Lapsevanemad avastasid, et klassi liider nõudis trahvi igaühelt, kes julges kiusatava poisiga rääkida. “Suhtlemisest keeldumist ei peeta kiusamiseks, kuid see on ohvrile laastav, sest kahjustab lapse minapilti,” lausus SA Kiusamisvaba Kool sisujuht Kristiina Treial. “Lapsel tekib arvamus, et ta ei olegi väärt teiste seltskonda, teiste tunnustust või kellegi hulka kuulumist.”

Ühes koolis hakkas hargnema eriti uskumatu kiusamislugu. Alguses hakkasid Mikule (nimi muudetud) halvasti ütlema paar klassikaaslast, siis jäeti ta juba eri tegevustest välja, ja kui klassis pidi rühmatööd tegema, oli ta viimane, kes kaasa haarati.

Lumepall veeres suuremaks, halvasti ütlejaid oli üha rohkem, kuni lõpuks tundus, et klassist keegi ei tahagi enam temaga suhelda. Poisil ei olnud lõpuks pinginaabrit ja ta jäi päris üksi. Kõik toimus salaja ja hiilivalt, nii et õpetaja ei saanud esialgu üldse aru, mis toimub.

“Lugu tuli päevavalgele siis, kui üks vanem hakkas uurima, miks tema laps peab koolis klassivennale raha maksma,” lausus Treial. “Tuli välja, et üks peakiusajatest – klassi liider – nõudis trahvi igaühelt, kes kiusatava poisiga rääkis. See “reegel” oli jõudnud kehtida peaaegu nädala, enne kui vanemal jõudis tekkida küsimus, kuhu lapse raha läheb. Õnneks lahenes asi üsna kiiresti Ükski kiusajatest ei olnud paadunud pahategija, vaid nad olid läinud tõrjumise ja kiusamisega kaasa. Laps ise, keda kiusati, oli küll hästi õnnetu, kuid tubli ja koostöövalmis, nii et terror lõppes ära.”

Tegelikult kannatajaid tunduvalt rohkem

Siiski jõudis poiss end tunda jupp aega üksikuna ja segaduses. Ka ei läinud ta ise kellelegi rääkima, vaid kannatas üksi. “Säärastel puhkudel on tegemist varjatud kiusamisega, mille raames kahjustatakse lapse enesehinnangut ja tema suhteid, ta jäetakse kõrvale, mis aga jääb täiskasvanute eest sageli märkamatuks,” selgitas Treial. “Isegi kui kiusamist märgatakse, ei pea õpetajad ega vanemad suhetega seotud asju uuringute järgi kuigi tõsiseks. Kui öeldakse halvasti sõnadega, ähvardatakse, mõnitatakse või minnakse lausa füüsiliselt kallale, peetakse seda tõsisemaks, aga suhetega manipuleerimist ja kahjustamist, sõprade äravõtmist ja üksijätmist ei tunta kuigi hästi ära ega peeta tõsiseks, mistõttu sellise kiusamise puhul ei sekkuta kergesti.”

Samas on suhetega seotud kiusamine kannataja jaoks Treiali sõnul laastav, sest see kahjustab lapse minapilti. Tal tekib arvamus, et ta ei olegi väärt teiste seltskonda, teiste tunnustust või kellegi hulka kuulumist. “See võib jätta lapse psühholoogilisse ja sotsiaalsesse arengusse päris tugeva jälje. Paraku ei minda ka kergesti abi otsima, sest mõeldakse: äkki ma olengi ise imelik, et minuga nii käitutakse,” tõi Treial välja. “Kui keegi näeb või kogeb samalaadset lugu, tuleks sellest kindlasti usaldusväärsele täiskasvanule rääkida.”

