„Ma arvan, et Kap Hoorni meresõitude puhul on kõige olulisem arusaamine, et seal oled loodusega üksi,“ ütles ümber kurikuulsa Kap Hoorni neeme purjetanud kapten Herkki Haldre. „Seal kandis sõites peab arvestama sellega, et häda korral ei tule keegi appi. Enne sellisele reisile minekut tuleb end psühholoogiliselt ette valmistada.“

Haldre  merearmastus sai alguse kuueaastaselt, kui ta purjetamise trenni läks. Tänaseks on kapten professionaalselt mööda meresid seilanud 20 aastat.

„Meremeeste jaoks üks kõige põnevam reis on ümber Kap Hoorni purjetamine,“ rääkis Haldre. „Üle Vaikse ookeani ümber Kap Hoorni ja siis edasi üle Atlandi ookeani. Ma usun, et olen üks vähestest maailmast, kes on sellise reisi läbinud.“

Meremehe sõnul on sedalaadi meresõitude puhul  kõige olulisem arusaamine, et seal oled loodusega üksi. „Kui siin Läänemerel või ka Põhja-Atlandil sõita, kus liikus on tihedam, siis hädaolukorras päästetakse meid helikopteri või päästelaevaga ära,“ rääkis ta. „Kap Hoornil olles ei tule mitte keegi appi. Enne sellisele reisile minekut tuleb end psühholoogiliselt ette valmistada, aga need sõidud on ka väga ägedad, saab koos vaaladega seilata ja teiste vahvate tegelastega. Seal tunnetad kui väike on inimene ja kui võimas on loodus.“

Hirmutundel ei ole merel kohta

Surmahirmu meremees tundnud ei ole. „Kui sa lähed sellisele reisile, siis ei tohigi hirmu tunda, sest muidu ei ole sa reisiks valmis,“ märkis Haldre. „See oleks väga vale. Näiteks ronivad inimesed Mount Everesti otsa, kus paljud saavad ka surma. Kui minna juba hirmutundega, siis ei ole see sinu jaoks õige koht ja see võibki kehvasti lõppeda.“

Nagu ütles Christopher Columbus – ei saa ületada ookeani, kui ei ole julgust kallast silmist kaotada. Tunnusmärgina ümber Lõuna-Ameerika ohtlikuma tipu seilamise, ehib Haldre vasakut kõrva kuldne rõngas, justkui piraatidel omal ajal.

“Seda kõrvarõngast tohivad kanda need, kes on sõitnud ümber Kap Hoorni,“ rääkis Haldre. „Maailmas on praegu ligi 300 meremeest, kes tohivad seda kanda. Kuldne kõrvarõngas käib sellesse kõrva, kumb oli Kap Hoorni neeme poole ehk mina sõitsin üle Vaikse ookeani Atlandi ookeanisse ja minu vasak kõrv jäi Kap Hoorni poole.“

Ajalooliselt oli kõrvarõngas meremeeste matuseraha. „Meremees lootis, et kui laev on hukkunud, meremees surma saanud, siis meri toob surnukeha kaldale ja rannarahvas võtab kõrvarõnga ning teeb meremehele matused,“ kirjeldas Haldre.

Meresõit nagu ratsutamine

„Hobune on samamoodi inimesest oluliselt suurem ja tugevam ja teda ei saa talitseda jõuga, vaid mõistusega,“ rääkis Haldre. „Täpselt samamoodi on meresõiduga. Meri on suur ja võimas, inimene selle kõrval pisike. Kui mõtled, et oled vinge mees ja lähed merele, siis kaugele ei jõua, sest mere olukorda tuleb osata hallata.“

Meremehele meeldivad endiselt kõige rohkem vanad puupurjekad. „Need meenutavad aegu, kui laevad olid puust ja mehed rauast,“ kirjeldas Haldre. „Vanad purjelaevad meenutavad kuulsaid aegu, kui eestlased sõitsid merd ja ookeane ning meri ja rand toitis rahvast. Kahju, et Eestis puupurjekaid ei ole. Aga õnneks Tallinna Merepäevade raames tulevad mõned sellised ka külla.“

Merepäevi on Haldre sõnul oluline korraldada selleks, et meelde tuletada, et oleme mererahvas ja mereriik. „Kiire elutempo juures kipub see tihti ununema,“ rääkis ta. „Elame linnas ja vaatame merd möödaminnes ja sõidame suurte laevadega Soome või Rootsi, kus ei saagi üldse aru, et ollakse laevas või merel. See on lihtsalt üks suur hotell või kaubanduskeskus, mis mööda merd liigub.“

Tallinna lahel lõbusõite korraldava Sunlines laevade kodu asub Lennusadamas. Pikki aastaid on nad ka merepäevade ajal rahvast rõõmustanund ning teevad ka seda sel aastal. „Merepäevad on selline koht, kus linnarahvas saab tulla merele ja tunda, mis asi on meri, erinevalt suure kaubanduskeskusega sõitmisest,“ lausus Haldre. „Väiksema laeva peal on inimene merele lähemal, tunneb mere lõhna ja natukene isegi loksumist.“