“Üks psühhoosis patsient oli teinud enesetapukatse ja kui ma hakkasin verejooksu peatama, kukkus ta mind kööginoaga ründama,” kirjeldab oma ekstreemset tööd kiirabiõde Jaanus Tramberg, lisades, et pea igal nädalal tuleb ka ette olukordi, kus ohtlikus olu-korras patsient ei luba ennast haiglasse viia. “Tavaliselt aitab sel puhul veenmine. Ütleme talle näiteks, et muidu tullakse hommikul juba tema surnukeha järele. See tavaliselt mõjub.”

Tallinna kiirabi sai hiljuti 100-aastaseks. Pealinn tegi intervjuu väärikas eas abiasutuse toreda õe Jaanus Trambergiga, kes armastab adrenaliini, mida tema töö pakub. Kui kiirabibrigaad hommikul tööle tuleb, siis ei tea keegi, mis neid ees ootab. Mõnikord ei jõua hommikust kohvitopsigi tühjendada, kui on juba vaja tormata kedagi elustama.

Kuidas üldse suudate teha nii rasket ja pingelist tööd?

Kiirabitöötaja tegeleb inimeste negatiivsete emotsioonidega ja me peame leidma keset seda negatiivsust endas positiivsust. Kui sa suudad inimeselt valu ära võtta, siis see ongi väike auhind selle töö eest, mida sa teed.
Me oleme siin nagu adrenaliinisõltlased ka, sest ei tea, mida toob järgmine väljakutse. Kas on kõrge vererõhu kutse või hoopis mõni raske liiklusavarii. See on niisugune asi, et kõigile ei pruugi üldse sobida. Kellele selline teadmatus ei istu, nende jaoks ei ole see töö sobiv. Nad ei jää kiirabisse kauaks. Siia jäävad pidama sellised inimesed, kes naudivad niisugust olukorda, seda võib ka kergeks kaoseks kutsuda. Siin saad sa ka selle tunde, et võid inimeste jaoks midagi reaalset teha. Sa võid isegi päästa elu. Selliseid elukutseid teisi ei olegi. Kui sa oled politseinik, saad sa tavaliselt sõimata. Või siis inimesed kardavad sind.

Kirss tordil on see, kui sa suudad sünnituse vastu võtta. Seda on juhtunud. Näiteks Koplis võtsime oma brigaadiga ühes vannitoas sünnituse vastu. See on asi, mis sinu tööd premeerib. Näed uue elu algust ja aitad sellele kaasa.

Millised on olnud teie ebatavalisemad väljakutsed?

Inimeste leidlikkus, kuidas end vigastada, on piiritu. Suvel varastasid mingid tüübid ühe tõstuki ära. Sõitsid sellega ringi ja suutsid tõstuki alla kinni jääda. Purjus peaga teevad inimesed ikka igasuguseid jutumärkides toredaid asju. Kui nad lõpuks EMO-s kaineks saavad, siis jõuab see valu ja mõtlemine neil kohale, ja et mis see nali maksma läks.
Ühel kodanikul oli rästikuhammustus. Teatas, et jalad on paistes ja kõndida enam ei saa, tundub, nagu oleks tugev allergiline reaktsioon.

Kui kutse peale kohale jõudsime, tuli vastu purupurjus mees, keda tõesti oligi rästik hammustanud, aga see juhtus juba nädal aega tagasi. Küsisime, et miks sa purjus oled. Ta vastas, et oli peale rästiku hammustust helistanud sõbrale, kes käskis kohe kiiresti viina jooma hakata. Oligi mees nädal aega järjest joonud, selle tulemusel jalad enam ei kandnud ja ta oli sellest nii häiritud, et kutsus kiirabi. Mees nõudis enda haiglasse viimist. Niisuguseid asju tuleb ette igal nädalal. Enamik niisuguseid kentsakaid asju sünnib ikka tänu alkoholile.

Te näete kodudes käies ka kogu elu pahupoolt. Millistes oludes elavad vahel lapsed? Kas kiirabi on pidanud näiteks ka lastekaitsespetsialistidega rääkima?

