"Autojuhid kahjuks ei anna endale aru, mis võib juhtuda, kui nad sõidavad isegi 5 km tunnis lubatust kiiremini. Tagajärjeks võib olla raske kokkupõrge jalakäijaga, jalakäijale võib see lõppeda koguni surmaga."

Põhja prefektuuri patrullpolitseinik Vladimir Kägonen
Kliiniline psühholoog: igal inimesel võiks olla välja mõeldud kriisiplaan, kui elu kipub ummikusse jooksma (1)
10. september 2022
Kuvatõmmis

„On võimalik teha endale kriisiplaan – kui ikka väga halb tunne on, mõelda läbi, mis mind aitaks,“ selgitas Peaasi.ee tegevjuht ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa. „Mida saan teha, mis on mind ka enne aidanud, kes saaks mulle toeks olla? Selline kriisis käitumise õpetus tuleks selgeks teha, mida saaks kasutada kui on tõesti kehv olla. Kui juba on halb tunne, siis ei tule enam need asjad meelde, mis aitavad.“

Oidermaa sõnul on suitsiidide hulk noorte inimeste seas tõusnud ennekõike koroonapandeemia tõttu, mis just nende vaimsele tervisele kõige rängemalt mõjus. „Mis puudutab mehi, siis see on ka igal pool maailmas, et mehed on rohkem suitsiidide poolt ohustatud,“ lausus ta. „On tõenäoline, et sellised nii-öelda piiravad stereotüübid mehelikkusest võivad olla seal hästi oluliseks faktoriks. Just abi mitte küsimine ja see hoiak, et kui sa jääd vaimse tervise haigusesse, siis sa oled automaatselt nõrk inimene. Mehed ju teatavasti ei tohi olla nõrgad ega vajada midagi, sest siis nad kohe on vähem mehed selle arvelt. Need piiravad soostereotüübid on seal kindlasti mängus.“

Confido Tartu Raatuse kliiniku kliiniline psühholoog Janne Marita Kabaneni hinnangul võib noorte suitsiidide sageduse suurenemine olla põhjustatud mitmetest erinevatest teguritest. „Oma roll võib olla näiteks ühiskondlikel muutustel – praeguse aja noored tunduvad üha varem kokku puutuvat täiskasvanute maailma probleemidega, milleks nad veel arenguliselt valmis ei ole,“ nentis ta. „Võib arvata, et oma roll on ka meedial, mis võib kergesti noortes tekitada kõrgeid ideaale ning ootusi iseendale. Lapsed ning noored ei pruugi mõista, et sotsiaalmeedias kuvatu ei peegelda alati realistlikku tegelikkust, mistõttu ennast oma ideaalidega võrreldes tekib neil tugev rahulolematus.“

Kahjuks on Eesti Euroopas esireas ka alaealiste suitsiidide osas ning siinkohal näeb Oidermaa ennekõike probleemi lastepsühhiaatrite vähesuses. „Eksperdid on juba rääkinud varsti aastakümneid sellest, et meil on lastepsühhiaatreid liiga vähe,“ märkis ta. „Räägitakse ju sellest, et tegelikult võiksid tervist toetavad ja raskusi ennetavad tegevused olla ikkagi süsteemselt meie igapäevaelu osa ning seda nii kodus kui koolis kui ühiskonnas laiemalt. Aga kahjuks ei ole selliseid süsteemseid samme meil õnnestunud astuda piisavalt kiiresti. Ilmselt seda need numbrid ka näitavad.“

Kõige tõhusam vahend on ennetus

Abi saamiseks on aga järjekorrad pikad ning kiireim ja parim lahendus täna ongi Oidermaa hinnangul ennekõike ennetus. „Olukorda saaks pikemas perspektiivis parandada ikkagi sellega, et natukenegi ennetada neid raskusi ja nende süvenemist,“ rõhutas ta. „Selleks on võimalik oskusi omandada. Igaühel on võimalik õppida oma vaimset tervist paremini hoidma ja oma lähedasi toetama paremini – näiteks läbi vaimse tervise esmaabioskuste või muul moel. Need on need oskused ilmselt, millest meil on praegu puudu või siis need oskused ei ole kuidagi ajakohased.“

Samas on Oidermaa sõnul suureks probleemiks ikkagi ka häbitunne ja liiga hiline abi otsimine. „Häbitunne ja ikkagi see, et oodatakse päris kaua kuni otsitakse abi ja siis ongi see hetk, kus tõesti on kohe-kohe abi vaja,“ ütles ta. „Kui tajud, et midagi on väga muutunud, siis võiks hakata kohe neid samme astuma ja põhimõtteliselt on meil olemas ju ikkagi ka erakorraline psühhiaatriline abi, mis toimib kõikides suuremates linnades. Meil on ka võimalus, mida palju ei teata veel. See näiteks, et ikkagi esimesena võib pöörduda perearsti poole ja perearst saab teha e-konsultatsiooni psühhiaatriga. See on kõige kiirem võimalus.“

