"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
Intervjuu korvpallilegendidega Suur asi oli võita põlist vaenlast Venemaad, inimesed tahaksid taas näha Kalevi moodi superklubi (0)
20. september 2022
Korvpallilegendid Tiit Sokk (vasakul) ja Rauno Pehka (paremal).

“See oli suur asi, võita põlist vaenlast. Me olime kõvem võistkond. Me väärisime seda võitu rohkem!” meenutab Kalevi legendaarset 1991. aasta NSV Liidu meistriks tulemist korvpallilegend Rauno Pehka. “Paljugi meie treener Jaak Salumetsa sõnavarast ei kannata trükimusta,” lisab Pehka kaasvõitleja Tiit Sokk. “Aga seal pidigi olema selline mees, kes omas respekti ka kogenud mängijate seas. Salumets oli küll diktaator, aga ega meie, mängijad, ka kehvad poisid ei olnud.”

Legendaarne Eesti korvpallikoondis Kalev pidas 1991. aasta kevadel kodusaalis unustamatu võidumängu toonase Leningradi Spartaki vastu. Kalev tuli NSVL viimaseks meistriks korvpallis, mõni kuu hiljem lakkas see riik olemast. Eestlastele aga tähendas toonane mäng eelkõige just vabaneva Eesti võitu ja meie osavate korvpallurite triumfi. Toonasest mängust räägib ka 23. septembril esilinastuv film “Kalev”. Režissöör Ove Mustingu filmis mängib kuldaja Kalevi treenerit Jaak Salumetsa Mait Malmsten ning korvpallureid Reimo Sagor, Priit Võigemast, Veiko Porkanen, Kristjan Sarv, Mihkel Kuusk ja Rauno Polman. Pealinn tegi intervjuu selles mängus osalenud korvpallikuulsuste, tänaste treenerite Tiit Soku (57) ja Rauno Pehkaga (53).

Mida siis treener Jaak Salumets ikkagi enne toonast võidumängu meestele ütles?

Meil tekkis võiduks vajalik sünergia.

Rauno Pehka

Pehka: Ei ole meeles, mida ta just enne finaalseeria mänge ütles, küll aga on tema sõnavarast meeles ütlusi, millest enamik ei kannata trükimusta.
Korvpall on eelkõige ikka mängijate mäng. Treener saab kaasa aidata, aga mitte mingit imet teha. Sa võid olla tubli treener, aga kui mängijad pole tasemel, siis pole väga palju teha.
Võit oli muidugi ajalooline, aga mänge on elu jooksul olnud nii palju, et ega iga mängu kõiki üksikasju enam ei mäleta. Võidujoovastust mäletan küll. See oli suur asi, võita põlist vaenlast.

Sokk: (Naerab) Koosolek riietusruumis oli, seda mäletan, aga mis seal räägiti, see enam ei meenu. Meie finaal koosnes kahest mängust. Esimese olime Leningradis võitnud ja see tegi meeleolu paremaks. Kui me oleks ka selle mängu kaotanud, siis oleks tulnud ju üks mäng veel. See oli ka suur eelis. Ei mäleta, kas mehed olid juba ette võidus kindlad, aga ega palju ei kõheldud. Läksime ära tegema.

Milline oli Salumetsa mänguplaan enne viimast kohtumist Spartakiga?

Pehka: No ma ei oska öelda, kas me lõime vastast just tänu mingile imemänguplaanile. Me ju mängisime kogu aeg, igaüks teadis, mida ta peab tegema. Palju asju toimis juba iseenesest. Mingit suurt kavalust seal minu mäletamist mööda ei olnud. Me mängisime nii, nagu ikka olime mänginud. Asja otsustas ikkagi see, et me olimegi paremad. Me olime kõvem võistkond. Me väärisime seda võitu rohkem!

Tavaliselt toob võidu ikka mitu asja koos. Meil olid head mängijad, hästi komplekteeritud meeskond, vaim oli terve ja meeleolu suurepärane. See on ju ikka nii, et kui suudad mõnel alal suurele ja võimsale vastasele vastu hakata, siis see innustab isegi ennast ületama. Meid see innustas ja tekkis võiduks vajalik sünergia.

