"Eesti meedia on olnud alati veidi paremale poole kallutatud, sotsiaalmeedia uhuu-gruppe ei tasu uskuda."

Indrek Ibrus, meediaprofessor
suur intervjuu SILLE KAPPER-TIISLER: Tantsides muutud paremaks inimeseks ning ununevad nii peremured kui ka maailmavalu (0)
08. oktoober 2022
Foto: Albert Truuväärt

“Iidseid tantse tantsiti ikka pool tundi jutti. Torupillimees võttis vahepeal lonksu õlut ning siis mängis järgmise pooletunnise loo,” räägib rahvatantsude uurimise eest esimesena Eestis doktorikraadi saanud Sille Kapper-Tiisler (54). “Olen mõelnud, kuidas siis nii pikka aega järjest tantsiti. Aga võib-olla olid inimesed vanasti ka paremas kehalises vormis kui praegu.”

Äsja anti rahavatantsu uurijale ja propageerijale ning ansambli Leigarid juhendajale Sille Kapper-Tiiselrile Tallinna raekojas pidulikult üle Ullo Toomi stipendium.

Seda autasu antakse välja juba alates 1987. aastast, et jäädvustada mälestust meie legendaarsest tantsutaadist ja väärtustada laiemalt rahvatantsuharrastust. Varasemate laureaatide seas on niisugused korüfeed nagu Maie Orav, Mait Agu, Ilma Adamson, Helju Mikkel, Ülo Luht ja teised meie rahvatantsu suurkujud.

Mis tunne on olla nimetatud sellesse seltskonda?

Hea ja uhke tunne on. Alati on meeldiv, kui su tööd ja tegemisi märgatakse ja nii kõrgelt hinnatakse. Eriti nüüd, mil algas Ullo Toomi aasta, sest tema sünnist möödub tänavu 120 aastat. Toomi on ju tantsurahva Ernesaks.

Milline on kõige iidsem rahvatants? Kuidas seda tantsiti ja millised olid sammud?

Ega neid liigutusi ju vanal ajal kusagil ei õpitud, neid tehti ikka eeskuju põhjal, selle järgi, kuidas teised varem liikusid

Praeguste teadmiste valguses saame vähe midagi kindlalt väita, kuid me saame rääkida liikumisteekondadest, mida läbiti. Näiteks ringikujuline liikumine, ringi tegemine millegi ümber selleks, et kaitsta, tõrjuda kurje vaime või taotleda mingeid häid muutusi, olgu looduses või inimese elus. Need olid siis ringikujulised liikumised. Ja teiselt poolt inimese enda liigutused. Ega neid liigutusi ju vanal ajal kusagil ei õpitud, neid tehti ikka eeskuju põhjal, selle järgi, kuidas teised varem liikusid. Tehti samu liigutusi või liikumisteekondi. Muusika sellise liikumise juures tekitas kindlasti tõstetud enesetunde ja teistsuguse meeleolu. Keha kasutuse kohta võib vanade tantsude puhul öelda, et see oli lihtne, loomulik – ja ma mõtlen selle all ökonoomsust, raskusjõu ärakasutamist. Kui me rahulikult kõnnime ja kasutame gravitatsioonijõudu ära, siis me ei väsi ja jõuame kaugele. See vana tants pidi olema midagi samasugust, sest tantsiti väga pikalt. Torupillimees mängis ja ikka pool tundi ühtejutti. Siis võttis lonksu õlut ja mängis järgmise pooltunni.

Vanal ajal tantsiti siis ikka muusika järgi?

Jah, ikka torupilli järgi, mis on üks vanimaid tantsu saatepille. Või ka omaenda laulu järgi. Sel juhul pidi õhku laulmiseks ka ikka jätkuma ja liikumine ei saanud väga võhmale võtta. Aga kui juba torupill oli, siis ei pidanud enam ise laulma. Olen mõelnud, kuidas siis nii pikka aega järjest tantsiti. Aga võib-olla olid inimesed vanasti ka paremas kehalises vormis kui praegu.

Ja tantsud oli meie maal siis aeglased?

