallinnale Lasnamäe ja Ülemiste poolt peale, siis punaarmee kaitses, püüdis tõrjuda ja toimusid ägedad lahingud,“ sõnas Kuuskemaa. „Siin nende lahingute käigus ilmselt purustati märgatav osa ehitistest, mis olid veel alles jäänud. Kuigi siia ei maetud, käisid järglased ikka oma esivanemate kalmudel.“

Siis toimus suur purustamine. „Alles 1951. aastal kuulutas Tallinna linnavalitsus, et kalmistu on annulleeritud ja suletud,“ märkis Kuuskemaa.

Haudade säilmetest on üsna vähe järele jäänud. „Maa meie jalge all on rohkesti täidetud inimluudega,“ rääkis Kuuskemaa. „Siin on üks suur raudristialune kivi, milles mõned süvendid meenutavad, et siia oli midagi peale kinnitatud. Aga siin on omapärane rist, mis osa on rauast osa betoonist. Rauast on tal südamik, tänu millele on ülemine ja alumine osa veel säilinud. Kuid vahepealt on ta pudenenud.“

Poolenisti varisenud hauakamber seisab veel

Kalmistu siledal pinnasel on mõned mõhnad. „Väljast vaadates oleks nagu looduslik küngas, aga tegelikult ei ole,“ näitas Kuuskemaa. „Mõni romantik võib arvata, et siit algab maa-alune käik, mis ühendas kirikut kalmistuga. Tegelikult on see jäänuk ühest hauakambrist, mille enamus võlvi on sisse varisenud, aga osa on jäänud pidama.“

Ka varemed võivad Kuuskemaa sõnul Tallinna müürseppadele au teha. „Kui vaatame seda poolenisti sisse varisenud, aga poolenisti säilinud võlviga kunagist hauakambrit, mis on võib-olla üle 200 aasta vana, näeme, et ometi pole tal katust,“ kirjeldas ta. „Kõrval müürid on naabrite poolt vist ehituskivideks laiali tassitud. Aga see püsib ikka veel.“

Mets tikub kalmistu ala alla neelama. „Ja kui siin poleks ühte väikest ristikest, siis arvaksime, et oleme juba väljaspool kalmistut, aga veel mitte,“ sõnas Kuuskemaa. „Loodus on muidugi vägev, aga sellega tuleb natukene kontrastis olla ja vastu põigelda. Nagu minu selja taga olevatest kuivadest puudehunnikust on näha, on siin ka üsna palju puid maha võetud.“

Mõigu kalmistu eest hoolitsemise on märgataval määral enda peale võtnud Eesti Muinsuskaitse Selts. „Nemad korrastavad siin vähemasti kevadeti seda ala, aga nagu nägite, on siin ikkagi 98 protsenti loodust,“ ütles Kuuskemaa.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.