"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
SALAJASED PRÜGIMÄED Eesti jäätmekäitlus meenutab hullumeelseid 1990ndaid, linna reostajatele on vaja karmimaid karistusi (2)
06. september 2022
Silikaltsiidi tänava prügimäe koristamiseks kulub umbes paar miljonit eurot, kuid sellist raha niipea riigieelarvest ei leita ja tolle keskkonnakuriteo süüdlased on pääsenud karistamatult.

Silikaltsiidi ja Betooni tänava hiiglaslikud prügimäed on nagu äpardunud jäätmepoliitika monumendid. Nende koristamiseks kulub miljoneid eurosid maksumaksja raha. Samal ajal kui näiteks Rootsis on jäätmeärikaid trellide taha saadetud, on nad meil seni puhtalt pääsenud. Seaduskuulelik kodanik ei saa ka praegu alati kindel olla, et tema jäätmeid käideldakse reeglite kohaselt.

Betooni 2c kinnistul asuva jäätmelaama tipp helgib natuke, justnagu oleks tegemist lumise mäeharjaga. Tegelikult peegeldavad seal valgust kiletükid ning loodus on hakanud seda kõike juba “kinni kasvatama”.

15-20 000-tonnine hiigelhunnik – olmejäätmetest ehitussodini – tekkis sinna umbes viis aastat tagasi mõne kuuga. Taamal on näha tootmishooneid ja virnadesse laotud vanu rehve. Värava juures ripub taaskasutusorganisatsiooni Rehviringlus silt. Kui fotograafiga kohale jõuame, kiirustab väravasse nooremapoolne eestlasest meesterahvas, kes küsib, kas oleme keskkonnaametist, et mäge pildistame.

Meedias ta kuulsaks saada ei taha. Küll aga seletab varmalt, et see prügimägi on eelmise maavaldaja jäetud “pärandus”. Vanade rehvide utiliseerimispunkt ei omavat sellega mingit pistmist ja korraldavat oma tööd prügimäest mõistlikus kauguses, vältimaks tuleohtu. Keskkonnaamet käib mehe sõnul kontrollimas, et kõik oleks ikkagi nõuetekohane ja prügimäega hoitaks distantsi.

“Eeldatavasti läheb selle likvideerimine maksma mitu miljonit ja meil seda raha kindlasti ei ole,” väidab Rehviringluse esindaja. “Eelmine maaomanik rentis selle kinnistu välja ja rentnik vedas talle sinna, võib-olla omaniku teadmata, selle prügimäe kokku.”

Väärtegu aegus, kriminaalasi kuhtus

Seejärel oli rentnik muidugi ära kadunud ja omanik maa koos prahilaamaga edasi müünud. Praegu tegutseb seal krundil Rehviringlus. Nii et kahjuks tavaline lugu. 2018. a suvel mägi põles, kurnates päästjaid terve öö. Kui kisa läks meedias suureks, üritas keskkonnaamet jäätmemäega seotud “prügikunni” kimbutada. Algus oli paljulubav, läbiotsimine ja puha, aga asi jooksis kinni aegumise taha. Väärteo menetlemiseks on seaduse järgi reeglina aega kaks aastat alates teo toimepanemisest. Kui see tähtaeg möödub, tuleb menetlus lõpetada.

Jäätmefirmad räägivad ettevõtetest, kes loata tegutsevad ja jäätmeid auku matavad.

Kriminaalasja ei saa aga prokuratuuri seisukohast lähtudes püsti panna. Selleks reostavad jäätmed Betooni ja Silikaltsiidi tänaval loodust ikkagi liiga vähe. Tegemist pole näiteks õli või akudega. Ehkki jah, näiteks Silikaltsiidi tänava prügilaama juures võib ka näha mingit keemiat täis suuri vaate.

Silikaltsiidi tänaval Nõmmel võime üldiselt “imetleda” samasugust pilti nagu Betooni tänaval Lasnamäel. Hiiglaslik prügimägi. Tõsi küll, tegemist on veidi vanema isendiga kui Betooni tänava oma, pärinedes perioodist 2010-2015. Erinevalt Betooni tänavast on seal tegemist reformimata riigimaaga. Jäätmete hulk on umbes sarnane: 20 000 tonni ringis. Jäätmed tassiti sinna kokku naaberkinnistult aadressiga Silikaltsiidi 7. Nõnda said “ärimehed” elegantselt enda probleemist ehk hiiglaslikust jäätmelaamast lahti.

