"Autojuhid kahjuks ei anna endale aru, mis võib juhtuda, kui nad sõidavad isegi 5 km tunnis lubatust kiiremini. Tagajärjeks võib olla raske kokkupõrge jalakäijaga, jalakäijale võib see lõppeda koguni surmaga."

Põhja prefektuuri patrullpolitseinik Vladimir Kägonen
KUIDAS HOIDA ÕPIRÕÕMU? Ärge sundige lapsi laua taga küürutama, lubage neil rääkida ja eksida! (0)
30. august 2022
Südalinna kooli õppealajuhataja Kerttu Mölder-Jevdokimov. Foto: Albert Truuväärt

“Kui last õpetatakse esimesest klassist peale vait olema, siis varsti ta loobub oma arvamusest,” lausub Südalinna kooli õppealajuhataja Kerttu Mölder-Jevdokimov. “Kui me ärgitame õpilast oma mõtteid põhjendama, kaaslastele esinema, siis õpib ta, et ükski mõte ei ole vale. Kool peab lastele pakkuma ka rohkem liikumisrõõmu ja turvatunnet. Kogu klassis heade suhete loomine on õppimise alus. Ja iga laps peab teadma, et õpetaja tunneb tema vastu päriselt huvi.”

Kooli alguse puhul küsis Pealinn õpetajatelt ja hariduse asjatundjatelt, mis moodi tuleks lapsi õpetada nii, et nad käiks koolis rõõmuga. Südalinna koolis ei lähe õpilased pärast tundide lõppu kohe koju, vaid jäävad hea meelega veel kooli kaaslastega aega veetma. Sellest, kuidas see on õnnestunud, rääkiski kooli algklasside õppealajuhataja.

Kuidas säilitada õpilaste huvi õppimise vastu? Esimeses klassis on lastel suur koolis käimise elevus, mis hiljem kaob. Miks? Mismoodi hoida alles uudishimu, õpirõõmu?

Kõige olulisem, et tund oleks mitmekesine, et lastele jätkuks ootusärevust. Tund võiks pakkuda põnevust ja üllatusi, et lapsed ei teaks alati ette, mis seal juhtub. See võiks olla mänguline ja uurimuslik, õpilased võiks saada ise aktiivsed olla ja tegutseda. Ainult õpiku ja töövihiku taga ei viitsi keegi 45 minutit järjest istuda.

Kindlasti on oluline ka õpetajate suhtumine. Õpetaja võiks lähtuda õpilaste huvidest ja arvestada, kes tema klassis on. Samuti on hea õpetaja paindlik ja leiab lahendusi, mis sobivad igale lapsele. Siis on vähem ka olukordi, kus laps ütleb, et ta ei taha enam kooli minna, sest seal on igav ja nõme ja keegi ei mõista teda.

Kodused raskused kanduvad ühel hetkel ka kooli edasi.

Samuti on oluline koostöö lapsevanematega. Lapsel kaob õppimishuvi ja tal võivad tekkida suured õpiraskused, kui ta on oma õpivõimekusega kimpus või tal on kodus mured. Kodused raskused kanduvad ühel hetkel ka kooli edasi. Õppimist segavad siis meeleolu- või keskendumishäired, sest laps mõtleb sellele, mis kodus toimub. See on sagedane probleem. Aga kui vanem teeb kooliga hästi koostööd, siis üldiselt saab ka koolis asjad korda.

Millisel kujul aine edasiandmine õpilasi huvitab ja mil viisil mitte?

Eelkõige huvitab last see, mida tal reaalses elus võib vaja minna. Õpe peab olema õpilase jaoks huvitav ja ka väljakutseid pakkuv, aga mitte jälle liiga raske.
Algklasside õpetajana näen, et lastele meeldib mängida, omavahel suhelda. Neile meeldivad koos tehtavad ülesanded, mis viivad neid ka koolist välja. Näiteks õuesõpe või mõne muuseumi külastus, aga et õppetöös oleks vaheldust – see on kõige olulisem.

