"Autojuhid kahjuks ei anna endale aru, mis võib juhtuda, kui nad sõidavad isegi 5 km tunnis lubatust kiiremini. Tagajärjeks võib olla raske kokkupõrge jalakäijaga, jalakäijale võib see lõppeda koguni surmaga."

Põhja prefektuuri patrullpolitseinik Vladimir Kägonen
Vanade rataste koguja Toomas Piht taastab möödunud aegade võlu (0)
12. september 2022
Tallinna linnameedia

Kunagiste jalgrataste tuled töötasid küünlaga, mis lühemaks põledes aina ülespoole kerkis, et seda lõpuni näha oleks.

Toomas Piht on vanu rattaid kogunud ja restaureerinud nüüdseks juba kümmekond aastat. Tema kogus on ka puust velgedega ratas. “Puust veljed teevad selle ratta ka omamoodi kergemaks,” rääkis ta. “Kui ma seda taastama hakkasin, oli ratas suhteliselt roostes. Aga ma hakkasin ratast taastama just puust velgede tõttu, mis olid niivõrd hästi säilinud. Kui siin oleks metallveljed, siis ma ei oleks selle poole vaadanudki.”

Piht kirjeldas tööd, mida ratta restaureerimiseks teha tuli. “Lihvisin roostest puhtaks ja väheke värvisin,” rääkis ta. “Puhastasin veljed ära, õlitasin, ja nüüdseks on saanud sellest minu kätetööst selline ilus jalgratas. Ratta valmimisaasta on kusagil 1910. Täpset aastaarvu ei oska öelda, kuna ratta marki ma konkreetselt ei tea. See võib olla Rootsi päritoluga.”

Piht demonstreeris ka ratta küljes olevat omapärast rattakella, mille mehhanism liigub nöörist tõmmates esiratta vastu ning kell hakkab häält tegema. “Ilusat häält teeb,” kinnitas ta. “Sel rattal on ka omapärane karbiidilamp, mis põleb ilusa sinise leegiga.”

Paljudel vanadel ratastel on aga vanaaegne küünlaga rattatuli. “Neil on all selline vedru, et kui küünal lühemaks põleb, siis see vedru surub küünalt kogu aeg ülespoole,” kirjeldas ta. “Seal üleval on krae, mis hoiab küünalt kinni. Muidugi, ajahammas on neid purenud ja seal pole reflektorit enam. Ta ei peegelda nii hästi, kui algupäraselt peegeldas.”

Igal rattal oma lugu

Igal Pihti rattal on oma lugu ja eripära: kuidas see on kokku pandud, kust mõni puuduv detail leitud või ostetud. Mõni ratas on leitud koguni prügimäelt.

Muuhulgas leidub Pihti garaažis ka üks saja aasta vanune mootorratas, millel on 98-kuubikune mootor peal. “See küll ei sõida, see on muuseumieksemplar,” nentis ta. “Sealt kohe järgmine on päästeameti ratas. See on minu oma kätetöö, kuna ei tea, kas maailmas sellist originaalis on säilinud. Neid võiski maailmas olla ainult kaks tükki, võib-olla kolm või neli. Neid kasutati Inglismaal keemia- ja naftatööstuses kiireks vooliku vedamiseks. Mina tegin selle ratta foto järgi ja üritasin teha originaalilähedase. Ja see on täitsa sõidukorras mul.”

Pihti kollektsioonis on rattaid aastatest 1880-1940, teiste hulgas ka esimesest ja teisest maailmasõjast.
Piht juhtis tähelepanu esimese maailmasõja aegsele Prantsuse rattale, mida sõdurid said kokkupanduna seljas kanda. “Ma uurin igasuguseid foorumeid ja kuulutusi ja käin laatadel, selle sain juhuslikult Soomest,” märkis ta. “Teadaolevalt on neid Euroopas säilinud kuskil 15 tükki. Lisaks on siin ka teise maailmasõja aegne Wehrmachti sõduri ratas. Ta on suhteliselt komplektne mul. Sellele on ka granaadikarp, kus muidugi praegu puidust granaadid sees. Originaale mul ei ole ja ei taha ka. Sel rattal on veel gaasimaskitorbik, kiiver, labidas ja all omapärased vedrurattad.”

Kõrgratta sadulasse mees ise ei tiku

Kahtlemata on pilkupüüdvaimad rattad Pihti kogus kõrgrattad ehk ämblikud, mida mehel on kolm. “Olen sellistega sõitnud, aga mitte enda omadega,” märkis ta. “Olen sõitnud koopiaga, mis oli ikka tunduvalt väiksem. Sellega ei olnud mugav sõita. Ütlen kohe – nende kõrgetega ma ei tahakski sõita, kukkumine oleks kõrge ja valus. Aga need ma olen ka taastanud. Ühel konkreetsel rattal olid kodarad kõik läbi roostetanud, kui mina selle sain. Sellel on mu omatehtud käsitsi kodarad, kõik kahelt poolt keermestatud, kokku 120 keeret. Pärast see rihtimine, et rattad hakkaks õigesti jooksma, oli väga vaevaline. Siin nad on, aga nendega mina sõitnud ei ole.”

Eestis on veel kümmekond inimest, kes vanade jalgrataste kogumisega tegelevad. Pihti enda kogus on vanu rattaid 50 ringis.

Pihti kollektsioonis on ka lasterattaid, üks neist 122 aastat vana. “See on Eestist pärit ja kellelegi sepa tehtud arvatavasti,” lausus ta. “Raudratastega ja kindlasti lapsel ei olnud mugav sõita sellega.”
Piht, kelle abikaasa tegeleb samuti rataste taastamisega, ei usu, et oleks nõus oma kogu mõnele kollektsionäärile maha müüma. Tegu on ikkagi pere varaga ja kõik läheb pärandina edasi. “Abikaasa teeb ratastele seelikuvõrkusid – vanasti sõideti pikkade kleitidega ja seelikutega ja et need kodarate vahele ei läheks, kasutati selliseid võrke,” selgitas ta.
Vanade jalgrataste haigus, nagu Piht ise oma hobi nimetab, sai alguse mõttest abikaasat sünnipäeva puhul vanaaegse jalgrattaga üllatada. Nüüd pakuvad juba kõik vanakraamilaadad abikaasadele suurt huvi. Uudistamas käiakse isegi Saksamaa laatadel, mida on plaanis külastada ka sel sügisel.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.