Sokk: See NSV Liidu meistrivõistluste turniir oli ju tegelikult pikk. Kalev läks edasi tõusvas tempos. Muidugi oli Salumetsal oma mänguplaan ka selles viimases legendaarses mängus, ilma plaanita on väga keeruline mängida. Aga kes neid üksikasju enam mäletab. See oli ju ikka päris ammu. Ja miks see ka nii väga meelde ei jäänud – meie silmis oli ju põhikonkurent ikkagi Moskva Dünamo. Meie meelest oli just see meeskond kogu turniiri kõige tugevam vastane. Aga nad kukkusid ju veerandfinaalis välja.

Kaotasid Armee Keskspordiklubile (CSKA), kes siis omakorda jälle kaotas Leningradi Spartakile. Dünamos olid head mängijad ja me kartsime neid. Meil olid suhteliselt noored poisid ju, aga neil olid juba kogemused mängudest olemas. Aga pika hooaja jooksul kõigub kõikide vorm. Ju siis oli Dünamo parajasti pahas seisus. Samas Spartakist oli Kalev kindlasti parem meeskond.

Enne mängu on alati nii, et üks on favoriit ja teine meeskond mitte. Kas Kalev oli finaalkohtumise favoriit?

Pehka: Tänapäeval on spordiennustused, kus selgitatakse, kes on favoriit. Tol ajal selliseid ennustusi ei tehtud. Ka tänapäeval ei pea need ennustused ju alati paika – keegi võib mõne kavaluse välja mõelda, kellelgi tuleb ootamatu vigastus, kuskil on mingi vaimne tõrge. Mehed lähevad üleolekutundega väljakule, aga võib selguda, et teised on tugevamad, kui varasemad tulemused on näidanud.

Enda jaoks me olime küll favoriidid, jah. Me mängisime koduväljakul selle viimase mängu, aga see ei pruugi ju ka alati lugeda. Muidugi, see õhus olnud vabaduse tunne, see mõjus palju.

Kuna me esimese mängu finaalseerias mängisime võõrsil Leningradis ja võitsime, siis kodumäng oli selle poolest hea, et liiga suurt pinget peal ei olnud. Olime üks-null ees ja see andis vabama õhkkonna. Polnud nagu selg vastu seina.

Kuidas publiku toetus oli? Kas vabaduse hõng õhus ka luges?

Pehka: Meie taga oli rahva suur toetus. Eesti iseseisvumine oli õhus. Selleni polnudki enam palju aega, kolm kuud hiljem oli Eesti juba iseseisev. Rahva meeled olid üles köetud ja ka sellel mängul oli pisut poliitiline või rahvuslik maik juures.

Minu nägemuses võiks treener olla inspireerija, mitte niivõrd sundija.

Rauno Pehka

Sokk: Kindlasti luges mingil määral. Tol ajal aga oli Kalevi hall ju meie meeste mängude ajal kogu aeg puupüsti rahvast täis. Tallinna korvpallipublik on kogu aeg fantastiline olnud! Selles mõttes oli see mäng nagu alati. Pigem mäletan paar aastat varasemast ajast ühte mängu Moskva Armee Keskspordiklubi vastu, kui juba esimesed vabaduse idud olid õhus, selle mängu peale läks rahvas minu meelest palju rohkem keema, lausa hulluks. Oldi palju vihasemad vastaste peale. Tookord me võitsime ka veel ja see oli seda magusam, et CSKA oli veel oma täishiilguses. Kõik nende paremad olid kohal.

Milline oli Kalevi meeskonna omavaheline läbisaamine tol ajal? Kas oli ka eri leere ja kiskumisi või suhtlesite sõbralikult ka vabal ajal?

Sokk: Meil oli väga ühtehoidev sats. Aeg ei olnud kerge, kõik olid, no ma ei oska nüüd öeldagi, kas ühtemoodi rikkad või ühtemoodi vaesed. Igal juhul võrdsed ju. Ja kõik olid ühe asja eest väljas. Olime ka omavahel sõbrad paljud, või siis vähemalt saime hästi läbi. Oli koosistumisi ja omavahelisi toreaid hetki. Eri leeridesse jagunemist küll ei olnud ega mingeid hõõrumisi omavahel. Nagu ühe küla posid kõik.

