"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
fotod ja video Leelo Tungal: igasugused masinavärgid, mis lapsi raamatutest eemale meelitavad, on niivõrd tugevad, et nendega on raske võistelda (0)
09. september 2022

ÜRO rahvusvaheline kirjaoskuse teemapäev oli inspiratsiooniks Soomest alguse saanud kampaaniale „Lugemistund“. Luuletaja ja lastekirjanik Leelo Tungal luges sel puhul Tallinna Kirjanike Maja ees ette oma luuletuse „Raamatul on aku tühi“.

Vaata galeriid (17)

Armastatud luuletaja avaldas kahetsust, et lugejaid on tänapäeval vähemaks jäänud. „Ja ma näen, et need põhjused ja igasugused masinavärgid, mis lapsi eemale meelitavad, on niivõrd tugevad, et nendega on raske võistelda või võidelda,“ lausus Tungal. „Aga meil on ikka sihukesi häid õpetajaid ja mõned raamatukogud teevad nii vahvaid kampaaniaid ja lugemissuvesid. Ma arvan, et päris lootusetu see ei ole.“

Raamatuärile on ammusest ajast lõppu ennustatud

Tungal meenutas, kuidas ta oli kunagi Hollandis Groningenis ühel kongressil. „Seal oli üks raamatukaupmees, kes tuli ja ütles, et teate, minu vanaisa oli raamatukaupmees ja talle öeldi, kui kinematograafia tuli, et nüüd sul on äri läbi,“ rääkis ta. „Ei olnud läbi. No siis tuli televisioon ja siis öeldi mu isale, et nüüd on äri läbi. Ei olnud läbi. Hollandis on väga ilusaid raamatuid ja see oli lasteraamatute kongress. Ja näete, nüüd siis öeldakse mulle, et tulevad need videod ja igasugused muud raamatud, aga ma ikkagi töötan edasi, nii et lootust ei saa kaotada.“

Luuletaja sõnul õppis ta väga varakult lugemise selgeks. „Ma arvan, et tema õpetas mulle enam-vähem tähed selgeks, aga siis ema ise viidi ära, jäin isaga kahekesi,“ meenutas Tungal. „Ma olin palju üksinda kodus ja ma isegi mäletan seda hetke – oli üks niisugune vana aabits ja ma mäletan, kui ma äkki jagasin ära, et nimetad tähtede nimed ja sellest tulebki lugemine. See oli niisugune vapustav avastus, et kui isa töölt koju tuli, siis ma rabasin teda, kuidas ma lugesin, noh mitte väga kiiresti. Aga siis ma hakkasin neelama raamatuid. Kõike, isegi Nobeli preemia laureaate. Nelja aastane olin siis, umbes neli ja pool. Kooli minnes aabitsaga ei olnud küll midagi teha, sest et ma siis juba lugesin „Kristiina Lauritsatütar“-t.

Tungal kinnitas, et püüab end ikka kõige uuega kursis hoida. „Väga raske on, sest väga palju häid raamatuid ilmub,“ nentis ta. „Oli mingi aeg, kus tuli tulvas kommertsasju, see oli ülemineku ajal, siis võis muretult raamatupoodi minna. Aga praegu ikka mõtled, et peaks mingi eriteenistuse otsima, et kõiki raamatuid jaksaks osta. Aga raamatukogud on olemas, see on üks suur hea asi.“

Kõik noored pole siiski raamatutest võõrdunud

Kohal olid ka noored Tallinna Soome koolist. Aleksanderi sõnul loeb ta raamatuid päris tihti ja vahel ikka tõmbab raamatute poole. Lauri seevastu aga tunnistas, et temale raamatuid ei meeldi lugeda ning tuli siia lihtsalt seetõttu, et kogu klass pidi tulema. Jussi sõnul loeb ta aga keskmisest n oorest palju rohkem raamatuid ning vestluse ajal hoidis noormees käes vene-inglise keele sõnaraamatut, kuna keeled pidavat talle väga meeldima.

“Raamatul on aku tühi”

 

Põnn sai pihku raamatu.

Uurib kaasi, torus suu –

pole klahve, pole nuppe,

pole mingeid juhtmejuppe…

 

Paneb püsti, küliti:

kus võiks olla lüliti?

Näpitud ei ole vähe,

aga käima ta ei lähe…

 

Katsub siit ja katsub säält:

pilt ei liigu, pole häält.

Kas või näpud katki nühi…

Selge: tal on aku tühi!

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.