Oli aeglast liikumist, oli ka kiiremat. Ärme üldista. Tantsul on erinevad funktsioonid. Ei saa väita, et kõik tantsud oleksid olnud aeglased ja täiesti kõigile konti mööda. Kui võtame igasugused imiteerivad tantsud ja akrobaatilised liigutamised, siis need nii kerged polnud. Olid mingi looma järeletegemised või mingid osavuse näitamised mingite vahenditega, näiteks pulkadega. Seal oli ikka vaja välja panna kogu oma jõud ja osavus.

Siin tuleb mängu ka see, et naised olid meil pikemat aega traditsiooni hoidjad. Ja naise liikumised olid ka mõnevõrra tagasihoidlikumad kui meeste omad. Meeste liikumine oli suurem, ei pruukinud isegi jõulisem olla, aga hoogsam. Naiste tants on selline, nagu öeldakse, et mahub ilusti seeliku alla ära.
Tähelepanuväärne oli see, et mindi koos tantsima. Noor ja vana, mees ja naine, ka mees mehega ja naine naisega, mingit vahet ei olnud. Kõik tantsisid. Aga oli ka naiste ja meeste omavahelist tantsimist.
Kihnu saarel näiteks oli nii, et naised tantsisid peamiselt omavahel.

Arusaadav, mehed olid kas Riias tööl või merel.

Meremehed panid kaugetel maadel tähele, kuidas seal tantsiti, ja siis näitasid seda kodus ette.

Jah, aga mehed olid selle eest tublid tantsude maaletoojad ja head pillimehed. Meremehed panid kaugetel maadel tähele, kuidas seal tantsiti, ja siis näitasid seda kodus ette. Mehed oskasid tantsida küll, aga nad ei pidanud seda oluliseks. Põhiliselt tantsisid Kihnus ikka naised. Pakri saarte rootslastel oli jälle komme minna tantsima nii, et peremees ees ja perenaine järel. Siis järgmine pulmategelane ees ja naine tema järel. See viitab sellele, et Pakril tantsiti ikka koos – mehed ja naised. Seto naiste puhul aga paistab silma, et naised ja mehed tantsivad oma tantse eraldi.

Aga kui kõige üldistatumalt öelda paaristantsude kohta, siis 19. sajandil iseloomustab talupojakultuuri see, et sobis tantsida nii segapaaris kui ka naispaaris. Kui mehed omavahel paaris tantsisid, ja vahel tegid nad seda ka, siis see oli nagu nalja pärast või naiste tantsu üle naermiseks. Või kargasid mõned ka purjus peaga, kui enam üldse ei teadnud, mis nad tegid.

Nii et tänapäeva meeste tantsupeod on ikka uuema aja nähtus ja tõsiselt pole meil mehed enne tantsinud nagu Gruusia džigitid, kinžallid vööl välkumas?

Me teame neid meeste tantsimisi väga vähe. See kõneleb sellest, et seda tuli ette harvem, ja kui, siis naiste silma alt väljas – mõnel öisel tunnil, mil polnud eriti pealtvaatajaid. Selles mõttes on meie meeste tantsupidu loomulikult absoluutselt uus nähtus.

Kus siis veel tantsima õpiti? Tantsukoole ju vanasti ei olnud.

Nagu ma ütlesin, oli eeskuju põhjal tantsima õppimine. Aga mõned sellised teated on ka, et 20. sajandi alguses õpiti enne küla peale minekut ka tantsusamme. Vend õpetas venda, või harjutati üldse taburetiga.
Väga vähe teame kahjuks sellest, mida tegid mehed meremeestena laeva peal või sõjas olles. See, et naised omavahel tantsisid, tuli jah sellest, et mehed käisid kaugel tööl või olid muul põhjusel ära. Mehi lihtsalt ei olnud. Eriti rannapiirkondades. Mehed käisid kas merel või linnas tööl.

Millal tekkis Eestis tantsuõpetamise traditsioon koolis?

