Kriis on andnud uue hoo meie rahamaailma Metsikule Läänele ehk eraisikute omavahelisele laenuärile. Korralik ja hea sissetulekuga inimene võib pangalaenust ilma jääda 15 aastat tagasi maksmata unustatud telefoniarve pärast, samas saavad nii Facebooki kaudu eraisikutelt kui ka kõikvõimalikest pisikestest laenukontoritest laenu lootusetud võlglased ja eluheidikud, kurnates sellega võlanõustajaid, sotsiaaltöötajaid ja kohtuid.

Facebooki gruppides pakutakse laene nii mitmeks kuuks kui ka paariks päevaks – kümnest eurost tuhandeteni. Intressid või viivised on seejuures ulmelised, ulatudes kuni sadade protsentideni. Laenupakkujate hulgas leidub neid, kes haistnud selles kõrvalteenistust põhitööle, aga ka ettevõtjana tegutsejaid. Ainsa vahega, et kui laene pakkuvatelt ettevõtetelt nõutakse litsentsi ja need on arvel finantsinspektsioonis, siis eraisikute vahelised laenusuhted on nagu džungel, kus nõrgemad süüakse ära.

Üks suurem pank kuulutas hiljuti, et inimesed vajavad praegusel ajal üha enam laene. Kohanemine nn uue energiareaalsuse ja inflatsiooniga nõuab tõesti üha suuremaid väljaminekuid. Leidub aga küllaga inimesi, kellele mitte ükski finantskontor laenu ei anna. Isegi mitte jäätise ostuks, sest nad on ennast lootusetult “kinni laenanud”. Ometi – kes otsib, see leiab.

Viivis 100 eurot päevas

Üks taolistest – noor mees – on Tallinna sotsiaaltöö keskuse võlanõustaja Riina Kuremaa klient. Võlanõustaja aitas võlaorjusesse langenud mehel koostada kohtu jaoks füüsilise isiku pankroti avalduse. Hiljuti laekus Kuremaa e-postkasti selle noore mehe kirjavahetus kellegi võlausaldajaga, saatjaks too võlausaldaja ise. Ilmselt oli ta kuulnud, et temalt raha laenanud tegelane on sisuliselt pankrotis, ja tahtis nüüd võlanõustajat veel ühe võlaga kurssi viia. Võlanõustaja ei saa siin aga aidata. Kokkuvõttes lähevad taolised lood kohtuveskitele jahvatamiseks.

Kirjavahetusest võlgniku ja võlausaldaja vahel selgus, et tänavu 25. juulil oli too ülepeakaela võlgadesse uppunud meesterahvas laenanud tollelt eraisikult, kes nüüd võlanõustaja Kuremaa poole pöördus, 50 eurot.

Tagasi oli võlgnik kirjavahetuse järgi lubanud maksta 27. juulil 100 eurot. Ja siis edasi – kui maksmisega hakkama ei saa, tulnuks maksta viivist 100 eurot päevas. Tolleks hetkeks, kui kirjavahetus Kuremaa kätte jõudis, oli 50-eurosest võlast saanud 500 eurot. 100 eurot tagasimakseks pluss juba hilinetud päevade võrra 400 eurot viivist. Taolise loogikaga edasi minnes moodustavad 50-eurose võla viivised 5000 eurot.

Iseasi, et kohus ei mõista välja summasid, kus põhivõlg moodustab tillukese osa viivisest. Isegi siis mitte, kui on olemas tõendid ehk siis kirjavahetus, kus võlgu võtja on taoliste röövellikke ulmetingimustega nõus.

Mis edasi saab, võib vaid oletada. Kas võlgu võtja läks teadlikult pettuse peale välja, sest taoliste jampslike laenutingimustega ei saa ju ükski normaalne inimene nõus olla? Kas asi jõuab lõpuks omakohtuni? See kõik moodustab eraisikute vahelise laenuäri jäämäe veealuse osa.

Loomulikult ei vasta taoliste hiigelintresside nõudmine, nagu Facebooki laenugruppides tavaline, seadusele. Kaks eraisikut võivad omavahel mida tahes kokku leppida. “Riigikohus on siiski paika pannud, et viiviseid mõistetakse välja peaaegu alati vaid põhivõla summa ulatuses,” sõnas jurist Krista Paal.