Filmis on Kalevi liidriks kapten Aivar Kuusmaa. Kes oli tegelikult legendaarse mängu ajal Kalevi liider?

Pehka: Ma arvan, et vaimne liider oli Tiit Sokk.

Sokk: Meil oli ju väga hästi komplekteeritud võistkond. Ja palju sõltus ka, kelle oli parajasti parem päev. Korvi all võis väga head tööd teha ka Babenko ja viskel Kuusmaa. Pehka oli ka sageli nagu mängujuht. Neid korve tuli ikka eri meeste poolt eri kohtadest. Oli, nagu nüüd tavatsetakse öelda, väga tasakaalustatud võistkond. Kuusmaa oli kapten, aga väljakul tegid oma osa kõik nagu suutsid.

Mis oli kapteni roll?

Sokk: Noh, kui midagi oli kehvasti, siis pidi ta ju midagi ka ütlema. Ja Kuusmaa sobis selleks ütlejaks väga hästi. Ta on niisugune emotsionaalne vend, kes läheb vahepeal keema ja vahepeal keerutab rusikat, vahepeal sõimab ja vahepeal kiidab.

Seda kõike tegi ka vist Salumets ise. Kui autoritaarne peab treener olema ja kui jõuline Salumets oli?

Pehka: Minu arvates ei pea. Inimesed teevad ikka seda, mida nad ise on kogenud. Ühest reeglit ei ole, häid tulemusi on saavutanud väga erineva hoiakuga treenerid. Ma ei oska küll eriti hinnata seda psühholoogilist ettevalmistust, mida Salumets meile tegi. Mina ei olnud kindlasti Salumetsa pailaps, sain kogu aeg sõimata. Ta õigustas seda nii, et siis ta ei saa ise maohaavu.

Aga üldine suhtumine oli, et kui tuleb hea tulemus, siis on kõik treeneri meetodid justkui õigustatud. Salumets suutis meeskonda raskel ajal koos hoida, mõned aastad enne seda 1991. aasta suurt võitu, ning oskas ka tugipersonali meeskonna ümber koondada.

Sokk: Oli autoritaarne küll, jah. Aga seal pidigi olema selline mees, kes omas respekti ka kogenud mängijate seas. Salumets oli küll diktaator, aga ega meie, mängijad, ka kehvad posid ei olnud.

Kas välismaa treenerite stiil on sama jõuline? Tiit, te olite varsti pärast Eesti taasiseseisvumist Aivar Kuusmaaga Kreeka klubis Panatinaikos mängimas ja ehk oskate võrrelda…

Sokk: Oli nii- ja naasuguseid treenereid. Oli mees, kes pidas end mängu ajal väga korrektselt üleval, ja oli teistsuguseid ka. Erinevad inimesed, erinevad koolkonnad, erineva käitumisega treenerid. See olene ka palju inimesest, tema isiksusest. Tundub, et igal pool on ka samasuguseid autoritaarseid karjujaid, nagu meie oleme siin näinud.

Pehka: On samasugust suhtumist nagu siin, kui võidusurve on väga suur. Kui raha on mängus, siis pole ime. Võit muutub kohustuslikuks. Seepärast seisab iga treeneri ees suur väljakutse, kuidas saavutada, et mängijad annaksid endast parima, minemata võidukohustusest pingesse. Minu nägemuses võiks treener olla inspireerija, mitte niivõrd sundija.

Kui head olid omal ajal Kalevi võimalused, treeningutingimused ja varustus?

Pehka: Varustus oli loomulikult kehvem kui praegu, aga see oli kõigil kehvem, igal pool. Minule toodi muide 1991. aastal Jordani mudeli mustad ketsid, mida siis nähti Eestis esimest korda. Kui nii võtta, siis polnud midagi hullu. Ega varustus ei mängi, mehed mängivad. Tol ajal kasvasid Eestis head mängijad Liidu noortekoondiste kaudu. Mina mängisin seal, Tiit Sokk, Aivar Kuusmaa, Gert Kullamäe mängis, enamik paremaid mängijaid käis seal. Tegime sealsed treeningud kaasa ja kes jäi ellu, sellest sai mängija.