Enne õppisid noored kogenumatelt samme, kui tantsima läksid, aga oli ka teateid, et mõisa noorhärrad õpetasid talutüdrukuid valssi tantsima ja need omakorda õpetasid siis oma koduseid ja teisi huvilisi. Aga professionaalne tantsuõpetamine algas ikka 20. sajandi alguses. Ja seda nii rahvatantsu kui teiste tantsuliikide poolest.

Võib öelda, et pea kogu saja aasta jooksul on meil tegutsenud juba rahvatantsu alal professionaalid.

Esimeseks haritud rahvatantsuõpetajaks peame me Anna Raudkatsi. Ta õppis Helsingis kehalise kasvatuse ja võimlemise õpetajaks ja hakkas ka koguma rahvatantse ning neid propageerima ja õpetama. Teda viis tantsu juurde see, kui talt õppides küsiti eesti rahvatantsu kohta. Siis ta sai aru, et on vaja kõigepealt hakata koguma neid rahvatantse ja vaadata, mis meil üldse olemas on. Ja siis ta seda ka tegi, käies kahel kogumisretkel mööda Eestit, sealhulgas Setomaal. Selle järel andis ta välja raamatu neist kogutud tantsudest ja jätkas kogu oma elu aja rahvatantsude propageerimist. Sealt edasi tulebki juba Ullo Toomi ja riburada pidi kõik teised kogujad ja õpetajad. Võib öelda, et pea kogu saja aasta jooksul on meil tegutsenud juba rahvatantsu alal professionaalid ning rahvatantse õpetati juba asjatundlikult, nagu kõiki teisigi tantsuliike.

Kas rahvatantse saab üldse dateerida nagu muusika kirjutamist, et mis ajast üks või teine tants pärit on?

Natukene ikka saab öelda, mis ajast üks või teine tants pärit on. Vanemad tantsuvormid säilisid ka hiljem, eriti rituaalses tähenduses. Näiteks pulmades tantsiti ikka vanu tantse ja nende kõrval ka moetantse. Ringtantsud, voor- ja sõõrtantsud, mida peetakse kõige vanemateks, tekkisid ammu. Samuti akrobaatilised tantsud ja imitatsioonid. On ka vanemad paaristantsud, näiteks paaris-kolonntantsud. Neis on tantsupaar juba tekkinud, aga ei ole sellist tantsuvõtet, mida me tänapäeval tunneme, et mees hoiab naisel parema käega tugevasti ümber piha kinni. Aga paarid juba liikusid.

Siis on kontratantsude kiht – need on niisugused rühmatantsud, mis nõuavad jälle rohkem kui kahte inimest. Ja lõpuks ilmusid hilisemad paaristantsud, hoogsa pöörlemisega polkad-valsid-reilenderid. Need on suhteliselt uued võrreldes varem nimetatutega. Selles kontekstis on paaristants ikka uuem nähtus.
Tantsimise arengus võib näha siis mingit liikumist individuaalsuse suunas. Kollektiivselt individuaalsusele. Suurest rühmast eraldub paar, kes muutub teistest sõltumatuks. See on tantsu evolutsioon.

Kas Eesti rahvatants oli kunagi baltisakslaste silmis põlu all, nagu ka muud talurahva eneseavaldused?

Ma ei ütleks, et talurahva tantsimine oleks olnud mõisa põlu all. Enne seda, kui Anna Raudkats hakkas teadlikult, teaduslike meetoditega eesti tantse kirjeldama, olid kirjeldused küll vägagi põimunud hinnangutega. Vaatajad on kirja pannud oma tunded, kuidas neile paistis see tantsimine. Olgu siis, et eestlane kargas koledasti või tundus tants väga maadligi või depressiivne sellele vaatajale. Selliseid sõnu on jah ka kasutatud. Aga ma ei ütleks, et niisugune hoiak oleks olnud valdav igal pool.

Mõned liberaalsemate vaadetega mõisnikud olevat koos oma talupoegadega tantsugi löönud.