Kui aga lähedased näevad, et inimene on sattunud omadega puntrasse ja vajab abi, siis esimese asjana soovitab Oidermaa tutvuda infoga nende kodulehel – peaasi.ee. „Sealt saab selliseid esmaseid põhimõtteid ja nippe, kuidas toimida,“ märkis ta. „Korraldame ka koolitusi ning kodulehel on ka mõned õppevideod olemas, et saab juba iseseisvalt õppimist täitsa alustada.“

Kabaneni sõnul on kõige tähtsam lähedastega hea kontakti loomine ning hoidmine. „Inimesele tuleks anda võimalus, et ta saaks oma mõtteid ning tundeid väljendada,“ rõhutas ta. „Kuulaja rollis olemine võib seejuures emotsionaalselt raske olla – on ju keeruline kuulda, kuidas meie jaoks oluline inimene võib avaldada väga süngeid mõtteid.“

Mures inimene vajab ennekõike ära kuulamist, mitte lihtsaid lahendusi

Kindlasti tuleks Kabaneni sõnul vältida sellist lähenemist, mis mures oleva inimese muret pisendada püüaks. „Kergesti võib tekkida tahtmine öelda näiteks, et: “ära ütle nii,” “ära mõtle selliseid mõtteid,” “aga su elus on ju ka nii palju häid asju.”,“ lausus ta. „On loomulik, et me soovime kiiresti olukorda parandada või hoiduda millegi nii raske kuulamisest, kuid rääkijale võib see anda sõnumi, et ta peabki oma mõtetega üksi jääma ning pole kedagi, kes teda oleks valmis päriselt kuulama. See aga panustab sellesse, et inimene jääb oma mõtete ja koormaga end ikkagi üksi tundma, olgugi, et ümberringi on palju inimesi, kes temast hoolivad ning talle parimat soovivad.“

Oidermaa sõnul on tee suitsiidini pikk ja keegi üleöö sellele mõttele ei tule. „Seda on tõesti suitsidoloogid ka rõhutanud, et suitsiid on pikk protsess, millele saab kätt vahele panna,“ lausus ta. „Aga seal on ikkagi see, et väga paljudel juhtudel on suitsiidimõtted seotud mõne vaimse tervise raskusega, näiteks depressiooniga. Tuleks ikkagi uurida ja kasutada kõiki abi- ja ravivõimalusi, see on selline üldine põhimõte.“

Ka Kabanen kinnitas, et suitsiidimõtted kujunevad pikemaajaliste negatiivsete sündmuste, stressi vms koosmõjul. „Inimestena oleme me väga erinevaid – mõned meist on raskustele vastupidavamad, teised jällegi haavatavamad,“ märkis ta. „See sõltub nii meie geneetikast, elukeskkonnast, elusündmustest kui ka varasematest kogemustest. Iseenda toetamine algab baasiliste bioloogiliste vajaduste rahuldamisega – kvaliteetne ööuni, regulaarne ning tervislik toitumine, füüsiline aktiivsus. Need on väga olulised alustalad, mida kahjuks sageli alahinnatakse. Uuringud on järjepidevalt kinnitanud, et meie vaimne ning füüsiline tervis on üksteisega tihedalt seotud. Sealjuures seos on mõlemapidine – kehv füüsiline funktsioneerimine, nagu unetus, ebatervislik toitumine, füüsilise aktiivsuse puudumine, mõjutab vaimset tervist ning ka vastupidi – probleemid vaimse tervisega võivad mõjutada meie füüsilist tervist. Muuhulgas näiteks immuunsüsteemi vastupanuvõimet, kroonilist valu ja migreenihooge.“

Igal inimesel võiks olla enda jaoks kriisiplaan

Oidermaa hinnangul võiks igal inimesel olla enda jaoks välja mõeldud plaan, mida teha siis kui tundub, et elu hakkab üle jõu käima. „On võimalik teha endale selline nii-öelda kriisiplaan – mõelda läbi, et kui kuidagi ikka väga halb tunne on, et mis need asjad on, mis mind aitavad,“ selgitas ta. „Mida ma teha saan, mis mind enne on aidanud, kes mulle saab toeks olla? Selline kriisis käitumise õpetus teha endale, mida saab kasutada kui tõesti on kehv olla. Sest kui on väga-väga kehv juba, siis ei tule meelde need asjad enam, mis aitavad.“