Millest tulenes 1980-1990ndate Kalevi populaarsus peale hea mänguoskuse? Kas see oligi nagu Eesti koondis tegelikult?

Pehka: Selles mõttes jah, see oligi nagu Eesti koondis. Aga erinevus oli selles, et mehed treenisid kogu aeg koos. Praegu tulevad mehed ju koondisesse eri klubidest, nad ei treeni aasta ringi koos. Tulevad koondise mängudeks kokku ja lähevad siis jälle igaüks oma klubisse.

Kui enne oli rünnakuks aega 30 sekundit, siis nüüd ainult 24.

Tiit Sokk

Tänapäeval on ka kuulda hääli, et me vajaksime omaaegse Kalevi sarnast superklubi, aga see pole praegustes oludes võimalik. Saan aru, et inimesed tahaksid jälle sellist tunnet, mis tol ajal oli, kui nad vaatasid Kalevi mängu ja tundsid, et suurele tugevale vastasele saab korvpalliväljakul ka ära teha. See tõstis rahvuslikku ühtsustunnet. Täna pole selline olukord reaalne.

Jah, korvpall on legendaarse Kalevi aegadest peale väga palju muutunud. Mängu pilt on hoopis teine. Mis suunas see kõik läheb?

Sokk: Korvpall on muutumas palju atleetlikumaks. Ja kiiremaks ka. Kui enne oli rünnakuks aega 30 sekundit, siis nüüd ainult 24. Juba see on suur vahe. Kõik see nõuab suuremat füüsilist pingutust mängijatelt. Mingil ajal ei visanud NBA mehed üldse eriti kolmeseid, aga vaadake nüüd, kõik see mees väljakul nopib järjest kolmeseid. Sa ei saagi enam üldse platsile, kui ei suuda kolmest ära visata.

Kes siis oskab öelda, kas see on pluss või miinus. Mäng on lihtsalt palju dünaamilisemaks muutunud ja selle tõttu on mehed platsil kõik võimsamad ja kiiremad. Kelleli pole enam aega mõelda ja ennast sättida. Pika rünnaku käigus on ju võimalik ka rohkem end heale positsioonile seada. See kehtib nii rünnaku kui kaitse kohta. Sul on 24 sekundi jooksul lihtsalt vähem aega mõelda, pead jõuliselt ja kiiresti tegutsema kogu aeg. See muudab ka kogu mängu kahtlemata palju vaatemängulisemaks. Ja tähtsamaks kohaks on muutunud korvialune. Seal peavad väheke kiiremad vennad olema kui varem.

Pehka: Praegu on Eesti korvpallil väga head ajad. Võimekad mängijad on meil, mängime ju jälle EM-i finaalturniiril. Toimub normaalne areng. Muidugi, kui teistega võrrelda, siis Leedu korvpallil on riiklik tugi hästi suur. Näiteks Kaunase linnavalitsus annab Žalgirisele igal hooajal 2,4 miljonit eurot. Samuti panustavad Leedus paljud endised tippmängijad korvpalli nii oma oskusi kui ka raha, nagu keegi suudab. Arvydas Sabonis ja teised on loonud korvpallikoole, nad on hoidnud selle mängu populaarsust ühiskonnas. Jõudumööda on ka Eesti endised tippmängijad pühendunud noorte kasvatamisele.

Treenerina oled sa samas olukorras nagu õpetajad. Sa pead tegema lisatööd, et ära elada. Kui teed kõrvalt mingit muud tööd, siis tekib küsimus, kuidas jagada oma energiat, mida pead panustama, et saada parimat tulemust. Eestis on väga demokraatlikult korraldatud spordiklubide süsteem, mille tegelik eesmärk on liikumisharrastuse pakkumine. Sellepärast ja ikkagi ka väikese rahvaarvu tõttu polegi meil lihtne silmapaistvaid tulemusi pidevalt saavutada.

Millegipärast teatakse tänapäeval jalgpallureid rohkemgi kui korvpallureid. Miks see nii on? kas meil pole häid mängijaid? Kas korvpall ongi edukam ja populaarsem kui jalgpall?