Teisisõnu: ettevõte nimega Pakendihai oli 2013. aastal keskkonnaministeeriumile kinnitanud, et on võimeline jäätmed enda territooriumil ehk aadressil Silikaltsiidi 7 ümber töötlema. Need jõudsid aga hoopis naaberkinnistule ehk riigimaale. Teatavasti on maaomaniku, nüüd siis juba riigi kohustus jäätmed likvideerida ehk seadusekohaselt käidelda.
Muidugi tehti laamaga seotud ettevõtetele mõned trahvid. Ainult et mis on näiteks 3000 eurot trahvi jäätmete käitlemise eest eraisikutelt ja ettevõtetelt kasseeritud hiigelsumma kõrval? Kui praeguste hindadega nõuaks käitlemine umbes paari miljonit, siis aastaid tagasi, odavamate hindade tingimustes pandi seega taskusse vähemalt miljon. Deklareerides heausksetele prügiloovutajatele, et kõik on parimas korras.

Sel aastal pole raha – ehk siis järgmisel

Jäätmelaama likvideerimise kohustus lasub praegu riigi esindajana keskkonnaametil. Eelarves pole selleks raha. “Kui raha ei leita, jääb ta ootama järgmist eelarveaastat,” tõdeb keskkonnaameti juhataja asetäitja Erik Kosenkranius.
“Siin paistab olevat peaaegu kõike – metalli, Fibo plokki, kilet, soojustusmaterjali, telliskive, plastikut,” räägib Nõmme linnaosa vanem Karmo Kuri, kes käis Silikaltsiidi jäätmelaama oma silmaga kaemas. “See on seal juba nii kaua olnud, et loodus on sinna osaliselt sisse kasvanud. Kaugemalt vaadates ei tundugi asi nii hull.”

Võib-olla see prahilaam ei olegi nii ohtlik kui näiteks mingid vaadid, mis on täis õlijääke. “See vajaks kindlasti uurimist,” ütleb linnaosavanem. “Siin saja meetri kaugusel on Raku järv, mis arvel Tallinna reservveehoidlana.” Praegu käib Nõmme linnaosa valitsus riigile pinda, et jäätmelaam ära koristataks.
Keskkonnaamet oli prahihunniku juurest käinud viimati 2016. a proove võtmas. Siis oli leitud, et otsest ohtu veele siiski ei ole ja ei tuvastatud ka maapinna reostust.

Nii Silikaltsiidi kui ka Betooni tänava puhul on märkimisväärne, et seal tegutsesid jäätmelubadega firmad. Sarnaseid skeeme on rakendatud ka mujal Tallinnas, kasvõi Volta tänaval. Jäätmekäitlejate kuluaarides räägitakse ettevõtetest, kes üldse ilma loata tegutsevad. Kusagil nurga taga kaevatakse auk ja maetakse jäätmed maha.

Prügilaamade veelgi laiema levimise eest on meid hoidnud mitte seadused, mis on “prügikunnide” ees osutunud hambutuks, aga maa järjest kallimaks muutumine Tallinnas. Kasvõi endisest prügiärikate paradiisist Volta ja Krulli kvartalitest on saanud mainekad arenduspiirkonnad. Nii maa rentimine kui ka ostmine, et sinna prügihunnik maha jätta, on juba liiga kulukad. Seetõttu on liigutud rohkem Tallinna naaberasumitesse, kasvõi Viimsisse või Maardusse.

Kuluaarivestlustes jäätmekäitlejatega korduvad ikka ühed ja samad nimed. Tallinnas, Viimsis, Maardus. Ent nii kaua kuni kedagi neist pole kohtus süüdi mõistetud – aga siiani on asi jäänud väärteomenetluste tasemele –, ütlevad peategelased, et see on konkurentide laim ja väljamõeldised.

