"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
Rahvas ristis esimese kiirabiauto mardikaks (0)
14. september 2022

Kiirabiautod olid sõjaeelse vabariigi ajal valmis ka suurematel üritustel, näiteks laulupidudel ja võistlustel, kus Punase Risti töötajad seadsid üles telgid voodite, apteegi ja sidumispunktiga. Tänavu täitub sada aastat professionaalse kiirabi loomisest Tallinnas.

Tallinnas avati 21. septembril 1922. aastal esimene sanitaartranspordi punkt, kus hakkas tööle Punase Risti õde. Sinna saabusid ka esimesed spetsiaalsed kiirabiautod.

Tallinna linnapea teatas 14. juunil 1918, et Ühiskondliku Hoolekande Kolleegiumi Hospitali (praeguse Tallinna Keskhaigla) kirurgiaosakonna juures 1. korrusel on avatud ööpäevase valvega Õnnetuste Peastejaam. Alates 14. oktoobrist 1918 antigi saksa okupatsiooni all olevas Tallinnas vältimatut ja kiirabi ööpäev läbi Tallinna Keskhaigla eelkäija Provintsiaalhaigla kirurgiaosakonna 1. korrusel. Keskhaigla kasutuses oli alates 1922. a sügissuvest Ameerika Punaselt Ristilt kingituseks saadud auto haige transportimiseks, mis leidis ohtralt kasutamist.

Viljar Ansko nendib oma raamatus “Tallinna kiirabi ajalugu”, et on suuresti kokkuleppe ja maitse asi, millist sündmust või akti lugeda meie linna kiirabi alguseks. Täiesti vabalt võib kiirabi eelkäijaks pidada ka kogu Vene tsaaririigi esimese kiirabiasutuse loomist Tallinnas 27. aprillil 1883. Kuigi tegemist ei olnud tänapäeva mõistes kiirabiga, võis sinna pöörduda ootamatute traumadega, asutus kandis ametlikku nime “Päästeasutus esimese abi andmiseks äkiliste õnnetusjuhtumite korral”.

Niisiis meenutas see paik mõnes mõttes tänapäevast EMO. Esmaabipunkt asus linnavelsker R. Feldhuhni korteris Vene tänaval. Linnavelskrit kutsuti ka linnakirurgiks, ta võttis abivajajaid vastu kella 15-16, kuid ägedamate haigusjuhtumite ja traumade puhul sai abi ööpäev läbi. Hiljem kolis Feldhuhn oma asutuse Vana-Viru tänavale.

Vabadussõjas haavata saanutega tegelemiseks loodi 8. detsembril 1918 abiorganisatsioon Ühistöö, mille eestvedaja oli hilisema presidendi Konstantin Pätsi vend Voldemar Päts.

Organisatsiooni haavatute ja haigete abistamise osakond koondas paarsada inimest, põhiliselt keskkooli vanemate klasside tüdrukuid, kooliõpetajaid, kaitseliitlasi, tuletõrjujaid ja mõnda halastajaõde. Neile kõigile õpetati kiiresti selgeks haavatutega ümberkäimine. See organisatsioon oli ka sõjaväe sanitaarpersonali taimelava, samuti sai kiire meditsiiniabi andmine lahinguväljal tsiviilelus ette tulevate traumadega võitlemise kooliks.

Tänapäevase kiirabini jõutigi aga Eesti Punase Risti sanitaartranspordi punkti avamisega Niguliste tänaval. Sõjaeelses Eestis korraldas erakorralise abi andmist nimelt Punase Risti kohalik osakond, mis loodi vabariigi esimesel aastapäeval. Inglise Punaselt Ristilt kingituseks saadud sanitaarautodega alustatigi oma transpordiasutuse tööd Niguliste 12 majas 30. septembril 1922. aastal. “Kes tallinlastest ei tunneks kapitaalset, kuid kergejooksulist “valget autot”, mille vägevat sireeni päälinna tänavail ja selle ümbruses võib kuulda küll varahommikul, küll päeval, küll sügaval öötunnil! Ikka on tal pakiline rutt, ikka on tal kiire taga, sest et teda sunnivad sõitma sama kiirtiivulised. Oht, hädad ja sünge surm.” Nii kirjeldab Eesti Punase Risti väljaanne tollast esimese abiautot.

Korralik vorm selga
Kuna algusaastate kiirabiauto oli madal ja lai, ristis rahvas selle mardikaks. Peagi hakkas autopark täienema uuemate ja moodsamate masinatega, mille kered ehitati kodumaal, välismaalt toodi vaid alusraamid. Ise tehti palju kulude kokkuhoiuks ja omamaise tööstuse arendamiseks.

