“Eriti palju käis meil lapsi, sest suurde ostukeskusesse vanemad neid üksi ei luba,” ütleb Tööstuse tänava äärse väikepoe pidaja, kes septembrist ülikõrgete elektriarvete tõttu äri kinni paneb. Riigi sõnum ettevõtetele on seni, et uppuja päästmine on uppuja asi. Kuigi Euroopa Liidu reeglid lubavad vähese toetusega riigiabi jagamist, paistab riik eelistavat väike- ja keskmiste ettevõtete saatmist “noa alla”.

Kui praegu Kalamaja pargi vastas Tööstuse tänava äärsesse Salme toidupoodi astuda, ei saa arugi, et see tiksub viimaseid nädalaid. Aeg-ajalt astub mööduja mõne toidukauba ostmiseks sisse. “Meie sellise elektrihinnaga vastu ei pea,” ütleb poepidaja Olga, kelle sõnul on tegemist pereäriga. Kõige rohkem kulutavad elektrit muidugi külmletid. Neid ei saa välja lülitada, kui elektri hind börsil kõrgustesse kargab, sest toit läheb hapuks.

Halb on veel see, et nagu tuhandeid maju Tallinnas, köetakse Tööstuse tänava äärset uuemapoolset hoonet, kus 100 m2 pinda renditakse, nüüdseks hirmkalli gaasiga. Kui juunis kulus poel kommunaaltasudeks 880 eurot, siis juulis ligi 1400.
Asi pole üksikutes hüpetes, nagu hiljuti oli tunniks ajaks börsihind 4000 eurot megavati eest. Ka praegune juba tavaline tase, 400 eurot, käib suurele osale ettevõtjatele pikemas perspektiivis üle jõu, nii ka sellele agoonias poele.

“Eks tuleb hakata tööd otsima,” tõdeb poepidaja. “Ümbritsev rahvas on muidugi kurb, et kinni paneme – ja mitte ainult meie oma perega. Eriti palju käis meil lapsi, sest suurde ostukeskusesse vanemad neid üksi ei luba.”

Hoidke kokku, vahetage tihendeid

Samal päeval, kui Salme toidupoest läbi astun, maksab ühes Nord Pooli Norra hinnapiirkonnas elekter 1,26 eurot megavatt-tund, Eestis 418,88, ja leidub muidugi mõni “vana Euroopa riik”, kus hind on üle 600. Palgatasemed on neid maades kordades kõrgemad.

Vähem kui kümme aastat tagasi ehk Nord Pooli börsi eelsel ajal, mil Kalamaja poepidaja oma äriga alustas, oli Eesti Energia kilovatt-tunni hind umbes kolm senti, ja see sisaldas mõistlikku ärikasumit. Viimased seitse kuud on hind ha üle 17 sendi. Ja kindlasti pole poes selle aja jooksul hakanud käima kümme korda rohkem kliente. Elektrihinna tõttu kasvab inflatsioon, kaupade hinna tõusu tõttu omakorda ka riigieelarve tulud – sel poolaastal aasta varasemaga võrreldes umbes 16%.

Kuigi rahvas paigutab inflatsiooni tõttu rohkem sääste kaupadesse ja riigikassa maksude näol paisub, soovitavad meie poliitikud, et hoidke energiat kokku ja vahetage tihendeid. Hulgas riikides, Soomest Portugalini on siiski nähtud ette riigiabi toetusvõimalused ettevõtetele. Kuna riigiabi on EL-is rangelt reglementeeritud, loodi selleks erikord, mida riigid võivad kasutada, ja seda juba märtsis, Vene-Ukraina sõja algusfaasis.