“Te olete puudulikult eeltööd teinud, et selle küsimusega minu poole pöördute!” teatab Betooni tänava prügilaamaga seostud ettevõtja ja lõpetab järsult kõne. Mis puudutab aga mõnda väärteomenetlust, siis – no kõik on inimesed, kõik libastuvad. See, et “libastumiste” hüvituseks kuluvad miljonid, pole enam nende probleem.
“Viimasel üheksal aastal on keskkonnaamet koristanud riigi omandis oleval maal keskmiselt seitse objekti aastas,” tõdeb keskkonnaameti asejuht Kosenkranius.

“Jäätmefirma” prügistab, maksumaksja koristab

Kuigi ta seda ei täpsusta, on tõenäoline, et vähemalt mingi osa selle prahi eest on keegi kellelegi raha maksnud – ehk et keegi on kellegi ees esinenud legaalse jäätmekäitlejana ja siis prügi kuhugi maha kallanud.

Tõsi, ei saa öelda, et riigiametid ja seaduseandjad oleksid prügiärikate tegutsemist aastate viisi ainult tuimalt pealt vaadanud.

Keskkonnaluba ei võeta, aga ikka veetakse midagi kokku.

Keskkonnaameti juhataja asetäitja Erik Kosenkraniuse sõnul hakkas 2021. aastast kehtima seadusemuudatus, mis eeldab jäätmete ladustajatelt finantsgarantiid riigi kasuks. Seega isik, kes taotleb keskkonnaluba või registreeringut jäätmete ladustamiseks, esitab loa andjale koos taotlusega ka finantstagatise jäätmete käitlemise korraldamise ja käitlemise kulude katmiseks. Kui ettevõte peaks ära kaduma, saab pangadeposiidi eest jäätmed utiliseerida. Kui soovid käidelda 1000 tonni, mille käitlushind on 50-60 eurot tonn, siis tuleb 50 000 kuni 60 000 eurot ka deposiiti panna. “See aitab vältida olukord, mis on tekkinud näiteks Silikaltsiidi tänaval,” ütleb Kosenkranius.

Kogenud jäätmekäitlusettevõtja Argo Luude omakorda möönab, et tõepoolest, pilt on läinud paremaks võrreldes aastate taguse ajaga. Piraadid pole aga tema kinnitusel turult kuhugi kadunud.

“Keskkonnaluba ei võeta, aga ikka veetakse midagi kokku,” räägib Luude. “Ja mida meie oleme riigiametnikele rääkinud – kui näiteks ehitaja ei esita deklaratsiooni ehitusjäätmete korrektse käitluse kohta, ei tohiks ta saada omavalitsuselt uue hoone kasutusluba. Tallinnas see nõnda ka oli, aga kahjuks muudeti see kord ära, sest leiti, et nõue ei vasta seadusele.”

Tõepoolest, kui dokumentides järge ajada, võib leida 21019. aastast õiguskantseleri seisukohavõtu, et too Tallinna heakorraeeskirjades leiduv nõue on liigselt ehitusfirmasid koormav. Selle asemel soovitas õiguskantsler Ülle Madise rakendada pigem pistelist kontrolli veendumaks, et jäätmeid seaduskuulekalt ära antakse. Nõnda praegu ka toimitakse.

Kuidas aga jäätmeturul kord majja lüüa, et piraatlus ära lõpetada, selle kohta tulevikuvisioon puudub. Argo Luude sõnul on indikaatoriks hind. Inimene või ettevõte, kel vaja jäätmetest lahti saada, valib loomulikult odavaima pakkuja turul. Praegu internetist leitavad paljud pakkumised aga tähendavadki Luude sõnul piraatlust. Reaalselt pole võimalik käidelda näiteks ehitusprahti seaduslikult odavamalt kui koos konteineri rendi, veo- jm kuludega umbes 80 euro ringis tonni eest. Võib aga leida ka märksa odavamaid.

Kuna Tallinnas ei ole enam mõtet “ühekordseid” ladestuskohti kinnisvara hinnatõusu tõttu rentida ega osta, siis toimetatakse lähiümbruses. Kõik on lihtne: leia maatükk, avalda jäätmete äraveo kuulutus, ja kui maatükk täis, jäta maha – või aja kõik auku. Firma lõpeta samuti ära. Võib-olla tuleb ka mingi trahv maksta.

