Käisin hiljuti ühe Mustamäe kooli sünnipäeval ja mind hämmastas vaev, mida selle kooli huvijuht oli näinud sündmust ette valmistades. See oli terve kahetunnine etendus linna parimas kontserdisaalis koos kooli näiteringi mängitud killukestega kooli ajaloost. Õpetajad lõid laval toimuvas südilt kaasa.

Õpilaste tantsunumbreid saatis kooli bänd. Etteastete vahele oli pikitud koolis õppinud tuntud inimeste videomeenutused oma kooliajast ning legendaarsete õpetajate kustumatud ütlused. Kõik see oli põimitud uskumatult põnevaks tervikuks. Ja direktori kõne polnud lihtsalt pikk heietamine, mis kõigile une peale oleks ajanud. Ta tsiteeris koolibändi mängitud lugu ja rääkis kui erilised õpilased ja õpetajad on selles koolis.

Meenutustest sai teada, kuidas õpilastest üks hullemaid sahkerdajaid ja sebijaid, kelle mõned õpetajad tahtsid koolist välja visata, sai direktori otsusel hoopis ajutise ulualuse arvutiklassi kõrval olevas toas. Selgus, et sel õpilasel polnud korralikku kodu kus elada ja õppida. “See õpilane on näidanud üles uskumatult organiseerimisvõimet. Ja mida meie kool peaks muud innustama, kui elus edukat toime tulekut,” põhjendas direktor õppenõukogu ees oma otsust. Direktori ettepanekul sai sellest õpilasest kooli töömees, kes tundidest vabal ajal organiseeris osavalt kohale kõik vajaliku kooli korras hoiuks.

Õpilased aga rääkisid, kuidas neile meeldivad sõbralikud suhted õpetajatega. Kuidas nad võivad vabalt minna ka peale tundide lõppu õpetajatega kohvikusse maailma asju arutama. Ning kuidas vanemad küll imestavad, miks nende lapsed nii kauaks kooli jäävad. Lisaks kõik need moodsad üksiolemise ja õppimise nurgad, ronimisseinad, kus vaheajal turnida ja katuseaiad, kus bioloogiat õppida, vapustavad võimlad ja muusikaklassid, mis peale tunde trennideks ja bändiproovideks avatud- ahh, mul on nii kahju, et ma ei õppinud koolis moodsal ajal!

Ühe teise kooli õpilane kirjeldas mulle, kuidas tema kooli direktor kutsus ta isiklikult enda juurde, et öelda: “Aitäh et panustad kooliellu nii palju. Aitäh, et vead kooliraadiot ja kolme erinevat ringi. Kuidas sa küll jaksad?”

Nii tore, kuidas koolid ei märka vaid hindenumbreid vaid hoolivad päriselt oma õpilastest. Sellistes koolides tekib ainulaadne ja eriline õhkkond. Võiks öelda, et suisa peretunne. Mul on siiralt hea meel tänapäeva õpilaste üle.