"Autojuhid kahjuks ei anna endale aru, mis võib juhtuda, kui nad sõidavad isegi 5 km tunnis lubatust kiiremini. Tagajärjeks võib olla raske kokkupõrge jalakäijaga, jalakäijale võib see lõppeda koguni surmaga."

Põhja prefektuuri patrullpolitseinik Vladimir Kägonen
ENERGIAMONOPOL VARJUTAB PÄIKEST Väikese paneelipargi ühendamiseks küsitakse miljoneid, pereelektri tootmise eest aga tuhandeid (1)
19. september 2022
Albert Truuväärt

Tallinnas toodab kokku ligi 600 korteriühistut ja eramaja päikesepaneelidega elektrit. Kuigi aastaid on räägitud rohepöördest ja energiasõltumatusest, jäävad meil alajaamad suurema hulga taastuvenergia vastuvõtu tarvis sageli kõhnaks ja juhtmed peenikeseks. Miljoneid võrguarendusteks küsitakse pahaaimamatutelt väikeettevõtjatelt, ja kümneid tuhandeid peredelt.

Tallinna üks teravmeelsemaid lahendusi päikeseenergia tootmises asub aadressil Õismäe tee 11. Seal on viiekordse maja rõdupiireteks pandud päikesepaneelid. Maja elav 9. klassi poiss Jaarek, kes meid paneelide näitamiseks hoovi poole viib, rääkis, et paneelid pole rõdupiiretena mitte ainult ilusad vaadata, vaid ka kasulikud. Enne kaunistas iga majaelanik rõdupiiret näiteks seestpoolt nagu oskas, kuid nüüd on nii sisemine kui ka välimine rõdude disain kenasti paigas ja hoovipoolne külg näeb tõesti kena välja.

Ettenägelik ühistujuht rajas paneelipargi enne kriisi

Ühistujuht Marge Lest ütles, et esimese etapina paigaldati 2015. a katusele 10-kilovatine päikesepark. Rõdud said energiat tootvad moodulid 2019 ning koguvõimsus on seega 23 kilovatti. “Kui ühistul leidub pisut ülearust raha, on päikesepaneelide paigaldamine igati tore mõte,” lausus Lest. “Võrku müüdava elektri võrra ühistu kulud ju vähenevad.”
Tallinnas kasutavad ühistud päikesepaneelide puhul üldiselt kolme varianti. Ühed tarvitavad osa päikeseenergiast ise oma majas ära – näiteks soojuspumba tarbeks – ning üle jääv toodang müüakse võrku. Ja teised müüvad ainult võrku. Õismäe tee ühistu müüb ainult võrku ning teenib selle eest umbes 2500 eurot aastas.

Linnas leidub ka kolmandat lahendust. Mõni ettevõte võtab katuse ühistult päikesepaneelide jaoks rendile ja majandab nendega ise.
Paneelid tasuvad ennast Õismäe tee ühistu näitel ära umbes kaheksa aastaga. Edasi, kui hoolduskulu maha arvata, tuleb juba puhast kasumit. Paneelide paigaldamise ja kogu asjaajamisega tegeles seal eelmine, 2019. a manalasse lahkunud ühistujuht Gennadi Vaher. “Müts maha tema ees ja tervitusi sinna kõrgele!” sõnas nüüdne ühistujuht Marge Lest.

Vaher oli olnud väga ettenägelik. Möödunud kaunitel aastatel, kui paneele paigaldati, näis isegi 100 eurot megavatt-tunni eest börsil tõeliselt ränga ulmehinnana. Meenutagem, et turule toodava universaalteenuse puhul on eksperdid rääkinud lootusest, et see toob hinna alla 200 euroni megavatt-tunni eest.

Ühelt poolt toetatakse justkui taastuvenergiat, teiselt poolt ei lasta taastuvenergia tootjatel elektrivõrguga ühineda.

