"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
suur intervjuu Kas vaktsineerimine on ohtlik, kui inimene põeb kroonilist haigust? (0)
14. september 2022
Maire Suurkivi Foto Helin Kulla

“Kõige levinum seisund on ebamäärane väsimus ja seda kurdavad nii kroonilisi haigusi põdevad kui ka muidu terved inimesed. Üpris tavapärane on see, et veel mitu nädalat pärast põdemist tuntakse suurt väsimust, koormustaluvuse langust, meeleolukõikumisi, keskendumisraskusi, unehäireid või suurenenud unevajadust,” räägib intervjuus perearst ja Rakvere haigla valvesisearst Maire Suurkivi.

Suurkivi sõnul on väga suur riskifaktor viiruse põdemise, pika COVID-i, hilisemate tüsistuste (eriti trombootiliste) ja ka surma tekkeks rasvumus.

Kas vaktsineerimine on riskirühma kuuluvatele inimestele kuidagi ohtlik?

Alustame sellest, et vaktsineerimist peetakse üheks kõige ohutumaks meditsiiniliseks sekkumiseks ning võin kinnitada, et ükskõik milline vaktsineerimine, sealhulgas koroonavastane, on ohutu enamustele kroonilisi haigusi põdevatele inimestele ja eakatele. Tõsist kroonilist haigust põdevale inimesele on pigem ohtlik äge haigestumine, olgu selleks siis COVID-19, gripp, muu viiruslik või bakteriaalne infektsioon või hoopis mõni mitteinfektsioosne äge haigus nagu pimesoole põletik või ka tõsisem trauma. COVID-i läbipõdemine on kindlasti ohtlikum kui vaktsiinisüst.

Enamasti muudab COVID-19 kroonilise haiguse kulgu ning sageli toob kaasa mitmeid varaseid ja hiliseid tüsistusi. Ägeda haiguse põdemine kurnab ka keha, kuid kroonilist haigust põdeva inimese ning vanemaealiste organismi varud on väiksemad, tasakaal kehas on hapram ning seisundid, mis vajavad meditsiinilist sekkumist võivad põhjustada senisest suurema arstiabi vajaduse või koguni surma. Isegi juhul, kui inimese haigus või haigused on raviga hästi kontrollitud. Oma valvetöös näen, et COVID-19 tõttu EMO-sse pöördumist ja haiglaravi vajavad valdavalt kas vaktsineerimata või tõhustusdoosi mittesaanud kroonilisi haigusi põdevad ning vanad inimesed.

Meil on jätkuvalt väga palju riskigruppi kuuluvaid inimesi, kellel on tegemata kolmas süst, rääkimata neljandast. Nendel inimestel soovitan minna vaktsineerima nii kiiresti kui võimalik. Paraku ei anna üks või kaks doosi koos läbipõdemisega raske haigestumise ning halvemal juhul surma eest piisavat kaitset. Kolme doosiga vaktsineerituid satub haiglasse juba vähem, kuid teatud seisundite (kroonilised haigused ja vanus) puhul ei ole inimese immuunsus piisavalt tugev ega püsiv ning vajalik on manustada ka neljas doos.

Inimesed loodavad, et sügisel saabuvad Omikroni spetsiifilised vaktsiinid, kuid suurt erinevust võrreldes praegu kasutusel olevate vaktsiinidega neil ei ole. Mõlemad suurendavad immuunkaitset ning kuna jookseme aja ja viiruse levikuga võidu, siis soovitan riskigruppi kuuluvatel inimestel teha esimesed ja teised tõhustusdoosid võimalikult kiiresti.

Vaktsineerimise taustal tasub kuulata ka teadusnõukoja soovitusi, sest need ei ole võetud õhtust ega põhine tundmustel, arvamustel ega üksikisiku kogemustel. Soovituste taga on teadusuuringud ja statistilised analüüsid, mis näitavad selgelt, et tõhustusdoos on vajalik ja ohutu.

Millised on need kroonilised haigused, mille puhul on inimesel eriti ohtlik COVID-isse haigestuda?

Esmalt peab meeles pidama seda, et isegi, kui riskigruppi kuuluvatel inimestel möödub COVID kergesti, siis iga äge infektsioon, sealhulgas ka koroonaviirus, halvendab kindlasti põhihaiguse kulgu. Haiguste poolest on ohtlikud kõik enamlevinud kroonilised haigused, milleks on valdavalt südame ja veresoonkonna haigused, põetud infarkt ja insult, kõrgvererõhktõbi ning südamepuudulikkus. Lisaks ainevahetusega seonduvad haigused, eriti diabeet, kuid ka harvemini esinevad seisundid nagu kilpnäärme ja neerupealise koore puudulikus ning maksa- ja neerupuudulikkus.

Ohtu võivad kujutada ka hingamisteedega seonduvad seisundid nagu näiteks krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, uneapnoe, bronhiektaasiatõbi ehk bronhide pöördumatu laienemine, sarkoidoos ja astma. COVID-19 võivad raskemini põdeda veel kõik inimesed, kelle haigusseisund põhjustab immuunpuudulikkust, sealhulgas siirdatud organeid kandvad inimesed, HIV-positiivsed ja AIDS-i haigestunud inimesed ning ka kõik bioloogilist ja keemiaravi saavad inimesed. Lisaks soodustavad koroonaviiruse raskemat kulgu närvisüsteemi degeneratiivsed haigused nagu erinevat laadi dementsused, Parkinsoni haigus ning hulgiskleroos.