Tema sõnul jääb mõistatuseks, kuidas saavad laene kas eraisikutelt või väikestest laenukontoritest isikud, kellel pole sissetulekuid ega tagatisi. Suure panga puhul piisab väiksemastki kahtlusest ning jäädki laenust ilma – olgu siis tegemist eluasemelaenu või tarbimiskrediidiga. Facebookis vohavale laenuärile aga ongi loonud pinnase asjaolu, et see on üsna tavaliselt lootusetu võlglase viimane õlekõrs.

Finantsinspektsiooni ametlik seisukoht on, et füüsilisel isikul on laenuäri ajamiseks tarvis tegevusluba – nõnda nagu ka ettevõttel. Aga seda vaid juhul, kui tegemist on põhitegevusalaga. Selle taha tavaliselt varjutaksegi, et laenuäri aetakse justkui muu töö kõrvalt. Ainukene viga, et näiteks taksojuhina ei saa sa kontrollida laenukliendi krediidiajalugu, sest pole ligipääsu andmekogudele ega pädevust. Laenu küsija võib esitada küll justnagu lootust andva väljavõtte oma pangakonto seisust, kuid inimestel on sageli kontod mitmetes pankades jne.

Tõsi, nagu sõnab Krista Paal, võib kohus jätta nõude võlgniku vastu rahuldamata, kui on tema abitut seisundit ära kasutatud. Iga juhtum lahendatakse siiski eraldi. Kohtupraktika järgi ei mõisteta võlga vaid siis välja, kui kedagi on otse sunnitud võlga võtma, tegemist on puuduliku teovõimega isikuga vms.

Leidub neid võlanõustajaid ja juriste, kes puutuvad eraisikute vaheliste laenude ja võlgnevustega kokku harva. On ka neid, kes sageli. Tõenäoliselt vaikitakse võlanõustaja jutule tulles taolised juhtumid sageli lihtsalt maha. Need pole nagu “päris võlad” – nõnda nagu võlad pankade, suuremate kiirlaenukontorite jne ees.

Kunagi unustatud pisiarve võib pangalaenu nurjata

“Inimene, kellel on oskused laenu võtta, oskab seejuures vassida,” rääkis Tallinna sotsiaaltöö keskuse võlanõustaja Heete Simm. “Kui inimene on maksehäirete registris, siis ta laenu raudselt ei saa. Muus osas on aga info katkendlik – võetakse uusi laene peale, et vanu laene katta.”

Üks eraettevõte peab teatavasti maksehäire registrit. Sinna kannavad ettevõtted vähemalt 45 päeva kestnud võlgnevused alates summast 30 eurot. Osa kroonilisi võlglasi suudab vanu võlgu uute laenudega kattes end maksehäireregistrist hoida. Teisalt võib mõni iidamast-aadamast maksmata jäänud parkimistrahv või unustatud telefoniarve täiesti korraliku inimese krediidiajaloo pöördumatult põrmu paisata.

Heete Simm rääkis juhtumist, kus vastutustundlikule, korraliku sissetulekuga inimesele ei antud autoliisingut. Tema makseajaloos leidus üks 2008. a tasumata jäänud väikearve. Taolised nõuded aeguvad kolme aastaga, kui asi pole kohtutäiturini jõudnud. Kuid krediidiajalukku jääb ikkagi must plekk.

Mitmed võlanõustajad räägivad seejuures nagu ühest suust, et kui kasvõi eluasemelaenu või ka autoliisingu puhul lahkavad pangad kliendi krediidiajaloo peenosakesteks, siis eraisiku laenu pakkujaid või väikekrediidiettevõtteid see valdavalt üldse ei huvitagi. Teisisõnu, vastutustundliku laenamise põhimõte, millest lähtuvad suuremad pangad, taolistele laenupakkujatele korda ei lähe.

Märksõna on siin liigkasuvõtmine. Kui ühelt nn kliendilt laenu koos superintressidega tagasi ei saa, siis mõnelt teiselt ikka.