On ikka tõesti uskumatult hulludes oludes elavaid inimesi, kes milleski ei hooli. Me teeme jah koostööd nii lastekaitse kui ka sotsiaaltöötajatega. See on meie lisakohustus, teatada nendest hulludest elukohtadest. Kui me märkame ebasobivate elutingimustega korterit, mis võivad väikelaste jaoks olla isegi ohtlikud, siis anname sellest alati teada. On olnud juhuseid, et korteris, kus elavad väikesed lapsed, on laua peal vabalt kättesaadavad igasugused ravimid, mida nad võivad suhu toppida. Sinna juurde käib koristamata korter ja lapsed ise on pesemata. Siis me kindlasti alarmeerime lastekaitset ja sotsiaaltöötajaid.

Oleme ka näinud, et üksik vanainimene elab nii, et ei saa endaga enam hakkama, sel juhul teatame sellest kohe sotsiaaltöötajatele. Samuti tuleb ette, et keegi perekonnast hooldab voodihaige patsienti nii halvasti, et see muutub haigele juba eluohtlikuks. Näiteks on juba tekkinud lamatised, inimene ise on näljas ja toad koristamata. Siis me tõmbame ikka päris tõsiselt häire käima.

Kui paljudel juhtudel on kiirabitöötajate enda elu nende agressiivsete patsientide pärast ohus?

Kiirabitöötajaid, keda kunagi pole rünnatud, on ikka väga vähe. Tööandja on andnud meile pisargaasiballoonid ja meil on võimalik osaleda ka enesekaitsekoolitustel. Õnneks mina olen pisargaasi kasutamisest pääsenud. Üks psühhoosis patsient on mind püüdnud küll kööginoaga pussitada. Ta oli teinud enesetapukatse ja oli üleni verine. Ja kui ma hakkasin verejooksu kinni panema, haaras ta kööginoa ja asus mind ründama. Kuid mul on õnneks väga palju idamaiste võitluskunstide oskusi. See noakangelane sai ohutuks tehtud ja politseile üle antud.

Ka minu kolleegidele kiirabis on õpetatud taktikat, kuidas end selliste psühhoosis tegelaste rünnete korral kaitsta ning kuidas nendega peab käituma. Me kõik oleme alati valmis rünnakuteks selliste patsientide puhul. Aga kui me näeme juba ette, et mingid ohumärgid on, siis me ei lähegi korterisse sisse. Ootame politsei ära ja nemad lähevad esimesena. Me ei võta seda riski. Meil pole noalöökide eest kaitsvaid kuuliveste ega muid raskeid kaitsevahendeid. Me oleme ju tavalised kiirabitöötajad.

Vahel meid ka sõimatakse. Seda tuleb ette, kui inimene on hirmul, ta kardab, ja tavaliselt on ta sel juhul purjus või narkojoobes. Tavaolekus inimesed meedikuid ei sõima. Kiirabi eripära on see, et meid ei kutsu keegi kohale, kui midagi on hästi. Midagi peab ikka väga halvasti olema.

Kui palju on näiteid, et inimene tuleks ära viia, aga ta ise sõdib vastu, endal nuga rinnus vms? Mis te sel puhul teete? Teete kiiresti ja märkamatult rahustisüsti ja viite ta ikka ära?

Seda, et hakatakse haiglasse viimisele vastu, on jah ette tulnud. Esimene asi on alati inimese veenmine. Näiteks kui öelda, et kui te nüüd meiega ei tule, siis hommikul tullakse juba teie surnukeha järele. See tavaliselt mõjub. Kui aga inimene kategooriliselt keeldub ja omaksed ka ei suuda teda veenda, siis me palume patsiendil selgelt välja öelda, et ta keeldub haiglasse toimetamisest ja võtab vastutuse enda peale. See läheb kirja ka kiirabi kaardile. Siis ei vastuta patsiendi elu eest enam meie. Selliseid asju tuleb ette kogu aeg, pea iga nädal. Aga on olnud ka nii, et pärast seda käiku kaotab patsient teadvuse, kutsutakse uuesti kiirabi ja me viime ta ikkagi elustamiseks haiglasse.

30-40 protsenti teie tööst on alkohoolikute ja uimastisõltlaste elule turgutamised. Kas meil peaks olema karmim alkoholipoliitika, kuna vägijoogid on liiga kättesaadavad?

Jah, ligi kolmandik väljakutseid on tingitud alkoholi mõju all olevate inimeste kaebustest. Probleem on see, et lapsed ja noored joovad alkoholi. Seda me näeme kiirabis ka päris palju. Need lapsed ei peagi olema pärit probleemsetest peredest, vaid nad satuvad lihtsalt valesse seltskonda oma esimeste alkoholiproovimistega. Me näeme neid alkoholimürgistusi päris palju. Tihti on see laste liiga liberaalse kasvatamise tagajärg.
Alkoholi kuritarvitamine on tõsine probleem. See tekitab palju traumasid ja muid haigusi. Ma tõesti ei oska öelda, kas meie alkoholipoliitika on liiga liberaalne. Pigem on see sotsiaalne probleem.