Pehka: Vanasti tundsid kõik Kalevi mängijaid ja käidi vaatamas mänge. Mis alad siis veel olid meil, kus Eesti sportlased kaasa tegid? Mäletan, et korvpall oli tõesti heal tasemel, ja ka võrkpall. Nüüd on korvpallurid tuntud küll, aga üldiselt on sporti ja ülekandeid eri aladelt ja eri liigadest kordades rohkem kui omal ajal, seega tähelepanu on rohkem hajutatud. Ei usu, et see motivatsioonile armastatud alaga tegelemisel oluliselt mõjuks.

Sokk: Eks palju oleneb, mis tasemel ala parajasti on. Meie rahvas on liiga väike, et kogu aeg igale poole häid tegijaid jätkuks korraga. Eks siis tulevadki vahed sisse. See värk ei ole meil kogu aeg stabiilne olnud. Igal alal on oma tõusud ja mõõnad. Aga jalgpallis on maailma tasemel ikka väga raske läbi lüüa. Jalgpalliga tegeleb maailmas palju rohkem rahvast kui korvpalliga. Mina arvan küll, et korvpall on meil ikka vähekene paremas seisus kui jalgpall, eriti praegu, mil meie korvpall on tõusuteel. Ma arvan, et Eesti korvpalli head ajad on jälle tulemas. Praegu pole enam paha, aga parem on veel ees. Mängijad on praegu head ja suur hulk arenguvõimelisi poisse peale tulemas.

Kas lühikestel on üldse mõtet korvpallitrenni minna? Kus on see pikkuse piir, millest alates tasub korvpallist mõelda?

Pehka: Mingit alampiiri pikkusel pole. Mida lühem mängija, seda rohkem on tal lihtsalt konkurente. Sellegipoolest võid ka tippkorvpalluriks saada, isegi kui sa pole kahe meetri pikkune. See ei olene ainult pikkusest, kuigi jah, korvpalluri puhul on pikk kasv väga hea eeldus edu saavutamisel. Aga see ei määra veel midagi.
See on mingi vana aja müüt, et Eestis pole pikki mängijaid nagu NBA-s. Eesti koondises on ju praegu pikad mängijad. Meil on küllalt pikki mängijaid, keda platsile saata.

Meie rahvas on liiga väike, et igale poole häid tegijaid korraga jätkuks.

Tiit Sokk

Sokk: Midagi ei ole teha, korvpall on pikkade meeste mäng. Praegu ongi Eesti koondises väga pikad mängijad, aga varsti võib-olla neid enam nii palju pole järgmises põlvkonnas. Korvpallis on see paha asi, et kahemeetristel on juba sünnipärane eelis igal juhul. Korvpallimäng vajab pikki, ilma nendeta on keeruline võita.

Tiit, te olete kiitnud oma abikaasat teie tugevas toetamises. Milline on teil olnud kodu ja abikaasa roll tippspordis olles?

Sokk: Iga tippsortlase või isegi iga mehe, kes elus midagi suuremat korda on saatnud, selja taga on alati olnud tubli naine. Pereelu ikka nende inimeste puhul mingil määrab kannatab ja kodus peab olema mõistev teinepool, kes sind toetab. Ainult nii on võimalik tippspordis läbi lüüa.

Millised on teie hobid, mis aitavad lõõgastuda? Rauno, ühes telesaates näidati, kuidas panite spordilaagris poisid pilli mängima ja laulma…

Pehka: Seal telesaates oli üks ühekordne sõu. Ja ma otseselt ei pannud neid mängima… Aga jah, ma ise olen korvpalli kõrvalt kogu aeg mõnd pilli mänginud. Kitarri, akordionit, näpuotsaga ka mandoliini ja ukulelet. See teeb lihtsalt sind õnnelikumaks. Teadlased on teinud kindlaks, et nende inimeste ajus, kes mängivad mingit muusikainstrumenti, muutub seoste loomine kiiremaks. Seda sain muidugi teada hiljem. Aga mulle on lihtsalt pillimäng meeldinud ja soovitan seda kõigile. Ka need, kes pole kunagi elus mingit pilli mänginud, võtke kätte ja hakake proovima! See muudab elu lahedamaks.

Sokk: Minul niisugust muusikahobi ei ole nagu Raunol. Kui on vaba hetk, siis võtan ikka raamatu kätte. Nende peale kulub küll päris palju aega.

