Heeroldi jutud viivad meid seekord tõelisele ajarännakule, kus side ajaloo ja tänapäeva vahel on otsene. „Kaitsemüüri kaitsesid nii raesõdurid kui ka linnakodanikud,“ ütles Jüri Kuuskemaa. „Raesõdurid olid ametlikult rae palgal ja linnakodanikud moodustasid kaitseväe. Kui keegi astus linnakodanikuks, andis kodanikuvande, pidi ta ka ühtlasi omandama turvise, ammu ja 100 noolt, et võtta osa linna kaitsest sõjaolukorras.“
Praeguses maailmaerutavas sõjakeerises on põhjust meenutada, kuidas kaitsti Tallinna linna minevikus. Tallinna linnamüür on keskajal Tallinna all-linna ja Toompea kaitsmiseks ehitatud rajatiste süsteem, kus toimetasid nii raesõdurid kui ka linnakodanikud.
„Oleme tulnud Gustav Adolfi Gümnaasiumi õuele linnamüüri juurde, mis on üpris eakas,“ kirjeldas Kuuskemaa. „Enne kui rääkida, kes ja kuidas siin toimetasid, räägime müürist endast. Linnamüüri hakati ehitama ammu enne seda, kui olid olemas pommilennukid, raketid ja isegi suurtükke veel ei olnud. See oli 1249. aasta, mil praeguse Gustaf Adolfi Gümnaasiumi kohale rajati Püha Miikaeli klooster – nemad rajasid endale ka väikese kaitsepiirde.“
Kaitsekäik on iseloomulik vanale linnamüürile
Kuuskemaa ütles, et 1310. aastal otsustati kloostri kindlustused liita linna omadega ja ehitada need tugevamaks. „Siis tehti pealeehitisi, millest sai kuue meetri kõrgune müür,“ märkis ta.” Kõik tornid – Nunne-, Sauna-, Kuldaja ja Loewenschede torn, rajati selleks, et hõlmata linna kaitsesse ka klooster.“
Varasel Taani ajal ja orduajal pidid Tallinna kodanikud alluma ka maaisandale. „Neile allusid maal elavad mõisnikud ehk vasallid ehk rüütlid, kes sõjaolukorras pidid tulema kokku ja minema, kuhu tarvis,“ kirjeldas Kuuskemaa. „Tallinna kodanikud pidid esialgu käima samuti sõjakäikudel, kuid aastal 1348 õnnestus Tallinna rael kokku leppida, et linnakodanikud kaitsevad ainult Tallinna linna ja välismaale ei ole neil asja.“
Tallinnal oli oma väike sõjavägi. „Rae sõduritega, kelle hulgast on legendi järgi pärit ka Vana Toomas, kes kõiki rae sõdureid kehastab, oli nii, et sõltumata sellest, milline oli maaisand (Taani, Saksa, Rootsi või Vene) oli Tallinnal ikkagi oma väike sõjavägi,“ rääkis Kuuskemaa. „See koosnes 80 jalaväelasest ja 20 suurtükiväelasest.“
„Kaitsekäik on enamasti kaotsi läinud, kuid on näha, et säilinud on kivist tee, puidust rinnatis ja postid, millele toetub ka puidust ja katusekividega kaetud katuse konstruktsioon,“ ütles Kuuskemaa. „Ühel kaitsekäigul on muidugi ka linnast väljapoole vaatavad pikad ja kitsad laskeavad. Sellised olid ka linnamüüritornidel.“
Esialgu puudusid tornidel Kuuskemaa sõnul koonilised katused. „Neid hakati siiski suurtükkide ajastul tegema,“ lausus ta. „Aga enne veel kui olid katapuldid, oli üleval lahtine võitlusplatvorm, kus kiviheitemasinad seisid. Praegu asume saunatornis, kus põrandapind on väiksem kui moodne abieluvoodi, sest enamus pinnasest võtavad ära paksud müürid.“
Purustati üle 5000 hoone
Kuldaja torni kaitsekorrus on säilitanud ehedalt keskaegse ilme. „Niisugune oli ta ka Liivi sõja ajal,“ märkis Kuuskemaa. „Kolmes laskeavas olid isegi aknaluugid, mis suleti, et oleks täiesti ohutu.“
Suuremad madinad käisid Kuuskemaa sõnul Tallinna ümber Liivimaa sõja ajal, kus Tallinn piirati kaks korda. „Vahepeal oli piirajate vägi olnud isegi 50 000,“ sõnas ta. „Tallinna linna kindlustused on taganud selle, et linna pole kunagi lahinguga võetud ja paljaks põletatud. Kõige suurem sõjaline katastroof oli teises maailmasõjas, kui linnamüür ei etendanud enam sõjalist rolli. Sel ajal olid olemas lennukid, kus oht tuli ka taevast ja pommitamine purustas ligi 5000 hoonet, sealhulgas 115 hoonet Tallinna vanalinnas.
Kuuskemaa sõnas, et keegi ei ole kokku arvutanud palju inimesi said linnamüüri kaitsmisel surma. „Muidugi tahaksime elada sõdadeta maailmas,“ ütles ta. „Loodame, et see aeg ükskord tuleb ja meie lapsed ja lapselapsed saavad elada rahulikus maailmas.“