Selle kohta on mul välja kujunenud küll oma vaatenurk, mille kohaselt võib-olla isegi teenimatult on meil kõrvale jäänud teadmine, millised siis olid ikka talurahva suhted mõisaga.
Tuntud rahvatantsuuurija Kristjan Torop – muide, ka minu otsene õpetaja – kasutas väljendit “mõisa köögiuks”. Selle ukse kaudu levisid mõisa tantsud meie talurahva hulka ja mulle tundub, et selline levik ei olnud üldsegi mitte kõrvaline. Meil on 20. sajandi algusest selliseid arhiivi ülestähendusi, et mõisnikud korraldasid talurahvale pidustusi, sealhulgas maksid kinni ka pillimehe. Mõned veel liberaalsemate vaadetega mõisnikud olevat koos oma talupoegadega tantsugi löönud. Need olid muidugi erandjuhud ja küllap hoiti ka sel puhul distantsi. Aga kõik see siiski laseb arvata, et niisugune suhtlus ja tantsude levik võis olla palju suurem, kui me oleme harjunud mõtlema.

Veljo Tormis kasutas oma muusikas ürgset soome-ugri regilaulu. Kas midagi nii ainuomast täheldame ka eesti rahvatantsu puhul?

Kui me Tormisega kõrvutame, siis tasub silmas pidada just rahvatantsu alast autoriloomingut. Selle loomingu põhjaks otsitakse ka midagi kas Eestile tervikuna ainuomast, eesti inimestele omast või siis midagi mingile paikkonnale iseloomulikku. Mis puutub ürgsusesse, siis peab rääkima, et meie teadmised eestlaste tantsimise kohta ulatuvad küllalki kaugele ajalukku. Aga seal kaugemas ajas on need teadmised üpris lünklikud, sest tantsuliigutuste ülesmärkimise oskused tekkisid ju mõnevõrra hiljem kui need tantsuliigutused ise. Suurem osa meie teadmistest vanema rahvatantsu kohta jääb siiski 19. sajandisse. Aga ega see 19. sajandi tantsimine pole ka ainult tolleaegsete rahvusvaheliste moevoolude peegeldus. Oma keha kasutamisel ja liikumisviiside valikul peegeldus kõik see, mis oli inimeste teadvuses juba palju varem. See on siinne loodus, siinsed tavad, siinsed ehitised ja kogu meie kultuur. Me rääkisime mitmekesisusest. Eesti on väike, aga neid eripalgelisi kultuurinurki on ikka palju ja vägagi erinevaid.

Teil on rahvatantsu uurimises suisa doktoritöö ette näidata. Mis see eesti rahvatants üldse on? Kui palju on seal algupärast ja kui palju mujalt kokku laenatut?

Kui tahta vastata otse küsimusele, mis on rahvatants, siis see vastamine läheb väga pikaks. Aga kui mõelda, kas ta on kohalik ja unikaalne, siis saab öelda, et meie rahvatants on kahtlemata nii ühte kui ka teist.
No tantsimine on ju kogu inimkonnale üldomane nähtus. Seepärast on tantsukunst ka väga suures osas rahvusvaheline. Aga kõige toredam meie rahvatantsu juures on mitmekesisus. Mina olen kõige rohkem tegelenud pärimustantsuga, mis on üks osa rahvatantsudest. Seda on ka nimetatud ehedaks rahvatantsuks ja rahvapärimuslikuks tantsuks, samuti folklooriks. See on selline meelelahutuslik inimestevaheline suhtlemine või siis hoopis rituaalne tants. Rahvatantsu hulka kuuluvad ka autorite loodud tants ja laval esitamiseks mõeldud tantsud. Seega esineb rahvatantsu väga mitmesugustes vormides, ja see on tore. Kui pärimuslik tants on väga vana, siis lavatantsu ajalugu on meil natuke üle saja aastat pikk.

Enne teist ilmasõda tekkisid ka tantsupeod. Kas maailmas oli siis midagi sellist, mida oleks saanud eeskujuks võtta?