Me kõik maksumaksjatena ju osaleme selles alkoholiprobleemidega inimeste kantseldamises. Me kõik maksame selle kinni, see raha tuleb meie enda taskust, kuigi seda võiks kasutada hoopis paremini. Aga õnneks elame ühiskonnas, kus igaühel on õigus meditsiinilisele abile. Siis kiirabi ikka läheb ja abistab kõiki oma kõige paremal moel, kuidas suudab.
Kes juua tahab, see saab pudeli kätte igal juhul. Probleemid on alati ühe ja sama seltskonnaga. Kui kange alkohol poes isegi päris ära keelata, leitakse ikka mingid viisid selle kättesaamiseks, mis on veel hullemad. Näiteks hakatakse jooma igasugust kahtlast sodi. Või hakatakse ise kokku villima mingit jama. Või ostab nurga taga kellegi käest pudeli ja jumal teab, mis seal sees on. Gorbatšov proovis ka viina ära keelata, aga väga hästi see tal välja ei tulnud.

Kas on ka aegu, mil napsitanud inimesi on eriti palju?

See number kõigub vastavalt hooajale ja pühadele. Aga meie oma patsiente valida ei saa, läheme sinna, kus on väljakutse tehtud. Nendest inimestest hakkab kahju ka, kes on langenud joomise lõksu. Sa näed dokumendist, et on neljakümnene meesterahvas, aga näeb välja nagu seitsekümmend viis, sest alkohol on teinud oma töö. Tal on selle tõttu palju igasuguseid tervisehädasid. Siis mõtled, et küll on kurb, sest pärast ülesturgutamist on ta mõne tunni pärast jälle samasuguses hädaolukorras. Kutsutakse uuesti kiirabi, siis ta võib olla juba kusagil pargipingi peal magamas. Aitad jälle teda. See võib olla vahel ka väsitav, kui mõtled, kui kaua sa jaksad turgutada seda ühte ja sama joodikut. Aga meie jaoks on preemia juba seegi, kui sa näed, et inimesel hakkab pärast meie tegutsemist ikkagi parem. Selleks ju kiirabi olemas ongi, et kõiki aidata. Kiirabi, see on ka sotsiaalne abi, sotsiaalne töö. Me peame sageli ka inimestega rääkima, otsima lahendusi, neid veenma, õpetama.

Kui õues on miinus kaksteist kraadi ja öösel on abitus seisukorras kodutu, siis pole esmane enam terviseprobleem, vaid me peame ta kuhugi öömajale saama. Peame tegelema hoopis sellega… See on omaette maailm, millest tavainimesed vist palju ei teagi.
Aga üldjuhul on ikkagi nii, et kui sind kutsutakse appi, siis oled viisakas ja püüad teha kõik, mis võimalik, vaatamata sellele, et abistatav ei ole sulle meeldiv, on purjus või isegi agressiivne.

Kas tallinlased on varmad kiirabi kutsuma? Palju on põhjuseta väljakutseid?

Pooled meie väljakutsetest ei ole olnud tõsised, kuid see ei tähenda, et need kõik oleksid olnud tühised. Tihti vajabki inimene kiiresti meditsiinilist nõustamist ja selleks ongi vaja minna kohale. Ja kui selgub, et asi pole hull, vaatame prouale või härrale silma ning ütleme talle, ei teil ei ole midagi tõsist. Ei ole infarkti. On lihtsalt südame puperdus. Aga seda ei saa telefoni teel kindlaks teha, kui tõsine asi on. Kiirabi peab minema kohale ja tegema kardiogrammi. See ei ole tühi kutse, kuigi haiget me ära ei vii.
Kui kahtlustate midagi tõsist, tuleb ikka meid kutsuda. Kui rinnus on valu, siis jumal teab, äkki ongi infarkt.

Millal tuleks kindlast kutsuda kiirabi ja millal minna ise EMO-sse?

