"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
Vähene liikumine võib tuua nõrga südame, vaid iga kaheksas laps liigub piisavalt (0)
05. september 2022
Albert Truuväärt

“Tänapäeva noorte kehalised võimed erinevad 1990ndate noorte võimetest tuntavalt. Testid näitavad, et nad ei suuda nii hästi joosta ega hüpata,” nentis Tartu Ülikooli liikumislabori ekspert Eva-Maria Riso. Juba 4-6-aastastest lastest liigub kaks kolmandikku regulaarselt palju vähem ja veerand lastest koguni kolm korda vähem kui tunni päevas. “Lapsevanem võiks näidata eeskuju, mängida lapsega õue peal sulgpalli või juhatada mõnda vana jooksumängu, mida praegused lapsed enam ei oska,” ütles Riso.

Kristiines elava Merli Laanetu peres kasvab neli last: 17-aastane Nele-Liis, kohe 15-aastaseks saav Markus, 9-aastane Riven ning kahe ja poolene Rosali-Liselle. “Vanem tütar käib tööl ja koolis, tema sporditegemine piirdub sellega, kui palju ta vabal ajal sõpradega ringi liigub,” rääkis Merli. “Markus seevastu on väiksest saati spordipoiss – ta käib jalgpalli mängimas. Teine lemmikspordiala jäähoki on praegu pausil, kuid ju ta sügisest otsustab, kas läheb tagasi või valib jalgpalli. Markus on eri võistlustel käinud kooli esindamas ja igati aktiivne.”

Seevastu nooremat poega Rivenit peab ema õue sundima. “Ta on nutiseadmetes nii kinni, et oleme pidanud ekraaniaega vähendama, viies sisse hommikuse ja õhtuse aja,” nentis Merli. “Päris üksi ta õue ei lähe, pigem suundume perega koos kuskile jalutama või sõidame tõukeratastega, vahel sõidab poiss ka rattaga. Kuna Riven on sportliku poole pealt natuke nõrgem, oleme rääkinud, et sügisest peaks ta mõnda füüsilisse trenni minema.”

Pere elab otse pargi vastas oma majas. “Lisaks on kooli juures seikluspark, kuid 9-aastase jaoks on need juba igavad, enam ta sinna minna ei taha,” ütles Merli. Samas tunnustas ta Riveni koolis suve algul aset leidnud sammuvõistlust, mis poissi motiveeris. “Õpetaja andis talle samme lugeva nutikella, mina ostsin endale ise kella, ja nii kõndisime iga päev,” rääkis ema. “Kõige rohkem samme oli poisil päevas vist 32 000 ja ta võitiski oma klassis – see oli motivatsioon õue minna! Jee, ma tahan võita, ema kõndis nii palju, aga mina pean rohkem tegema!”

Selliseid liikumisülesandeid võiks Merli meelest klassi- ja koolipõhiselt rohkem olla. “Ei pea olema alati auhinda, vaid ettevõtmine: läheme ja teeme koos,” rõhutas ema. “Palju me kuus või nädalas samme kokku teeme?” Teine boonus ülesande juures oli tema sõnul asjaolu, et teised peres väga ei tahtnud kõndima tulla, niisiis oli see ühtlasi ema ja poja ühine kvaliteetaeg.

Nutiseadmetele piirid

Kooli Merli lapsi autoga ei vii. “Markus käis mingil ajal ka tõuksiga, kuid üldiselt läheb ta kooli jala. Nele-Liis sõidab ühistranspordiga, kuna ta läheb koolist otse tööle ning teistmoodi pole võimalik,” rääkis ema. “Kuna Riven sporti teha ei taha, on kindel reegel, et kooli läheb ta jala.”

Kui teismelised helistavad üksteisele, et tule välja mängima, siis see mängimine tähendab nutitelefonis istumist.

Merlile ei meeldi praegusaja komme, et vanemad viivad lapsed kooli ukse juurde. “Väikest tütart lasteaeda viies vaatan, et parkimiskohad on täis, ja siis pargitakse auto otse lasteaia värava ette. Miks? Pane auto lähedal asuva poe juurde ja mine see paar sammu jala, ei ole ju raske!”