Rahvusvahelises võrdluses kogevad Eesti õpilased kiusamist rohkem kui eakaaslased paljudes teistes riikides. Näiteks 11-aastaste hulgas oleme kiusamise kogemise poolest Euroopas ja Põhja-Ameerikas kokku võetuna Leedu ja Läti järel lausa kolmandal kohal. Kõige parem ülevaade on uuringute järgi sellest, kui palju esineb kiusamist 11-15-aastaste õpilaste hulgas, sest just selles vanusegrupis osaleb Eesti mitmes suures rahvusvahelises uuringus.

“Tõepoolest, iga viies laps kannatab kiusamise all õppeaasta jooksul,” kinnitas Treial. “Kunagi kiusamise all kannatanuid, kelle olukord on praegu juba parem, on tunduvalt rohkem. Seega kogeb koolitee jooksul kiusamist veel suurem hulk lapsi. Kuna samamoodi kõrged kiusamise näitajad on ka Lätis ja Leedus, arvasime varem, et see on nii-öelda üleminekuühiskonna kriis, kus demokraatlikud väärtused ja inimestest hoolimine, lugupidav ja vägivallavaba suhtlemine on alles kujunemas.”

Õpetajate kius lõppes koolivahetusega

Alati ei ole kiusajad kaasõpilased, vaid seda võivad teha ka kooli juhtkond ja õpetajad. Kaspar on oma kaheksa eluaasta jooksul näinud ja läbi elanud märksa rohkem kui enamik temavanuseid. Selja taga on lähisuhte vägivalla all kannatamine, vanemate lahutus, kaks lasteaeda ja pärast esimest klassi ka koolivahetus. Poiss elab oma ema Õnnega pealinna lähedases vallas. Tema kiusamine algas juba lasteaiast, kus poisile pandi pahaks liigset rääkimist, täiskasvanulikku kõnepruuki ja julgust enda eest seista. “Väikses kohas, kus kõik tunnevad kõiki, anti lapse iseloomustus edasi nii suuliselt kui ka kirjalikult. Õpetaja võttis eelhoiaku ja kius kandus edasi kooli,” meenutas Õnne. Sealjuures on irooniline, et kool oli KiVa programmi rakendanud juba aastapäevad.

Probleemid algasid kohe esimestel koolipäevadel. Esimese klassi õppekava jäi Kasparile liiga lihtsaks ja poisil hakkas igav. “Kool oleks pidanud koostama talle eriprogrammi, aga väideti, et õpetaja ei jõua, olgugi et klassis oli vaid 15 last,” rääkis Õnne. “Kool ei tahtnud asjaga süvitsi tegeleda. Rõhutati, et kuna Kasparil tuleb kõik n-ö jooksu pealt, peaks laps õppima õppimist, ja sellega peab tegelema kodu. No õpetaks seda hea meelega, aga andke mulle siis ka vajalikud tööriistad!”

Sellele järgnes “tüütu” lapse tõrjumine. “Lapsed, kes on kodus pealt näinud vaimset vägivalda, saavad vaistlikult aru, kui midagi on valesti, ja nii tajus ka minu poeg koolis vaenulikku suhtumist,” jätkas Õnne. “Siis läkski lapse käitumine kooli arvates käest ära. Eks ta ole vahel ka filtrita – selles vanuses lapsed ütlevadki otse välja, mis nad arvavad. Traumaga lapse käitumine võib sarnaneda ATH-ga.”

Ema püüdis olukorda lahendada ja rääkis mitu korda kooliga. Miskipärast kaasati aga arenguvestlusse vaid laps. “Mida teab seitsmeaastane laps kooli alguses eesmärkidest?” imestas Õnne. “Poiss eeldas, et kool ongi tõsiselt akadeemiline asutus, kus tuleb raamatutest uurida, vaadata, lugeda ja kirjutada. Selle peale heideti ette, et kust ta küll sellise arvamuse sai – kool ei olevat tänapäeval ju enam selline!”