Kiirabi ja EMO on kaks eri asja. Ka Tallinna kiirabi kodulehel on üleval, mis puhul peab helistama meile. Ja see on siis, kui tekib äkki mingi tervisehäda. Mitte nii, et sul on juba nädal aega olnud seljavalu ja siis sa viimaks helistad kiirabisse. Sel juhul võib lihtsalt perearsti juurde minna või siis ise rahulikult EMO-sse kõndida. Aga äkki tekkinud valuga, järsku tekkinud pearinglusega, hingelduse või mingi muu väga ägeda sündroomiga, mida varem pole olnud, peab kohe kiirabi poole pöörduma. Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud. Need ei ole kiirabi teemad. Kui lapsel on kolm päeva nohu olnud ja me oleme tulnud kohale, siis anname lihtsalt nõu ja soovitame minna perearsti juurde.

Kõige rohkem kutsutakse kiirabi kõhuvalu pärast. Mis sellega on? Kui tõsiseks see võib osutuda?

Jah, kõhuvalu on üks kõige suuremaid väljakutsete põhjuseid. Aga see võib olla tingitud väga paljudest asjadest. Ei pruugi olla ainult seedeelundkonna hädad, väga tihti on selle taga hoopis südameprobleemid. Seepärast tuleb kõhuvalu võtta väga tõsiselt. Meil on korduvalt olnud nii, et sõidame välja kõhuvalu kutse peale, kuid tegelikult on patsiendil hoopis infarkt. On olnud ka trombe. Kõhuvalu on siis väga petlik. Inimene kirjeldab seda kõhu piirkonnas oleva valuna, aga tegelik on probleem hoopis mujal ja valu lihtsalt kiirgub sinna. Kõhuvalu on seepärast ka üks keerulisemaid asju meie töös. Isegi selg võib hoopis kõhuvaluna tunda anda. Valu lihtsalt kiirgub ettepoole. Ja seepärast on kõhuvalu põhjusteni jõudmine suhteliselt keeruline ülesanne. Kiirabiautos pole ultraheli testi tegemise võimalust. Seepärast on vaja niisugused patsiendid tihti saata haiglasse uuringule.

Kui palju äkksurmi te olete kohale sõites ära hoidnud?

Juhtub tihti, et patsient kutsub välja mingi probleemiga, näiteks ülakõhu valuga, kuid kohale saabudes näivad kõik proovid ja näitajad normaalsed. Aga patsient kurdab ikka niisuguse imeliku ebamugavustunde üle. Siis igaks juhuks võtame patsiendi ikka kaasa. Ja poole tee peal haiglasse läheb olukord täiesti käest ära. Patsient vajab elustamist. Me siis elustame patsiendi ja anname ta elusana haigla arstide hoole alla. Seega, alati ei näita need algoritmid, mida oleks õige teha. Loevad ka kogemused ja meediku sisetunne.

Kiirabil tuleb tihti ülemistelt korrustelt alla toimetada väga palju kaaluvaid patsiente. Kuidas te seda teete, kui majas pole lifti?

Meil on selleks puhuks eriline ratastool, millega saab ka treppe pidi alla sõita. See on paras ettevõtmine, aga alla me patsiendi selles toolis ikka saame. Mõni patsient aga on nii suur, et sinna tooli ei mahu, või ei saa teda tervisliku seisundi tõttu istuma panna. Sel juhul paneme ta pehmesse kanderaami, mis on põhimõtteliselt sangadega lina. Ja siis peame inimese trepist alla tassima. Kui kolmeses brigaadis on naisterahvad, siis ei pruugi me hakkama saada. Mis kasu on sellest, et me tõstame endal selja ära ja pillame patsiendi maha? Siis kutsume appi mõne läheduses oleva kiirabibrigaadi või päästjad ja tuleb terve neljaliikmeline päästemeeskond. Seda, et päästjad appi kutsutakse, juhtub päris sageli.

Tuleb meelde üks juhtum vanema prouaga, kes oli vajutanud oma randmel olevat paanikanuppu. See saadab häirekeskusse teate, et midagi on juhtunud. Selle peale sõitis meie brigaad kohale, vajutasime kella, korteri uks oli lukus. Ei pääsenud sisse. Kuulsime, et ukse taga inimene oigab. Telefoni ta vastu võtta ei suutnud. Sel hetkel pole muud, kui on päästjate kord särada. Nad tulid appi ja murdsid lihtsalt ukse maha. Me pääsesime patsienti abistama. Ja kui oleks vaja olnud ta alla viia, siis oleksid päästjad aidanud ka seda teha. Niisugune koostöö päästjatega on meil lausa igapäevane. On tulnud ka rõdu kaudu korterisse siseneda, kui välisuks on kinni olnud.