Väga suur riskifaktor viiruse põdemise, pika COVID-i, hilisemate tüsistuste (eriti trombootiliste) ja ka surma tekkeks on rasvumus. Minu praktikas on juhtumeid, kus inimesel ei ole digiloos ainsatki sissekannet, ta ei ole käinud arstil, vererõhk on varasemalt korras ning ainus seisund, mis tema intensiivravile sattumist põhjustab, on rasvumine. Muuseas on rasvunutel väga sageli diagnoosimata uneapnoe, mis suurendab raske COVID-19 põdemise riski olulisel määral.

Ja muidugi haprad ja väga vanad inimesed, kes on jõudnud oma elu lõppu kas oma raske haiguse või väga kõrge ea tõttu – ükskõik, mis põhjusel nad saavad palaviku või jäävad voodihaigeks, tõstab see järsult nende riski saada tüsistus või surra. Seda, kas ja miks kuulub inimene riskirühma, saab igaüks Patsiendiportaalist (www.digilugu.ee) ise järele vaadata.

Mainisite diabeeti. Kas diabeedi diagnoosimine on seoses koroonaviirusega sagenenud?

EMO-s näen sageli mõõdukalt kõrgenenud veresuhkru taset ka diabeedidiagnoosita patsientidel. Seda võib seostada ägedast haigestumisest ja emotsionaalsest pingest tingitud stressireaktsiooniga inimese organismis. Kõik ägedad haigestumised, sealhulgas ka COVID, kipuvad diabeetikutel põhjustama suhkrutaseme kõikumisi. Kui COVID-i foonil näeme esmakordselt oluliselt kõrgenenud veresuhkru taset ning hiljem diagnoosime diabeedi, siis on minu arvates on selle taga avastamata või juba kontrolli all diabeet, mis väljub kontrolli alt ägeda infektsiooni foonil.

Näen, et see on pigem niipidi, sest ma ei ole oma nimistus täheldanud seda, et diabeedi diagnoosimine oleks kuidagi sagenenud. Küll on märgata seda, et juba diagnoositud diabeedi korral on haiguse kontroll harvenenud. Ühest küljest ei ole inimesed käinud kontrollis plaaniliselt, sest pandeemia aegu olid plaanilised vastuvõtud peatatud. Teisalt on palju psühhoemotsionaalset stressi, mis tõstab organismi veresuhkru taset. Tean ka juhtumeid, kus inimesed on oma diabeediravis teinud korrektuure ise ning jätnud ostmata mõned ravimid, kuna nad on sattunud COVID-19 tõttu majandusraskustesse või kaotanud ravikindlustuse.

Ma ei ole juhtunud lugema, et COVID-19 põdemine põhjustaks II tüüpi diabeeti. Varasemast on aga teada, et I tüüpi diabeedi ja viirusinfektsiooni haigestumise vahel on ilmselt seos. Vaktsineerimisel ükskõik millise vaktsiiniga ja ükskõik, millise haiguse vastu seost I tüüpi diabeedi tekkega siiski ei ole.

Kuid hingamisteede haigused, näiteks astma. Kas astmaatikutel on kõrgem risk raskeks COVID-iks?

Kõikide nende haiguste korral, mis kahjustavad kas kopsukudet ennast või hingamisteid, on COVID-i põdemine eriti ohtlik. Kui me räägime astmast, siis astma puhul on põletik inimese hingamisteedes, mitte kopsukoes endas. Kõik viirused, mis põhjustavad ülemiste või alumiste hingamisteede ärritust võivad ägestada ka astmat, seda eriti haiguse esimestel päevadel. Ma ei ole märganud, et astmahaigetel oleks COVID-i puhul kuidagi rohkem, kuid köha kipub nendel inimestel kestma küll oluliselt kauem kui tervel inimesel, kes haigestub koroonaviirusesse. Erandiks on siin raske astma põdejad, eriti need, kes saavad bioloogilist ravi.

Kindlasti põevad COVID-it raskemini inimesed, kellel on diagnoositud krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK). See on eelkõige suitsetajatele omane haigus, kuid haigestuda võivad ka need, kes on aastaid viibinud tolmuses või kemikaalirikkas keskkonnas. Eelpool toodut silmas pidades on minu nimistus ette tulnud seda, et ägeda COVID-i põdemisega seoses on selgunud, et inimesel on varem diagnoosimata astma või krooniline obstruktiivne kopsuhaigus.

Millised on levinumad tüsistused, mida COVID võib põhjustada?

Kõige levinum seisund on ebamäärane väsimus ja seda kurdavad nii kroonilisi haigusi põdevad kui ka muidu terved inimesed. Üpris tavapärane on see, et veel mitu nädalat pärast põdemist tuntakse suurt väsimust, koormustaluvuse langust, meeleolukõikumisi, keskendumisraskusi, unehäireid või suurenenud unevajadust.

Kui rääkida tõsisematest tüsistustest, siis kindlasti soodustab SARS-COV-2 viirus mitmesuguste trombootiliste tüsistuste teket ja seda isegi mitu kuud pärast ägeda haiguse põdemist. Gripiviiruse puhul on seos trombide tekkimisega ammu teada, kuid COVID-19 puhul on see kordades ohtlikum ning kõige sagedasemad tüsistused ongi infarkt, insult ja kopsuarterite trombemboolia.

Kehalistest kaebustest kirjeldatakse vererõhu kõikumist, peauimasust ja minestamise tunnet, südame puperdamist, kergeid ja mõõdukaid peavalusid, lõhna- ja maitsetundlikkuse häireid, ärritavat köha ning vahelduvat ninakinnisust. Kummaline on aga see, et kui inimene pöördub nende kaebustega arsti poole, on kõik näitajad enamasti normaalsel tasemel ning uuringud ja analüüsid on korras.

Kui eeltoodud kaebused kestavad üle kaheksa nädala, tuleb kaaluda, kas tegu pole juba mitte pika COVID-iga, mille diagnoosimine eeldab teatud kriteeriumite täitmist ja ka koostööd eriarstidega.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.