Kui vajalik on, et õpetaja loob õpilastega soojad suhted? Kunagi öeldi, et õpetaja ei tohi olla õpilasega oma jope. Nüüd lähevad nii mõneski koolis õpetajad õpilastega peale tunde trenni või kohvikusse ja arutavad ainesse puutuvaid põnevaid nähtusi ja maailmaasju.

Ma arvan, et see on koolis muutunud. Kui mina õpetajatööd 15 aastat tagasi alustasin, siis vaadati sellele tõesti viltu, kui õpetaja oli õpilasele liiga suur sõber. Õpetaja ei pea olema tingimata sõber, kuid ta võiks olla inimlik ja lastele kättesaadav. Laps peab teadma, et õpetaja tunneb tema vastu huvi. Õpilane peab teadma, et õpetaja tunneb huvi tema soovide ja mõtete vastu, mida ta ei soovi või ei taha. Kogu klassi head suhted on kõige alus.

Heade suhetega õpilased õpivad üldiselt hästi. Neil on käitumine korras ja nad tahavad koolis käia, sest klass on meeldiv ja neil tekib kuuluvustunne. Kui õpetajal tuleb uus klassikomplekt, on seepärast oluline, et ka lapsed omavahel suhteid looks. Enne ei saa hakata õpilasele tarkust jagama, kui ta ei ole selleks valmis. Ta peab ennast ka emotsionaalselt hästi tundma.

Teil töötab suisa kogupäevakool, palun rääkige, kuidas see toimib.

Kogupäevakool tegutseb meil juba mitmeid aastaid. Meie koolipäev on paindlikum ja natukene teistsugune kui teistes koolides. Meie õpilastel on võimalus olla koolis õhtul kella viieni ja kui nad koju lähevad, siis nad kodutöid enam üldjuhul tegema ei pea. Meil on olemas õpiklubid, kus õpetajad abistavad iga last, et kodutööd saaks tehtud. Seal võib korrata neid asju, mis hommikul jäid võib-olla tegemata.

Teisest küljest on see ka formaalse ja mitteformaalse õppetöö sidumine. Meil on lai valik huviringe, klubisid ja trenne. Lisaks sellele on meil koolipäev natukene teistmoodi. Kui on võimalik, siis see ei alga kohe ainetunniga, vaid näiteks mõne huviringiga või treeninguga ja alles siis tulevad ainetunnid. Päeva jooksul käivad meie lapsed õuevahetundides ja need lapsed, kes jäävad kooli kella viieni, on päeva jooksul õues ligi kaks ja pool tundi. Ma usun, et ka see on oluline koolirõõmu võti, kui laps saab liikuda, endale loomupäraselt sõpradega koos olla ja mängida. Laps tuleb kooli eelkõige sõprade pärast ja alles siis õppimise pärast.

Miks on vahel õpetajate seas palju autoritaarsust, kuid vähe autoriteeti?

Ma arvan, et autoritaarsus tuleb väga tihti siis, kui õpetaja tunneb, et ta ei saa muidu ennast kehtestatud. Õpetaja, kes suudab end kehtestada ka kõiksugustel muudel viisidel ja luua õpilastega sideme, ei pea olema autoritaarne. Ta tunneb oma õpilasi, nende huvisid ja eripärasid ja on autoriteetne õpilaste seas ka siis, kui teeb tunnis lõbusamaid asju. Meil ei pea olema ainult õpik-töövihik tüüpi tund.

Millised uuenduslikud õpetamisviisid on Eesti koolides levinud?

Kindlasti on koolidesse palju juurde tulnud aktiivseid ainetunde, kus lapsed liiguvad ja tegutsevad ning õpivad õues. Kindlasti on Tallinna ja teiste Eesti koolide õppetöösse juurde tulnud digivahendeid, mida kümme aastat tagasi ettegi ei kujutanud. Meil on head sülearvutid, tahvelarvutid ja robootikavahendid. Nüüd on õpetajad valmis iga hetk ka veebitundi korraldama, tehes seda sama kvaliteetselt kui kontaktõppena.