Väärib märkimist, et juba eelmisel ehk 2021-22 küttehooajal, kui meil energiakriis alles algas, olid Eesti toetused kõrge energiahinna hüvitamiseks elanikele ja ettevõtetele Euroopa kõige väiksemad. Need jäid maha muuhulgas Lätist-Leedust. Meie naabrid on helde käega nüüdki. Nagu vahendas ERR, kulub Läti riike arvutuste põhjal energiahinna leevendamiseks kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust ehk 640 miljonit eurot. Kodumajapidamiste toetused on Seimis juba heaks kiidetud, kuid riik kavandab vähendada ka firmade elektriarveid.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Riina Sikkut teatas hiljutises intervjuus Ärilehele otsesõnu, et meie riigil pole plaanis ettevõtjaid toetada. Ei seoses elektrihindade kompenseerimisega ega ka gaasi vahetamisega mingi teise kütteliigi vastu. “Neid arutelusid koalitsiooniläbirääkimiste raames ei peetud,” ütles Sikkut. “Need on poliitilised otsused.”

Seoses energiakriisiga lähevad ennekõike “noa alla” Kalamaja Salme poe sarnased väikepoed, töökojad ja kohvikud. Pole piisavalt rahalist puhvrit. Pagariahju või külmletti ei ehita elektrilt ümber puidule – mis on küttena juba muidugi samuti kallis.

Kõiki vaevab teadmatus

Covidi kriisi harjal kannustas kõiki teadmine olukorra ajutisusest. Varem või hiljem saadakse viiruse levik kontrolli alla. Praegu sulgetakse ärisid ka isegi mitte otseselt rahanappusel, aga teadmatusest, kui kaua praegune olukord võib kesta.
Lisaks väiksematele ettevõtetele on esmajoones ohus keskmise suurusega energiamahukad. Näiteks spordisaalid või -klubid, mille ruumides peab hoidma kindlat temperatuuri ning inimesed saama ennast pesta. Kõige hullemas seisus on Tallinnas, aga muidugi üldse kogu Eestis tegutsevad spaad ja spaahotellid, kus vaadatakse kuludele otsa ning kaalutakse vähemalt ajutist sulgemist. Seda hoolimata asjaolust, et suvi oli ka käibelt ilus ning välis- ja siseturiste liikus palju. Jutt käib tuhandetest kaduvatest töökohtadest – ainuüksi spaad annavad üle Eesti leiba 3000 inimesele.

“Olukord on katastroofiline,” ütles spaaliidu tegevjuht Aire Toffer. “Kui hind on börsil 300-400 eurot megavatt-tund, siis me vastu ei pea. Siin ei käi jutt ainult elektri-, vaid ka kütte- ja veehindadest. Kulud on enneolematud. Sellist hinnataseme tõusu ei suuda kliendid kinni maksta. Me muidugi saame aru, et meil ei pigista king rohkem kui paljudes teises ettevõtlusvaldkondades.”

Alaliste töötajate asemele ajutised

Kas talvel saame näha lisaks tühjadele spaadele-tervisekeskustele kummituslikult tühja vanalinna – nagu Covidi kriisi ajal, kus väga vähesed ärid avatuks jäid?
Tallinna vanalinna ettevõtjate ühendust juhtiv Raoul-Vello Leitham nii pessimistlik ei ole. Vee peal aitab püsida asjaolu, et tänaseks on taastunud umbes 2/3 kriisieelse ehk 2019. a turismi tasemest. Voog on samas täielikult reanimeerunud vaid hotellides. Siia saabunud kruiisilaevades, mis vanalinna ärisid toidavad, on täis vaid pooled kohad. Peterburi ehk seni peamine siinse kandi atraktsioon on ju turistidele kinni.

Raekoja platsil kohvikut ja Viru tänaval meenepoodi pidava Leithami sõnul sai ta esimest korda siseruumide valguse eest neljakohalise elektriarve.

“Mul praegu üldse tuled ei põlegi,” ütles ta. “Kui peaksin üritama panna pagari ja kondiitri oma ahjudega tööle öösiti või nädalavahetustel, kui elekter odavam, siis poleks mul varsti enam neid töötajaid. Aga tuleb olukorrale näkku vaadata ja otsida sisemisi reserve. Oleme läinud personaliga vabama graafiku peale ja hakkan pakkuma tööampse. Kui näiteks on teada, et mingi kellaaeg tuleb kruiisilaev sisse, võtan inimesi mõneks tunniks tööle, aga mitte ei palka enam kedagi alaliselt. Ma olen ka ise letis iga päev, ja eks see aitab, et mul on viis last – see tööjõud on kõige paindlikum.”