Õnne on veendunud, et igasugune käitumine, mille tagajärjel laps end teatud keskkonnas halvasti tunneb, on kiusamine. “Lõpuks tundis laps, et ta ei saa õpetajaga usaldusliku suhet luua – kui tekib probleem, püüab õpetaja selle kõrvale lükata ja tegeleda muude küsimustega, mida saab lihtsamini lahendada,” lausus Õnne. “Koolis toimus süstemaatiline kiusamine ja selle algatajaks olid õpetajad.”

Püüdes oma lapse eest seista, koges naine, et sisuliselt tambitakse ka vanem maha – näiteks nimetati teda hooletuks lapsevanemaks, kes ei suhtle kooliga piisavalt. “Samal ajal kustutati minu vestlused õpetajaga ära, et näidata: ma ei suhtle,” nentis Õnne.

“Tüütu poiss” osutus nutikaks

Detsembris kutsuti Õnne kooli – toimus ümarlaud, kus tema vastas istus kooli poolt viis-kuus inimest, keda ei tutvustatud. “Kui ma ütlesin, et lapsel on igav, ja korraks tekkis arutelu, et paneks ta teise klassi, kus poiss peaks teadmiste poolest hakkama saama, leidis eripedagoog, et mu poeg ei tule vaimselt toime,” meenutas Õnne. “Kool pani ette tugikava koostamist ja nõudis, et lapsega peab lastekaitse kaudu saadavatesse teraapiasse minema.

Koolipsühholoog väitis, et tema ei oska aidata, kuigi tegemist oli kooli probleemiga. Sealjuures kinnitas ka lastekaitse, et põhimure on koolikeskkonnas, mida kool peaks ise püüdma esmatasandil lahendada, ja kui vaja, antakse kõrvalabi.”
Et lapsele tuleb uus kool leida, sai emale lõplikult selgeks ühe järjekordse juhtumi järel, mil Kaspar ja üks teine poiss kaklema läksid, õpetajad neid jõuga lahutasid ning Kasparit hoiti niimoodi kinni, et tal tekkis enda sõnul surmahirm ja afektiseisund, mistõttu ta püüdis lahti rabeleda. Kui Õnne küsis, millest konflikt alguse sai, vastati, et see ei omagi tähtsust. Kummagi poisi vanematega sel teemal rohkem ei räägitud, kõlama jäeti vaid see, et laps oli õpetajate suhtes vägivaldne. Samal päeval toimus õppenõukogu, mille otsusega eemaldati Kaspar koolist.

Lõpuks otsis Õnne endale pealinna töökoha ning pani poja Tallinna ühte väikekooli. “Proovinädalal uues koolis ütles õpetaja: “Oi, ma ei osanud arvestadagi, et Kasparil nii palju teadmisi on, kuid sügiseks olen ette valmistanud, et tal igav ei hakkaks,” kirjeldas Õnne hoopis teistlaadi suhtumist. Ta on veendunud, et mõistlikum on minna sõbralikku kooli kui raha teraapiatele kulutada. Suvega on Kaspar vanas koolis kogetud vintsutustest maha rahunenud – head mõju avaldasid saviteraapia ja džuudolaager. “Ta kasvab, tal on hobid ja ta saab kogetust loodetavasti üle ega seosta end ehk enam vaenuliku kodulinnaga,” lootis Õnne.

Õigel ajal tegutsemine lõpetas terrori

“Kiusamise ohvriks võib sattuda iga laps,” tõdes lastekaitse liidu programmi “Kiusamisest vabaks!” koordinaator Saskia Muru, kelle sõnul ei määra mitte lapse isikuomadused, kas ta saab ohvriks või kiusajaks, vaid milline on grupi sallivuskultuur ja ühtekuuluvustunne. “Kiusamine saab toimuda ainult siis, kui pealtvaatajad toimuva otseselt või kaudselt heaks kiidavad ja sellele ei reageeri.”