Kindlasti tegelevadki paljud ulmelise intressiga laenupakkujatest väljapressimise, et mitte öelda orjastamisega. Piisab kui laenu küsijate profiile Facebookis vaadata. 90% neist – sageli on nad kroonilised võlgnikud – elab toetustest ja/või miinimumpalgast. Selle juurde veel kolm ja enam alaealist last. Tihti saab sotsiaalmeedia konto järgi kohe aru, et tegemist on lihtsameelse või lausa erivajadusega inimesega, kes ei suuda lihtlauseid ilma vigadeta kirjutada ja üsna ilmselt ei saa aru, milline vastutus on laen.

Minnakse nii võlglase ukse taha kui kohtusse

“Minu juurde on jõudnud väikseima summaga 80 eurot ja suurim on olnud 1500,” rääkis võlanõustaja Evelin Laanemäe. “Sageli on kahe poole vahel digiallkirjastatud lepingud: sina annad mulle näiteks 100 eurot, mina maksan kuu aja pärast tagasi 200. Loodetakse, et kui üks kahest maksab võla koos intressiga tagasi, siis jäädakse kasumisse. Ja mis pärast edasi… On igasuguseid variante. On neid, kes lähevad võlglase ukse taha. On neid, kes pöörduvad kohtusse.”

Et saada jutule mõne laenupakkujaga, kes end Facebookis reklaamib, nõuab eesli kannatust. Ilmselgelt ei taheta endale tähelepanu. See on ka arusaadav. Vaevalt et välja antud laenude intressidelt riigile tulumaksu makstakse.

“Facebookis nägin – mõtlesin, proovin ka,” rääkis üks naisterahvas, kellega õnnestus jutule saada. “Läheb nii ja naa – mõnega läheb hästi, mõne puhul tuleb kohtu poole pöörduda. Valdavalt on tegemist ikka ausate inimestega. Tahtjaid on palju. Ma küsin sissetulekut vaadata (pangakonto väljavõtet – V.L.). Kui suured võlad, siis ma ei anna midagi. Mõni küsib auto remondiks. Paljud ütlevad, et pole üldse söögiraha. On olnud mõni pensionär, kellelt raha välja petetud. Neile on pakutud “investeerimist” ja nüüd nõuavad kelmid, et maksa ja maksa üha rohkem. Aga ega nad ei kuula, et ei tohiks sulidele maksta. Küsivad laenu, panka ei osata või ei taheta minna. Mina olen ikka väike tegija. Viis-kuus tehingut kuus. Kui ikka tulemust ei ole, saadan asja kohtusse (maksekäsu kiirmenetluseks – V.L.). Nüüd peab muidugi eriti ettevaatlikuks muutuma, sest energia hinnad muudkui tõusevad ja laenutahtjaid alles hakkab tulema.”

Sama kidakeelsed on inimesed, kes FB-s laenupakkujatega ühendust võtavad. “Mul on maksehäired, seega ükski finantsasutustest ei aita välja,” ütleb üks laenumanguja, noorem mees, lisades juurde mahlakat sõimu, et mida ma temast, ausast inimesest, üldse tahan.

Mõni jutustab usutava loo ja jääb vaid oletada, kas autor on vaimupuudega või mõtleb seda tõsiselt. Teisalt – väga paljud taolised võlakoorma täienduseks raha saavad.

“Soovin osta maja 13 000 euro eest,” seletas üks eraisikult laenu küsija. “Pangad mulle kodulaenu ei anna, sest mu sissetulek on töövõimetuspension: riigi ja pankade vaheline määrus vms. (Mida taotleja “määruse” all mõtleb, jääb arusaamatuks – V.L.) Kiirlaenu saaksin, kuid kiirlaenuga maja ei osta. Ma koliksin praegusest üürikast sinna majja ja maksaksin senist üürisummat 80 eurot hea meelega hoopis laenu tagasimakseks. Maja paneks laenutagatiseks. Oleksin nõus maksma 20 aastat. Ehk kokku 19 200. Olen 40-aastane. Ja võimalusel, et hüpoteegi aastaid vähendada tõstaksin osamaksete suurust iga aasta kümne euro võrra või maksaksin ennetähtaegselt nii palju kui võimalik.”