Egas seda eeskuju väga palju ei olnud võtta. Saksa kultuuriruumist muidugi oli ja ka Londonis olid niisugused tüdrukute pargipeod, kus tehti natuke tantsujooniseid. Ringid pandi ritta, et oleks ilus vaadata. Ühise esinemise tava sai meil alguse Eesti Vabariigi tekkimise järel juba kahekümnendatel, siis sada aastat tagasi. Alguses olid need ettevõtmised väiksemad, esimeseks tantsupeoks võib siiski pidada Eesti mängude eeskava 1934. aastal. Muidugi oli rühmade ühisesinemisi juba varem, Angela Arraste on sellest kirjutanud. Need siis valmistasid ette meie suurte tantsupidude traditsiooni sündi. Ja seal oli juba tugevasti Ullo Toomi käsi mängus.
See traditsioon on kestnud tänaseni ja aina laienenud. On juurde tulnud naiste ja meeste tantsupeod. Kevadel tuleb teine Tallinna tantsupidu, mille kava me just täna üheskoos arutasime. Nüüd on kõigis maakondades oma tantsupeod.

Kui suur töö on panna tuhanded tantsijad ühe mustri järgi liikuma ning mida tähendab see igale tantsijale?

Suur tantsupidu on muidugi väga tohutu töö lavastusmeeskonnale. Ühelt poolt kogu peo kontseptsioon välja töötada ja siis kõik ka tantsijateni viia. See võib tunduda kõrvalt vaadates lihtne. Mis siis ikka – käid kaks korda nädalas õhtuti poolteist tundi harjutamas. Tore ju ennast liigutada. Aga iga tantsija tegutseb rühmas ja see tähendab, et iga kord peab ka kohal olema.

Ei saa nii, et mõtled, ah, ma täna ei viitsi minna. Kogu rühm ju sõltub sinust. Meie tantsud ei ole lihtsa kehakasutusega. Nad nõuavad treeningut. Sa pead tõepoolest palju harjutama. Tegema ka võib-olla tuimana näivaid rutiinseid liigutusi. Ma olen seda võrrelnud balletiartisti plie`ga (üks balleti põhiliigutusi, põlvede kõverdamine, pool-või täiskükk – toim). Tantsijad lähevad ju igal hommikul stange juurde seda plie´d tegema. Rahvatantsija hakkab proovi tulles samuti harjutama samme. Polkasammu, labajalga, hakkab kükitama ja end painutama. Ilma selle harjutamiseta ei saa vabalt väljendada ka staadionimurul seda mõtet, mis on suurel peol korraldusmeeskond tantsijate ette pannud. Rääkimata sellest, et publikul oleks tantsijat ilus vaadata. Müts maha ja suur kummardus kõigi tantsijate ees, kes viitsivad niimoodi teha! Muidugi õpetajate ees ka!

Kas niisuguse vaeva nägijaid meil siin Tallinnas ka jagub piisavalt?

Tundub, et ikka jätkub küll. Koroona-aastad olid muidugi rasked. Nii mugav oli osal inimestel jääda koju diivani peale, aga nüüd on hakanud ka uusi huvilisi juurde tulema. Meil on küllaltki palju kvalifitseeritud õpetajaid, kes tõesti oskavad rühmi koos hoida ja hästi õpetada. See oleneb palju õpetajatest. Kui ikka on häid õpetajaid, küll need inimesed tulevad ka tantsima. Mure on võib-olla see, et tegemist on natuke kallivõitu harrastusega. Õpetajad peavad saama korralikku palka ja treeningud peavad toimuma suurtes, korralikes saalides, mille rent on üsna kallis.

Vähe sellest, et harjutamisele kulutatakse väga palju oma aega ja energiat, selle kõik maksavad ju rahvatantsijad ise kinni. Meil on muidugi õpetajatele nüüd alles teist aastat välja võideldud ka laulu- ja tantsupeoga seotud palgatoetus. Paraku see katab ainult ühe osa õpetaja palgast tingimusel, et rahvatantsurühm maksab ise ülejäänud osa.

Mida arvatakse välismaal meie suurte tantsupidude kohta?

Sellist suurt pidu peetakse kindlasti unikaalseks.

