“Varem arvati, et koer peab olema ketis ning omaniku vara ja aeda valvama. Nüüd on selleks aga ju signalisatsioon! Minule on koer seltsiline, nagu oma pere liige,” ütles 22 aastat koertekasvatusega tegelenud Leelo Ratas, kes oma Muraste kodu avaras õues teraapiakoera kasvatab.

Laigulise kasukaga Charlie näitab oma rõõmsa olekuga kohe, et ta sobib hästi teraapiakoeraks. Ta ei urise võõraid märgates ega jää ähvardavalt altkulmu põrnitsema või hambaid ohtlikult irevile ajama. Charlie jookseb võõraid tervitama kohe, kui õuevärav avaneb. Surub end külalistele külje vastu ja ilmselgelt naudib lähedust.

“Majavalvurit temast ilmselt ei saa?” uurime koera omanikult. “Koeri on läbi ajaloo võetud eri põhjustel,” vastab Ratas. “Varem arvati, et koer peab olema ketis ning omaniku vara ja aeda valvama. Nüüd on selleks aga ju signalisatsioon! Minule on koer seltsiline, nagu oma pere liige. Isegi kui tuled õhtul hilja ja koer on päev läbi üksi olnud, on ta sind nähes siiralt õnnelik. Sellisest tingimusteta armastusest on tänapäeval suur puudus!”

Esimese koera omanikuks sai Ratas üsna juhuslikult. “Rootsist kingiti! Ma ei osanud isegi tõugu määrata,” meenutas ta. “Raamatust selgus, et tegu on dalmaatsia koeraga. Nemad ongi jäänud minu lemmikuks läbi aastakümnete. Nad on intelligentsed ja rahulikud, aga kui vaja, vägagi aktiivsed.”

Hinded sõbralikkuse eest

Nüüd on Ratasel Euroopa eri riikidest saadud näitusekarikaid juba tuhande ringis. Kui näitustel hinnatakse missivõistluste laadis ennekõike dalmaatsia koera ilu ja anatoomiat, liikumist ja täppide laadi, siis nüüd tahab Ratas lemmiklooma inimese heaolu teenistuseks treenida. “Inimesed on tänapäeval eri põhjustel väga üksikud,” märkis ta. “Internetisajandil käivad asjad virtuaalselt ja kokku saadakse vähe. Covid on eraldumist veelgi suurendanud. Kokku saadakse Facebookis või messengeris.”

Horvaatiast saabus seltsi pakkuv Charlie veel kutsikana. “Nüüd on Charlie 15 kuud vana ja teraapiakoeraks igati sobiv,” ütles Ratas. “Olen koertega näitustel osalenud juba üle kahekümne aasta ja nüüd mõtlesin, et võiksin koerte kasvatajana ühiskonnale midagi kasulikku tagasi anda. Ma olen õppinud hindama ka koerte tarkust ja sõbralikkust. Kaotasin eelmisel aastal oma vanemad ja tunnen eakamatest inimestest nüüd suurt puudust. Teraapiakoera juhiks õppima ajendaski mind võimalus sel viisil vanemaid inimesi rõõmustada.”

Ratase sõnul mõjuvad koerad teraapiliselt juba ainuüksi oma lähedusega. Looma silitades on pinged maandatud. “Minu vanemad elasid kolm ja pool aastat hooldekodus. Ema enam liikuda ei saanud, aga vaim oli endiselt ergas. Päevad muutuvad sellises kohas üksluiseks ja igavaks, kuigi olemas on nii soe söök kui ka kõik mugavused. Aga puudu jääb kontaktist välismaailmaga. Kuigi tantsijad ja lauljad käivad esinemas, jääb tegelikust kodutundest vajaka. Looma siirus ja õnnelik olek paneb aga vanadekodu asukail silmad särama ja loob tavapärase kodu meeleolu. See on ka põhjus, miks ma teraapiakoera juhiks pürgin. Tahan inimesi aidata!”

Võime pingetest vabastada

Tulevane teraapiakoer peab enne teenistusse asumist läbima katsed ja olema kindla iseloomuga. “Ta peab armastama inimesi, see on kõige tähtsam,” on Ratas veendunud. “Teraapiakoer on sõbralik ja rõõmus kõigi üle! Mitte nii, et ühele teen urr-urr, teist põrnitsen kaugusest ja kolmanda peale hakkan haukuma. Hinnatakse tema reageeringuid näiteks talle tekki peale visates, teda ruumi üksi jättes või teise koeraga kokku saades. Teraapiakoer peab olema suuteline kerget stressi taluma. Valjud ja ootamatud hääled teda ehmatada ei tohi. Jälgitakse tema mänguoskust ja sedagi, kuidas ta maiust käest vastu võtab – kas valusalt hammastega või pehmelt.”