Kuidas õppimise ebaühtlust koroona ajal tasandada? Kas riik võiks luua korraliku digikooli, mis oleks tasuta ja kus parimad õpetajad oleks tunnid sisse lugenud? Seda saaks siis kasutada ka muul juhul kodus õppimiseks, näiteks kui oled kaua haige. Sel juhul oleks kõik ained sealt kättesaadavad.

Põhikooli õpilaste puhul ei ole loeng kõige mõistlikum õppemeetod. Kas me isegi jaksame 45 minutit lihtsalt videost kuulata kedagi rääkimas? Ükskõik kui põnevat juttu keegi räägib, meie mõte läheb mujale. Eriti arvutist õppides, kus on väga lihtne muid lehekülgi lahti teha.

Lapse jaoks on tegelikult väga oluline kontakt oma õpetajaga.

Väikesel lapsel, kellel eneseregulatsioon on nõrgem kui täiskasvanul, kaob seda enam tähelepanu ära. Lapse jaoks on tegelikult väga oluline kontakt oma õpetajaga, et ta saabki silmast silma temaga vestelda. See võib olla ka video teel, aga siiski peab õpetaja kohe küsimusele reageerima.

Mis muutusi kool veel vajaks? Kas peaks loobuma traditsioonilisest hindamisest, punasest pastakast ja vigadele rõhumisest? Kas tunnid võiks alata hiljem, et õpilane saaks selge peaga mõelda? Ja kas võiks loobuda laua taga liikumatult istumisest?

Hindamine on muutunud. Algklassides on väga levinud kujundav hindamine; kirjeldame, mida laps juba oskab ja mis on need asjad, mida tuleks veel õppida ja harjutada. Seda tuleb järjest juurde ka vanemasse klassidesse, kus võib-olla on numbriline hindamine, kuid kuhu õpetajad lisavad ka oma kommentaari juurde. Hindamine üksi ei mängi rolli. Oluline on ka see, et kui laps saab oma töö tagasi, siis nad vaataks koos õpetajaga, kus need vead tekkisid ja mis need tekkisid. See on palju olulisem kui number. Kõike tuleks õpilasele selgitada nii, et see talle ka kohale jõuab.

Koolis võiks olla palju rohkem teadlikkust, et kuidas inimene üldse õpib. Sellest võiks rääkida ka vanematele. On palju lapsevanemaid, kes peavad lugu aastakümnete tagusest õpimetoodikast, kus laps pidigi istuma vaikselt pingis, täitma töövihikut ja lugema õpikut. Õppekäik ei olegi paljude vanemate arvates õppetöö. Teadlikkuse tõstmist on palju enam vaja.

Kogupäevakooli ideaalmudel ongi, et laps alustab koolipäeva treeningu või huviringiga, et ta saabki päeva kenasti sisse elada, ja siis tuleb natukene keerulisem tund, mis vajab rohkem pingutust. Selge on see, et matemaatikat enam väga hästi seitsmenda või kaheksanda tunni ajal laps ei jõuagi õppida, et kohati on esimene tund lihtsam, kui nad seda õpivad, aga eks see oleneb ka lapstest, et kellele meeldibki varem ärgata ja tegutseda ja kes tahaks kauem magada.

Eesti lapsed ei julge end väljendada, sest kardavad väga eksida. Miks see nii on ja kuidas seda muuta?

Eks uuringud on tõesti näidanud, et mida vanemaks laps saab, seda vähem ta tunnis üldse midagi öelda tahab. Kui lapsele esimesest klassist peale sisendatakse, et ta peab tunnis vaikselt olema ja rahulikult istuma, siis ühel hetkel ta saabki selle selgeks. Aga kui talle õpetatakse hoopis, et tarvis on iseenda tööst rääkida, põhjendada, kaaslastele esineda, siis saab see talle harjumuseks. Laps õpib nii enda mõtteid avaldama ja saab kinnitust, et ükski mõte ei pruugi vale olla. Meil kõigil on erinevad mõtted ja uskumused.