Olite legendaarse võidumängu ajal kandvad meeskonna liikmed. Kui palju teiega filmimise ajal nõu peeti ja kas ootate filmi elevusega?

Pehka: Ei saa öelda, et oleks mingit erilist elevust. Tegu on ikkagi mängufilmiga, kus olukorrad või karakterid on filmi huvides rõhutatud või varju jäetud. Ma pole ise filmi saamise ega loomise juures olnud. Kui nüüd hoolega meelde tuletada, siis mõned aastad tagasi paar küsimust esitati. Ma ei mäleta, et Salumets oleks enne mängu mingid väga tähtsad sõnad öelnud. Kui keegi väidab, et ütles, siis olgu see tema väide. Filmis võidakse kunstilisel eesmärgil näidata, et midagi juhtus tänu enne mängu öeldud olulistele sõnadele, aga päriselt see niimoodi ei käi.

Sokk: Jah, käsikirja nägin ja küsiti ka luba, kas võib teha. Ma eriti ei süvenenud sellesse lugemisse.


PEHKA: Pere hoiak paneb noore sportima ja võitu püüdlema

“Väikese rahvaarvuga riikidel nagu Eesti polegi lihtne alati suurturniiridele jõuda, aga oleme pidevalt konkurentsis,” leiab Rauno Pehka.

Pehka sõnul polnud 1991. aasta suurvõit Kalevi allakäigu algus. “Jätkuna 1991. aasta võidule käis Eesti koondis ju 1993. aastal EM-il ja saime kuuenda koha,” rääkis ta.

“Hispaaniaga mängisime 1993. aastal viienda-kuuenda koha mängu MM-i pileti nimel. 2001. aastal olime taas EM-i finaalturniiril 16 parema Euroopa riigi seas, samuti jõudsime 2015. aastal EM-i finaalturniirile. Ka tänavu mängib Eesti korvpallikoondis jälle EM-i finaalturniiril. Ei ole siin mingit lõppu! Väikese rahvaarvuga riikidel nagu Eesti polegi lihtne alati suurturniiridele jõuda, aga oleme pidevalt konkurentsis. Ma ei tahaks kasutada sõna “kunagi”, et toonane edu ei tule enam kunagi tagasi. Elu on palju muutunud, asjad on lihtsalt teistsugused nüüd.”

Rauno Pehka.
Pilt: Scanpix

Eestis jätkub Pehka kinnitusel palju andekaid noori ja Eestil on suur korvpallitulevik. “Ma olen üles kasvatanud ühe mängijate rühma, see on pikk protsess, mis kestab üle kümne aasta,” selgitas ta. “Üks neist on Henri Veesaar, kes jõudis 17-aastaselt ka Eesti meeste koondisesse. Mitu kutti sellest rühmast on saanud Eesti särgi selga tõmmata meie noortekoondistes.”

Pehka sõnul jagub tänapäeva noortel korvpalluritel kuhjaga saavutustahet ja edasipüüdlemise indu. “Paljudel noortel on see olemas, kõigil muidugi mitte,” lausus ta. “Eks ajalehe toimetuses on ka igasuguseid inimesi, mõni tahab rohkem kirjutada ja teine lihtsalt vaikselt ära elada. Sama on korvpallis. Kuidas tekib noorel inimesel siht? Tänapäeval pole paljudele lastele enam tähtsad need asjad, mis olid nende vanematele. Laps saab esimese nutiseadme kätte ja talle avaneb valikute paljusus. Ta vaatab kõike ja näeb, et see on tore. Mis asi teda motiveeriks? Perekondlik hoiak võib motiveerida, või ka see, kui ta satub heasse treeningukeskkonda. Tekivad sõbrad ja ta tunneb, et see, mida ta teeb, leiab väärtustamist inimeste seas, kelle arvamus on lapsele oluline.”

Legendaarset mängijat ja treenerit ei häiri ka see, et paljud andekamad noored lähevad hoopis välismaa klubidesse mängima. “See on suurem ja pikem teema. Paljud head korvpallurid mängivad ju ka Eestis,” lausus ta. “Tänapäeval lähevad mängijad lihtsalt sinna, kus neil on kõige paremad arenemisvõimalused.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.