Millest tuleb see, et kiirabi käib väljakutsel ära ja leiab, et inimesel pole justkui midagi häda. Samas pärast tuleb ta ikkagi haiglasse toimetada.

Me jätame iga päev paljud patsiendid koju, sest nad ei vaja haiglasse viimist. Seda, et inimene vanasti viidi haiglasse ja nüüd enam ei viida, ei ole. Pooled väljakutsed lõppevad haiglasse viimisega. Seetõttu peab küsima iga konkreetse juhtumi põhjal eraldi, miks kedagi ära ei viidud. Mina ei oska kellegi teise tehtud või tegemata tööd kommenteerida. Meile on antud kindlad juhendid ehk algoritmid, mille järgi me otsustame, kas patsient tuleb haiglasse viia või mitte. Ja neid juhendeid pole kiirabi töötajad ise koha peal välja mõelnud. Me käitume nii, nagu see juhend ette näeb.

Muidugi tuleb alati arvestada ka patsiendi muude kaebustega. Need võivad samuti otsust kallutada. Me oleme alati patsiendile öelnud, et kui tunnete, et olukord muutub hullemaks, siis ärge kunagi häbenege tagasi helistada. Seda, et tõesti haiglaravi vajav inimene jäetakse lihtsalt ära viimata, ei ole meie kiirabis vist saja aasta jooksul juhtunud. Kui inimene tunneb, et tema olukord läheb halvemaks, kutsub ta uuesti kiirabi välja ja me viime ta vajadusel haiglasse. Kui inimestel on huvi mingi konkreetse juhtumi vastu, kus ta tunneb, et jäi piisava abita, tuleb seda kiirabile öelda. Vajadusel tuleks lasta kompetentsel inimesel selgitada, kas tehti õigesti, et inimene jäi haiglasse viimata. Kui inimene ütleb kiirabile, et ta on pidevalt väsinud ja tahab, et teda haiglas uuritaks, siis võtku takso ja mingu EMO-sse.

Kas inimest haiglasse sõidutades võib juhtuda ka nii, et seal pole vabu kohti?

Tõsi, võib juhtuda, et haiglal pole valmidust haigeid kohe vastu võtta. Kuna kiirabiautos on haiged siiski kindlamas kohas kui kusagil haigla koridoris, kus nendega keegi ei tegele, siis hoiamegi patsiente nii kaua autos, kuni haigla on võimeline neid vastu võtma. See ei käi muidugi kõige raskemate väljakutset kohta. Näiteks pärast avariid võivad kannatanud vajada kohe operatsiooni. Tänagi (reedel – toim) oli üks erakorraline asi, mida tavaliselt ei juhtu, nii et Paldiski maantee psühhiaatriakliinik oli täiesti umbes. Autod ootasid patsientidega reas. Me seisime seal peaaegu tund aega. Tavaliselt saab selles haiglas ikka kiirelt patsiendile koha, teistes haiglates on ehk vaja seista. Kõigis põhilistes haiglates, nii PERH-is, ITK-s kui ka LTKs, on täiesti tavapärane, et ootame patsiendiga isegi tund ja kauem. Suvel läks veelgi kauem – neli tundi. Sel juhul on üks kiirabiauto neli tundi teenindusest maas. Suvel ootas kümme patsiendiga kiirabiautot PERH-i ukse taga – patsiente vastu ei võetud.

Iga päev nii ei juhtu, aga vahel jookseb süsteem kokku. Tallinna kiirabis on iga päev tööl 23 brigaadi ja kui kümme brigaadi istub PERH-is järjekorras, siis on ainult 13 brigaadi. Nemad ei suuda ära katta kogu Tallinna vajadust kiirabi järele. Tekibki olukord, et kiirabi ei jõua patsiendini õigeaegselt.

Kas see näitabki, et hädasti oleks Tallinnasse vaja veel üht suurt moodsat haiglat?

Jah, aga kahjuks tõmbas valitsus selle tegemisele kriipsu peale. Kui see haigla oleks juba praegu, siis seda kümmet kiirabiautot seal PERH-i ukse taga ei seisaks. Olukord oleks palju lahedam. Õnneks tegi ITK remondi ära ja see on aidanud natukene olukorda leevendada. Aga kui tuleb uus pandeemialaine, siis läheb taas kõik umbe. Ja mõnedki inimesed jäävad elustamata. Koroona ajal oli ikka päris hullumaja, see oli kiirabi jaoks väga raske aeg. Kahjuks on nakatumine pärast kooli algust hakanud jälle natukene tõusma. Aga inimesed on hakanud seda vähem kartma ja loodame, et edaspidi saab olema tegu gripilaadse sesoonse haiguspuhanguga, mis ei nõu enam nii karme meetmeid, nagu me siin enne nägime.