Mõne aja pärast vahetas mardika välja moodsalt sisustatud sanitaarauto, millel oli erivedrustus ja kõikvõimalikud mugavused patsientidele. Ajapikku tuli autosid juurde. 1929. aastal oli Punase Risti peavalitsusel Tallinnas kaks suurt sanitaarautot, kaks sõiduautot ja üks veoauto. Nakkushaigusi põdevaid inimesi veeti eraldi autoga. Viletsatel teedel muutusid sõidukid üsna ruttu kõlbmatuks ja nende remont tekitas Punasele Ristile suuri kulutusi.

Esmaabi anti ka 1924. aasta 1. detsembri mässu ohvritele. Näiteks kiitis Punane Rist üht oma töötajat, sest “õde Voolase paaril korral elu kaalule pannes oma peale võetud kohustusi ennastsalgavalt ja kohusetruult täitis”.

1925.aasta mais otsustati sanitaarautode juhid riietada vormirõivastesse. Ametisõitudel pidid nad kohustuslikult kandma halli nn inglismütsi Punase Risti märgiga ja halli tolmumantlit.

Kiirabiautos olid sees narid, kuhu mahtus neli patsienti.

1927.aastal pandi sanitaarautodele peale taksomeetrid, sest autod vajasid ju hooldust. Esialgu määrati sõidu hinnaks päeval 50 ja öösel 75 marka kilomeeter. Õnnetusjuhtumite korral oli kiirabi osutamine tasuta. Kes soovis, võis vabatahtlikult Punasele Ristile annetada.
Aastaks 1929 oli Tallinnas kaks kiirabiautot ja aastaga tehti 1500 väljakutset, neist vaid kolmandik oli tasuta. Tallinnas ja selle ümbruses oli kiirabi läbisõit tol ajal viletsatel teedel keskmiselt 15 000 kilomeetrit aastas.

Vajadusel saadeti sanitaarautod välja suurematele rahvakogunemistele – laulupeole, spordivõistlustele jm. Kohapeal löödi üles telgid voodite, apteegi ja sidumispunktiga. Ajutistes esmaabipunktides olid tavaliselt abiks ka samariitlased ja Noore Punase Risti liikmed.

Sagenesid juhtumid, kus väljastpoolt Tallinna pärit haigeid või õnnetusjuhtumite ohvreid polnud võimalik kohtade puudumisel haiglasse paigutada. Nii otsustati avada Niguliste 12 majas 2-3 voodiga tasuline vastuvõtuosakond, kus haiged said viibida kuni haiglasse pääsemiseni. Seal ei tohtinud patsiendid viibida üle kolme päeva, kuid ulualust, toitu ja esialgset arstiabi nad said. 1925. aastal kolis Niguliste 12 majja ka Punase Risti Tallinna polikliinik.

Nõukogude võimu esimesed dekreedid ei puudutanud oluliselt Punase Risti tegevust. Esialgu jätkati samas koosseisus ja sama nime all. Eesti Punase Risti peavalitsuse viimane koosolek toimus 30. novembril 1940 ning see kestis viis minutit. Punase Risti president, Eesti kaitseväes teeninud kindralmajor Hans Leesment teatas, et ENSV Rahvakomissaride Nõukogu on tema ja direktor Johannes Nymani volitused lõpetanud, ja tänas kõiki koostöö eest.

Sõit kiirabiautos maksis

Samal päeval loodi ENSV Punane Rist, mis algul oli üsna sarnane oma eelkäijaga. Sanitaarvedude eest küsis see justkui uus asutus ikka raha lähtuvalt Tallinnas kehtestatud juhuveo hindadest.

1941.aasta 1. aprillil loodi aga Tallinna kiir- ja vältimatu abi jaam. Abi andmine läks Punaselt Ristilt üle Tallinna linna tervishoiu osakonnale. Ansko toob oma raamatus ära kirjavahetusi, mis näitavad, et kiirabijaam oli tihtilugu oma muredega päris üksi jäetud. Jaama peaarst dr Kirnman saatis linna tervishoiuosakonnale kirja palvega muretseda jaamale garaaž ja ruumid: “Praegu on valves kolm autojuhti ja kolm õde, edaspidi on vaja ruume kaheksale autojuhile ja kaheksale õele,” kirjutas ta.

“Momendil kasutatakse Punase Risti autogaraaži, kus on ruumi ainult kolmele sanitaarautole. Üks sanitaarauto seisab väljas Punase Risti õue peal. Üks suur kaheksa kanderaamiga sanitaarauto asub diakonisside haigla heinakuuris, mis ei ole sobiv ruum sanitaarautole. Samuti ei saa kiire tarviduse korral seda autot otsekohe välja saata. Pooleliolevatest autodest seisab üks Imanta tänaval autotöökojas, kus tema puuraamistikku plekiga kaetakse, ja kaks autot Punase Risti puutöökojas. Otstarbekohane on kõik sanitaarautod koondada ühte kohta, kus nende juures on alaline valve ja neid saab vajadusel kohe käiku rakendada.”

