"Autojuhid kahjuks ei anna endale aru, mis võib juhtuda, kui nad sõidavad isegi 5 km tunnis lubatust kiiremini. Tagajärjeks võib olla raske kokkupõrge jalakäijaga, jalakäijale võib see lõppeda koguni surmaga."

Põhja prefektuuri patrullpolitseinik Vladimir Kägonen
juhtkiri Miks tarkade laste silm ei sära? (2)
29. august 2022
Krista Kiin.

Paari päeva eest küsisin oma varateismeliselt pojalt, kas ta ootab juba kooliminekut. Vastuseks oli ehmatusesegane “Ei!”, ja üheks vastumeelsuse põhjuseks juba enne kooliaasta algust tekkinud hirm täitmata jäänud ülesande pärast. Tema õpetaja andis nimelt suvelugemiseks tervelt üheksa mahukat raamatut, kuid mina emana leidsin, et ka lapsel on oma puhkuse ajal õigus “juhe seinast välja tõmmata”, mitte higistada kohustusliku kirjanduse virna ees, kuni lugemine täiesti vastumeelseks muutub.

Pole siis ime, et Eesti kooliõpilased on oma teadmiste poolest maailma tipus, ent teisalt paistame silma kesise koolirõõmu poolest. Õpilased on küll targad, kuid nende silm ei sära.

Tallinna 57 munitsipaal-üldhariduskoolis istub kohe-kohe koolipinki 48 589 õpilast. Nii õppurid, ema-isad kui ka õpetajad loodavad, et ei pea algaval õppeaastal – või vähemasti lähikuudel – minema distantsõppele ega sattuma koroonapiirangute küüsi. Viimased kaks aastat on jätnud koolile tugeva jälje nii arengu kui ka tagasilanguse poolest. Positiivse poole pealt on koolijuhid esile toonud, et digirevolutsioon toimus peaaegu ära – areng pidi ju aset leidma tundide, mitte aastatega. Teisalt lõhkus pealesunnitud koduõpe väljakujunenud rütmi, tekitas õpilüngad ja süvendas noorte psühholoogilisi probleeme, mille leevendamisega tuleb tegeleda veel mõnda aega.

Koolide ees seisab järjest uusi väljakutseid. Vaevu õpiti lapsi testima, nüüd omakorda on ülesanne jälgida, kuidas integreerida võõrkeelsed õpilased kooli ja pakkuda neile turvalist keskkonda, nii et tegelikult liigutakse ühest kriisist teise. Rutiinne koolitöö, rääkimata huvi või naudingu toetamisest, on muutunud paraku teisejärguliseks.

Üheks koolirõõmu rikkujaks on kahtlemata koolikiusamine (loe lk 2-3), mis praegusajal ei jää pidama kooliseinte vahele, vaid jätkub noortekeskustes ja mänguväljakutel ning tuleb lapse nutiseadmes temaga koju kaasa. Mõttekoja Praxis kevadel avalikustatud uuringust selgus, et vaid pooled õpetajatest suudavad enda hinnangul õpilaste omavahelist kiusamist takistada. Kolmandik koolitöötajatest ei kasuta ühegi ennetusprogrammi metoodikat. Ometi ei ole kiusuennetus tüütu lisatöö, vaid oluline tööriist “püha” õppekava täitmiseks. Kui klassiruumis on suhted sassis, tõusevad ärevus ja pinge sedavõrd suureks, et lapsed ei suudagi hästi õppida.

Õpilaste hingerahu ja õpimotivatsioon sõltuvad kooli pakutud toest, mistõttu on koolirõõmu tekkimisel esmane roll õpetajatel, kes seda keskkonda loovad. Niisiis tahaks algaval kooliaastal soovida ka sööklatädile, turvamehele ja koolijuhile teravat pilku, et lapsi märgata, ja avatud südant, et neid toetada.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Õppekavad on kommunistlikud
29. aug. 2022 09:00
Sundida lapsi koolivaheajal lugema on vaimne terror. Haridusmibisteerium oma õppekavaga soosib sellist vanamoodsat tegevust.
Arvamus
29. aug. 2022 07:31
Kui lapsel pole ema arvates aega suve jooksul üheksat raamatut läbi lugeda, siis on selles perekonnas ikka midagi tõsiselt viltu. Oma teismelise eas jõudsin lugeda ka 300-400 leheküljelise raamatu päevas ega olnud sealjuures mingi nohik vaid emal oli pigem tegemist minu aktiivsuse ohjeldamisega, kuigi lugema ei pidanud mind küll keegi kunagi sundima. Lisaks ütleks, et just lugemine on lisaks tööle see, mis on teinud meist need, kes suudavad mobiiliäppi ühesilbiliste fraaside toksimise asemel ka midagi enamat ja suuremat elus korda saata nagu seda elu ennastki nii endi kui ümbritsevate jaoks elamisväärsemaks muuta.