Jäätmetel on kodu keset metsa

Viimsilaste meeli on erutanud nn Kompostiväljakul toimuv jäätmete käitlemine. Tüli on küdenud juba aastaid. Selle keskmes asub Rohuneeme maastikukaitsealal, kaunis metsas paiknev nõukogudeaegne suur betoonplats, mida varem kasutati lehtede jm biolagunevate jäätmete kompostimiseks.

See, mis Eestis jäätmetega toimub, meenutab kohati 1990ndate keskpaika.

2019. a ostis selle ettevõte nimega AV Tootmine ja tänaseni on käinud vägikaikavedu, kus ühel pool on ettevõtjad ja teisel vallaelanikud, kohalikud poliitikud ja ametnikud.

Platsi omanikke süüdistatakse selles, et sinna on veetud vastava loata kokku jäätmeid – näiteks kokkupressitud pappi, kilet, puitu. Tänavu suve hakul pandi umbes hektariline plats 1,5 mln euro eest müüki. Suhted Viimsi valla võimudega on platsi omanikel teravad ja nii soovitakse otsida muid tegevusvälju. Enda kaitseks öeldakse, et jäätmed asusid platsil juba enne kinnistu ostmist – mis ilmselt ei vasta tõele. Võib vaid kaasa tunda omavalitsusele, kelle kaela järgmisena maandutakse.

Jäätmete ringmajanduse asjatundja Rein Leipalu, kelle teine kodumaa on Rootsi – ta on sündinud ja üles kasvanud Stockholmi piirkonnas –, on käinud Kompostiplatsil toimuvat mitu korda oma silmaga kaemas. Ta ütleb, et ilmselgelt tekkis sinna jäätmeid juba pärast kinnistu viimast omanikuvahetust 2019. a.

“Vahet ei ole, kelle territooriumil jäätmed asuvad,” sõnab sõnab varem Eestis 20 aastat jäätmekäitleja Ragn-Sellsi tegevjuhina töötanud mees. “Ei omavalitsus ega keskkonnaamet ei saa midagi teha, sest ei jätku hoobasid. Kui ettevõttel pole jäätmekäitlusluba, siis on ka keskkonnaametil väga vähe võimalust sekkuda, sest pole ju luba, mis oleks sekkumise aluseks. Ja tulebki välja surnud ring. Kui näiteks lennuk kukub alla, siis pole see mõni üksik viga, vaid terve vigade ahel, mis õnnetuseni viis. Siin samamoodi. See, mis Eestis jäätmetega toimub, meenutab kohati 1990ndate keskpaika.”

Leipalu toob näiteks palju karmima suhtumise Rootsist. Seal kogus roosade jäätmekottidega tuntust ettevõte nimega Think Pink (Mõtle Roosalt), kelle äriidee seisnes ehitus- ja lammutusjääkide käitlemises.
Valdavalt Stockholmi piirkonnas tegutsenud firma laskis jäätmed korrektse töötlemise asemel need aga Eskilstuna kanti ühele nurgatagusele maatükile maha matta. 2020. aastal, kui see skeem välja tuli, ettevõtte peamehed arreteeriti. Lisaks tegutsesid nad Laxås, Västeråses jt linnades, olles edukalt “äri ajanud” aastaid ehk 2015-2020.

Asi oli selle võrra hullem, et maha maetud jäätmete hulgas leidus otseselt mürgiseid ehk raskemetalle. Leitud on suurusjärgus 20 000 palli. Igaüks on suur, mitmetonnine. Praegu ei ole uurimine veel lõppenud, kuid ilmselgelt ei pääse need tegelased sama kergelt, kui nad pääseksid Eestis. Meenutagem, et me ei tea siiamaani, mida kasvõi Silikaltsiidi jäätmelaam endas peidab ja kui palju võib seal olla kasvõi vanaõli vm keemiasaadusi.