Tervishoiu osakond teatas vastu, et ruume garaaži jaoks peab otsima kiirabijaam ise, samuti lahendama muud kiirabijaamaga seotud ülesanded. Teisest kirjast saame teada mõndagi kiirabijaama personali kohta. Alates 1. aprillist palutakse nimetada jaama teenistusse viis arsti, üks vanemoperatsiooniõde ja kuus sanitari. Arvatavasti võeti need töötajad Punaselt Ristilt üle võetud töötajatele lisaks.

Kui sakslased vallutasid Tallinna, anti kiirabijaama sanitaar-transpordi osa üle Eesti Rahva Ühisabi ehk ERÜ valdusse. Sellest ajast on teada vähe, kuna enamik Saksa okupatsiooni aegsetest dokumentidest hävis sõjatules. ERÜ sanitaarosakond võttis üle paljud endised Eesti Punase Risti funktsioonid. ERÜ ülesandeks sai ka kiirabi korraldamine.
Raskel ajal pärast sõda teenindas vaid üks korras kiirabiauto 1220 väljasõitu ning peaarst ja enamik arste olid umbkeelsed venelannad.

Pärast sõda jätkas Tallinna tervishoiuosakonna sanitaar-transpordi õdedest ja autojuhtidest koosnev personal oma igapäevast tööd linna I polikliiniku juures Hariduse tänaval. 1945. aastal oli neil vaid üks sõitev auto ja kaks autot remondis. Väljasõite oli 1220, keeldumisi transpordi puudumise tõttu 102. Kolmest arstikohast oli täidetud 2,5.

Järgnevatel aastatel toimus vähemalt kord aastas linna täitevkomitee istung, kus arutati kiirabijaama probleeme. Põhiteemaks ikka sanitaarautode vähesus ja nende remondi raskused. 1948. aastal suurendati oluliselt kiirabiarstide arvu. Kui aasta alguses oli 6,5 arstikohta, siis aasta lõpuks juba 16.

Täitevkomitee otsus 1949. aasta 15. veebruarist oli karm. Kiirabijaama töö loeti täiesti ebarahuldavaks ja tervishoiuosakonna juhatajat karistati noomitusega. Koos kiirabijaama peaarstiga kohustati teda kuu ajaga puudused kõrvaldama. Vaatamata sellele tõdeti aasta hiljem, et mingit läbimurret ei toimunud. Tööruumid Hariduse tänava polikliinikus olid kitsad ja sobimatud, dispetšeriruum asus kohas, kus oli alati palju rahvast ja lärmi. Kantselei ja materjalilao jaoks ruume ei jätkunud. Õu oli kitsas ja sinna pidi iga päev mahtuma 6-7 autot.

Arstide seltskond oli kirju. Pooled neist olid kiirabitööle sobimatud eriarstid – hambatohtrid, silmaarstid, patoloogid jt. Kuna ei toimunud mingeid täienduskursusi ja polnud ka võimalust haiglates praktiseerida, siis ei saanud arstide kvalifikatsiooni parandada. Peaarst ja enamik arste olid Venemaal saadud haridusega umbkeelsed venelannad. Vaid paaril neist oli Tartu ülikooli diplom.

Põhiprobleem oli siiski autopargi seisukord. Uued nõukogude sanitaarautod ei pidanud kuigi kaua vastu.

Oma maja ehitus lükkus edasi, kuid 1956. aastal sai kiirabi lõpuks oma ruumid ja neli kütmata garaaži. Kuid uhkes juugendstiilis Lutheri majas Pärnu mnt 67 ei olnud mingeid töötingimusi. Ruumid olid niisked, remontimata. Keskküttesüsteem sai korda alles aasta hiljem. Külmade ja niiskete ruumide tõttu jäid töötajad ise haigeks.

Eelmisel aastal tegi Tallinna Kiirabi 106 000 väljakutset
• Tänapäeval on Tallinna Kiirabil kokku 30 kiirabiautot, millest 23 on igapäevaselt sõidus ja seitse reservis, täisvarustuses suurõnnetuste puhkudeks.
• Aastas saab kiirabilt abi üle 100 000 inimese. Eelmisel aastal tegi Tallinna Kiirabi 106 000 väljakutset.
• Praegu töötab kiirabis ligi 480 meedikut, arsti, õde ja kiirabitehnikut, kes töötavad ööpäev läbi kolmes vahetuses. Kokku on pealinnas kaheksa tugikeskust, kus brigaad vajadusel väljub.
• Abilinnapea Betina Beškina sõnul on erinavalt saja aasta tagusest ajast Tallinna Kiirabi kättesaadav iga ilmaga ja tasuta. “Tahan õnnitleda Tallinna Kiirabi ja nende tublit meeskonda ning nende lähedasi kannatlikkuse eest,” märkis Beškina. “Nende töö on stressirohke, sest näevad palju erinevaid elukülgi. Soovime neile edu ja jaksu edaspidiseks!”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.