Kuidas algab teie tüüpiline tööpäev?

Oleme hommikust peale ikka üsna pingeliselt rakkes. Väiksed pausid tulevad ette, et turgutuseks kohvi lonksata ja veidi süüa. Vahetus algab kas kell kaheksa, üheksa või kümme. Kõigil brigaadidel ei alga see korraga, sest siis võib tekkida olukord, et polegi kedagi väljakutsele saata. Linnas tekiks lihtsalt kaos, kui kiirabi ei töötaks. Täna hommikul näiteks alustasin ma oma brigaadiga tööd kell üheksa. See tähendab, et pool tundi enne seda olin juba kohal, vahetasin riided ja hakkasin autot ette valmistama. Tuleb vaadata, et kõik ravimid oleks olemas, et midagi ei puuduks, et kogu meeskond oleks ilusti kohal. See on tavaline ettevalmistus, et olla valmis 24-tunniseks tööks. Kui need ettevalmistused on tehtud, teatame häirekeskusele, et oleme valmis tööd tegema. Kui läheb õnneks, siis saame veel ka hommikukohvi võtta, aga kui tuleb kohe väljakutse, siis ei saa.

Ütlesite, et vahetus kestab ööpäev läbi, kas tõesti nii kaua?

Paljud meedikud eelistavad teha pikki 24-tunniseid vahetusi. Teed selle ära, siis on rohkem vaba aega. On muidugi võimalik töötada ka 12 tundi. Need, kes on täiskohaga kiirabis tööl, teevad kuus seitse 24-tunnist vahetust.
Paljudel kiirabi inimestel on veel ka teine töö. Kes sõidab taksot, kes töötab ehitusel, kes kus. Minul on näiteks oma alpinismifirma, me tegeleme kõrgtöödega. Käime köitega igal pool rippumas, kuhu tellingutega või tõstukiga ligi ei pääse. Eks see ole adrenaliini koha pealt natuke sarnane kiirabi tööle. Sa ripud kõrgel, ohu element on kogu aeg juures. Miskipärast ei suuda ma sellest adrenaliinivajadusest lahti lasta, et ka teine tegevus on selline. Sellega ma suudan end küll tühjaks laadida nendest pingetest, mis tekivad meditsiini vallas. See kõrgema riskiga töö tähendab, et pead olema kogu aeg valvel, fookus peab olema paigas. Sa pead olema alati kohal selles kohas, sest kui sa midagi valesti teed, siis potsatad alla. See puhastab pea igasugustest kiirabi mõtetest. Minule sobib selline asi väga hästi.

Pikk vahetus on kurnav. Kuidas te oma tervist hoiate?

Ma ei oskagi ütelda. Meil on siin inimesi, kes on nelikümmend aastat Tallinna kiirabis tööd teinud, kuid ikka veel väga kõbusad tegelased. Nad on küll juba pensionieas, aga ikka vuravad ringi, teevad kõike, mis vaja, elustavad inimesi. Eks sa pead oskama puhata, kui sul on vaba hetk.
Kahjuks näed samas ka palju elu lõppemist. Keegi, keda ei õnnestu päästa, lahkub siit ilmast. Siis on vaja ka palju rahulikku meelt, et mitte endast välja minna. Kiirabi töös käivad meeleolud üles-alla, ühest äärmusest teise. Sa pead kõige sellega toime tulema.
Meediku elukutse on eriline ja vajab ka erilisi isikutüüpe, kelle see sobib ja kes selle töö peale üldse pidama jäävad.
Sa käid väga paljude inimeste juures kodus, näed väga palju elusid, katkiseid elusid. Tahes-tahtmata jääb midagi külge. Need, kes istuvad kusagil kontoris ja vaatavad arvutist oma tabeleid, suudavad kiiremini õhtul töömõtted peast minema visata.

Mis aitab teil emotsionaalselt toime tulla?