Anvar Kirna

Kui selle Õismäe tee korteriühistu ja Tallinnas veel peaaegu ligi 600 majapidamise puhul võib rääkida energeetilistest hüpetest, siis laiemas plaanis ei avane enam kaugeltki nii kaunis pilt.
“Tallinnas see veel nii suur probleem ei ole, aga lihtsalt öeldes ei lase traadid nii palju lisaenergiat läbi, kui seda võrku tahetakse anda,” ütles paljude ühistute haldamisega tegelev Anvar Kima. “Mure tekkis aasta-poolteist tagasi, kui päikesepaneele hakati üha rohkem üles panema ja elektrivõrkude võimsusi jäi napimaks. Seega: ühelt poolt toetatakse justkui taastuvenergiat, teiselt poolt ei lasta taastuvenergia tootjatel elektrivõrguga ühineda – õigemini, võrgu arendamiseks küsitakse määratuid summasid, mida väiketootjal pole võimalik maksta.”

Juhtmed peenikesed, alajaamad nõrgad

Anvar Kima juhtimisel on Tallinnas renoveeritud kokku 15 kortermaja, kuhu on ühtlasi paigaldatud päikesepaneelid. Valdavalt töötavad need nii, et toidavad maju kütvaid soojustagastusega pumpasid ja ülejäänud elekter müüakse võrku. Tallinnas on Elektrilevi hallatava võrguga liitumine käinud suhteliselt valutult, ehkki ka siin hakkab võrgu vanus taastuvenergiat pidurdama. Ülejäänud Eestis küsib riiklik võrguhaldaja ehk Elektrilevi liitumiste eest sageli jahmatavat hinda.

Näiteks kirjavahetusest Lõuna-Eesti ettevõtja Kajar Lemberi ja Elektrilevi esindaja vahel selgub, et suhteliselt väikese ehk 200 kW võimsusega päikesepargi liitumise eest tahetakse 9 769 244 eurot.
Seda raha olevat piirkonnas vaja, et – Elektrilevi inseneri sõnastust kasutades – “suurendada piirkonnaalajaamas tootmise suunalist võimsust põhivõrgu suunal”. Lihtsalt öeldes on tarvis suurema võimsusega alajaama ja väikeettevõtja peaks selle justnagu kinni maksma, et temagi pakutav elekter sinna ära mahuks.

Samas meenutagem, et kõik elektritarbijad maksavad niigi võrgutasu, mis on mõeldud võrkude parandamiseks ja uuendamiseks. Alates oktoobrist võrgutasu pealegi veel kolm protsenti tõuseb. Näiteks keskmine tarbija, kes tarvitab elektrit 250 kilovatt-tundi kuus, hakkab maksma umbes 45 senti rohkem. Tegemist pole seega megasummaga ja võrgutasu tõstmise põhjendatuse kontrollib konkurentsiamet alati üle. Kuid oluline on see, et vaatamata tõusule jätkub rahast vaid olemasolevate liinide korras hoidmiseks. Kuid palju kõneldud rohepöördeks on vaja võimsamaid alajaamu ning jämedamaid juhtmeid. Nende jaoks jääb raha üle üsna vähe.

Vaja 300 miljonit eurot

Elektrilevi haldab üldse kokku 61 000 kilomeetrit liine, millega saaks piltlikult öeldes vedada 1,5 ringi ümber Maa. Lisanduvad veel ligi 23 000 alajaama ja igasugused muud seadmed. Kurb tõde on, et kogu see süsteem on suurema koguse taastuvenergia vastu võtmiseks juba praegu lootusetult umbes
.
“Elektrilevi hinnangul on järgmise viie aastaga vaja jaotusvõrku suunata täiendavad 300 miljonit eurot,” vahendas ettevõtte kõneisik Reti Meema. “Sellisel juhul saaksid mikrotootjad kõikjal Eestis liituda võrguga mõistlike kuludega ja energiat võrku edastada.”

Riigilt saadi augustis päikeseenergia tõhusamaks võrku haaramiseks kaheksa miljonit. Vaja oleks aga kohe praegu 55. 300 miljonit ei paista praegu küll mitte kusagilt.