Peaks otsima võimalusi, mitte ettekäändeid

Nõnda saab ka Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) asejuht Kaul Nurm vaid käsi laiutada. Talle helistatakse ühtelugu küsimusega, et mida tõusvate energiahindade valgusel edasi teha.

Nurme sõnul on ettevõtlus- ja tehnoloogiaministril Kristjan Järvanil justkui õigus, kui too viitab, et Euroopa Liidus on riigiabi reeglid ranged. See eeldab Euroopa Komisjonilt loa küsimist.

“Vähese tähtsusega riigiabi ehk siis kuni 200 000 eurot kolme aasta jooksul ühele ettevõttele on siiski võimalik,” rääkis Nurm, et see on kõige tuntum vahend ettevõtjate abistamiseks. “Me ei peaks pugema reeglite müüride taha. Hinnatõuse pole võimalik panna toodete lõpphindadesse, sest see kütab inflatsiooni ja tarbijate rahakott ei pea vastu. Seega me kutsume üles leidma ikkagi võimalusi, mitte ettekäändeid, miks ei saa. Kuna kogu Euroopa ägab praegu energiasurutise tõttu, siis ma usun, et ettevõtete toetamise mehhanismi loomisega saadaks meil siin kohapeal hakkama. Olgu asi siis poliitilise tahtes või eelarveressurssides – ikkagi ma kutsuksin üles sellega tegelema. See pole lahendus, kui terved majandusharud pankrotti lähevad.”

Juba märtsis võttis Euroopa Komisjon seoses kõrgete energiahindadega vastu ajutise kriisiraamistiku. See võimaldab maksta kuni 400 000 eurot toetust ettevõtja kohta. Eestis tööstusi omavad ettevõtjad kurdavad, et meie konkurentsivõime on juba vähenenud võrreldes teiste EL maade tööstustega. Seal on taolisi võimalusi kasutatud.
Näiteks haavapuitmassi tehase Estonian Cell juhatuse liige Siiri Lahe toob välja, et Saksamaal lubatakse energiaintensiivsetele tööstustele, kes suudavad tõendada energiakulude vähemalt kahekordistumist, riigilt tagastamatut toetust 2-50 miljonit eurot. Saksamaal püütakse üldiselt toetustega teha nii, et energiamahukad ettevõtted ei koliks Aasiasse. Ametlikult nimetatakse seda “süsinikulekke ärahoidmiseks”.

Eestis on energiamahuka tööstuse üheks näiteks kasvõi mööblivabrikud. Tööpingid, ventilatsioon – kõik käib elektriga. Konkurentsis püsimine teiste Euroopa maadega, kus tööstusi energiahindadega toetatakse, muutub üha ebareaalsemaks.

Mööblitootjate liitu juhtiv Enn Veskimägi tõi näite enda praktikast. Veebruari keskel vaidles ta tunde hinna üle tellijaga, kes oli soovinud kruiisilaevade kajutite mööblit. “Ma kuvasin ekraanile meie elektri hinnad ja Soome hinnad, kus olid meie kahjuks kolme-neljakordsed vahed, ja mõnel tunnil kümnekordne vahe,” meenutas Veskimägi. Seejärel oli tellija lõpuks järele andnud ja paremat hinna pakkunud.

“Mulle paistab, et riik ja poliitikud üldse naudivad seda olukorda ja kõrget elektrihinda, sest riigi tulude osas valitseb ülelaekumine,” nentis Veskimägi – lisades, et taolist olukorda ei kannata tööstused enam kaua välja.
Ainuüksi juuni maksutulu moodustas riigil 1,089 miljardit eurot, mis on aasta varasemast 18,1% enam.