Võlanõustajate hulgas jagunevad arvamused kahte lehte: et kuidas ja kas üldse peaks hakkama selles džunglis korda looma. Leidub neid, kes tõmbavad paralleele turuga – kui on nõudlus, on ka pakkumine.

Võlanõustaja Rivo Raamat esindab igal juhul radikaalsemat suhtumist. “Minnakse selgelt üle piiri,” sõnas ta. “Sageli tekib ikkagi küsimus taoliste tehingute seaduslikkuse kohta. Ma ei poolda niisugust äri. Eriti kui enamik kliente juba on kiirlaenude võlgnikud.”

Tema sõnul on juhul, kui eraisik süstemaatiliselt raha välja laenab ja seda reklaamib, tegemist finantsteenusega. Sõltumata, kas see on kellegi põhitegevus. Seega tuleks inimesed, kes tegelevad taolise teenusega, kanda nagu vastavad ettevõttedki finantsinspektsiooni registrisse ja allutada riiklikule järelevalvele.

Tasub meenutada, et mis puudutab pankade vm finantsasutuste pakutavaid laene, siis 2011. aastast on krediidilepingute intressi ülempiir väga täpselt paika pandud.

Tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ei tohi isegi kiirlaenude puhul olla kõrgem kui kolmekordne Eesti Panga poolt avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenu krediidi kulukuse määr. Muidu on leping tühine. Praegu on määr umbes 60%. Eraisikute omavaheline laenuäri peaks samuti lähtuma nendest piiridest.

Võlglase andmeid ei tohiks Facebookis avaldada

Facebookis jt võrguplatvormidel tegutsev eraisikute laenuturg ei toimiks, kui poleks ühte selle olulist komponenti – nimelt võlglaste avalikustamist ehk avalikke “häbiposte”. Tavaliselt annab eraisikult raha laenanu ühtlasi kirjaliku nõusoleku, et kui ta võlgu jääb, võidakse tema isikuandmed koos näopildiga Facebookis avalikustada. Andmekaitse inspektsioon (AKI) nimetab taolisi “häbiposte” aga seadusevastasteks.

Inspektsiooni kõneisik Maire Iro ütles, et nad on saanud arvukalt kaebusi seoses eraisikute võlaandmete avalikustamisega sotsiaalmeedias.

Võlaandmete avaldamisele kehtivad väga selged reeglid. Piiramata inimeste hulgal, kellel konkreetse võlgnikuga igasugune seos puudub, ei ole seda infot vaja. Küll aga võib konkreetse inimese maksekäitumisest ülevaate saamine olla vajalik ja põhjendatud näiteks enne temaga laenulepingu sõlmimist või üürilepingu sõlmimise eel. Sellistes olukordades saab konkreetse inimese võlaandmeid kontrollida maksehäireregistritest, kus avaldatud info peab olema kontrollitud ja ligipääsetav ainult õigustatud huvi korral.

Facebookis on kontrollimata võlainfo nähtav kõigile. “Sageli lisatakse postituste juurde ka solvavaid või halvustavaid kommentaare, naeruvääristatakse või ka lausa ähvardatakse oletatavat võlgnikku,” lisas Maire Iro. “See on kindlasti ülemäärane ja lubamatu. Solvangute ja ähvardustega liituvad postituste all tihtipeale ka võõrad inimesed, kes ise kõnealuse isikuga mingit kokkupuudet ei oma.”

• Eraisikust võlgnike isikuandmete avalikustamine piiramata inimeste hulgale internetis ei ole ilma inimese enda nõusolekuta lubatud. Nõusolekut ei loeta vabatahtlikuks, kui nõusoleku andnud inimene ja andmetöötleja on selgelt ebavõrdses olukorras.
• Näiteks ei saa laenulepingu sõlmimisel seada lepingu tingimuseks nõusoleku andmist andmete avalikustamiseks. Sel juhul ei ole nõusolek antud vabatahtlikult ning selline nõusolek ei ole kehtiv.
• Samuti peab nõusoleku puhul silmas pidama, et inimene võib nõusoleku igal hetkel tagasi võtta.
• Möödunud aasta kevadel saatis AKI seoses Facebooki gruppides võlaandmete avaldamisega järelepärimise seitsmele isikule. Kaks lõpetasid tegevuse, viie osas käib menetlus.