"Tantsimine on ju kogu inimkonnale üldomane nähtus. Seepärast on tantsukunst ka väga suures osas rahvusvaheline."

Rahvatantsu propageerija Sille Kapper-Tiisler
Veebipolitseinik küberkiusamisest: reeglina rünnatakse mitme isiku poolt ühte konkreetset inimest, kannatanule saadetakse korduvalt ähvardava ja inetu sisuga e-kirju, tekstsõnumeid ja muud häirivat sisu interneti teel (2)
30. august 2022
Foto Pixabay

„Minu poole pöördus 14-aastase lapse vanem, kelle last kiusas endine klassikaaslane,“ ütles veebipolitseinik Anna-Liisa Kreitsman. „Lapsevanema sõnul postitas kiusaja oma Instagrami kontole tema lapsest fotosid ilma luba küsimata. Laps oli saanud kuvatõmmised nendest fotodest ja kommentaaridest, mida võib käsitleda kiusamisena teise lapse kaudu. Antud juhul oli kahe lapse vahel läbisaamine olnud vahelduva eduga, kuid mida aeg edasi, seda edasi arenes ka kiusamine ning liikus kooliseinte vahelt edasi küberruumi.“

Kreitsmani sõnul vestles ta kiusatava lapse emaga põhjalikumalt. „Selgus, et kiusamine on kestnud aastaid ning kool on ka korduvalt sekkunud, kuid lahendus on alati poolikuks jäänud,“ rääkis ta. „Lapsevanema väitel olevat kiusaja emaga keeruline suhelda. Mina selgitasin lapsevanemale, kuidas raporteerida ja saada Instagramist maha kiusaja konto või ebasobivad postitused ning et tal on alati õigus pöörduda loata fotode kasutamise osas Andmekaitse Inspektsiooni poole. Samuti edastasin ma juhtumi piirkonnapolitseinikele.“

Piirkonnapolitseinik vestles kiusaja lapsevanemaga, kes omakorda vestles lapsega ning eemaldas antud fotod ja samuti kustutas ka Instagrami konto. „Kiusaja lapsevanema sõnul on laps teadlik, et teistest inimestest foto avaldamiseks peab olema nende nõusolek,“ lisas Kreitsman

EU Kids Online’i 2020 uuringule toetudes on 36 000 kooliõpilast viimase aasta jooksul kogenud küberkiusamist. 57 000 noort ei tunne end internetis turvaliselt. 41% õpilastest väidab, et vanemad pole nendega küberkiusamisest kunagi rääkinud.

Paraku on ka äsja KiVa aasta kiusuennetaja kooli tiitli pälvinud Rocca al Mare koolis KiVa programmi tiimijuht Cattre Heina sõnul täheldada viimasel ajal tõusutrendi, mis on seotud küberkiusamise ehk internetis toimuva kiusamisega. „On oluline, et lood, mis internetis toimuvad, jõuaksid täiskasvanuni,“ kinnitas Cattre Hein. „Meie kooli eelmise aasta positiivne kogemus näitas, et õpilased ise annavad mõnele KiVa tiimi liikmele juba märku, kui näiteks mõnd põhikooli õpilast kommenteeritakse kuidagi negatiivselt või tehakse temast mõni pilt ning pannakse sinna veel midagi lisaks juurde, mis tegelikult ei ole toimunud. Tegelikult küberkiusamise teema sageli koolis õpetajani ei jõua kui laps või vanem sellest kuidagimoodi teada ei anna.“

Kiusatakse tagasihoidlikumaid ja tublisid

Küberkiusu saab ära tunda mitme tunnuste järgi. „Nii nagu ka päriselus iseloomustab küberkiusamist ebavõrdne jõupositsioon,“ ütles veebipolitseinik Vladlen Jakovlev. „See tähendab, et reeglina rünnatakse mitme isiku poolt ühte konkreetset inimest.  Kannatanule saadetakse korduvalt ähvardava ja inetu sisuga e-kirju, tekstsõnumeid ja muud häirivat sisu interneti teel.“