Ka Kalamaja põhikooli sotsiaalpedagoog, programmi “Kiusamisest vabaks!” koordinaator Margarita Vähejaus on seisukohal, et lapse isikuomadused tema kiusamist otseselt ei määra. “Pigem mängib siin suurt rolli grupi fenomen,” tõi Vähejaus välja. Uuringud on loetlenud eri kiusamisega seotud riskitegureid, seda nii kannatajaks sattumise kui ka tegijaks sattumise osapoole pealt.

Treial lisas, et kõige rohkem sõltub kiusamine klassis kehtivatest normidest-reeglitest ja õpetaja saab seda väga palju kujundada. “Kõiki reegleid ja norme, kuidas me koos oleme ja käitume ning kui olulised me üksteisele oleme, saab kujundada õpetaja – nimelt see ütleb, kas klassis toimub kiusamist või mitte. Klassis võib olla väga eriline ja veidralt käituv laps, aga kiusamist ei ole, sest õpetajad on loonud klassis suhtluskultuuri, kus on oluline, et me austame ja hoiame üksteist, hoolimata sellest, et me oleme kõik väga erinevad.”

Kiusamise pärast kannatavad rühmas või klassis kõik lapsed, mitte ainult ohver. Ka teised passiivsed pealtvaatajad ehk klassikaaslased võivad olla hirmul, et nad on ühel päeval ise ohvri rollis. “Nii õpetajad, klassijuhatajad kui ka kogu kooli personal peavadki nägema, kui toimub mingisugune kiusamine ja siis koheselt ka sekkuma,” lausus Kukk. “Kiusamisel ei tohi lasta kasvada. Kui õpetaja probleemi ei sekku, siis on ta ise üks nendest kaasajooksikutest.”

Mõttekoja Praxis kevadel avalikustatud uuringust selgus, et vaid pooled õpetajatest suudavad enda hinnangul õpilastevahelist kiusamist takistada. Kolmandik koolitöötajatest ei kasuta ühegi ennetusprogrammi. “Praxise uuringu tulemused ei ole meie jaoks üllatavad – umbes sarnast pilti näeme koolidega vahetult koostööd tehes,” nentis Treial. “Õpetajad tunnevad ennast kiusamise lahendamisel ebakindlalt, sest lood võivad olla väga keerulised. Isegi kui õpetajal on enamasti süda väga õiges kohas ja ta oma teadmiste ja oskuste kohaselt sekkub, on just keerukamad lood väljakutset pakkuvad. Vahel teeme kõhutunde pealt asju, mis teevad pigem kahju kui aitavad lugu lahendada. Vahel traumad isegi suurenevad.”

Iga õpetaja vastutab turvalisuse eest

Treiali sõnul on õpetajatel vaja rohkem teadlikkust, et nad end kindlamalt tunneksid ja suudaksid kiusamise lugusid tõhusamalt lahendada. “Teine oluline asjaolu on see, et kiusamisjuhtude tõhus lahendamine hakkab pihta palju varem, kui midagi üleüldse juhtub, ehk juhtumeid on kõvasti lihtsam lahendada, kui oleme koostöös õpetajate, vanemate ja lastega teinud ära korraliku ennetustöö,” lausus ta.

Vähejaus märkis, et õpetajad on ülekoormatud ning tegelevad pigem tulekahjude kustutamise kui ennetamisega. “Siis hakkab inimene hoidma aega kokku, kust vähegi saab. Kahjuks korralikku, süstemaatilist ja järjepidevat ennetustööd tajutakse selles kontekstis lisakohustusena,” tõdes Treial. “Kuigi näiteks KiVa programm on sisuliselt tööriistakast riikliku õppekava täitmiseks. Need on tööriistad, mida õpetajatel aineõpetuse koolitusega kuigi palju kaasa ei tule.”