Niisugusel moel välja töötatud tantsupidude kultuuri nagu meil pole mujal kui veel Lätis ja Leedus. Põhjamaades on ka rahvatantsijate ühisesinemisi, aga reeglina pole nad ühte kunstilist kontseptsiooni kandvad terviklavastused ja pole ka jooniste mitmekesisust. Tullakse lihtsalt staadionile kokku ja tehakse ühekorraga esinemine ära. Meil tullakse nädal enne pidu kokku ja harjutatakse staadionil kõik läbi. Sellist suurt pidu peetakse kindlasti unikaalseks. Iseasi on see, kuidas sellesse suhtutakse. Et mida see näitab, et niisugune tantsupidude kultuur on siin välja arenenud ja väga tugevasti domineerib seda kohalikku rahvatantsumaastikku. Selles on võimalik näha ka probleeme. Näiteks see, et ühiste jooniste tegemine nõuab tantsijatelt suurt pingutust, nõuab osavaid tantsijaid, ja see pole kõigile jõukohane. Võib küsida, et aga miks need inimesed ei tohi peol tantsida, kes selle jooniste värgiga hästi hakkama ei saa. Kas see on hea, kui inimene tunneb, et ta pole piisavalt hea, et pääseda sinna tantsumurule? See kriitika võib olla põhjendatud niikaua, kuni tantsupidu väga tugevasti domineerib kogu tantsuelu üle, kui muud midagi ei toimugi.

Kas meil on palju harrastajaid, kes neid ürgseid tantse praegu tantsivad? Kas teie juhendatav ansambel Leigarid teeb seda?

Seda juurte juurde minekut on ka väga mitmete lainetega tulnud. Esimene laine jääb kuuekümnendate aastate lõppu. Leigarid on põhiliselt tantsupõhine ansambel, mis asutati, et vabaõhumuuseumis inimestele ehedat rahvatantsu näidata. Leigarid tähistasid oma 50 aasta juubelit mõned aastad tagasi.

See eheda tantsu liin on meil kõigi nende aastate jooksul elus olnud. Ja see on kindlasti äärmiselt oluline juba alates Kristjan Toropi ajast, kes oli selle ansambli esimene kunstiline juht. Mina olen nüüd ka sedasama liini ikkagi hoidnud. Meile tundub tõepoolest väärtuslik, et vanad liikumise juures kasutatud tantsud oleksid nüüdisaja inimestele kättesaadavad, et nad nendega kokku puutuksid.
Tantsu saab üles kirjutada, saab filmida, aga ta püsib ehedana ainult elavas kasutuses. Tants muidugi natuke seejuures muutub ka. Kogu aeg. (Naerab.)

Te olete osalenud paljude tantsupidude ettevalmistamisel. Millised uued mõtted on edaspidiste pidude kohta? Mis vajaks uuendamist?

Eks alati on küsimus uuenduste ja püsivuste tasakaalus. Igal tantsupeol on kindlasti uus mõte. Uus teema. Uus kontseptsioon. Igal tantsupeol on uusi tantse, ekstra selle peo jaoks looduid. Neid on isegi olnud pool kogu repertuaarist. Eelseisval Tallinna tantsupeol näeme just Tallinnas tegutsevate koreograafide-tantsujuhtide uut loomingut. Püsiv on peamise väljendusvahendi ehk väljaku joonise olemasolu. See on ais, mida üks rühm üksinda ei saa teha. Kui tuleb mitukümmend rühma väljakule kokku, siis juba saab teha igasuguseid vahvaid pilte seal ja nende abil publikule midagi jutustada. See on asi, mida pealtvaataja peolt ootab, ja tegijad ei taha sugugi neid ootusi petta. Me jutustame oma loo nende joonistega.

Ükski suur tantsupidu ei lõpe ilma “Tuljakuta”, nagu ei lõpe laulupidu ilma Ernesaksa-Koidula lauluta “Mu isamaa on minu arm”. Ega uut “Tuljakut ju ei tule?