Betooni tänava prügilaama on päästjad kustutamas käinud. Sellegi sisuliselt kuriteo eest pole kedagi vastutama pandud.
Pilt: Albert Truuväärt

Eskilstuna linn oli sattunud jäätmeskandaali korra varemgi, kui Think Pinki afäär ilmnes. Vangi mõisteti neli meest, kes olid maha matnud suure hulga kasutatud patareisid, mis on teatavasti väga mürgised. Märkimisväärne, et politsei kahtlustuse kohaselt juhendas patareiskeemi sama keskkonnaspetsialist, kes aitas ka Think Pinki pettust ellu viia. Kui Rootsis räägivad prokurörid taolistest paikadest nagu Betooni või Silikaltsiidi prügimäed kui kuriteokohtadest, siis meil pole taolist määratlust kohanud. Sarnane on aga see, et süüd aetakse üksteise kaela: meie prügi see enam ei ole, hoopis kellegi teise oma.

“Kuni ei saada järsku pidurit peale, tegutsetakse edasi,” tõdeb Rein Leipalu. “Just jäätmete ära andja peaks olema huvitatud, mis nendest edasi saab. Tellijat huvitab aga odav hind, ja selge, et odava hinnaga korralikult jäätmeid käidelda ei saa. Aga Rootsis lähevad taolised tegelinskid, kes jäätmeid maha jätavad või maasse kaevavad, ikkagi reaalselt trellide taha. Kui meil midagi muud teha ei saa, siis peaks üle vaatama kahtlaste ettevõtete maksuasjad. Meenutagem, et mafioososid pole samuti sageli kinni pandud mitte inimeste tapmise eest, mida pole ehk suudetud tõestada, vaid maksuasjade pärast.”


Inimesed kipuvad reostama juba “harjunud” kohti

Tallinna munitsipaalpolitsei hinnangul on kõige “prügistamisohtlikumad” need kohad, kuhu varem on näiteks ehitusprahti tassitud, aga hiljem on ala korda tehtud. Sinna kiputakse uuesti prahti tooma.

Varem andsid palju tööd pakendikonteinerite ümbrused, kuid selle aasta algusest on olukord palju parem. “Kohti on aasta jooksul palju juurde tekkinud, mis on vähendanud nende üle ajamist ja seega pole ka ümbrus risustatud,” märkis Kesklinna piirkonna peainspektor Jaanus Kivi (pildil). “Eelnevatel aastatel oli ikka iga nädal probleem, et avalike pakendipunktide mahutid olid täis ja ümbrus risustatud.”

Kuna inimesed kipuvad “prügistama” just harjunud kohtades – arvates , et niikuinii koristatakse ära –, siis on linnaosavalitsused lasknud mõnesse taolisesse paika seada kaameravalve. Näiteks Pirita linnaosas oli see päris suur probleem, kui inimesed tõid autodega pakendikonteinerite juurde oma vananenud või rikki läinud olmetehnikat, mööblit ja kõikvõimalikku olme-prahti. Eeskätt suurjäätmeid, aga toodi ka riideid ja isegi pottidega toataimi. Olukorra normaliseeriski see, et linnaosavalitsus paigaldas konteinerite juurde kaamerad.


Ehitusjäätmete utiliseerimist tuleks rohkem kontrollida ja ehitajaid sortima motiveerida

“Eeskätt oleks just ehitusobjekte vaja jäätmete osas tõhusamalt kontrollida ning ehitajaid peaks majanduslikult motiveerima, et liigiti kogutud jäätmeid oleks soodsam üle anda kui segaehitusprahti,” ütleb Tallinna strateegiakeskuse ringmajanduse osakonna juhataja Lüüli Junti.

Kui keskkonnaamet tegeleb muu hulgas jäätmete käitlemise alase järelevalvega kogu Eestis ja nad kontrollivad regulaarselt ka jäätmekäitlusfirmasid, siis Tallinna strateegiakeskuse ringmajanduse osakonna ja munitsipaalpolitseiameti hooleks on samalaadne töö Tallinnas.

Ampluaa on seejuures väga lai. Rõhk asub muuhulgas sellel, kuidas Tallinnas tegutsevad jäätmekäitlusfirmad korraldatud jäätmeveoga hakkama saavad ja kas nad töötavad korralikult. Mupo hoiab veel omakorda silma peal üldisel jäätmealasel heakorral, et ei tekiks kusagil linnas prahistamist. Ja kui ikkagi kusagile metsa alla sigineb prügihunnik, siis püütakse selle “autor” kindlaks teha, et talle trahv määrata ja kahju sisse nõuda.

