“Läänemeri on selline kummaline meri, et siin sõltub nii kohutavalt palju sellest, kuspool küljes inimene juhtub olema. Me kõik teame seda Einsteinile omistatud mõtet, et aeg kulgeb erinevalt, sõltuvalt sellest, kummal pool tualeti ust sa oled. Aga aeg kulgeb erinevalt ka sõltuvalt sellest, kummal pool Läänemerd olla,” ütles Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

Tema sõnul mõjutavad ootamatult lihtsad asjad oluliselt mere ökosüsteemi. „Sinna kuulub ka meie enese käitumine,” ütles Soomere, kelle hinnangul on viimase aastakümne jooksul õnnestunud inimeste meelsust muuta oluliselt loodusteadlikumaks.

Üheksa riigi mereks olev Läänemeri on teadlase sõnul äärmiselt mitmekülgne ning seetõttu on ka iga Läänemere-riigi merega seonduvad keskkonnaprobleemid pisut erinevad.

“Pool Läänemere rannikutest koosneb graniidist. Ja kas seal on laine 10 sentimeetrit kõrgem või madalam, ei oma peaaegu mitte mingit tähtsust. Ja see pool, mis on graniidist, kipub merest kerkima. Nende probleem, kes elavad Rootsis ja Soomes on pigem see, et sadamad kipuvad kuivaks jääma. Tuleb järjest kaugemale merele minna, et sadamat pidada,” kirjeldas teadlane.

“Teisel pool Läänemerest – lõuna ja ida pool –  koosneb rannik enamuses pehmetest setetest väikeste eranditega. Lõunapoolne rannik kipub vajuma. Peale selle ta on pehme. Ja kui miski asi vajub, siis saavad lained talle kogu aeg järjest kergemini ligi. Nendel inimestel, kes seal kandis elavad, on tõesti sageli mitte sadam kuiv, vaid sõna otseses mõttes vesi ahjus. Ja sellest tuleneb ka väga erinev vaatekoht sellele, kuidas vaadeldakse rannikut, et kas see on lihtsalt pääs merele või on see pääs merel meie kodudesse.”

Kuigi Soome ja Eesti rannikud on üsna erinevad, tuleb mõlemal pool igapäevaselt mere ja looduse tervisega tegeleda.

“Soome rannik on saarte rannik, meil on seal umbes 60 000 saart. Ja seal on meil üsna palju ära teha pisikestes merelahtedes, kus keskkonnaolukord võib olla väga erinev,” selgitas Soome Keskkonnainstituudi juhtivteadur Kai Myrberg.

“Mis puudutab tulevikku, siis on muidugi oluline, kuidas veepind tõuseb ka Läänemeres kliimamuutuste tõttu, sest see muudab meie senist stabiilset olukorda ka Soome rannikul,” lisas Myrberg.

Meile rannavesi, soomlastele kalad

“Läänemeri on väga õpetlik selles mõttes, et vaid paarkümmend kilomeetrit teineteisest eemal paiknevates kohtades ilmneb kliimamuutus radikaalselt eri moel,” kirjeldas Soomere.

“Võtame näiteks sellise lihtsa asja nagu tuule suuna: Soome lahel kipuvad tuuled peamiselt puhuma lääne poolt. See annab meile hea sooja suplusvee, aga neile kalarikkuse,” lisas Soomere naljatades, et kui tuule suund peaks muutuma, siis tuleb hakata soomlastel Eesti riigile kalapüüdmise eest litsentsimaksu maksma.

“Praegusel momendil ma ei tea, kas on poliitilise olukorraga seotud, aga praegu tuul puhub idast terve augustikuu ja meil on rannikul väga soe vesi, Eestis on külm,” muigas Myrberg.

 Soomere sõnul toimus midagi meie ilmasüsteemis 2011- 2012. aasta talvel, kui idatormis saavutas laine kõrgus kõigi aegade rekordi 5,1 meetrit.

“Sellest ajast peale on meil tugevad idatormid tagasi. Mis täpselt toimus, pole selge, aga tänu sellele on tõenäoliselt kalavarud eestipoolses küljes natuke tõusmas,” nentis Soomere.

“Atlandi ookeanil moodustanud madalrõhkkonnad toovad pidevalt meile sooja. Kui nende madalrõhkkondade trajektoorid natukene muutuvad, siis meie tunneme tuule suuna muutust. See tähendab vee kvaliteedi muutust. See tähendab erinevust selles osas, kas meie heitvesi läheb kuskile mere keskele ja seguneb seal või puhutakse ta meie kodude juurde tagasi. Ja need muudatused on hirmus kerged tulema. Me oleme näinud radikaalseid muutusi õhuvoolu suunas natuke üle 30 aasta tagasi.”

