"Eesti meedia on olnud alati veidi paremale poole kallutatud, sotsiaalmeedia uhuu-gruppe ei tasu uskuda."

Indrek Ibrus, meediaprofessor
LEGEND Ullo Toomi tõi vanad tantsud muuseumiseinte vahelt rahva sekka (0)
04. oktoober 2022

Tantsutaat Ullo Toomi sõitis nooruses mootorrattaga maha 2182 kilomeetrit, et koguda eesti rahvatantse ja nende viise.

Järgmisel aastal toimub palju Ullo Toomile ja tema pärandile pühendatud üritusi. “Muusika ja tants on eesti rahva kultuurikoodi lahutamatu osa. Need sündmused on ühtlasi meeldetuletus väärtustest ja sellest, mis on meie kultuuri aluseks,” märkis linnapea Mihhail Kõlvart Ullo Toomi aasta avamise saateks. “Oluline on meeles pidada, kes oli nende väärtuste kandja ja meile edasi andja.”

Linnal on kasvas ühtlasi rajada Ullo Toomi monument Kalevi staadionile, kus on ikka toimunud Eesti tantsupeod. “See monument seob ajalugu oleviku ja tulevikuga,” märkis linnapea.

Meie legendaarne tantsumemm ja Ullo Toomi õpilane Ilma Adamson on ikka rõhutanud, et Toomi roll meie tantsukunstis on võrreldav Gustav Ernesaksa omaga laulukirjutamise vallas. “Ullo Toomi propageeris eesti tantsukunsti säilimist. Ja meie kui jätkajate kohus on pärimust järgmisele põlvkonnale edasi anda,” lausus Adamson.

Ullo Toomi polnud üksnes rahvatantsude õpetaja ja rahvatantsupidudele alusepanija, ta ka kogus ja kirjeldas eesti rahvatantse. Näiteks 1939. aastal sõitis ta mootorrattal läbi kaheksa maakonna, ühtekokku 2182 kilomeetrit. Reisi jooksul pani ta kirja üheksa rahvatantsu koos viisidega, 11 rahvatantsukatkendit, 41 rahvatantsuviisi, 32 rahvalauluviisi, 26 rahvalaulu ning üle 125 muid muistendeid ja andmeid. Kogumise käigus pani ta Ingerist kirja ühe pikema seitsmetuurilise tantsu ja mitmed muud omapärased tantsud (nt “Kadreli”, “Ümberiko” ja “Wiron Weräja” ehk “Viru värav”); varem ei olnud Ingerist rahvatantse kogutud. Viljandimaal said kirja “Ringvalts”, Saaremaal “Mustjala paadimees”, “Keigapere tants”, “Varese tants”, “Massaka Minni polka” jt.

Tantsujuhtide esimene õpik

1950. aastal ilmunud Toomi raamatut “Eesti rahvatantsud” ei kutsuta asjatult meie tantsupiibliks. See on siiani paljudele tantsujuhtidele esimene õpik. Adamson sõnul mäletab ta Toomit nõudliku ja tähelepaneliku õpetajana. “Kui sammudes eksisime, tuli õpetaja Toomi kohe meie juurde ja parandas. Tema tundides nägin tantsu hoopis teistmoodi kui lapsepõlves,” lausus Adamson.

Vahel tuli ette sedagi, et tantsijad ei olnud Toomiga nõus. Adamson mäletab, kuidas tantsutaat teinekord ägestus ja siis oli tal häält omajagu. “Juhtus, et mõni meist hakkas oma kangust ajama ja talle vastu rääkima, siis tema näitas ust – viskas tunnist välja. Kui sa siis järele mõtlesid, oma juhiga nõusse jäid, tulid tagasi ja vabandasid, siis Toomi andestas, nagu poleks midagi juhtunud. Ja pahandamised, ka kõige raskemad, oskas ta lõpetada ikka hea sõnaga. Toomi ütles nii siira näoga: “Noored, ma olin täna teiega käre, ärge pange pahaks!””‘

Toomi süsteem tõi tantsud muuseumiseinte vahelt rahva sekka.

Tantsupedagoog Heino Aassalu on meenutanud järgmist: “Mõni noor vihane mees on pahandanud, et Toomi pani kõik liiga raamidesse. Pahandanud valel kohal ja vale asja pärast. Toomi süsteem tõi tantsud muuseumiseinte vahelt rahva sekka. See aeg ja need inimesed janunesid täpsete juhtnööride järele. Toomi andis Anna Raudkatsist eeskuju võttes tantsud rahvale tagasi. Eesti rahvatantsude raamatu ilmumisajal olime Nõukogude Liidu rahvaste hulgas ainsad taolise raamatu omanikud. Meile on see jäänud asendamatuks tänaseni.”

Päästis tantsupeo piinlikkusest

Pärast sõda otsustasid okupatsioonivõimud lasta rahva pahameele auru välja laulupidude lubamisega. Kuna juba enne sõda toimusid Eesti mängude raames ka suured rahvatantsijate esinemised staadionil, siis pole ime, et laulupeo külge taheti kuidagi liita ka tantsud. Kadrioru staadion aga oli peole kutsutud tantsuväele kitsaks jäänud.

Peokomisjon tegi otsuse tantsida seekord lauluväljakul. Oli öeldud, et las seekord sõidavad Tallinna kõik registreeritud kollektiivid. Oli vaja, et nõukogude tingimustes oleks ka tantsimine võimsam kui “kodanlise ikke ajal”. Seekord oli saksa okupatsiooni ajal laste rahvatantsurühmi juhendanud Ullo Toomi jäetud pealtvaatajaks. Aga ta läks ikka lauluväljakule proove kaema. Toomi oli küll oma ideed, lavastusplaanid ja liikumisskeemid vast määratud üldjuhile koos ametiga üle andnud, aga uue juhi kogenematuse tõttu jäi esimestest päevast mulje kui totaalsest kaosest, mis tantsuväljakul valitses.