Uut “Tuljakut” ei tehta. Ja kõik üldtantsupeod sellega lõpevad. Aga noorte peol on selleks “Oige ja vasemba”. Lapsed ei tantsi “Tuljakut”. “Tuljak” on Anna Raudkatsi autoritants ja ta on üpris keeruline, selle aluseks on mõned rahvapärased tuljaku variandid. See on ikka Raudkatsi looming koos selle kuulsa lõputõstega. Seda tantsivad täies elujõus segarühmad alates gümnaasiuminoortest. Ja see tõste on üks märgiline asi. Niikaua kui mees jaksab oma naise üles tõsta, on ta täisvereline rahvatantsija ja võib staadionile tulla. Ega muud vanusepiiri ei olegi tantsijal kui et niikaua, kumi ma tahan sela käed taeva poole sirutada, siis ma tantsin, ja nii kaua muidugi, kui mu meespaariline jaksab mind üles tõsta. Aga kui seda enam teha ei taha, siis ongi aeg läbi ja peab vaatama, kuidas meie lapsed või nooremad sõbrad seda tantsivad.

Kui palju sõltub palgast tantsuõpetajate järelkasv?

Seda palgatoetuse mõju me muidugi veel kohe ei näe. See ilmneb mõne aja pärast, mil on selge, kui palju noori on rahvatantsu juurde lisaks tulnud. Mina olen aru saanud, et näiteks koorilaulmise puhul on asi isegi õpetajatega natukene raskem. Võib-olla kõneleb see sellest, et noori tõmbab tantsu juurde rohkem kui muusika ja koorilaulu juurde. See vajaks veel uurimist. Ma õpetan Tallinna ülikoolis ja on näha, et tudengite seas on väga üksikud, kes hakkavad rühma juhendama. Aga mõned aastad peale ülikooli lõpetamist hakkan ma neid noori inimesi juba nägema tantsupeo seminaridel ja teistel üritustel. Nad on hakanud siis rahvatantsijaid õpetama. Maakohtades on muidugi õpetajatega keerulisem kui suurtes linnades.

Miks on rahvatantsud noorte seas üha popimad?

Mulle tundub, et noored tulevad rahvatantsu juurde ka tänu rahvatantsumaastiku enda mitmekülgsusele, millest ma eespool rääkisin. Sa saad teha lavatantsu ja saad tantsida pärimustantse. Mõnele meeldib lavatants, autoritants, nad tahavad prožektorisäras esineda ja ka staadionimurul mustreid teha. Teistele jälle sobib paremini see seltskondlik külg, mida rahvatantsuharrastus samuti pakub. Ei pruugi olla kuigi palju eeldusi, aga koos saab käia ja end liigutada. Tantsuklubides ei peagi ju käima esinemise pärast koos, aitab lihtsalt, kui käia kohal ja liikuda. Aga seegi hoiab ju meie üldisi tantsuoskusi alles. Sa saad käia kui tõsises trennis, aga ka kui klubis. Viimane eeldab muidugi samuti püsivust, sest ainult paarist korrast kohal käimisest pole kasu.

Oluline on hoida noori tantsu juures, mida saavad hästi teha just noored juhendajad.


Ja veel, miks on noorte hulgas tants populaarne, siis tantsimine ongi ju noorte inimeste asi. Oluline on hoida noori tantsu juures, mida saavad hästi teha just noored juhendajad. Ja ka sõprade osa ei maksa alahinnata. Kui ikka sõpruskonnast keegi tantsib ja kiidab, siis tulevad teised ka. Ning väiksemate puhul on väga oluline lapsevanemate roll. Kui ema ja isa on ise tantsimas käinud, siis suure tõenäosusega soovitavad nad seda ka oma lastele. Viitsivad ka lapsi trenni viia ja sealt koju tuua, kuni laps hakkab juba omal käel käima.
Me rääkisime siin noortest, aga muidugi on tore, et ka vanemad inimesed tantsivad.

Kalevi staadionile peaks kerkima Ullo Toomi kuju, et ta siis vaataks oma nõudliku pilguga tantsijate peale, nagu Ernesaks seda teeb lauluväljaku veerel koorilaulu kuulates. Milline peaks teie kujutluses see kuju olema?