Merli sõnul ärkab laps jala kooli minnes lõplikult üles ja on kohale jõudes ärgas. “Niigi sportliku Markuse pärast ma ei muretse, aga kui viiksin Riveni autoga kooli ja tagasi, kasutaks ta seda aega nutiseadmes olemiseks,” nentis Merli. “Temaealised kipuvad juba kõik nutiseadmesse. Kui teismelised helistavad üksteisele, et tule välja mängima, siis see mängimine tähendab nutitelefonis istumist. Tänapäeva mängud tekitavad sõltuvust ja see on õudne.” Siiski on peres 9-aastase nutilembelise Riveni jaoks kindel kord: kui ta ei pea kokkulepetest kinni, on nädalaks nutitelefoni keeld. “Siis mängitakse küll õuemänge ja leitakse ka seltskond!” naeris ema. “Kuigi ma ei taha kogu aeg see kuri vanem olla, kes telefoni ära võtab, peavad piirangud olema, muidu laps elabki nutimaailmas ega näe midagi muud.”

Praegune põlvkond nõrgem kui eelmine

Tartu ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi liikumislabori uuringute eksperdi Eva-Maria Riso sõnul erinevad 1990ndate alguses mõõdetud noorte kehaliste võimete tulemused tänastest tuntavalt. “Kui võrrelda samade harjutuste (käepigistus, paigalt kaugushüpe, kiir- ja vastupidavusjooks) toonaseid ja praegusi tulemusi, on nii poiste kui ka tüdrukute hulgas just vastupidavust eelmisest põlvkonnast tunduvalt vähemaks jäänud,” tõi Riso välja.
Ühe põhjusena näeb ta praeguse elu mugavust. “Varem oli lastel ja täiskasvanutel jala käimist palju rohkem – muudmoodi ei saanudki. Aga kui jala käimist oli iga päev, mõjus see lastele, noortele ja kogu rahvale pikapeale päris treenivalt.”

Praegu torkab Riso sõnul testides silma, et joosta ei jõuta – noored on hakanud aina vähem jaksama. “Oleme Tartus ja Eesti teistes kohtades koolilapsi mõõtnud: need lapsed, kes käivad koolile lisaks trennides ehk harjutavad kasvõi paar korda nädalas ükskõik millist spordiala, teevad kõiki testides mõõdetavaid harjutusi paremini, olgu nad paksemad kui peenemad.” Hea tervise ja eakohasest kõrgema tasemega normitäitjaid on trennis käijate seas igas vanuses rohkem.

Öeldakse, et hilisemale aktiivsele eluviisile pannakse alus esimese eluaasta jooksul.

Ühe kurvastava näitaja tõi Eva-Maria Riso viimastest uuringutest välja viienda klassi tüdrukute kohta: nende seas, kes mingisuguse liikumisharrastusega üldse ei tegelenud, oli väga väike protsent neid, kes jõudis eakohase tervisliku jooksunormi ära täita. “Kui vastupidavus on vilets, on südamehaigused täiskasvanueas kiired kallale tulema,” nentis Riso. “Vähene aktiivsus ja mugav elu võib hakata tervisele kõvasti kaikaid kodarasse loopima just vanemaks saades.”

Tartu Ülikooli spordipsühholoogia teadur ja spordipsühholoog Aave Hannuse sõnul võib inimene võtta lihtsalt telefoni kätte ja tal hakkab kohe tore. “Aga kui minna kasvõi kuskile mängima, pead planeerima, kuhu minna, ja mõtlema, kas sul on sõpru või et mida selga panna,” tõdes Hannus.