Siin on kindlasti oluline ka õpetaja reaktsioon. Kui õpilane ütlebki vale vastuse, siis kuidas reageerib õpetaja. Või kuidas õpetaja juhib protsessi siis, kui õpilane räägib teemast mööda. Kuidas kaaslased õpilast sel juhul toetaksid selmet öelda, et sa ei saa ikka üldse mitte millestki aru. Eks see on õpetaja oskustega ka seotud.

Kas õpetaja on tehniliste oskuste andja või ka väärtuste edasiandja?

Ma arvan, et mõlemat. Eks iga inimene kannab iseenda käitumisega neid väärtuseid nii, et ta ise ei pruugi teadagi, aga iga tema liigutus, sõna, näoilme – see annab juba midagi edasi, mida õpilased tõlgendavad. Ma arvan, et tänane kool ja tulevikukool on kindlasti väärtustel põhinev. Me peame teadma, miks me mingeid asju teeme ja kuidas teeme. See saab palju olulisemaks, kui et peab materjali õpikust selgeks saamine.

Kas Eesti kool on kriisis? Et meil on vanad õpimeetodid, õpetajaid ei jätku ja raha pole?

Ma ei usu, et eesti kool kriisis on, küll aga on meil murekohti. Näiteks viimased koroona-aastad ja see, et meil on palju muukeelseid õpilasi koolis. Õpetajad on väsinud, neil on tulnud muutustega kohaneda, teha asju, millega nad ei ole harjunud. Eks õpetajad ka omavahel arutavad, et võiks olla väiksem tunnikoormus ja suurem palk, aga siin mängivad ka teised asjad rolli. Näiteks kas õpetajale ja õpilasele on olemas tugiteenused.

Kuidas arvestada laste eripäradega? Et märgata, millele on anded ja milles mahajäämus ja nendega arvestada?

Ma tahaks uskuda, et iga õpetaja märkab iga last ja märkab ka eripärasusi. Meie koolis on nii, et enne kui lapsed esimesse klassi üldse tulevad, kohtume kõigi õpilastega, mängime nendega ja vaatame nende üleüldist koolivalmidust. Et kas ta oskab midagi kirjutada või lugeda või üldse ei oska, kas laps eesti keelt mõistab. Me vaatame, kuidas laps uues keskkonnas kohaneb, kuidas ta teiste lastega ja õpetajatega suhtleb.

Info, mida vanem annab, on väga väärtuslik, sest tema tunneb oma last kõige paremini.

Me teeme esimesed märkamised enda koolis juba enne esimesse klassi tulekut ära. Selle põhjal vestleme vanematega ja saame neilt lisainfot juurde. Info, mida vanem annab, on väga väärtuslik, sest tema tunneb oma last kõige paremini. Selle põhjal paneme kokku klasse, vajadusel suuname lapsi juba nõustamiskeskusesse, kui näeme, et nad vajavad individuaalõpet või väikeses rühmas õpet. Me nõustame vanemaid enne, kui laps veel kooli õpilaseks saabki. See kõik aitab juba algusest peale õppeprotsessi korraldada nii, et õpetaja teab lapsi, kes juba oskavad näiteks kirjutada ja kes ei oska. Õpetaja peab teadma, kust kohast üldse alustada, et kohe alguses ei oleks kellelgi igav, vaid kõik saaksid enda võimekust arvestades tegutseda.

Miks on nii, et mõne õpetajaga saavad noored asja selgeks ja teisega mitte?

Kindlasti mängib rolli õpetamismetoodika, suhtumine õpilastesse, õpetaja usk, et iga laps saab hakkama. Need on põhiasjad. Kindlasti mängib rolli ka üleüldine klassi meelestatus õppetöösse, lapsevanemate seotus kooliga ja see, kuidas nemad usuvad, et õppimine toimub ja mis on efektiivsed õppimisviisid. Ühte kindlat rolli ei ole, aga palju erinevaid väikeseid asju on.

Kas on olemas andetut ja lolli last? Või on viga koolis, kui õpilane jääb maha?

