Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo sõnul sai üldhooldusteenus üheksakümnendatel kokkuleppeliselt kohaliku omavalitsuse ülesandeks ja selle loogikaga ka kohaliku omavalitsuse rahastada. „Sotsiaalhoolekande seadus ütleb ka siiamaani, et kliendilt on õigus omaosalust võtta,“ märkis ta Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil. „See, kuhu me oleme tänaseks jõudnud, süüdistamata mitte kedagi ega näpuga mitte kellegi peale näidates, on lihtsalt olukord, kus kliendid maksavad liiga suure osa.“
Erikomisjoni esimees Tõnis Mölder viitas, et koalitsioonilepingu järgi on valitsusel plaanis välja töötada pikaajalise üldhoolekande reformi kava. „Pikaajaline hooldusteenus on paljude jaoks praegu liiga kulukas ja üldhoolduse reformi oodatakse pikisilmi, nii et selle reformiga edasi liikumine on kahtlemata väga oluline,“ ütles ta. „Hooldekodude kättesaadavaks muutmine eeldab märkimisväärset lisaraha – soovime saada ülevaate, kuidas on kavas reformiga edasi liikuda ja kui palju lisaraha on selleks kavas eraldada.“
Pikaajalise üldhoolekande reformiga edasi minnes tuleb Mölderi kinnitusel arvestada, et kui hooldekodud muutuvad rahaliselt kättesaadavaks, siis kasvab ka huvi nende vastu. „Kuivõrd hooldekodukoht on eluliselt vajalik teenus, siis peaks neid jaguma kõigile soovijaile,“ rõhutas ta. „See eeldab hooldekodukohtade juurde rajamist ehk nii uusi hooneid kui ka hooldajaid. Tahame saada kindluse, et probleemile lähenetakse komplekselt.“
Peamine kriitika plaanitava reformi aadressil on Mölderi sõnul tulnud kohalikest omavalitsustest. „Omavalitsused väga selgelt ütlevad, et kui mingi osa sellest summast jääb omavalitsuste kanda, siis kahtlemata seda osa, mida nad on täna juba kandmas, on nad valmis ka edasi kandma,“ lausus ta. „Seda, mis tuleks omavalitsustel juurde panna, nende tulubaas hetkel ei võimalda ja see eeldab kindlasti riigiga pikaajalisemaid läbirääkimisi.“
Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti juht Raimo Saadi avaldas muret, et kui panustatakse nüüd rohkem üldhooldusesse, siis tegelikult võib see hoopis avaldada mõju koduteenustele, mille arendus jääb tagaplaanile. „Tallinn on kindlasti viimastel aastatel väga palju just koduteenuste kättesaadavusse panustanud ja andnud sinna raha juurde,“ märkis ta. „Seal on see suhtarv kindlasti muutunud koduteenuste kasuks üha rohkem.“
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo tutvustas lühidalt planeeritava reformi kondikava. „Tegemist on pikaajalise üldhoolduse reformikavaga, mis sisuliselt hõlmab pikaajalisest hooldusest ühte osa ja see osa on eeskätt üldhoolekande teenus,“ selgitas ta. „Riivamisi on meil siis ka soov, et koduteenused oleksid nendest muudatustest mõjutatud.“
Lõviosa üldhooldusteenuste kuludest katab täna klient või tema lähedased
Pragune olukord on Riisalo sõnul selline, kus üldhooldusteenuste eest lõviosa tuleb kliendil endal tasuda. „Iga aastane üldhooldusteenuste kulu on suurusjärgus 100 miljonit eurot ja see kasvab iga aasta,“ nentis ta. „See puudutab loomulikult hinnatõususid, mis on ka eelmisel talvel juba energia hinnatõusude tõttu olnud kõrged. Nüüd lisandub siia inflatsioonitegur. Sellest natuke rohkem kui 100-st miljonist on klient seni katnud 80 protsenti ise oma pensionist ja säästudest või siis tema ülalpidamiskohustuslikud pereliikmed.“