Mis puudutab veel Lõuna-Eesti päikesepargi kaasust, siis teatas Elektrilevi esindaja ettevõtja Kajar Lemberile otse: “Seoses võrku elektrit andvate päikeseelektrijaamade arvu plahvatusliku kasvuga on selleks vajalik vaba edastamisvõimsus võrgus ammendunud. Lisanduva tootmisvõimsuse edastamiseks vajalikud võrgu tugevdamise kulud on hüppeliselt kasvanud ning neid ei ole põhjendatud endisel viisil ühiselt ülejäänud turuosaliste kanda jätta.”
“Päikeseelektrijaamade arvu plahvatuslik kasv” oleks ühelt poolt nagu hea uudis. Igasugustel üritustel ja poliitareenidel – meediast rääkimata – on taastuvenergia olulisusest kõneldud teadvuse kaotuseni.

Teisalt väitis taastuvenergia koja juhataja Mihkel Annus, et asi pole alati võrkude ja alajaamade läbilaskevõimsuses, vaid et taastuvenergia liitumistaotlusi on väga palju. Ehitaja broneerib endale võimsuse ja teised ei pääse löögile. Ent kuna päikesepargi rajamine võtab aastaid, pole teada, kui palju neist võimsuste broneerijatest on tõsised tegijad. “Fantoomliitumiste hulka tuleks vähendada ja seda saab lahendada ainult täiendavate regulatsioonidega,” ütles Annus. “Üks võimalus oleks broneeritud võimsuste pealt hakata tasu küsima.”

Riigi elektrist rahva elektriks

Asi käib praegu seega nii, et mõni taastuvenergiaga tegelev väikeettevõtja esitab Elektrilevile taotluse teatud mahuga liitumiseks. Elektrilevi broneerib selle mahu ning teatud piirkond saab sellega “täis”. Rohkem taotlusi sinna esitada ei saa. Liitumise menetlemine võtab üldiselt kuni aasta-paar. Ja kes on hiljaks jäänud, sellelt küsibki Elektrilevi ulmelisi summasid, et kui tahate, ehitage näiteks uus alajaam oma kulu ja kirjadega valmis.

Mitmed taastuvenergia tootjad kahtlustavad aga, et mahte broneeritakse osaliselt ka spekuleerimiseks. Teisisõnu, kuna taastuvenergia on üha “kuumem teema”, võidakse broneering ja pooleli olev ehitus kellelegi edasi müüa. See on umbes nagu defitsiidi järjekord nõukogude ajal. Keegi läks varahommikul esimeste hulgas kaubamaja ukse taha seisma ja müüs siis oma koha järjekorras hilisemale tulijale maha. Ehkki jah, summad on suured ja mängus on siin ka toetused, mida roheenergia tootmisüksusele makstakse 12 aastat.
Elektrilevi esindaja omakorda väidab, et nüüdseks on kord majja löödud: “Elektrilevi küsib alates 2021. aastast elektritootja liitumistaotluste esitamisel lisadokumente, et kliendid ei saaks esitada ka fantoomvõimsustega liitumistaotlusi.”

Kuid nii või teisti, fantoomtaotlustega või ilma, on võrk paljudes paikades üsna lootusetult umbes. Ühelt Viljandi kandi hüdroenergiatootjalt küsiti lisavõimsuse väljaehitamiseks 24 mln eurot. Isegi mitte liitumiseks, aga “veski” tootis kokku lepitud elektrihulgast ühes kuus pisut rohkem – nimelt kolm kilovatti. Energiaettevõttes sooviti uut lepingut, ja mitte ainult: pandi ühtlasi ette tasuda 24 mln eurone arve, sest ilma võrgu arendusteta ei mahtuvat see kolm kilovatti enam liinidesse ära. Tasub meenutada, et jutt on umbes kahe tolmuimeja võrra liigsest võimsusest.

Seda juhtub iga päev, et mõnelt väiketootjalt küsitakse mõnikümmend miljonit.