“Kehalise aktiivsuse harjumused on mitmesammulised tegevused, kus igal sammul võib takistusi ette tulla. Piltlikult öeldes on kõige pikem tee diivanilt ukseni. Kui on siis valik, kas teha midagi, mis on kohe mõnus, või teha midagi, mis nõuab planeerimist ja kuskile minemist, on arusaadav, et pigem kipume valima seda, mis annaks kiire naudingu. Et lapse jaoks oleks liikumine ja aktiivne mäng see, mida ta ootab ja tahab teha, selle nimel tuleb tegutseda esimesest elupäevast. Öeldakse, et hilisemale aktiivsele eluviisile pannakse alus esimese eluaasta jooksul.”

Vähene liikumine imikueast peale

Aave Hannus, kes on oma töös vaadelnud 4-6-aastaseid lapsi, tõdes, et mujal maailmas läbi viidud uuringute kohaselt hakkab kehaline aktiivsus juba selles vanuses langema. Tõsi küll, viimase kümne aasta andmed koolieelikutel vähese liikumise süvenemist ei näita. “Praeguses uuringus on osalenud ligi 150 koolieelikut ja nendest vaid napp kolmandik liigub piisavalt ehk igapäevase minimaalse liikumissoovituse kohaselt,” tõdes Hannus.

2/3 lastest liigub regulaarselt palju vähem ja veerand lastest koguni kolm korda vähem kui peaks. “Selles vanuses lapsed peaksid iga päev vähemalt tund aega liikuma, nii et nad natuke hingeldama ja higistama hakkaksid,” selgitas Hannus. Tunniajase aktiivse liikumise saab 4-5-aastastest kätte umbes 30%. Ometi on see vanus, kus lapsed peaksid õppima põhiliikumisoskusi: tasakaalu hoidma, libistamist jääl ja lumel (uisutamine ja suusatamine), jalgrattasõitu, spordivahendite püüdmist, hüppenööriga hüppamist jne.

“Kui varases eas, mis on kõige soodsam aeg põhiliikumisoskuste õppimiseks, ei omanda lapsed head vilumist, on hiljem väga raske seda tasa teha – need lapsed tunnevad end kohmakana ja neid on hiljem palju raskem liikumise juurde meelitada,” nentis Hannus. “Lisaks on lastel keha nõrk, sest ta istub juba söögitoolis, kõhukotis ja kärus pikalt. Lasteaedade juures näeb lisaks värava ette parkimisele pilti, et laps haaratakse autost kaenlasse ehk ta ei lähe isegi autost lasteaia väravani jalgsi, vaid kantakse süles ruttu-ruttu lasteaeda või veetakse talvel kelguga järel.”

Üks aktiivsuse takistus on niisiis laste autodega lasteaeda, kooli ja huviringidesse sõidutamine. Jaanuaris avalikustatud tallinlaste rahuloluküsitlusest selgus, et 2021. aastal liikus kodu ja kooli vahel peamiselt ühistranspordiga 39% 7-12-aastastest lastest. Autot kasutas põhilise transpordivahendina kooli ja kodu vahel iga neljas noor. Mullu liikus jalgsi kooli ja kodu vahel 34% lastest, kuid rattaga liikusid üksikud. Huvitegevusse viiakse ja sealt tuuakse lapsi eelkõige autoga (39%). Mõnevõrra liiguvad lapsed ühistranspordiga (36%), vähem minnakse huvitegevustesse jala (16%), veelgi vähem aga jalgrattaga või mõnel muul viisil (1%). Võrreldes varasemate aastatega on oluliselt kasvanud laste autoga huviringi vedamine.

Liiga hea pole hea

Laste autoga sõidutamine tuleneb Riso meelest suuresti sellest, et vanemad tahavad hirmsasti laste meele järele olla. “Isegi kui laps trenni saadetakse, aga siis tekivad esimesed märgid, et mõni harjutus on väsitav, sel juhul mitte ei julgustata last, et see ongi normaalne, iga õppimine on raske ja natuke peabki pingutama, vaid kohe antakse alla: hea küll, kui on raske, tule ära,” kirjeldas Riso levinud tendentsi. “Kohtab sedagi, et vanemad ise ei oska sporditegemist laiemalt näha – et see peaks olema nauditav rõõm pingutusest ning heameel, et õpid kogu aeg midagi juurde. Selle asemel hakkab igavene, iga hinna eest võidu taga ajamine. Võit ja kaotus “istutatakse” lapse pähe liiga vara, see on vale vaimne lähenemine, sest kui laps ei hakka kohe võitma, antakse kohe alla ja ollakse pettunud.