Käesoleva reformiga soovitaksegi Riisalo kinnitusel lahendada klientidele ja nende lähedastele üle jõu käivat maksukoormuse probleemi. „Sotsiaalhoolekande seadus võeti esmakordselt vastu Eesti vabariigis 1995. aastal ja tollel ajal sai kokku lepitud, millised on riigi ja millised on kohaliku omavalitsuse ülesanded,“ märkis ta. „Üldhooldusteenus sai kokkuleppeliselt toona kohaliku omavalitsuse ülesandeks ja selle loogikaga ka kohaliku omavalitsuse rahastada. Sotsiaalhoolekande seadus ütles siis ja ütleb ka siiamaani, et kliendilt on õigus oma osalust võtta. See, kuhu me oleme tänaseks jõudnud, süüdistamata mitte kedagi ega näpuga mitte kellegi peale näidates, on lihtsalt olukord, kus kliendid maksavad liiga suure osa. Sellega kaasneb, et need kliendid ja lähedased, kellel ei ole võimalik üldhooldekodu koha eest maksta, jäävad koduseks. Koduseks jääv hooldaja on eemal tööturult ja me ühiskonnana kaotame väärtuslikku tööealist elanikkonda kodustele hooldustegevustele.“
Riisalo sõnul tähendaks järgmise aasta poole pealt jõustatavad muudatused riigieelarvele 31,5 miljoni euro suurust lisakulu ning aastal 2024 oleks see lisakulu juba 71 miljonit eurot. „Selle mudeli puhul on oluline, et inimene jääb maksma ainult neid kahte komponenti, mis on seotud toitlustamise ja eluasemega,“ selgitas ta. „Tervishoidu puudutavad komponendid on jätkuvalt haigekassa rahastada. Ma pean silmas siis õendusteenust. Inimesel endal tuleb, kui tal on mingeid eraldi ravimeid, ka neid iseseisvalt soetada, aga ülejäänud osas saaks kohalik omavalitsus hakata rahastama riigi poolt antud ressursi toel.“
Rahastuse kondikava on valmis, aga allikad veel kokku leppimata
Tervise- ja tööminister Peep Petersoni kinnitusel on plaan eraldada raha kohalike omavalitsuste eelarvetesse alaliselt, mitte sihtotstarbelise sisendina vaid tulumaksuvalemi ja tasandusfondi kaudu. „See annaks seda kindlust, et ta liigub tulevikus kaasa järgmiste majandusnäitajatega,“ märkis ta. „Täna läheb eelnõusse versioon, kus rahastamismudel lähtub pensionäride makstavast tulumaksust, mida riik ühelt poolt endale ei korja, aga statistikat selle kohta on. See andis praegusel hetkel kõige õiglasema jaotusmudeli, kus me nägime ka omavalitsuste lõikes, et 700 euro ümber olid enamus laekumised.“
Peterson tutvustas rahastuse kontrollvalemit. „10% on kohalike omavalitsuste finantseering, mis teeb 100 eurot, siis 85% pensionist, mis teeb 500 eurot ja siis tuleb riik oma 700 euroga,“ selgitas ta. „Kokku teeb see 1300 eurot kliendi kohta, mis ületab prognoositavat hinda, milleks on 1244 eurot.“
Kust vajaminevad ressursid riigieelarvest leitakse, pole veel selge ja rahandusministeeriumi sõnul saavad rahalised võimalused selgeks septembri jooksul, riigi eelarvestrateegia koostamise käigus.
Riisalo rõhutas, et riigieelarve läbirääkimised on äsja alanud. „Eelmisel teisipäeval algasid ja minna on veel ca kuu aega, enne kui jõutakse kokkulepeteni,“ lausus ta. „Kõnealune reformikava ei ole samuti valitsuses arutelu all veel olnud. Me saame rääkida sellest, mis on nii reformikava osas kui eelarve osas kavandatud, aga valitsuse otsuseid me täna teile avaldada ei saa, sest neid ei ole lihtsalt veel.“
Mölderi hinnangul jäi komisjoni arutelust kõlama, et erinevad huvigrupid, sealhulgas omavalitsused ja erasektor, soovib suuremat kaasatust. „Väga palju on lahendamata küsimusi, mis vajavad täpsustamist,“ nentis ta. „Ma saan aru, et täpsustamine saab tulla siis, kui valitsus on lõplikult ära otsustanud, et mis on see formaat, millega minnakse kogu seda üldhoolekande reformi kava tegema.“