Kui on rasked olukorrad, näiteks mõne väikelapse elustamine, mis ei õnnestu, siis on Tallinna kiirabi töötajatele antud ka psühholoogilist abi. Meil on olemas oma psühhiaater, kelle jutule saab minna. Hea on ka, kui sul on oma sõbrad, kellega saad neid asju jagada ja end tühjaks rääkida. Kõige hullem on see, kui kõik jääb su sisse keema. Sa ei taha selle asjaga koju minna. Kodused ju päevast päeva neid meditsiinijutte kuulata ei taha. Nad ei talu seda. Neile võib see pidev jutt hakata vastu ja nii tekivad kodus lisapinged.
Ka hobid aitavad neid pingeid maandada. See raskete emotsionaalsete olukordade läbi elamine ongi kiirabi töös kõige raskem probleem.

Kuidas te kahe töö kõrvalt magada saate?

Vaat ongi nii, et sa pead oma unerütmi eest hoolitsema. Kui lõpetad hommikul valve ja lähed kohe magama, siis sa oled järgmisel öösel üleval. Seepärast proovin seda magamaminekut venitada õhtu peale, lähen magama kell kuus.

Miks peab kiirabis töötades veel teine töökoht olema? Kas rahast tuleb puudu?

Tallinna kiirabis on üldse Eesti kiirabiasutuste kõige suuremad palgad. Nii, et elab ära küll. Aga see teine töökoht on paljudel vaimse tasakaalu säilitamiseks. Kui sa elad ainult kiirabi meditsiinimaailmas, siis sa väsid kiiresti ära ja põled läbi. Paljud teevadki muud tööd selle pärast, et elus oleks ka muud peale meditsiini. Asi pole rahas, vaid selles, kuidas nendest painajatest vabaneda.
Mina küll ei näe meie palgas probleemi. Ei ole nii, et meie töötajaid ei saaks näiteks pangalaenu. Brigaadi juht teenib kuus kuni 1800 eurot ja sellega saab küll hakkama. Muud tegevused on aga vajalikud, et jääda tasakaalu, mitte läbi põleda.
Ma saan aru, et päästjatel on jälle oma probleemid, meie tööd otseselt niimoodi võrrelda ei saa.

Kui palju väljakutseid ühes ööpäev läbi kestvas vahetuses tuleb?

See on ka erinev ja käib hooti. Koroona haripunktis oli väga palju väljakutseid. Nüüd on jälle vähem, aga kuusteist kutset võib ikka vahetuse kestel ära tulla.
Näiteks äsja saime kutse, sõitsime kohale viis minutit. Kohapeal toimetasime umbes pool tundi, siis sõitsime patsiendiga haiglasse. Sõit kestis ka umbes seditse minutit, aga seal patsienti vastu ei võetud. Teises haiglas ootasime järjekorras 40 minutit, enne kui patsient vastu võeti. Kogu see väljakutse kestis nii poolteist tundi. See on tegelikult päris pikk aeg.

Milline on teie jaoks rahulik, milline kiire aeg?

Väga rahulik valve on see, kui on ainult kümme väljakutset. Kutsed käivad ka lainetena. Tavaliselt hakkavad need hommikul peale ja jooksevad õhtuni välja. Lõunat saame süüa alles kella viie-kuue paiku. Siis hakkavad peale õhtused väljakutsed. Nii läheb see kella üheni öösel. Siis jäävad väljakutsed vähemaks. Kella kolmest kuni seitsmeni tuleb mõni üksik kutse.
On ka erinevus, kus valves olla. Koplis ja Lasnamäel näiteks on kogu aeg väljakutseid. Kesklinnas on veidi rahulikum. Loevad ka kuupäevad, sest riigipühadel ja palgapäevadel on meil palju väljakutseid. Aga pole vahet, mis kell või nädalapäev parajasti on, meedik peab alati olema terav nagu pliiats igal väljakutsel. Seega tuleb vaadata, kuidas oma energiavarusid jaotada.

Aga kas kiirabi aitab ka päästjaid?

Jah, kui on näiteks majapõleng, siis käime tuletõrjujaid turvamas, et kui nendega peaks midagi juhtuma, oleks abi kohe olemas. Niisugune koostöö siis.

Kui kiiresti peate väljakutsele reageerima?

Kui on tegemist kõige raskemate juhtumitega, ehk nagu me ütleme – delta väljakutse, siis peab brigaad olema ühe minutiga autos ja maksimaalselt seitsme minutiga peame olema juba patsiendi juures.