Kui loom ruumi siseneb, peab ta korralikult käituma. Inimene ei peaks end tundma ohustatuna, mida kõrged hüpped või karglemine ju põhjustada võivad. Teraapiakoeri kasutatakse ka lasteasutustes – lugemisraskustega laps loeb koerale ette.

“Lapsel tekib motivatsioon – koer saab ju nii targemaks! Keelebarjääri siin ei teki,” rääkis Ratas. “Koer oskab kehakeelena suhelda igas keeles. Sõjapõgenike lapsed võiksid nii kergemini traumadest üle saada. Koeral on võime last pingetest vabastada, looma lähedus võtab pinged maha. Kuid teraapiakoeraga suhtlemiseks ei pea tingimata endal mingit häda olema. Paljud inimesed ei saa lihtsalt endale koera võtmist olude tõttu lubada, kuigi koeraga suhtlemisest hoolivad väga.”
Õuel jookseb Charlie kõrval veel neli kahekuust kutsikat. Nemad alles ootavad oma uut kodu Hollandis, Belgias ja Itaalias, samal ajal kui nende neli õde-venda on äsja Lätti ja Taani elama läinud. Charlie oskab energilisi sülest sülle kippuvad kutsikaid tõeliselt teraapiliselt vaigistada. Ta paneb käpa turjale, vaatab otsa ja kutsikas rahunebki! Kurja nägu pole vajagi teha. Kuulekas on loomake ka. Igatahes istu!-käskluse peale toetab ta end jalamaid tagajalgadele. Oma nime kuuldes on vajadusel aga kauge maa tagantki krapsti perenaise kõrval.

Uus eriala õpetab inimesi oma töö jaoks koertega suhtlema

“Põhimõtteliselt võib iga omanik koolitada oma koerast teraapiakoera,” lausus Tallinna Ülikooli täiendusõppe koolitusjuht Katrin Soidra-Zujev.
Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudis saab peagi uudsena omandada mikrokraadi inimese ja looma interaktsioonide õppekaval.

“Anname praktilisi teadmisi looma ja inimese teraapilistest suhetest,” rääkis Soidra-Zujev, kelle sõnul avaneb nii võimalus tundma õppida keskkonna, inimeste ja loomade vastastikuseid suhteid teaduspõhiselt. “Õppima oodatud on need, kes soovivad tulevikus kaasata oma erialasesse tegevusse loomi. Põhimõtteliselt võib iga omanik koolitada oma koerast teraapiakoera!”

Teraapiakoeraks passib enesekindel, rõõmsameelne, rahulik ja kergesti kohanev loom. Sobida võib iga tõu esindaja, kellel need tarvilikud omadused olemas. Teraapiakoerad ei ole teenistus- ega abikoerad. Abikoerad aitavad inimesi otseselt ja neil on juriidiline õigus saata omanikku peaaegu kõikjal.

Kuigi mõnes mõttes võib iga seltsikoera teraapiakoeraks pidada, hõlmab teraapiakoera mõiste siiski palju enamaid oskusi ja omadusi, mis igale seltsikoerale hädavajalikud pole. Teraapiakoerad aitavad koolitusjuhi sõnul mitmesuguste haigustega inimesi. Näiteks autiste ja suhtlemisraskustega inimesi, psüühilise trauma üle elanud lapsi või täiskasvanuid. Mõnikord piirdub abi küll vaid sellega, et inimene hakkab üle pika aja taas naeratama, kuid seegi on suur edasiminek.
Ülikooli õppekava on eelduseks kandideerimisel mikrokraadile “Loodust ja loomi kaasavad sekkumised”. Mikrokraadi omandama on oodatud vähemalt bakalaureusekraadiga õppijad, kel soov rakendada uusi teadmisi inimese tervise ja heaolu edendamisel.

“Olen koertealase nõustamisega tegelenud üle kahekümne aasta,” ütles üks tulevasi õppejõude, koerte käitumisnõustaja ja teraapiakoerte testija Katrina Jõemaa. “Mu igapäevane töö on seotud koertega, olen olnud teenistuskoera juht üle viieteistkümne aasta. Nõustan Varjupaikade MTÜ Tallinna loomade varjupaika. Treeneriks õppisin praktilise töö käigus mitme aasta jooksul Alla Petrova käe all, tööd alustasin teenistuskoerte klubi Domino Center kutsikakooli ja – treeningute ning näitusekoolituste ettevalmistusega. Olen õpetanud jälje- ja ninatööd.”