Kui ema-isad viivad lapse ainult mänguväljakule ja sukelduvad siis ise telefoniekraani taha, millist eeskuju see annab?

Hea näitena toob Riso välja Põhjamaade laste spordisüsteemi, kus näiteks Norras ei tehta 10.-11. eluaastani laste võistluste protokolli. “Loomulikult nad võistlevad ja näevad, mis tulemus oli, aga sellest ei tehta suurt probleemi, kes võitis ja kes kaotas, vaid tähtis on, et lapsed käivad trennis, pingutavad ja õpivad midagi juurde –rõõmu ei võeta ära,” rõhutas Riso. “Ja kui me täiskasvanute suurvõistlusi vaatame, ongi norrakad igal pool esireas!” Seega tuleks vanematelt hoogu maha võtta, et nad laseks lastel rahulikult harjutada ja lihtsalt rõõmu tunda.

Liiga lihtsa allaandmise ja arutu võidu tagaajamise asemel peab Riso oluliseks ema-isade endi eeskuju. “Kui vanem tegeleb harrastusspordi või liikumisega või teeb kasvõi rasket aiatööd suvel, näeb laps: ema/isa liigutab ennast ja on heas vormis – ma tahan ka selliseks saada! Ma ei taha olla nagu suure kõhuga naabrimees üle tänava!” märkis Riso. “Seega oleks kaval kodu poolt kerge “surkimine”, aga mitte liigne pealepressimine, et lapsed liiga kergesti n-ö püssi põõsasse ei viskaks.

Hannus rõhutab vanemate eeskuju tähtsust iseäranis 4-5-aastaste puhul. “Kui ema-isad viivad lapse ainult mänguväljakule ja sukelduvad siis ise telefoniekraani taha, millist eeskuju see annab?”
Merli Laanetu nentis, et kui pere läheb näiteks Rakvere kanti sugulastele külla, on tavaliselt kokkulepe, et kõik panevad nutitelefonid ära. “Kui on seltskond, mängivad lapsed küll “uka-ukat,” peitust ning “heeringas-heeringas-üks-kaks-kolm” mängu,” tõdes ta. “Aga kui mängukaaslasi ei ole käepärast ja ema ka ei ütle, et nüüd paned nutitelefoni ära ja oled värskes õhus, jõutakse ikka ekraanide ette.”

Õue mängima!

Riso tõdes, et laste õues mängimine on kinni ka kogukonnas ja seotud turvalise ümbrusega. “Kui elataksegi sellises kohas, kus vanem ei julge last üksi välja saata, tuleks võimaluse korral sõita oma kodukandist kuhugi mujale, kus saaks liikuda,” soovitas teadur. “Meil Eestis ei ole õnneks jubedaid getopiirkondi, aga riikides, kus see on probleem, on kindlaks tehtud, et ebaturvalises kohas elavate inimeste tervisekäitumise jooned kriitikat ei kannata, sest kodu lähedal liikumisvõimalusi ei ole, ümbruskond on ohtlik ja nii jäädaksegi suletud ringi.”

Oma tähelepanekute põhjal kinnitas Riso, et kus on vähegi parkmetsa ja loodust või vanaaegset linnapilti, nagu kuurid ja plangud, jooksevad lapsed ikka ringi ja mängivad samamoodi kui vanasti. “Seda tuleks igati tagant ergutada,” pani ta südamele. “Võib-olla ei oska praegusaja lapsed enam vanu mänge, mida 1970-1980ndate lapsed poole ööni mängisid. Seega, nii nagu oli vanasti suur rõõm, kui lapsevanem või vanaisa teinekord peitusemängus lastega koos jooksis, tuleks ka nüüd igati õhutada, et selline nn kodusport ei ole ainult väikeste jaoks, vaid ka täiskasvanu võiks mängida lapsega õue peal sulgpalli või juhatada jooksumängu.”