Ma ei olegi selle peale mõelnud niimoodi. Avalikus ruumis väljapaistvate tegelaste jäädvustamine on kindlasti oluline, sest järjest peale kasvav noorem põlvkond ju üldse ei tea midagi Ullo Toomist või mõnest teisest olulisest kultuuritegelasest. Kuju loomise eestvedaja on Ilma Adamson ja ma usun, et temal on suurepärane teadmine, milline see Toomi kuju olema peaks. Et kui sirge selja ja selge pilguga ta seal tantsijate peale vaatab.

Kas teil on ka olnud Ullo Toomiga kokkupuuteid?

Kahjuks ei ole mul temaga isiklikke mälestusi, sellepärast et tema suri 1983. aastal, mina läksin esimest korda rahvatantsutrenni 1984. aasta sügisel. Ja kaks aastat hiljem alles hakkasin Tallinna ülikoolis tantsukunsti õppima. Loomulikult tutvustas seal meie õpetaja Angela Arraste meile Ullo Toomi tööd. Lugesime raamatuid tema kohta ning õnneks oli ka võimalus temast tehtud telesaateid järele vaadata. Olen lugenud muidugi ka Toomi enda kirjutisi. Hiljem tuli välja, et minu ema on olnud Ullo Toomi õpilane – tantsinud tema rahvatantsurühmas viiekümnendatel aastatel.

Kas tants peegeldab ka ühiskonna muutumist?

Loomulikult. Me rääkisime siin enne meeste ja naiste tantsimisest ja sellest, et kui mehed omavahel tantsivad, siis võib see olla millegi naeruvääristamine. Või vähemalt mingi nalja pärast tegemine. Nüüdisajal tantsuklubides ja tantsufestivalidel on olemas sabatants ja tuleb rohkem ette samasooliste paaride jalakeerutamist. See aga ei ole mitte millegi naeruvääristamine. Nii nagu meil on igasuguseid paare ka tavaelus. See näitab minu meelest üldse tantsimise väga suurt elujõudu. Tantsimine käib kaasas muutustega ühiskonnas, ta absorbeerib kõik need muutused, mis on tänaval või kohvikus. Need kõik tulevad ka pärimustantsu saali. Keegi ei pea seda imelikuks.

Miks peab pigem rahvatantsu harrastama, kui mõnes muus trennis käima?

Ega ei pea tingimata. Igaüks peab leidma selle, mis talle sobib. Aga sisemine mitmekülgsus on rahvatantsu puhul hea. Rahvatants arendab eri suundades nii sinu keha kui sinu vaimu. Ta haarab sind nendel pooleteisetunnistel kordadel nädalas nii endasse, et unustad kõik muu. Sul pole sel ajal lihtsalt võimalik mõelda töömuredele või pereprobleemidele või tunda maailmavalu. Sa oled niisuguses hästi mõnusas paralleelmaailmas, milles sa ühtlasi treenid ka oma keha ja tugevdad vaimu. Sa muutud selle läbi igatepidi paremaks inimeseks.

Tantsuõpetaja Leigarites

• Sille Kapper-Tiisler on eesti rahvatantsujuht. Ta omandas esimesena Eestis rahvatantsualase doktorikraadi.
• Ta õppis aastatel 1986-1991 Tallinna Pedagoogilises Instituudis kultuuritöö metoodikat ja tantsujuhtimist. 2006. aastal kaitses Tallinna ülikooli kunstide instituudis koreograaf-lavastajana magistrikraadi ja 2013. aastal TLÜ Eesti humanitaarinstituudis kultuuriuuringute alal doktorikraadi.
• Kapperi doktoritöö kandis pealkirja “Muutuv pärimustants: kontseptsioonid ja realisatsioonid Eestis 2008-2013”, tööd juhendas Marju Kõivupuu. Sille Kapper on avaldanud rahvatantsu teemal enam kui 40 teaduslikku publikatsiooni
• Kapper alustas 1990. aastal kunstilise juhi assistendina ja tantsuõpetajana tööd rahvakunstiseltsis Leigarid. 2014.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Seotud artiklid