Mina arvan, et sellist last ei ole, kes üldse ei ole võimeline arenema. Me kõik areneme eri tempos ja eri viisidel. Kogupäevakooli puhul on tore, et kui lapsele on akadeemiline õppetöö, lugemine, kirjutamine raske, aga samas huviringis või projekti raames tegutsemine läheb tal hästi, saab seda teadmist kasutada ka ainetunnis. See näitabki, et iga last tuleb tunda

Eesti vajab digiõppe turuplatsi
Kristo Siig, Haridustehnoloog ja digiõppematerjalide looja

Tehisintellekt võiks soovitada igale õpilasele just talle sobivat õpet ja õppematerjale.
Kui õpetajad on läbipõlemise äärel, ei võta nad nii kergesti uusi lahendusi kasutusele ning mõjuvad halvasti ka õpilastele.

Eesti koolides jääb õpirõõmust puudu. Peame hoolitsema, et omavahelised suhted koolis oleks head ja inimesed tunneksid end koolis senisest paremini. Kui õpetajad on läbi põlenud, on ka õpilastel rohkem vaimse tervise probleeme. Õpilastele tuleb õpetada ka sotsiaalseid oskusi, et nad suudaks enese ja teistega paremini toime tulla. Õpetajatel tasub pöörata tähelepanu oma suhetele õpilastega ja pöörata eraldi tähelepanu sellele, et häid suhteid luua. Võiks ju vahetundide ajal õpilastega juttu rääkida ja suhtuda neisse kui võrdsetesse.

Õppimist saab muuta selliseks, et koolis käimine on tõeliselt põnev ja õpilased ei tee seal vaid nürisid tagumikutunde. Kõige raskem on ehk 5.-8. klassiga tegelemine. Õpilastele meeldib visuaalne materjal, meil on tänapäeval käeulatuses kogu maailma videod. Samuti sobivad neile tegevused, kus saab midagi ise järgi proovida, olgu need siis katsed või ekskursioonid. Õpilastele meeldib olla ise aktiivses rollis, mitte vaid kuulata. Ka kooli tulles peab olema õpilasel vahepeal ka liikuvamaid tegevusi vahelduseks istumisele.

Ma loon ise humoorikaid õppevideoid, mida läks ka koroonaajal hädasti vaja. Eestis on jätkuvalt puudu terviklikest ja kvaliteetsetest õppematerjalidest. Koroonaaja mõju hakkab aga vaikselt vilja kandma. Eri firmad on loonud õppematerjale, mis ei koosne vaid õpikust ja vihikust, vaid kus on koos digiõppe vahendid ja tunnitegevused. Need pakuvad põnevamat õppimist ja säästavad õpetaja aega tunni ettevalmistamisel. Näiteks võib tuua praktikal.ee keskkonna, mis aitab loodusaineid õpetada. Ma ise loon Youtube’i kanalile Videoõps videoõppematerjale eri ainetele, mida saavad nii õpilased kui ka lihtsalt huvilised enda harimiseks kasutada. Neid vaadatakse ka vabal ajal. Näiteks ajaloo õppimisel saab iga õpilane videotest põhimõisted selgeks. Tunniaega aga saab kasutada arutlemiseks, õppekäikudeks ja rollimängudeks, mis kinnistavad ja süvendavad teadmisi. Kindlasti ei tohiks otsest suhtlemist asendada digivahenditega. Pigem võiks e-õppevahendid toetada õppimist, seda, et õpilased saaksid klassiruumis ka üksteisele silmast silma vaadata.

Iga õpilane on erinev ja selles suunas ka meie haridus liigub, et pakkuda personaliseeritud õpet. Tehisintellekt võib andmeid kogudes pakkuda õpilasele soovitusi ja just temale sobivaid õppematerjale. Nii leiaks igaüks just selle, mis teda õppimisel aitab, ja igaüks saaks oma rada mööda areneda. Muidugi on selleni jõudmine keeruline.
Praegu on olnud digiõppetase kooliti erinev ja pole ka eriti loota, et koolid ise selle ühtlustamiseks koostööd teeksid. Eesti õpetajad on väga ülekoormatud ja see probleem ei lahene enne, kui neile on piisavalt järelkasvu. Kui õpetajad on läbipõlemise äärel, ei võta nad nii kergesti ka uusi lahendusi kasutusele. Meil on muidugi ka erakordselt kõrged nõudmised oma haridusele. Samas on mõistlik, et väikese riigina tahame palju haridusse panustada. Kuid siis tuleb selleks ka piisavalt ressursse anda.