Puberteediiga ongi selline raske vanus, et miski vana enam ei kõlba.

Hannus lausus, et õigupoolest tundub inimestele üle maailma, justkui oleks ümbrus ebaturvaline. “Kuigi olgem ausad: maailmas pole elu kunagi nii turvaline olnud kui praegu,” mainis spordipsühholoog. “Murelik meel sünnib vanematel väga kergesti, kuuldes, kui palju alkoholitarvitajaid peetakse kinni autoroolis ja kui palju traagilisi õnnetusi juhtub laste ja jalgratturitega.” Siin soovitabki Hannus läbi mõelda, mis on riskid ja kasud ning kuidas vanem riske maandab, luues lapsele võimaluse oma oskusi ja keha arendada. “Selle kehaga peavad lapsed ju elu lõpuni elama,” pani Hannus südamele.

Positiivse poole pealt tõi Riso välja, et nõukaajal ei olnud näha, et 14-15-aastased sörgiks metsas või mängiks kuigi palju rahvaspordiväljakutel jalg- või võrkpalli. Ka ei olnud 1980ndatel näiteks spordiklubisid, kus käia eri rühmatundides või trenažööridel. “Sellist pilti kohtab tegelikult üha rohkem, et kui kodu lähedal on plats või koht olemas, siis noored tulevad ja tegutsevad,” ütles Riso. “Heameel on näha, kuidas tüdrukud on hakanud hoolima kõndimisest ja sörkimisest – salgakesti ollakse õhtuti väljas ennast liigutamas, niisiis võib öelda, et mingis vanuses hakkab teadlikkus tõusma ja tahetakse heas vormis olla. Ka klubides käib palju noori harjutamas.”

Kõige keerukam vanus on Eva-Maria Riso nägemust mööda põhikooli lõpp, kus noored on lasterühmadest välja langenud ning täiskasvanulikku tervisesporti veel ei harrasta. “Selles vanuses kiputakse jätma igasuguseid harrastusi maha – read hõrenevad nii spordiharrastuse kui muusika- ja kunstiringide osas,” tõdes Riso. “Puberteediiga ongi selline raske vanus, et miski vana enam ei kõlba. Kõige parem oleks mõistagi, kui neile kuuendast üheksanda klassini auku sisse jääks – liikumisharrastus võiks vähemalt tervise säilitamise mahus olla toeks ka sellises raskes eas, kuna see aitab ka paljusid vaimse tervise ja stressi probleeme alandada, kui ennast kehaliselt tühjaks rabeleda.” Õnneks leidub üha rohkem harrastusrühmi noortele, kes võistelda ei soovi. Neid võiks Riso kinnitusel rohkemgi avada.


Raske on isegi mõõdukas liikumine

  • Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusel võiks laps liikuda vähemalt 60 minutit päevas mõõduka kuni suure intensiivsusega.
  •  Mõõdukas kehaline aktiivsus on tegevus, mille korral hingamine kiireneb ja tekib kerge higistamine. Need on näiteks kiirkõnd, sörkjooks, rattasõit, ujumine.
  • Tugeva kehalise aktiivsuse korral tekib tugev hingeldus ja higistamine. See on jooksmine, kiire rattasõit, suusatamine jne.
  • Tervise Arengu Instituudi poolt 2017/2018. õppeaastal läbi viidud kooliõpilaste tervisekäitumise uuringust selgus, et paraku tegeleb vähemalt 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega kehalise tegevusega päevas kõigest 16% 11-15-aastastest kooliõpilastest, sh 17% poistest ja 14% tüdrukutest. Vähemalt tund aega viiel ja enamal päeval nädalas mõõdukalt kehaliselt aktiivseid noori oli 41%.
  • Vanuse kasvades mõõdukas kehaline aktiivsus langeb. 11-aastastest lastest on vähemalt tund aega viiel ja enamal päeval nädalas mõõdukalt aktiivsed 48%, 13-aastastest 40% ja 15-aastastest 35%.
  • Eesti kooliõpilased on üle poole (66%) koolis oldud ajast kehaliselt mitteaktiivsed ning soovitusliku intensiivsusega aktiivsus moodustab keskmiselt 6% kogu koolis oldud ajast.