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et koolil on kohustus pakkuda õpilasele turvalist õpikeskkonda, mida aitab luua iga aineõpetaja. “Ühelt poolt ütleb seda seadus, aga teiselt poolt on see haridushügieeni elementaarne osa, õpiruumi hügieeni osa,” rõhutas Treial. “Kui sul on klassis suhted puntras ja kiusamine teeb parasjagu kõvasti haiget, ei ole tagatud turvaline õpikeskkond. Seega on kiusamise ennetamine ja sellega tegelemine õpetaja töö lahutamatu osa, kuigi tundub kohati lisakohustusena.”

Et õpetajad kiusuennetust oma praktika loomuliku osana võtaksid, on vaja paraku veel tööd teha. “Koolid arvavad, et sellest piisab, kui kutsuda kord aastas mõni endine õpilane või kuulsus rääkima, kuidas ta on oma kiusamise kogemusest lahti saanud,” on ühes varasemas intervjuus öelnud SA Kiusamisaba Kool tegevjuht Ingi Mihkelsoo. “Eri uuringud aga kinnitavad, et sellisel tegevusel on mõju kahest päevast kuni kahe nädalani.”

Hoolitse, et kius ei saaks levida

Ennetamine on järjepidev, ideaalis lausa õppekava osa, mitte ühekordne kampaania õppeaastas, leiab Treial. “Ennetus sisaldab oskuste kujundamist kogu kooliaasta jooksul ja kõikides klassides süstemaatilise tööga,” lausus ta.

Norra uuringutest nähtub, et koolidele on kiusu ennetusprogrammidest abi. Näiteks KiVa mõju on koolides reaalselt kontrollitud. “KiVa puhul me teame, et juba esimese aastaga õnnestub päris suur kiusamise vähenemine saavutada,” tõi Treial välja. “Seevastu ühekordsed esinejad koolis on väga lühiajalise efektiga ega pruugi käitumise muutust tuuagi. Mõnikord tekitavad need lastes lausa suuremat segadust, sest kunagi ei tea esinejate kvaliteeti ja millel nende väited põhinevad. Ühe inimese kogemus ei pruugi olla üldistatav kõigile teistele temaga sarnases olukorras olijatele. Mõjuvad pikaealised, järjepidevad, süsteemsed, tõenduspõhised sekkumised, mis on küll suur pingutus, aga sellest tõesti sünnib lastele kasu.”

Ometi rakendas 2021/2022. õppeaastal KiVa programmi Eestis vaid 108 kooli ja õppekohta – see on kõigest 21% kõigist Eesti üldhariduskoolidest.

“Näiteks Norras on kiusamise näitajad suhteliselt madalad – nemad on juba aastakümneid rakendanud koolides teadlikke haridusprogramme ja ka kiusuennetuse programme selleks, et maast madalast õpetada lapsi kiusamist ära hoidma,” kirjeldas Treial. “Arusaam, et ongi okei teisele meelega kahju tekitada, ei kao ju koolieluga, vaid liigub kaasa tööellu, perekondadesse ja perevägivalda.”

Seega juba maast madalast on vaja õpetada hoiakuid, et Eesti inimesed teaksid, mis on kiusamine, oskaksid seda ära tunda ja sellele ka reageerida, nii et kiusamine ei saaks levida. “See on koolielu lahutamatu osa,” toonitas Treial veel kord. “Vahel tundub küll, et suhtlemisoskuste ja endaga toimetuleku oskuste õpetamine justkui ei käi kokku matemaatika, emakeele või füüsikaga. Samas on see koolielu lahutamatu osa, ja kui sul on klassiruumis suhted sassis ja kiusamine päevakorral, tõstab see üles kogu klassi õpilaskonna stressifooni – vahel võivad ärevus ja pinge klassis olla nii suured, et õpilased ei saagi hästi õppida. Uuringud näitavad selgelt, et kõrgem pinge ja stressitase klassis takistavad õpilaste mäluprotsesse, tähelepanu ja mõtlemist, nii et õppimise kvaliteet ei ole sugugi hea. Ja seda kõigil, mitte ainult ohvritel ja tegijatel.”