Eesti vajaks riiklikku digiõppe turuplatsi. Selle kaudu saaksid digiõppevahendite arendajad tasu oma töö eest, kui nad loovad just koolide jaoks vajalikke õppematerjale. See tekitaks motivatsiooni ja raha neid materjale toota, need materjalid oleks paremad ja valmiks kiiremini. See eeldab riikliku raamistiku loomist, mille alusel kõik see materjalide loomine saaks toimida.
Kool peaks õpilastele õpetama teadmisi, väärtusi ja hoiakuid. Õpetaja on see, kes neid õpilasteni viib. Ka vanematega tuleks selles osas koostööd teha. Kool saab näiteks muuta arvamust, et õpetaja on vaid klienditeenindaja, ning näidata ja selgitada, millega tänapäeva kool ja õpetaja iga päev tegeleb.
Hindamine võiks olla pigem toetav ja tagasisidet andev, kui vigadele rõhuv. Mõnes olukorras õigustavad end ka numbrid, kuid ma ise eelistan kriteeriumipõhist hindamist.

Meil on olemas parimad nutivahendid, kuid üha enam jääb puudu õpetajatest
Lauri Vilibert, Kristiine gümnaasiumi õpetaja ning nutilabori juht

Paberraamat peaks kaduma ajaloo prügikasti. Palju loodussäästlikum ja keskkonnasõbralikum oleks digiraamatud.
Meie kooli nutilaboris annan õpilastele võimaluse ise avastada ja kuhugi jõuda, neid vahepeal pisut suunates. Nende avastused on vägagi suured ja hoopis teistsuguseid, mille peale ise ei oskaks tullagi.
Nutilaborisse või robootikaringi tulevad õpilased, kellel on suur huvi valdkonna vastu, aga sellesama tegevuse käigus võime me rääkida hoopis teistest asjadest või valdkondadest. Näiteks oleme arutanud, kui nad on tahtnud soetada endale mingisugust uut seadet, olgu selleks kõrvaklapid või kõlarid. Siis me saame omavahel arutada, mida mina tean ja mida nemad teavad. Samas võin ka mina minna nende käest küsima: noored, andke mulle nõu, kui ma nüüd peaksin endale hakkama uut asja soetama, milline oleks hea – teie olete selles valdkonnas rohkem sees. See ongi usaldus üksteise oskuste vastu.

Meil on laboris viienda, seitsmenda, üheksanda, kümnenda klassi õpilasi, keda seob ühine koostöö. Huvitav on see, et viienda klassi õpilane ja kümnenda klassi õpilane saavad nutilaboris üheskoos tegeleda asjadega nii, nagu nad oleksid justkui võrdsed. Jah, ühel on võib-olla natuke rohkem teadmisi füüsikast või matemaatikast, aga noorem tuleb samal ajal võib-olla hoopis selliste mõtete peale, mis on küll natuke lapsikumad, aga nad lahendavad küsimuse palju lihtsamal moel.

Vanuse poolest selles huviringis ei jaguneta ning osalevad nii poisid kui ka tüdrukud. Jah, 10. klassi õpilase programmeerimisoskus on võib-olla tugevam, mingisugused asjad teab ta ise ära, aga samas ta selgitab sellele viienda-kuuenda klassi õpilasele, mida ta just tegi, ja see omakorda annab sellele kuuendikule teadmise: ahaa, asjad käivad selliselt. Selle kohta võiks öelda “koosõpe”.