Küberkiusamine saab väga tihti alguse koolikiusamisest või on need kaks asja tihedalt seotud. „Seega on oluline, et õpetajad teaksid ja oskaksid sellest õpilastele rääkida ja probleemi märgata,“ sõnas Kreitsman. „Õnneks paljud koolid ikkagi tegelevad ka ise nende probleemidega, eriti koolid, kes on liitunud näiteks KiVa programmiga. Selliste koolide puhul peakski olema õpilaste suunamine ja abistamine KiVa ja kooli vedada ning lahendada. Politsei peaks olema siiski see viimane koht, kuhu hakatakse lapsi ja vanemaid suunama.“

Sageli võivad kiusajad Jakovlevi sõnul küberkiusamise käigus esineda kannatanu nime alt, et sellise käitumisega häirida kannatanu tavalist elurütmi, laimata või luua temast teiste ees ebaõige ettekujutis. „Samuti võidakse küberkiusamise käigus levitada kannatanult välja meelitatud sensitiivse iseloomuga teavet, mistõttu on väga oluline isiklikke asju jagada ainult usaldusväärsete inimestega,“ lisas ta. „Koroonapandeemia ajal kasutati sotsiaalmeediat suhtlemiseks tavapärasest enam ja kõik toimus nagu tavaliiklusega: mida rohkem liiklejaid, seda rohkem õnnetusi.“

Kreitsman ütles, et enamasti kiusatakse tublisid õpilasi, kelle peale ollakse kadedad või siis tagasihoidlikumaid, kes ei oska ennast nii hästi kaitsta ja ei julge ka tihtipeale oma murest rääkida. „Lihtsam on ilmselgelt kiusata lapsi, kelle kontod on avalikud, sest sealt on lihtne saada kätte materjali, millega on hea manipuleerida ja kiusata,“ märkis ta. „Siinkohal on üks soovitus nii lastele kui nende vanematele – hoidke oma profiilid sotsiaalmeedias kinnised, vaadake üle, kes on teie sõbralistis ning ärge kunagi edastage kellelegi fotosid ja videoid endast. Samuti mõelge, mida postitate internetti. Kõik, mida sinna postitate võib saada viraalseks ja oma elu elama hakata.“

Sekkuda nii kiiresti kui võimalik

Küberkius võib kesta varjatult aastaid. „Kuna see ei toimu koolis ehk keegi ei näe seda ja ei saa sellesse ka koheselt sekkuda,“ selgitas Kreistman. „Tihtipeale kiusatav ei julge sellest rääkida oma vanematele või sõpradele. Ning kui kiusamine kestab pikaajaliselt, on suur oht, et kiusatavale tekivad erinevad terviseprobleemid ning ta võib soovida ka elust lahkuda. See teema on väga karm ning sellepärast kutsungi üles kõiki inimesi märkama ja sekkuma.“

Kreitsmani sõnul peavad lapsevanemad huvi tundma oma laste sotsiaalmeediakontode kohta. „Kus leheküljel on nende kontod, kas neil on nendega seoses mingisuguseid muresid ning anda nõu ja olla toeks oma lastele,“ sõnas ta. „Kui lapsevanem ise jääb hätta, siis palju informatsiooni leiab leheküljelt targaltinternetis.ee ja nõu saab küsida ka veebipolitseinikult. Teiseks suureks ohuks on ka see, et teisest lapsest fotode ja videode internetis avaldamisega võidakse rikkuda ära selle lapse tulevik, kuid paraku ei ole võimelised lapsed ise nendele tagajärgedele mõtlema.“

Pikaajaline kiusamine võib viia ka enesetapuni. „Õnneks Eestis ei ole selliseid juhtumeid väga palju,“ märkis Kreitsman. „Nii politsei kui ka koolide eesmärk on pakkuda kiusatavale abi enne, kui olukord tema jaoks käest ära läheb, sekkuda õigel ajal ja nii kiiresti kui võimalik. Sellistel juhtudel on tavaliselt asi selles, et olukorrast teatakse, aga seda ei püüta lahendada ja sellesse ei sekkuta vanemate poolt. See on koht, kus peavad sekkuma nii kiiresti kui võimalik nii kiusaja kui ka kiusatava vanemad.“