Varem jagati riigiabi heldemalt

Loomulikult on riigiabi, mida Euroopas jagatakse, lõpmatu võitluse tallermaa. Jutt on maksumaksja rahast ja toetatu saab paratamatult eelise. Praegune ettevõtjate toetamisest keeldumine on siiski märkimisväärne – eriti selle taustal, et kuni praeguse riikeni on Eestis eri tüüpi riigiabi pigem lahkelt jagatud.

Nii toetati rahandusministeeriumi andmetel koos Covid-19 riigiabiga 2020. a Eestis ettevõtjatele üldse kokku 888,1 miljonit eurot. Viirusekriisi puhul said sealhulgas palgatoetusi 17 000 ettevõtet ning üle 137 000 töötaja – viiendik kõikidest Eesti palgalistest. Sellest suur osa läks majutajatele ja toitlustajatele.
Tänavu jaanuarist märtsini kompenseeriti äritarbijale aga 100% elektri võrgutasust, mis on samuti käsitletav riigiabina. Tõsi, see oli pigem väike summa. Kuid ilmselt just tänu nendele toetustele õnnestus nii viirusekriisist kui energiakriisi esimesest lainest tervena välja tulla paljudel ettevõtetel.

Riigiabi kohta on üldiselt võimalik saada andmeid e-registrist. Aastate jooksul kulutatud abile kokku üle nelja miljardi euro. Ainuüksi energiaettevõtteid on rohelisemate allikate kasutuselevõtuks toetatud Eesti mõistes hiigelsumma ehk enam kui miljardi euro ulatuses. Siin aga tekivad juba väga suured küsimärgid.

Näiteks on 174 miljonit eurot rohetoetust saanud elektritootja Enefit Power AS, mis on Eesti Energia tütarettevõte ja haldab Narva ja Auvere elektrijaamu. Kui praegu kuuluvad moodsate hulka fraasid “kokkuhoid” ja “tarbimises korrektiivide tegemine”, siis taolise riigiabi jagamisel pole senimaani just risti ette löödud. Vaevalt et on väga roheline mõtteviis puidu kütmine Narva kateldes.
Mäletatavasti anti 85 mln eurot riigiabi aastaid tagasi muuhulgas ka Estonian Airile, mis seal sinise leegiga ära põles.

Sõda keeras vindi peale

Nõnda nagu Nord Pooli hindadest iga päev vastu vaatab, pole aga kokku miljardieurosest toetusest elektrijaamadele ja soojatootjatele tarbijate jaoks mingit rahalist kasu. Ja ei saagi olla. Oleme börsi 20 riigi seas väikesed tegijad. Üleüldist suurt elektridefitsiiti me katta ei suuda. Teisisõnu, meile jääb sellest miljardieurosest riigiabist roheenergiasse lisaks positiivsete raportite kirjutamisele hea tunne, et taastuvenergia osatähtsus lõpptarbimises on justnagu 40% ringis. Ehkki see oleneb, kuidas andmeid tõlgendada. Ja kas puidu põletamist katla all saab ikka taastuvenergiaks lugeda.

“Üleüldise elektridefitsiidi tingimustes elektriturg ehk Nord Pool ei toimi,” võttis Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu esimees Arvi Hamburg mõne sõnaga kogu meie traagika kokku. Vana ehk saastav energia pakiti kokku, uus ehk roheline ei suuda puudujääki katta. Uusi tootmisvõimsusi lähiaastail peale tulemas ei paista. Sõda keeras sellele kõigele veel omakorda gaasi hüperhindade kaudu, mis on otseselt seotud elektri hindadega, vinti peale.
Nüüd on meie valik, kas samamoodi edasi minna ja välja surra.