Ei tahaks seda küll tunnistada, aga üks õppimisvõte, mis peaks hakkama ajaloo prügikasti jõudma, on raamat. Ka õpikutes kaasajastub ja muutub rõhuasetus ning palju loodussäästlikum ja keskkonnasõbralikum oleks asendada raamatud pigem digiraamatutega. Sisu ja mõte on sama ja õpilane ei peaks neid asju lugema mitte tavaarvutist, vaid pigem silmasõbralikust tahvelraamatust. Natukene murelikuks teeb, et eks see ole osalt läinud ka suureks äriks – kõik õppekeskkonnad tahavad ju saada suurt raha ja kasumit, ja siis on küsimus, kellele seda raha suunatakse.
Eesti kool on kriisis. Meil on vananev õpetajaskond, sellest on aastaid räägitud. Sellega seoses hakkab meil tekkima veel suurem kriis, et õpetajaid napib. Noorel inimesel, kes läheb ülikooli õppima, on ehk sisemine põlemine ja motivatsioon saada õpetajaks. Koolis aga, kus õpetajaid napib, on koormused suured ja ta võib läbi põleda. Õpetaja tahaks edasi areneda ja arendada oma ainet, aga tal ei jää selle jaoks aega. Kui sära kaob silmist, polegi midagi muud, kui õpetajad hakkavad ära minema.

Meil on õppida paljudelt riikidelt just selles osas, kuidas õpetajaid mujal väärtustatakse ja tasustatakse. Me võime olla vägagi õnnelikud, et meil on head tehnilised vahendid ja ettevõtted, kes pakuvad õpetamisel tuge. Aga me ei saa olla rõõmsad ja õnnelikud selle üle, et Eesti õpetaja palk on alla keskmise ja koolides valitseb ruumipuudus, sest klassikomplektid on suured. Kui õpilastele on sellises olukorras vaja pöörata individuaalset tähelepanu, siis suures klassis see kõik lämmatab õpetajat.

Enne kuke kiremist pole mõistlik õpilasi kooli ajada
Mart Nael, Eesti õpilasesinduste liidu avaliku poliitika juht

Kasvõi see aitaks õpirõõmule ja tulemustele kaasa, kui tõsta klassis lauad ümber. Et ei tekiks sellist vabrikutööliste rivi. Lauad võib panna näiteks rühmadena ringidesse, et teha grupitööd.

Traditsiooniline kooli formaat on püsinud mitusada aastat. Mingeid muudatusi on aja jooksul ju tehtud, koolis ole enam nii range kord, kuid üldine pilt on sama. Näiteks koolipingi taga rivis istumine on endiselt levinud. Kasvõi see aitaks õpirõõmule ja tulemustele kaasa, kui muuta klassi füüsilist keskkonda – tõsta lauad ümber. Et ei tekiks sellist vabrikutööliste rivi. Lauad võib näiteks asetada rühmadena ringidesse, et teha grupitööd.

Hindamisel peaks selge olema, miks see üldse vajalik on ja miks seda tegema peaks. Kui õpetaja paneb lihtsalt viie või nelja, ei oska õpilane sellega midagi teha. Vaja on rohkem tagasisidet, et õpilane oskaks selle pealt ka ennast parandada. See ei peaks olema selline, et keegi sai kahe ja nüüd on ta rumal ja ei oska midagi. Õpilane vajab selgitusi, kus tema puudujääk oli.

Teaduslikest uuringutest on välja tulnud, et kui inimene on rohkem ärkvel, siis ta oskab ka rohkem keskenduda, ja see on parem nii õpilastele kui ka õpetajatele. Seepärast võib-olla see enne kuke kiremist kooli tulemine ei ole enam mõistlik tegevus. Minu arvates on mõistlik alustada siis, kui õpilane on rohkem ärkvel, ta suudab rohkem keskenduda ja ei mõtle magamisele, vaid õppimisele.

Aga kui kellaajad jäävad samaks, siis tuleks vaadata, mis tunnid tasuks varasema aja peale panna. Ma usun, et on väga mõnus alustada hommikut maalimistunniga, see on selline rahulikum kui näiteks alustada matemaatikaga. Minu meelest juba palju koolid liiguvad selles suunas, et alustada tundidega kell üheksa. See oleks mõistlik.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.