Peagi algab kool, tehakse ettevalmistusi uueks õppeaastaks. Muuhulgas mõeldakse kindlasti ka sellele, millega laps seal käima hakkab. Paljudes Nõmme peredes on lastel liiklusvahendiks kodust kooli ja tagasi jalgratas. Nii ka meil.

Alustasime sellest, et sõitsime suve jooksul koolitee mitukümmend korda koos läbi. Hindasime võimalikke ohte ning valisime turvalisima teekonna. See andis kindluse, et lapsed käituvad liikluses adekvaatselt ning oskavad riske hinnata. Kinnitust valmisolekust iseseisvalt liigelda andis ka asjaolu, et rattaload on auga välja teenitud. Tähtis on siinkohal ka eeskuju, eriti just kiivri kandmisel. Ma ei kujuta ka täiskasvanuna ette, et liiklen rattaga ilma kiivrita. Kiivri kandmine on alla 16-aastastel ratturitel kohustuslik, ent turvalisuse tõttu ja väiksematele eeskuju andmiseks võiksid kiivrit kanda kõik rattaga sõitjad. Kõigile see tõenäoliselt ei sobi, aga Nõmmel on koolis ja huvikoolis käimiseks ratas tõsiseks alternatiiviks laste autoga kooli viimisele.

Praeguseks olen kindel, et nad saavad liikluses ise hakkama. Tuleb ka tunnistada, et meil abikaasaga pole puht ajaliselt võimalik päeva jooksul pidevalt lapsi sõidutada ning seetõttu on liikumisviiside valik olnud suhteliselt loomulik. Oleme arvestanud ka lastega koos huviringe valides, et need peavad jääma kodu lähedale või tagatud peab olema hea ühendus ühistranspordiga.

Miks mulle meeldib, et minu lapsed saavad iseseisvalt jala või rattaga koolis käia? Hindan kõrgelt sellise liikumisega kaasnevat tervise aspekti. Meie kehad on loodud liikuma ning praeguses ekraanikeskses maailmas liigub suur hulk noori liiga vähe. Seega on iga läbitud kilomeeter arvel ning tagab ka kaudselt ekraanivaba aega. Hommikune värske õhk aga virgestab ning tagab kooli jõudes

parema valmisoleku ning tuju õpingute alustamiseks. Oluline on ka iseseisvuse aspekt. Laps saab sellest palju jõudu ning innustust.

Mida rohkem peresid sellise valiku teeb, seda värskem on õhk hommikuti ka koolide vahetus läheduses, kui autod sinna enam massiliselt ei kogune. Selged suunised näitab selline muudatus kätte ka omavalitsusele, et linnakeskkonna muudatustega ei kannata enam oodata ning need tuleb kohe aktiivselt ette võtta. Isiklikult ma seda valikut kahetsenud ei ole. Perede elurütmid on erinevad ning vastava valiku saab igaüks teha ise. Mina soovitan mõelda, kas lapse autoga kooli viimine on kõige otstarbekam või kaasneks mõne teise valikuga positiivseid aspekte, mida esmapilgul ei pruugi märgatagi.

Tasub mõelda ka pikemas plaanis. Laste iseseisvat liikumist julgustades saame kasvatada põlvkonda, kelle jaoks auto ei ole esmane liiklusvalik ja kes oskavad mõelda rohkem keskkonna ning kvaliteetse linnaruumi peale laiemalt.