Lapsed vajavad vähemalt tund aega füüsilist aktiivsust päevas

Tänapäeva laste liikumisharjumused erinevad 1980ndate põlvkonna omadest, kuna sellel ajal ajas igavus õue mängima. Minu varajases lapsepõlves ei olnud nutiseadmeid ja telekast ei olnud midagi vaadata. Lastel oli toas igav ja nii saadigi õues kokku.

Et lapsi praegusajal rohkem liikuma suunata, selleks saavad emad-isad väga palju ära teha. Oluline on, et lapsevanem ise oma tegevusega eeskuju näitaks.

Kui vanem on aktiivne, võtab ta lapsed kaasa jooksma, või minnakse koos parki või metsa jalutama. Et sinna jõuda, võiks auto asemel valida kõndimise või jalgratta.

Olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi
Pilt: Albert Truuväärt

Uskuge mind: lapsega koos sportima või liikuma minek on kvaliteetaeg! Inimene peab liikuda saama. Nii nagu toit ja magamine, on ka liikumine oluline komponent tervislikuks eluks.


Laste seas vohab ülekaalulisus

Mõne aasta eest selgus Euroopa laste rasvumise seire Eesti uuringust, et iga neljas esimese klassi õpilane on ülekaaluline.

Tervise Arengu Instituudi 2017/2018. õppeaastal läbi viidud kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu põhjal on ülemäärase kehakaaluga (s.o ülekaaluline ja rasvunud) 21% 11-15-aastastest poistest ja 14% tüdrukutest. Näitaja on tõusnud iga uuringuaastaga. Sajandi algusega võrreldes on ülekaaluliste laste osakaal pea kolmekordistunud.
Tallinna lastehaigla pediaater Lagle Suurorg kinnitas, et laste ülekaalulisus ja rasvumine on teema kogu maailmas. “Viimase paarikümne aastaga on laste ülekaal sagenenud umbes kolm korda,” tõdes staažikas lastearst.

Dr Suuroru kinnitusel on Eestis praegu iga kolmas laps ülekaaluline. “Üllatavaid tulemusi on saadud Iirimaal, kus uuriti lastevanemate hinnanguid ülekaalulisusele lastel vanuses 5-12 ja 13-17 aastat,” märkis ta. “Vanemad ei tunnetanud sageli laste ülekaalulisust ja eksisid oma lapse kaalu hindamisel 80% juhtudest, kusjuures sagedamini poegade kui tütarde puhul. Emad-isad aktsepteerisid kergemini lapse kuulmise või nägemise häireid kui ülekaalulisust.” Need tulemused näitavad puudujääke perekonna terviseteadlikkuses.

Vanemate hinnangul oli kaks kolmandikku (68%) lastest eelkoolieas liikuvad, kuid vanuse tõustes vähenes liikumine 82% lastest ja vaid iga kümnes laps säilitas oma koolieelse liikumisharjumuse. Üle 60% ülekaalulistest lastest säilitavad oma kehakuju täiskasvanueani. “Ülekaalulisus kahjustab laste füüsilist tervist: sagedasemad on kõrgenenud vererõhu, rasva ja suhkru ainevahetuse häired ja ka varase puberteedi arenemine,” loetles dr Suurorg.

“Umbes ühel kolmandikul ülekaalulistest lastest esineb maksa rasvtõbi, luu-lihassüsteemi kahjustused ja funktsiooni häired.” Vaimse tervise osas on leitud madalat enesehinnangut, ärevust ja depressiooni. Lastel esineb väsimust ja unehäireid, tuju langust, üksilduse ja väärtusetuse tunnet, surmamõtteid, söömishäireid ülesöömise või emotsionaalse söömisena, samuti toidusõltuvust.