Programmidest kasu

Klassis toimuvast kiusamisest on tegelikult ju teadlikud kõik – kõigil on oma roll pealtvaatajana ja nad saavad sellest mõjutatud.

Riigikohus on öelnud, et kõigepealt vastutab turvalise kooliõhkkonna eest koolijuht ja siis kooli pidaja, sest viimane peab tagama koolile võimalused turvalise õpikeskkonna tagamiseks. Mis ei tähenda mitte ainult turvamehe palkamist, vaid ka tõhusa ennetustöö tegemist klassiruumis. “Et ühelt poolt vaimset tervist korras hoida ja teiselt poolt vägivalda ennetada, on igapäevane klassiruumis tehtav kiusuennetus väga oluline, seda saab tõesti iga õpetaja teha ja see ei ole ülemäära raske,” märkis Treial.

Vähejaus lisas, et kindlasti on hooliva ja salliva klassi õhustiku loomisel suur roll klassijuhatajal, kuid selleks, et ennetusprogrammist oleks päriselt ka kasu, on oluline kõigi osapoolte koostöö. “Oma panuse peavad andma peale klassijuhataja ka aineõpetajad, tugispetsialistid ning juhtkond,” rõhutas Vähejaus. Enda kooli näitel saab ta väita, et “Kiusamisest vabaks!” programmi süstemaatiline rakendamine ennetab ja vähendab kiusamist ning eriti avaldub see verbaalse kiusamise ja kaaslaste tõrjumise vähenemises, sest lapsed julgevad sekkuda, kui näevad kedagi ebaõiglaselt tegutsemas ning oskavad paluda abi täiskasvanult.

Ajal, mil koolinoorte vaimne tervis on üha tõsisemaks probleemiks muutunud, on võtmesõnaks märkamine.

Kuhu pöörduda, kui sinu õpilast, last või sind ennast kiusatakse?

• Koolipsühholoogide nõuandeliinilt saab nõu eesti, vene ja ukraina keeles. Nõuandeliini eestikeelne number 1226 vastab esmaspäevast reedeni kl 16-20, venekeelne number 1227 teisipäeviti kl 16-20 ja ukrainakeelne number 1227 kolmapäeviti kl 16-20. Kõnedele vastavad koolipsühholoogi kutsetunnistusega kogemustega psühholoogid. Helistama on oodatud lasteaedade, koolide, huvikoolide jt laste ja noortega töötavate asutustega seotud inimesed. Nõuandeliin on avatud kõigile haridustöötajatele, õpilastele ja nende vanematele. Nõuandeliinile vastavad psühholoogid aitavad keerulistes olukordades tasakaalu hoida ja sobivaid lahendusi leida.
• Rajaleidja võrgustik – tasuta õppenõustamisteenused lapsi haridusteel toetavatele täiskasvanutele; rajaleidja.ee/keskused; tel 735 0700
• Peaasi – tasuta vaimse tervise alane nõustamine nii näost näkku kui ka veebi teel; peaasi.ee
• Lasteabi – tasuta esmane sotsiaalne ja kriisinõustamine veebi ning telefoni teel lasteabi.ee; tel. 11 6111
• Ohvriabi – tasuta psühholoogiline nõustamine ja tugi veebi ning telefoni teel; palunabi.ee; facebook.com/palunabi; tel 11 6006
• Küberkiusu vastase algatuse veebileht www.suurimjulgus.ee koondab teema kohta kogu vajaliku info ning lehel on võimalik vestluse aknas anonüümselt otse suhelda Lasteabi spetsialistiga, kellelt saab küsida nõu ja abi ööpäev läbi. Nõu ja abi saamiseks saab pöörduda veebipolitsei poole (kontaktid leiab https://www.politsei.ee/et/veebipolitseinikud), kes annavad nõu ja abi kiusamis/ahistamisjuhtumite puhul.
• Lähem info kiusamise ennetamise kohta õpilastele, vanematele ja kooliperele www.kiusamisvaba.ee
• Miniõpik vanematele, kuidas last toetada www.kiusamisvaba.ee/miniopik-lapsevanematele/
• Küberkiusust loe lähemalt https://noor.targaltinternetis.ee/kuber-kiusamine/

Pea poolte õpilaste vanemad pole nendele küberkiusamisest rääkinud

Rocca al Mare kooli õpilaste käitumine on tänu ennetusprogrammile muutunud. Nüüd julgevad nad kiusamisest märku anda.