Andres Meesak

Eesti väike- ja keskmiste ettevõtjate assotsiatsioon on saanud taoliste raha küsimiste kohta hulga pöördumisi. Samamoodi on neid saanud Eesti päikeseelektri assotsiatsioon. “Seda juhtub iga päev, et mõnelt väiketootjalt küsitakse mõnikümmend miljonit,” nentis assotsiatsiooni juhataja Andres Meesak. “Kõige selle sügavam põhjus on viimase kümne aasta tegemata töö. Ei ole võrkudesse investeeritud ja on vaid oma naba imetletud, et oi kui toredad me oleme. Kogu jutt tootmisvõimsuste laiali jagamisest üle kogu maa on seega jäänud valdavalt vaid konverentside slaididele.”
Meesaku sõnul ongi tavaline, et vaid 50-kilovatise pargi puhul esitatakse näiteks väikeettevõtjale 14 mln eurone kalkulatsioon, et veetagu kuhugi elektriliin või ehitatagu alajaam.

“Kui ka eraldataks nüüd kohe Elektrilevi võrkudele need 300 mln eurot, siis kohe ei sünni midagi, aga millalgi tuleks võrkude uuendamisega pihta hakata,” rääkis Meesak. “See on kõik pikk ja aastaid võttev töö – pikem kui valimistsüklid. Aga iga poliitik tahab kahjuks, et tulemus oleks kohe näha. Kui ta ütleb, et eraldasime näiteks 150 mln hajaenergeetikale – ega see ei kõneta tegelikult kedagi.”

OÜ Jäneda Mõisa juht Elo Kallas sõnas, et jutud sellest, et igaüks peaks energiakriisis püüdma ise ennast aidata, päikeseenergia näitel ei päde.

Jahmatav on tema sõnul see enesekindlus, millega Elektrilevi esindajad eeldavad, et väikeettevõtjal on hulk miljoneid varnast võtta. Olles saanud mõisa rajatava 50-kilovatise pargikese kohta 11,4 mln eurose liitumisettepaneku, oli see sisaldanud lõpuks reibast küsimust: kas olete selle summaga nõus, ja kas saama objekti kohe töösse võtta?
Sama jaburaks kujunes päikesepaneelidega olukord tal oma kodus Padisel. Seal valis pere hoolikalt võimsuseks vaid enda majapidamise tarbe ehk 15 kilovatti. Vastus tuli, et makske 12 000 eurot liitumistasu. Vaja olevat mingit keskpingeliini arendada “Elekter võiks riigi omast muutuda rahva omaks,” resümeeris Elo Kallas, kelle sõnul pole siin mingeid omaalgatusi, vaid riik dikteerib, kas saad ennast energiakriisi päästa või mitte.

Taastuvenergia tootja seisukohalt on veel halb, et suhtlusele Elektrileviga kulub meeletult aega. Taastuvenergia lahendustega tegeleva Baltic Industrial OÜ projektijuht Kaspar Kriisk rääkis enda kogemusest Kohilas: “Mitte just suure, 50 kw pargiga liitumise eest taheti liitumiseks 6,3 mln eurot. Kui küsisin, kui suur võiks võimsus olla, mida saaks võrku müüa ilma suurte ümberehitusteta võrgus, siis nad vastasid, et seda nad öelda ei saa, tuleb teha uus taotlus. Nüüd esitasime 30 kilovati peale. Ja nii läheme aina väiksemaks. Aega on neil vastata 60 päeva, ja siis jälle 60 päeva. Aga selle aja peaks tegema märksa lühemaks, et saaks kohe teada, millise võimsusega oleks mingis piirkonnas lootust löögile pääseda ja millisega mitte.”

Uuel aastal tuleb uus infosüsteem

“Tegeleme infosüsteemi arendamisega,” lubas omakorda Elektrilevi esindaja Reti Meema. “Selle abil oleks kliendil iseseisvalt võimalik Elektrilevi kodulehel kaardirakenduselt valida asukoht ja soovitud tootmisvõimsus ning saada automaatselt vastus selle realiseerimise kulude kohta. Antud süsteem peaks olema klientidele kättesaadav hiljemalt järgmisel aasta esimeses pooles. Kuid teeme tööd, et see juba varem käima saada.”