Haldus- ja väärteomenetluste arv on seejuures kasvanud. Kui 2020. a oli neid mupo ja ringmajanduse osakonna kohta kokku algatatud 124, siis mullu 327. See ei näita, et olukord on halvemaks läinud, vaid et linna jäätmehoolduseeskirja täitmist kontrollitakse lihtsalt suuremate jõududega ja rohkem.

Lüüli Junti sõnul töötab ringmajanduse osakonnas kaks järelevalve peaspetsialisti. Nad tegelevad korraldatud jäätmeveo, avalike pakendipunktide, ehitusobjektide ja avalike ürituste jäätmekorralduse kontrollimisega. Lisaks järelhooldatakse nüüdseks juba suletud Pääsküla prügilat. Samuti hoitakse silm peal kauplusekettidel, et elanikel oleks tagatud võimalus pakendeid mugavalt ära anda.

“Järelevalve valdkond on väga lai ja piiratud ressursi tingimustes tegeletakse peamiselt kaebustega ning pistelise kontrolliga,” sõnab Junti. “Enim väärteo- ja haldusmenetlusi on alustatud nende suhtes, kes ei kogu enda tekitatud jäätmeid liigiti ega anna korraldatud jäätmeveoga hõlmatud piirkonnas jäätmeid jäätmevedajale üle. Ulaladestamine ehk prügistamine on probleemiks peamiselt avalike pakendipunktide ümbruses.”

Pakendipunktide korrasolekut kontrollitakse seejuures regulaarselt koos mupo ja linnaosa valitsuste töötajatega.
Lisaks tuleb lahendada muresid seoses üle ajavate pakendi- ja jäätmemahutitega või siis ei pääse prügiauto nendele ligi, sest teed on kinni pargitud. Junti sõnul inimesi ega ettevõtteid kohe trahvima ei kiirustata, vaid peamine on selgitustöö. Esmalt saadetakse märgukiri ja/või suheldakse telefonitsi või kohtutakse otse. Vesteldakse, selgitatakse.

“Näiteks on regulaarselt – koostöös jäätmevedajaga – kontrollitud vanalinna toitlustusettevõtteid ja ennekõike biojäätmete liigiti kogumist,” ütleb Junti. Toitlustus- ja majutusettevõtetele on tema sõnul koostatud eraldi infovoldik jäätmete liigiti kogumise kohta. Kui kuidagi teistmoodi ei saa, siis algatatakse väärteomenetlus ja määratakse rahatrahv.
Ehitusobjektide puhul paistab silma, et ei täideta jäätmehoolduseeskirja nõudeid ning ei sorteerita tekkivaid jäätmeid liigiti. “Kindlasti oleks vaja regulatsiooni, mis motiveeriks ehitajaid rohkem ehituse käigus tekkinud jäätmeid sorteerima,” ütleb Junti. Tema sõnul oleks vaja tõhusamat jäätmealast kontrolli ehitusobjektidel. Praegu kontrollitakse pisteliselt ning küsitakse aruandeid, kellele on jäätmed antud edasi käitlemiseks.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

linna süü
7. sept. 2022 00:47
"Eelnevatel aastatel oli ikka iga nädal probleem, et avalike pakendipunktide mahutid olid täis ja ümbrus risustatud.” Linna enda süü siis ju, et risustatud. Kes see ikka viitsib oma suurte pudelikottidega jälle koju tagasi vantsida
Arvamus
6. sept. 2022 09:01
Karistada saab siiski vaid neid reostajaid, kes teada. Mitu protsenti reostajatest aga keskkonna- ja korrakaitsjatele tänaseks teada on ja mitu protsenti neist veel ka reaalse karistuse saanud on täna avalikkusele täielik saladus, mistõttu ei saa rääkida ka mingist karistuste ennetavast mõjust ning nii pole ka ime, et reostamine toimub nagu artiklis mainitud, hullumeelses ulatuses ja tempos.