Äsja KiVa aasta kiusuennetaja kooli tiitli pälvinud Rocca al Mare kool on kiusuennetusprogrammi rakendanud juba alates 2016. aastast. KiVa tiimijuhi Cattre Heina sõnul algab kiusuennetus juba algkoolis, kus programm on õpetajatele ette valmistanud põhjalikud materjalid slaidiesitluste ja videoteni välja. Paraku on ka Rocca al Mare koolis viimasel ajal täheldatav trend, mis on seotud küberkiusamise ehk internetis toimuva kiusamisega. EU Kids Online’i 2020 uuringule toetudes on 36 000 kooliõpilast viimase aasta jooksul kogenud küberkiusamist. 57 000 noort ei tunne end internetis turvaliselt. 41% õpilastest väidab, et vanemad pole nendega küberkiusamisest kunagi rääkinud.

“On oluline, et lood, mis internetis toimuvad, jõuaksid täiskasvanuni,” kinnitas Hein. “Meie kooli eelmise aasta positiivne kogemus näitas, et õpilased ise annavad mõnele KiVa tiimi liikmele märku, kui näiteks mõnd põhikooli õpilast kommenteeritakse kuidagi negatiivselt, tehakse temast mõni pilt ning pannakse sinna veel midagi lisaks juurde, mis tegelikult ei ole toimunud.”

Tänu sellele, et Rocca al Mare koolis ollakse kiusamisvastast programmi juba mitmeid aastaid rakendanud, on õpilaste käitumine aja jooksul muutunud ja nad julgevad anda märku, et kiusamine ei ole lubatud, vaid see peab muutuma. “Tegelikult küberkiusamise teema sageli koolis õpetajani ei jõua, kui laps või vanem sellest kuidagimoodi teada ei anna,” nentis Hein.

KiVa programmis lähtutakse ka sellest, et kõrvalseisjal on suur roll. “Kui vaadata statistikat, näitavad ka uuringud, et kui mingis klassis on kiusamine, tunneb terve klass end halvasti: nii see, keda kiusatakse kui ka see, kes kiusab, samuti vaikivad pealtvaatajad,” nentis Hein. “Me õpetamegi läbi sotsiaalsete oskuste ja väärtuskasvatuse, et kõrvalseisja julgeks öelda. Teinekord tekib – eriti lastel – olukord, kus ta võib-olla arvab, et teeb nalja, aga kõrvalseisja saab aru, et teine tunneb ennast halvasti. Seega, õpetame lapsi sekkuma.”

Hein tõi näite oma praktikast. “Kuus aastat tagasi tekkis mul kuuendas klassis keeruline olukord,” meenutas ta. “Käisin ühe kolleegi juures, kes ütles, et tee nii. Käisin teise kolleegi juures, kes soovitas midagi muud. Kolmas ütles, et see süsteem ei tööta, proovi teistmoodi. Siis saime aru, et meil on vaja ülekoolilist ühesugust süsteemi. Kogemused on erinevad ja eri õpetajatel toimibki erinevalt. Et hakata midagi muutma, peab see olema süstemaatiline. Kool võib vabalt välja töötada ka iseenda kiusuennetusprogrammi või panna paika normid, mida nad selleks teevad – ka see aitab juba väga palju, kui õpilane teab, mida siis teha ja mida kool teeb, kui ta satub hätta.”