Kaul Nurme sõnul oleks aga riigiabist praeguses energiakriisis paljudele ettevõtetele väga konkreetne ja käega katsutav tugi. Mitte ainult abstraktne usk paremasse homsesse, mille teenistuses on olnud seni suur osa jagatud riigiabist. Töökohtade ja palkade säilitamine on siiski midagi konkreetset. Nurm usub, et ettevõtete toetamine võetakse viimases hädas ikkagi ette: “Mida lähemale talvele jõutakse, seda häälekamaks ettevõtluses muututakse.”

Eesti paistab silma kõige väiksemate energiatoetuste poolest

Meedia refereeris hiljuti Bruegeli mõttekoja analüüsi, mille järgi Eesti jagas energiatoetusi Euroopa riikidest kõige vähem.
Euroopa riigid, sealhulgas Eesti, kehtestasid 2021-22. a küttehooajal mitmeid toetusi. Eestis jäid need Euroopa väiksemate hulka ning meist heldemateks osutusid Läti ja Leedugi.

Euroopa riikidest jagasid osakaaluna sisemajanduse kogutoodangust enim energiatoetusi Kreeka ja Leedu. Toetussumma ulatus vastavalt 3,7 ja 3,6%-ni. Eestis jäi see näitaja 0,8% juurde, millega asetusime 18. kohale.
Absoluutsummas toetas inimesi ja ettevõtteid Saksamaa: kokku 60,2 miljardi euro ulatuses, mis moodustas riigi SKT-st aga vaid 1,7%. Järgnes Itaalia, kelle poolt toetuseks makstud summa moodustas riigi SKT-st 2,8%, kuid ulatus 49,5 miljardi euroni. Kreeka maksis toetusi kokku 6,8 miljardit eurot, Leedu kaks miljardit eurot. Eestis jäi summa ligikaudu 200 miljoni euro juurde.
Lätis ulatus toetuste summa 500 miljoni euroni, 1,4% SKT-st, Soomes aga 1,2 miljardi euroni, mis oli aga vaid 0,5% SKT-st.

Seoses energiakriisi uue vaatusega, mis algas seoses sõjaga, kehtestas EL uue toetus- või kriisiraamistiku. Seoses maagaasi- ja elektrihindade tõusuga on toetusi ettevõtetele rakendanud Saksamaa, Prantsusmaa, Läti, Leedu, Soome, Hispaania, Portugal jt riigid. Näiteks Saksamaal lubatakse energiaintensiivsetele tööstustele, kes suudavad tõendada energiakulude vähemalt kahekordistumist, riigipoolset tagastamatut toetust kaks kuni 50 miljonit eurot ajutisel abimeetmete perioodil.

Elekter lülitatakse välja keskmiselt 400-eurose võla puhul

Eesti Energia ei avalda oma võlglastega seotud täpsemaid arve, mööndes vaid, et võrreldes elektrihinna järsu tõusu eelse ajaga on nende hulk püsinud siiski samana.
Ettevõte teatas pressiesindaja Mattias Kaivu vahendusel, et võlgnike maksekäitumine ei ole viimastel aastatel oluliselt muutunud – seda vaatamata elektrihinna järsule tõusule. Võlgnike hulgas on 93% erakliendid ja 7% ärikliendid, kuid võlasumma kokku võetuna jaguneb 40% ulatuses eraklientide ja 60% äriklientide vahel.

Kui klient jääb arve maksmisega hätta, on võimalik Eesti Energiaga maksegraafiku osas kokku leppida. Näiteks võidakse pakkuda kliendile 40-päevast maksepikendust koos viivisega või kuni 3-kuulist viivitusintres-
siga maksegraafikut.

Kui võlgu jäänud klient ise ühendust ei võta, siis saadetakse meeldetuletuskirju ning hakatakse võlalt viivist arvestama. Võla tõttu väljalülitamiste korral on koguvõlg keskmiselt ligi 400 eurot. Enne väljalülitamist saab klient umbes viis teavitust (arved ise + meeldetuletuskiri + hoiatus + SMS + e-mail). Võla tekkimisest kuni väljalülitamiseni, mille jooksul saadetakse teavitusi ja ka arveid, kus võlainfo peal, läheb aega kahe kuu ringis.