See oleneb, milline liiklustihedus parajasti on. Õhtul kella viie paiku on suhteliselt raske läbi murda, sest kõik tänavad on autosid täis ja keegi ei saa ruumi teha ega kõrvale põigata. Ega keegi ju kuritahtlikult ees pole ega aeglaselt ei sõida, liiklus on lihtsalt täiesti umbes. Delta väljakutse on tegelikult see õige kiirabitöö, milleks me oleme õppinud ja valmistunud. Neid tuleb ette igas valves vähemalt üks, aga sageli rohkem.

Põhjuseid on selleks väljakutseks palju. Kas on südameprobleemid, et vaja on hakata elustama, on ka hingamisprobleemid. Siis tulevad liiklusõnnetused. Või kukub keegi kusagilt alla. Tihti pannakse ka teistele väljakutsetele igaks juhuks delta külge, kui on kahtlus, et inimese elu võib olla ohus. Tihti saame teel selle juhtumi kohta täiendavat infot ja selgub, et asi pole nii hull, nagu algul tundus, ja delta hakkab murenema järgmise kategooria väljakutseks. Aga tähtis on see, et me juba oleme välja sõitnud ja liigume õiges suunas. Kohapeal selgub ju alati kõik kõige täpsemalt.

Kui helistad häirekeskuse numbril 112 ja ütled, et mu laps kukkus puu otsast alla, siis häirekeskus, kui on selle teate ära kuulanud, küsib juurde detaile, selgitab, kus on kõige lähem vaba brigaad ja alles mõne aja pärast peale helistamist lülitume meie protsessi. Aga patsiendi jaoks aeg jookseb. Kui näiteks kutsuja elab Nõmmel, aga lähim vaba brigaad asub kesklinnas ja on tipptund, siis läheb paratamatult aega, enne kui auto kohale jõuab. Aga kui takistusi teel pole, siis jõuab brigaad liikuma hakkamisest seitsme minutiga küll kohale.

Kiirabi jõuab kohale vähem kui 10 minutiga

• Aastas aitab Tallinna kiirabi rohkem kui 100 000 inimest ning turgutab elule tagasi 300 inimest. Eelmisel aastal sõitis Tallinna kiirabi 106 000 väljakutsele.
• Kiirabis töötab ligi 480 meedikut, arsti, õde ja kiirabitehnikut ööpäev läbi ja kolmes vahetuses.
• Kui Euroopa üks parimaid, Londoni kiirabi saabub pärast hädakõnet kohale kaheksa minutiga, siis Tallinna kiirabil õnnestub sama kiiresti kohal olla 80% juhtudest. Üldiselt on kiirabi Tallinnas kohal vähem kui 10 minutiga. Kokku on kiirabil kaheksa tugikeskust, et olla inimestele võimalikult lähedal.
• Tallinna kiirabil on kokku 30 kiirabiautot, millest 23 on iga päev sõidus, seitse aga täisvarustuses suurõnnetuste jaoks reservis.
• Kui vahel on meie autojuhid üsna hoolimatud, siis kiirabiautole annavad nad enamasti ikka eesõiguse.

Elektritõuksid viivad luumurdudega EMO-sse

Üha sagenevad õnnetused elektritõuksidega toovad sõitjaile kaasa peatraumad, luumurrud ja suust välja kukkunud hambad .
Tallinna kiirabi operatiivjuhi Taavet Reimersi sõnul on elektritõukside tõttu juhtunud mitmeid traumasid alates peaviogastustest kuni jäsemete traumadeni. Lisaks haavad, murrud, teadvusekaotus. Veel on inimesed tõuksiga kukkudes kaotanud hambaid.
Juhtumid, mis võivad inimeste elu muuta, neid voodisse aheldada või lõppevad lausa surmaga, on tihti seotud just peatraumadega. Kuigi nende eest kaitseb kiiver, ei veena kurvad juhtumid inimesi paraku veel mugavust turvalisuse vastu vahetama.

Euroopas tehtud uuring näitas, et 55% elektritõukeratta õnnetustest toimusid pärast kella 20. 35% haiglasse sattunud inimestest olid tarvitanud alkoholi. Selleks, et öiseid liikumisi turvalisemaks muuta, tasub rendifirmadel põhjanaabritelt eeskuju võtta. Nimelt on Soomes öösel teatud kellajast alates kasutusel automaatselt väiksema kiirusega sõitvad tõukerattad. Kuigi see vähendaks õnnetuste raskust, on purjus peaga sõitmise väljajuurimiseks siiski vaja inimestele selgeks teha, et igasuguse sõiduki juhtimine joobnudpäi on ohtlik ja karistatav.