Jakob Westholmi gümnaasiumi kauaaegne kooliõde Reet Ester lisas, et toidu valmistamisel kasutatakse rohkem poolfabrikaate – koroona ajal sai suure hoo sisse valmistoidu tellimine. Siiski ütles ta 30-aastasele kooliõe kogemusele tuginedes, et ülekaal pole alati vale toitumise tagajärg.

Oma osa on pärilikkusel ja vahel on liigsete kilode taga tõsisem terviseprobleem. “Olen kokku puutunud olukorraga, kus kahel saledal lapsevanemal oli tõsise ülekaaluga laps,” tõi Ester välja. “Vanemad olid väga pühendunud, lapse toitumisharjumused hoiti ranges raamis, aga kilod ei kadunud, vaid tulid juurde.” Ta on näinud sedagi, et peres on üks laps normaalkaalus, aga teine kannatab ülekilode käes – samas toidulaud on mõlemal sarnane ja mõlemad on kehaliselt aktiivsed. “Vahel kasvab laps ülekilodest lihtsalt välja, seda juhtub just puberteedieas, kus hakkab rohkem pikkust tulema,” lisas kooliõde.

Jakob Westholmi gümnaasiumi kauaaegne kooliõde Reet Ester
Pilt: Tallinna Koolitervishoid

Reet Ester on kogenud, et õpilastele on väljanägemine väga oluline ja kui poisid muretsevad eelkõige selle pärast, et nad ei jääks liiga lühikeseks, paneb tüdrukuid muretsema just kaal. “See toob kaasa äärmuslikud dieedid ja näljutamise, nii et ka alakaal pole kooliõdedele võõras teema,” kinnitas ta. “Kuid kasvavat organismi ei tohi mingil juhul toitainepuudusesse jätta. Kõige alus on tervislik toitumine.” Kooliõe kinnitusel tagavad korralik ööuni ja puhkus, vitamiinirohke toidulaud ja füüsiline aktiivsus, et laps püsiks heas füüsilises vormis.

Ülekaalu põhjustab lastel enamasti eri tegurite koostoime – alates järk-järgult kujunevatest ebatervislikest söömis- ja liikumisharjumustest kuni üldise kasvukeskkonnani, mis neid harjumusi mõjutab. Tervise Arengu Instituut (TAI) avaldas esimese ja neljanda klassi õpilaste seas 2019. aastal läbiviidud õpilaste kasvu uuringu tulemused, mille kohaselt tarbis iga teine laps igapäevaselt energiarikkaid tooteid, nagu maiustused, saiakesed, magusad ja soolased näksid ning magustatud joogid. “Ülekaalu ja rasvumist soodustasid liigne ekraaniaeg – üle kahe tunni päevas – ja vähene uni, mis on alla 9 tunni,” märkis uuringu läbiviimist juhtinud TAI vanemteadur Eha Nurk.

TAI poolt 2017/2018. õppeaastal läbi viidud kooliõpilaste tervisekäitumise uuringust nähtus sedagi, et ekraaniaja kasutamises on tüdrukud poistest aktiivsemad sotsiaalmeedias, samas kui poisid mängivad tüdrukutest rohkem arvutimänge. Pidev elektroonilise meedia kasutamine lühendab ka uneaega koolipäevadel: soovituslikust uneajast vähem magab koolipäevadel peaaegu kolmandik õpilastest (28%).

Möödunud aastakümnetel on tehtud mitmeid uuringuid, mis kinnitavad, et ööpäevas kuus või vähem tundi magavad inimesed kalduvad kauem magajatest enam tüsedusele. Iseäranis teravalt tuleb uneaja ja kehakaalu vaheline seos esile laste ja noorte puhul. “Lapsed vanuses 6-13 vajavad 9-11 tundi und,” rõhutas Confido meditsiinikeskuse ja Medicumi kopsuarst, unemeditsiini ekspert dr Erve Sõõru. “Hea uni tagab parema tähelepanu- ja õppimisvõime, paranevad sportlikud võimed, kiirus, täpsus ja reaktsiooniaeg. Unepuudus seevastu põhjustab tujukõikumisi, käitumishäireid ja õpitulemuste langust.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.