Pealavastaja tegi otsuse, et kuna tantsijad on halvasti valmistunud, tuleb pidu ära jätta. Aga see oli ka tollase võimu jaoks midagi täiesti vastuvõetamatut. Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee majas toimus hädakoosolek. Sinna kutsuti ka Toomi. Leiti, et proov ebaõnnestus tantsijate liiga suure hulga, mitte nende ettevalmistamatuse tõttu. Muidugi oli ka nõrgemaid rühmi, aga nad oleksid ju põhimõtteliselt oma osa ära tantsinud. Nõupidamine lõppes otsusega, et rahvakunstiõhtu tuleb korraldada ja seda peab üldjuhina tegema ikkagi Ullo Toomi.

Tantsutaat ise on selle kohta meenutanud nii: “Kaldusin arvama, et noh, nüüd otsitakse siis veel ainult patuoinast…Kuid mida teha? Kaks ja pool tuhat rahvatantsijat oli riigi kulu ja kirjadega Tallinna toodud. Piletid kolmele kontserdile ammu välja müüdud. Ja meie tantsijad ise ootasid ka oma pidupäeva…Pidi proovima!”

Ainuke võimalus oli tantsijate arvu vähendada nii, et Toomi hakkas kontrollima kõigi rühmade oskusi. Ja 700 tantsijat saadetigi koju. Alles jäänud 1800 pidi väljakutsega kuidagi hakkama saama.
Muidugi oli ka pettujaid ja kes teab, mõni tagasi saadetud rühm võib-olla lõpetas ka tantsimise. Toomi meenutas: “Teadsin, et viimasel hetkel selekteerimine polnud ilus. Aga see oli ainus võimalus päästa väga palju – oma unistus, kättevõidetu, äsja sündinud rahvakunstiõhtute tava ja hea nimi, kogu meie üritus.”

Abiks mikrofon ja üks abiline

Sellel õhtul ilmusid väljakule ka esimesed suured kujundid, mille moodustamine oli esialgu väga raske. Ei olnud lavastuse täpseid jooniseid ega üldjuhi assistente. Toomi oli ülal mikrofoni juures ja üks korraldaja all tantsijate manu. Et iga rühm paika panna, jooksis too alumine tegelane nii, et selg oli märg ja suu vahus. Ja nii suudetigi vaatajate silme ette tuua kalamehe tantsu suured kalakastid ning “Oige ja vasemba” ühendatud ringid.

Rahvakunstiõhtu lauluväljakul õnnestus. Kompartei kontrolli all olev ajakirjandus tõi peo kohta ära ülivõrdes hõiskamisi. Märgiti ära, et “oli rajatud tee rahvakunstiõhtu repertuaari rikastamiseks kaasajateemaliste tantsudega”.
Toomi ise aga polevat kõigega nii rahule jäänud. Ta meenutas: “Eriti suurt üle-välja-kujundite taotlust veel ei olnud. Vaevalt oleksime neid seekord suutnud tahtagi. Ehkki pisut sinnapoole mõni asi välja kukkus. Lavastuslikele võimalustele hakati nüüd igatahes rohkem tähelepanu pöörama. Varem oli valitsenud ikka suutes sõõrides ringiliikumine. Nüüd hakkasid tekkima sõõri asemel muud võimalikud kujundid: kastid, rombid, diagonaalid.”

Jah, alati saab veel paremini, aga Ullo Toomi tegi üldjuhi puldis võimatu võimalikuks. Keegi ei meenutanud enam talle Saksa okupatsiooni aega ja tantsutaat hakkas teoks tegema oma suurt unistust – laulu-
peoga kõrvuti toimuvat ja sama väärtuslikku tantsupidu. See sündiski rahvakunstiõhtute loomuliku arengu tulemusel 1963. aastal.

Kirjutises on kasutatud Ullo Toomi enda ja teiste meenutusi raamatust “Ullo Toomi. Kaerajaanist tantsupeoni”. Tln, Eesti Raamat 1983.

Ullo Toomi teetähised
• 1934 – rahvatantsijate üldjuht esimestel Eesti mängudel.
• 1937 – menukas osavõtt rahvatantsurühmaga rahvakunstipeol Hamburgis.
• 1939. aastal sõitis Toomi mootorrattal läbi kaheksa maakonna, ühtekokku 2182 kilomeetrit, ning pani kirja üheksa rahvatantsu koos viisidega, 11 rahvatantsukatkendit, 41 rahvatantsuviisi, 32 rahvalauluviisi, 26 rahvalaulu ning muid mitmesuguseid muistendeid ja andmeid kokku üle 125.
• 1939 – rahvatantsude üldjuht teistel Eesti mängudel. Aplausid Stockholmi rahvusvahelistel rahvatantsupäevadel.
• 1947 – esimese ENSV rahvakunstiõhtu algataja ja viimasel hetkel ka üldjuhiks määratuna selle päästja.
• 1953 ilmus Ullo Toomi raamat “Eesti rahvatantsud” mis on siiani tantsijate piibel.
• 1950, 1955, 1960, 1965 – ENSV rahvakunstiõhtu üldjuht.
• 1963 – esimese üldrahvatantsupeo üldjuht.
• 1970 ja 1973 – üldrahvatantsupeo aujuht.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.