Lapsevanem peab olema toeks ka küberruumis

Küberkiusamisest peaks rääkima ja ennetama nii vara kui võimalik. „Veebipolitseinikud viivad koolides loenguid läbi alates 6. klassist või teinekord ka varem, probleemipõhiselt,“ rääkis Kreitsman. „Kuid vanemad peaksid ise oma lastele nendel teemadel rääkima juba sellest ajast, kui lapsed hakkavad nutivahendeid kasutama. Kui vanemad ise sellest rääkida ei oska, siis internetis on väga palju sellekohast materjali ja ka videoid – tuleb vaid otsida. Me teame, et ka lapsevanemad veedavad väga palju aega internetis surfates ja näiteks erinevaid TikToki videoid vaadates – see on koht, kus võtke see aeg parem selleks, et harida end äärmiselt vajalike teemadega, et oskaksite olla toeks oma lastele küberruumis ja suunata neid käituma seal õigesti ja ohutult.“

Alustada tuleb kõigepealt laste kasvatamisest. „Paraku kogemus näitab, et palju vanemaid ei pühenda oma lastele piisavalt tähelepanu ega tunne huvi, millega laps tegeleb nii internetis, kui ka päriselus,“ sõnas Jakovlev. „PPA ametnikena oleme seisukohal, et vanemad peaksid last kasvatama ja head eeskuju näitama. Lisaks sisustama lapse aega selliselt, et tal ei ole aega omaette internetis surfida. Internet ja nutiseadmed on kindlasti toredad abilised nii õppimisel kui ka silmaringi laiendamisel, kuid need kindlasti ei tohiks asendada klassikalist kasvatamist.“

Iga lapsevanem võiks Jakovlevi sõnul tunda rohkem huvi oma lapse elu vastu ning olla temale kõige usaldusväärsem isik, kellele võib rääkida ükskõik millest murest. „Paljud on puutunud kokku abi vajava inimesega ning sooviks siinkohal julgustada kõiki märgata, sekkuda ja aidata abivajajat, kes võib olla ei julge ise pöörduda abi saamiseks,“ sõnas ta.

Veebipolitseinikud on aastaid käinud koolides rääkimas küberkiusamisest, samuti teevad seda piirkonnapolitseinikud. „Mina olles alles üsna vähe veebipolitseinikuna töötanud, olen pigem positiivselt üllatunud,“ ütles Kreitsman. „Üldiselt ka väiksemates klassides lapsed teavad, mis asi on küberkiusamine ja et seda ei tohi teha. Samuti räägitakse päris mitmes koolis sellest õpetajate poolt ning siinkohal leian, et see peakski olema väga paljuski koolides eraldi loenguna sees.“

Kust saada abi?

  • Kasulikku informatsiooni ja nõuandeid parimaks internetisuhtluseks ning küberkiusamise ennetamiseks saab internetiportaalist www.targaltinternetis.ee.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Arvamus
30. aug. 2022 10:42
Küberkiusamisest on tegelikult lihtne pääseda. Igal juhul palju lihtsam, kui vahetust füüsilisest ja verbaalsest kiusamisest. Tuleb lihtsalt endas jõudu veebisõltuvusest vabanemiseks ja lahkuda lihtsalt vähemalt neist sotsiaalvõrgustikest, kus te ei tunne end mugavalt ja turvaliselt. Esmapilgul võib see tunduda ehk raske, vaat et ületamatu eesmärgina, eelkõige noortele aga kord sellega hakkama saanud, imestate hiljem isegi, et miks te seda juba varem ei teinud! Nagu näiteks suitsetamisest või mistahes muustki kahjulikust sõltuvusest vabanemise korral!
väga õige eespool kirjutajalt
30. aug. 2022 11:42
miks propageeritakse otsiaalvõrgustikku ja siis on sellesse tõmmatud koolid või lasteaia? se pole üldse nende asi. Kas loobub laps, teismeline plärakastides osalemast või vastutavad vanemad ja niisama lihtne ongi. Miks peab minu arvelt makstama palka politseile vaba suhtluse korrastamiseks, milline toimib vaba tahtluse alusel. Kasvatus on ikka vanemate küsimus. Ja veel - need veebipolitseinikud peaksid olema KORDNIKUD , mitte kuni KINDRALINI auastmeid teenivad. Seega, nende palk ei peaks küünima üle keskmise palga. Vanemad aga peaksid tasuma riigilõivu nagu kohtusse pöördumisel kui neil on pretensioone ja seda nimetada nõustamistasuks. Küll siis need naha tegijad oma peres paika pannakse ja lõpeb see mõttetu molutamine arvutis ja määgimine.