Eelmiste põlvkondade saast reostab jätkuvalt merevett

Põhjasetetest tulev toiteainetevoog on sageli palju tugevam sellest, mis tuleb praegu jõgedest. Teisisõnu reostab praegugi veel merd aastakümnete eest jõgede veega merre uhutud saast. Kuigi Läänemere vesi peaks vähem kui 30 aastaga vahetuma, ei kehti see Soomere sõnul siiski nende ainete kohta, mis on tulnud jõgedega merre, kuna need kipuvad põhja vajuma ja seal püsima jääma.

“Kuuldused sellest, et Läänemeri on muutunud roiskvee tünniks, on kõvasti liialdatud,“ lausus Soomere. „Läänemeri on väga suure valgalaga meri. Läänemeri on väike meri, mille ühendusava ookeanil ja Põhjamerega käib läbi kitsaste ja madalate Taani väinade. Ja peale selle – suurem osa veest, mis Läänemerre voolab, tuleb jõgedest, mille põhjad on mudased, savised ja kus on tohutult palju orgaanikat. See tähendab seda, et kui inimest siin ei oleks, siis oleks Läänemerevesi ikka kordades sogasem kui Atlandi ookeani, Musta mere või Vahemere vesi.“

Merevee reostus on teadlase sõnul märksa laiem probleem ja ulatub kaugele sisemaale. “See ulatub põlluharimise kultuuri juurde ja selle juurde, kas väetist pandi nii-öelda kapaga silma järgi või täpselt vajalikule taimele vajalikku kohta. Selles mõttes on Soome-Rootsi-Saksamaa olnud vähemasti Eestist umbes 30 aastat ees oma arengus. Nad on olnud lihtsalt kitsid, nad ei kavatsenudki oma vahendeid raisata; kui väetatakse, siis täpselt seda taime, mis kasvab ja nii palju, kui on kasvamiseks vaja,” kirjeldas Soomere.

“Merekeskkonna kaitse algab sellest, et suurpõldude vahel ja suurpõldude kraavide vahel peaksid olema mõne meetri laiused lepiku lodud või vähemasti muud sellised põõsaalad. Need on kõige efektiivsemad biopuhastid, nad on palju efektiivsemalt kui meie Paljassaare biopuhasti. Kümmekonna meetri laiune lepavõsa püüab kinni peaaegu kogu lämmastik- ja fosforväetiste ülejäägi põllu pealt.”

See teadmine jõuab aga põllumajandusse aeglaselt.

“Kuidas rääkida põllumehele kuule, et jäta nüüd 10 meetri laiune riba kraavi järjest sööti. Ta hakkab ütlema, et aga sealt tulevad ju umbrohud mu põllu peale. See võtab natukene aega, kuni me saame üle sellest nii-öelda sotsialismi pärandist, mis on meil geenides sees ja mis kipub ennast kogu aeg taastootma. Aga see protsess on läinud uskumatult kiiresti. Inimesed on aru saanud, et meri on meie ühine väärtus ja mere kaitsmine algab juba sellest kohast, kust tuleb vesi allikasse, mitte isegi enam allikast.”

Soomere sõnul on üks väga konkreetne asi, mida kõik sigarette suitsetavad linlased looduse ja mere hüvanguks saavad ära teha. Selleks on suitsetamisest loobumine, sest mõne aja eest läbi viidud uuringu tulemusena moodustavad suitsukonid tervelt pool linnatänavatelt merre jõudvast prügist, aga sigaretifiltrid on äärmiselt toksilised ning mürgitavad tohutul hulgal merevett.

“Ootamatult lihtsad asjad mõjutavad väga oluliselt mere ökosüsteemi ja sinna kuulub ka meie enese käitumine. Me oleme saanud üle tegelikult väga olulistest asjadest, meil ei leia peaaegu enam plastikpudelit kuskilt põõsa alt. Mitte nüüd, et pandipakendi süsteem sundis inimesi kõiki pudeleid kokku korjama, aga 10 aastaga on muutunud inimkäitumine. Me ei loobi pakendit laiali. Nii, et selles mõttes on Läänemeri pääsenud paljude teiste merede saatusest, kus on meeletu plastikureostus. Nii, et me oleme suutnud inimeste meelsust muuta,” nentis Soomere.