Suitsiidimõtteid võib kõigil elus vahel ette tulla, aga ohtlikuks muutuvad need Oidermaa kinnitusel siis, kui need muutuvad detailseteks ja konkreetseteks. „Ohutase tõuseb sellega seoses, mida konkreetsem see mõte on,“ märkis ta. „Kui juba mõeldakse näiteks detailselt, et kuidas endalt elu võtta või millal või fantaseeritakse sellest pidevalt. Üldiselt mida konkreetsem ja detailsem see mõte on, seda ohtlikuma olukorraga on tegu.“

Abi vajavad ka suitsiidiohvri lähedased

Nagu kurb statistika näitab, ei jõua abi siiski kõigini piisavalt kiiresti ning see tähendab, et igal aastal lisandub meie ühiskonda ligi 200 perekonda, sõprusringkonda või kollektiivi, keda tabab sageli ootamatu ja hävitav lein, mis on täis vastusteta küsimusi, ahastust ja sageli kahjuks ka enesesüüdistust. Sellise leinaga on väga raske üksi toime tulla ning selleks, et inimesed oma mures üksi ei jääks, on loodud tugigruppe ja kogukondi just suitsiidiohvrite lähedastele.

Üheks sedalaadi tugigruppide eestvedajaks on kogemusnõustaja Eva Koženevski, kelle sõnul on inimeste teadlikus sellistest tugigruppidest järjest kasvamas. „Teadlikus on tõusnud ja seda näitab ka Facebookis oleva grupi liikmelisus, kus tänaseks on juba pea 80 liiget,“ lausus ta. „Seal on inimesi üle Eesti. See on see koht, kus ma infot olen jaganud ja kindlasti teadlikkus on kasvanud. Üheks sihiks ongi, et see Facebooki grupp saaks selliseks kohaks kuhu perearstid, psühholoogid ja psühhiaatrid, kes nende perekondadega kokku puutuvad, teaksid inimesi suunata. Et see oleks üks koht kuhu pöörduda.“

Koženevski märkis ka seda, et tugigrupid on saanud palju head tagasisidet. „See pole isegi niiväga minu suur töö, vaid asi on selles, et seal on lihtsalt inimesed, kes on sama trauma läbi elanud ja seal on palju mõistmist,“ rõhutas ta. „Samas ka teist vaatenurka, sest seal on erinevaid inimesi, kes on kaotanud lapsi, kes on kaotanud abikaasa, kaotanud vanema – nad saavad ka seda teist vaatenurka näha ja hästi palju tagasisidet on olnud just väga positiivses võtmes. Inimestel väljastpoolt on väga raske mõista, kui suur pauk see tegelikult on. Aga need kes on selle läbi elanud, saavad täpselt aru.“

Koženevski rõhutas ka seda, et iga inimese võimekus, sellises raskes olukorras toime tulla, on erinev ning mõnel on lihtsalt rohkem tuge vaja kui teisel. „See võib ka perekonna sees erineda – kes on ise vaimselt paremas seisus, kes halvemas, milline on iseloom ja toimetulekumehhanismid, millised on minevikukogemused jne,“ loetles ta. „Ma näen, et kõige raskem on ikkagi emadel ja ka isadel, kes on lapse kaotanud. Olgu see siis noor laps või juba täiskasvanu – laps on ikka laps. Teine suur sihtgrupp on lastega pered. Sageli pöördutaksegi abi saama just laste pärast, et kuidas nendega juhtunust rääkida ja kuidas neid toetada.“

Järgmised tugigrupi koosviibimised toimuvad:

13. ja 28. september 18:00-20:00 Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti ruumides, aadressil Paldiski maantee 48. Esimene korrus, sissepääs hipodroomi poolt.

Kuhu vaimse tervise abi saamiseks pöörduda?
Oma vaimse tervise murega pöördu julgelt oma perearsti poole.
Soovi korral saab nõu küsida üleriigilisest tasuta perearsti nõuandetelefonilt 1220.
Veebinõustamine – peaasi.eelahendus.net.

Kui tegemist on pakilise murega, siis helista
Lasteabi: 116111 (24h)
Ohvriabi telefon 116 006 (24h)
Hingehoiu telefon 116 123 (24h)
Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)
Kiirabi: 112 (24h)

Või pöördu erakorralisele vastuvõtule:
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 650 (24h) Paldiski mnt 52
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764 (24h) Raja tn 31
Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379 (24h) Ristiku tn 1
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255 (24h) Jämejala, Pargi tee 6
Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795 (24h) Haigla 1
Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074 (24h) Ahtme mnt 95

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

lisaja
10. sept. 2022 17:38
https://ecosh.ee/noorte-vaimne-tervis/