Taastuvenergia projektijuhi Kaspar Kriiski sõnul võiks aga valitsuspoliitikutele olla tõsine mõttekoht, kuhu ikkagi raha paigutada: “Meenutagem, et kui Elektrilevi küsis võrgu arenduseks 55 mln, siis sai ta vaid kaheksa. Kas tõesti on odavam rahvale toetusi maksta selle asemel, et turule lasta tulla uusi tootjaid, kes ju järjekorras ootavad? Ja seda abiks võttes püüda elektri hind ikkagi allapoole tuua.”
Mõnigi ettevõtja on juba päikesepargi ideele käega löönud, viidates, et riiklikul energiamonopolil on mugavam ettevõtjatele välja kirjutada hiigelinvesteeringute pakkumisi kui asjaga sisuliselt tegeleda. Miks peaks aga valitsuspoliitikud olema huvitatud Eesti Energia turupositsiooni kõigutamisest, kui see riigieelarvesse tänu röögatutele elektrihindadele nii kenasti raha sisse toob?

Tallinnas sobivad päikesepargid kõige enam kõrgete majade katustele

• Kuigi laiemalt Eestis napib uute, ka väikese võimsusega päikeseparkide võrku ühendamiseks võrkude võimsust, on Tallinnas olukord märksa parem, sest linna ei rajata suuremaid päikeseparke. Seega võiksid ühistud kaaluda päikesepargi rajamist näiteks maja katusele.
• Tallinn on suvel eraldanud päikesepaneelide paigaldamiseks 400 000 eurot. Seda kuni 30% ulatuses projekti maksumusest ja maksimumsummas 20 000 eurot. Toetust on võimalik saada ka projekteerimiseks. Roheenergia toetustest täpsemalt vt võrguleheküljelt https://www.tallinn.ee/et/korteriuhistu
• EAS-i ja KredExi ühendasutus hakkas alates 11. juulist korteriühistutele üle Eesti pakkuma toetust päikesepaneelide ostuks ja paigalduseks. Toetuseks jagatakse viis miljonit eurot.
• Elektrilevi jaotusvõrgus olevad vabad võimsused on toodud Elektrilevi vabade võimsuste kaardil: https://www.elektrilevi.ee/vabad-voimsused. See annab ülevaate keskpinge liinide kasutamata ressursist.
• Kindla peale minek on alati rajada sellise võimsusega päikesepark, mille toodetava elektri ühistu ise 100% ära kasutab ja midagi müügiks võrku ei saada. Siis ei teki probleemi, et Elektrilevi majandatava elektrivõrgu kaabel on piirkonnas piltlikult öeldes liiga peenike või alajaam liiga nõrk.
• Enim leidub vabu võimsusi Lasnamäe, Kesklinna, Mustamäe ja Haabersti piirkonnas.
• Tiheasustusalal varjavad päikest näiteks naaberhooned ja kõrghaljastus. Seetõttu tuleb hoolikalt kaaluda rajatava päiksepargi asukohta, sest iga väiksemgi vari paneeli serval vähendab paneeli tootlikkust mitu korda. Seetõttu ei maksa linnas oodata päikesepaneelidelt sarnast majanduslikku tasuvust kui maal.
• Kõige sobivamad on kõrghoonete katused, sest seal ei paista päikesepaneelid välja ning nendele ei lange vari.
• Kohtades, kus päiksepaneele ei ole võimalik pilgu eest varjata, näiteks hoonete fassaadide või viilkatuste puhul, tuleks lahenduse osas arhitekti nõu kuulata.
• Päikesepaneele on võimalik paigaldada ka muinsuskaitsealustele ja miljööväärtuslikus piirkonnas asuvatele hoonetele. Sel juhul aga kehtivad paneelide väljanägemisele ja paigaldusviisile ranged nõuded: paneelid ei tohi rikkuda hoonete välimust ega kahjustada väärtuslikke konstruktsioone.
• Tallinnas on 125 korteriühistut, kellel on tänavu augusti lõpu seisuga sõlmitud elektritootja võrguleping – koguvõimsusega 2,3 MW
• Tallinnas asub ka 441 eramaja, kus toodetakse elektrit – koguvõimsusega 3,86 MW

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Sirje
19. sept. 2022 22:24
Miljardis kasum ja ... ei suudeta võrku uuendada,küsitakse rahvalt miljoneid... Või pole see lihtsalt monopoolsele kasulik,riigile. Taastuvenergiale seatakse rahvale takistusi,rahalisi ,mõtetult suuri kulutusi.

Seotud artiklid