"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
videolugu Vanaaegsete jalgrataste restaureerija: Kõrge rattaga mina ei sõidaks – kukkumine oleks liiga valus (0)
30. august 2022

Millal teie oma kaaslasele midagi erilist kinkisid? Teinekord võib sellest erilisest kingitusest saada midagi sellist, mis saadab teid terve elu. Tallinna panoraam käis külas ühel mehel, kes kinkis oma abikaasale vanaaegse jalgratta. Mis sai aga edasi?

Vanade jalgrataste restaureerija Toomas Piht on vanu rattaid kogunud ja restaureerinud nüüdseks juba kümmekond aastat ja tema kogus on ka puust velgedega ratas. „Puust veljed on jah, sest et need veljed teevad selle ratta ka omamoodi kergemaks,“ rääkis ta. „Kui ma seda taastama hakkasin, oli see suhteliselt roostes, aga ma hakkasin taastama tänu sellele, et sellel konkreetsel rattal olid just puidust veljed ja nad olid niivõrd hästi säilinud. Kui siin oleks metallveljed, siis ma ei oleks selle poole vaadanud.“

Piht kirjeldas tööd, mis ratta restaureerimiseks vajalik oli. „Lihvisin ära, puhastasin roostest ja väheke värvisin,“ rääkis ta. „Puhastasin veljed ära, õlitasin ja nüüdseks on saanud sellest minu kätetööst selline ilus jalgratas. Ratta valmimisaasta on kusagil 1910. Täpset aastaarvu muidugi selle kohta ei oska öelda, kuna selle marki ma konkreetselt ei tea. Kas ta on äkki Rootsi päritoluga ja kuskile sinna auku ta läheb.“

Piht demonstreeris ka ratta küljes olevat omapärast rattakella, mille mehhanism liigub nöörist tõmmates esiratta vastu ning kell hakkab häält tegema. „Ilusat häält teeb,“ kinnitas ta. „Sel rattal on ka omapärane karbiidilamp, mis põleb ilusa sinise leegiga.“

Pihti garaažis on aga palju teisigi põnevaid rattaid ning paljudel neist on vanaaegne küünlaga rattatuli. „Neil on all sihuke vedru, et kui see küünal ära põleb, see vedru surub seda küünalt kogu aeg ülespoole,“ kirjeldas ta. „Seal üleval on krae, mis hoiab küünalt kinni. Muidugi ajahammas on neid purenud ja seal pole seda reflektorit enam. Ta ei peegelda nii hästi, kui algupäraselt see võis peegeldada.“

Igal rattal oma lugu

Igal Pihti rattal on oma lugu ja eripära. Kuidas see on kokku pandud, kuidas mõni puuduv detail leitud või ostetud. Mõni ratas on leitud koguni prügimäelt.

Muuhulgas leidub Pihti garaažis ka üks 100 aasta vanune mootorratas, millel on 98 kuubikune mootor peal. „See küll ei sõida – see on muuseumieksemplar,“ nentis ta. „Sealt kohe järgmine on päästeametiratas. See on minu oma kätetöö, kuna ei tea, kas maailmas sellist originaalis on säilinud. Neid võis maailmas ollagi ainult kaks tükki, võib-olla kolm või neli tükki. Neid kasutati Inglismaal keemia ja naftatööstuses kiireks vooliku vedamiseks. Mina tegin selle ratta foto järgi ja täpselt üritasin teha originaalilähedase. Ja see on täitsa sõidukorras mul.“

Pihti kollektsioonis on rattaid aastatest 1880 kuni 1940, teiste hulgas ka esimesest ja teisest maailmasõjast.

Piht juhtis tähelepanu esimese maailmasõja aegsele Prantsuse rattale, mida sõdurid said kokkupanduna seljas kanda. „Ma uurin igasuguseid foorumeid ja kuulutusi ja käin laatadel ja selle sain juhuslikult Soomest,“ märkis ta. „Teadaolevalt on neid Euroopas säilinud kuskil 15 tükki. Lisaks on siin ka teise maailmasõja aegne Wehrmachti sõduri ratas. Ta on suhteliselt komplektne mul – granaadikarp, kus muidugi puidus granaadid sees, originaale mul ei ole kahjuks, aga ei taha ka. On veel gaasimaskitorbik, kiiver, labidas ja sellel on ka omapärased vedru-rattad all.“

Kõrgratta sadulasse mees ise ei tiku

Kahtlemata on pilkupüüdvaimad rattad Pihti kogus kõrgrattad, ehk ämblikud, mida mehel on kolm. „Ise olen sõitnud, aga mitte enda omadega,“ märkis ta. „Olen sõitnud koopiaga, mis oli ikka tunduvalt väiksem. Ei olnud mugav sõita. Ütlen kohe – nende kõrgetega ma ei tahaks sõita. Kukkumine oleks kõrge ja valus. Aga need ma olen ka taastanud. Ühel konkreetsel rattal olid kodarad kõik läbi roostetanud, kui mina ta sain. Sellel on mul omal tehtud käsitsi kodarad, kõik keermestatud – 60 kodarat, kahelt poolt keermestatud, 120 keeret. Pärast see rihtimine, et hakkaks õigesti jooksma, oli väga vaevaline. Siin nad on, aga nendega mina sõitnud ei ole.“

Eestis on veel kümmekond inimest, kes vanade jalgrataste kogumisega tegelevad. Pihti enda kogus on vanu rattaid 50 ringis.

Pihti kollektsioonis on ka lasterattaid, üks neist 122 aastat vana. „See on Eestist pärit ja kellelegi sepa tehtud arvatavasti,“ lausus ta. „Raudratastega ja kindlasti lapsel ei olnud mugav sõita sellega.“

Pihti abikaasa tegeleb samuti rataste taastamisega ning mees ei usu, et oma kogu oleks nõus mõnele kollektsionäärile omakorda maha müüma, kuna tegu on ikkagi pere varaga ja kõik läheb pärandina edasi. „Abikaasa teeb rastastele seelikuvõrkusid – vanasti sõideti pikkade kleitidega ja seelikutega ja, et need kodarate vahele ei läheks kasutati selliseid võrke,“ selgitas ta.

Vanade jalgrataste haigus, nagu Piht ise oma hobi nimetab, sai alguse mõttest abikaasat sünnipäeva puhul vanaaegse jalgrattaga üllatada. Nüüd juba pakuvad kõik vanakraamilaadad abikaasadele suurt huvi. Uudistamas käiakse isegi Saksamaa laatadelgi, mida on plaanis külastada ka sel sügisel.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.