"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
OSAVNÄPP Restaureerides mul närv puhkab ja muremõtted kaovad (0)
10. oktoober 2022
Albert Truuväärt

Indira Gandhi visiiti saatnud kollane mootorratas ning lauda tagant päästetud haruldane õmblusmasin – peagi 80. sünnipäeva tähistav Rein Kork on oma püsiva nooruse lätte leidnud kodumaja garaažis vanatehnikat nokitsedes.

“Kui rahustav see on! Sa tuled siia, istud maha, siinsamas on keskkütteahi, mis hakkab vaikselt sumisedes tööle,” räägib Kork. “On soe, nii mõnus, ja tööriistad käepärast. Keegi sind ei sega, mõtled omi mõtteid ja teed oma tööd. Saad valmis ja vaatad mõnuga! Närv puhkab. Ei mõtle elektri hinna ega sõja peale.”

Värkstoas töötab vanatehnikat restaureeriv Kork detailidega. Seal on treipingid ja kruustangid, igas suuruses mutrivõtmete ja viilide rivid, mitut sorti kruvikeerajad ja palju muud tarvilikku. Ja imepisike tolmuimeja, millega hea peent metallipuru eemaldada. “See on ruum, kus käib peenviimistlus,” selgitab Kork, kelle käe all uue elu saanud mootorrattaid ja masinaid kõrvalasuvas garaažis uudistame.

Ratas kohtus oma endise sõitjaga

Olen ise samuti kolmerattalises nahkpõllega külgkorvis pisikesena sõidu ära teinud, seepärast tõttan kohe samalaadset sõidukit uurima. “See ratas siin oli nagu samblahunnik, kui ma ta metsast leidsin. Silindrid olid sambla sisse kasvanud, rattadki sammaldunud ja korvist kasvasid välja sõnajalad. Keskel sirgusid suured puud!” räägib Kork.

“Ehk siis külgkorviga mootorratas oli võsastunud. Et ratast kätte saada, tuli puud maha saagida. Mootoril olid poisikesed küünlad pealt ära keeranud ja vesi oli silindrisse läinud, õnneks oli neist lõhki külmanud ainult üks. Restaureerisin seda kaks-kolm aastat, keevitasin, lihvisin ja pahteldasin. Paksu plekiga tsikkel on tugev, mootori saime korda võidusõitja Peeter Lepa abiga. Võttis aasta aega, aga praegu töötab ratas väga hästi.”

See külgkorviga mootorratas oli kunagi tankipolgu luuretsikkel. Rattal oli raadioside, öövaatluslamp, koht kuulipildujale, aga ka labidale ja kirvele. Algul kasutasid külgkorviga mootorrattaid ainult jõustruktuurid, Stalini surma järel said neid osta juba ka tsiviilisikud. Esimesed müügile tulnud sõidukid olid ilusat tumepunast värvi. Motikatega hakkasid sõitma ka agronoomid, töökodade ja kolhooside juhid.

Teine, antenni ja raadiosaatjaga varustatud erkkollane eskorditsikkel jõudis Korgini aga 90ndatel Läänemaalt. “See on miilitsaeskordi ratas, väga võimsa mootoriga ja kiire. Nõukogude Liidus oli see toona ainus ratas, mida võis teha külgkorvita,” on Kork tibukollase voolujoonelise tsikli üle ilmselgelt uhke. “Selliseid rattaid tehti tehase andmeil 350, Eestisse sattus neist 11. Seda siis, kui Indira Gandhi käis Nõukogude Liidus ja külastas ka Eestimaad. Tsiklil sõitsid kõrged miilitsaohvitserid, peas eriline mikrofoni ja juhtmega kiiver. Nii sai kõrgemate organitega sidet pidada. Selle tarvis oli ka valjuhääldaja või siis tuli heli soovi korral vaid kõrvaklappidesse.”

Ülesvuntsimisel sai leitud originaalvärv, õige esiklaas ja tuled, milleks hästi sobisid kombaini valgustid. “Sain ka sobiva sireeni. Kõige rohkem vaeva nägin raadiosaatja leidmisega,” meenutab Kork. “Tsikli valmides tundis siitkandi mees inspektor Oja selles ära oma sõiduvahendi! Mees ja ratas said uuesti kokku. Ise olen selle tsikliga pikki sõite teinud, asjakohane vorm seljas. Kord Tartu all vanasõidukite suursõidul läks tsikli esikumm katki, kuid tehnikat hästi tundes oskasin õige kehaasendi säilitada. Selgroog juba tajub, kui ratas hakkab teisiti minema! Piduri sain peale õigel ajal ja seejärel ka kummi vahetatud.”

Praegu on seegi tsikkel täiesti sõidukorras, nagu Korgi juhitava Lilleküla motoseltsi ülejäänud uunikumid, millel ülevaatus tehtud. Näiteks kaherattalised mootorrattad ja maastikuvärvi villis, mille käivitamine meenutab kokakunsti. Luugi kaudu sai põleva leeklambi abil mootori soojaks kütta, lisati ämber vett ja kui see soojenes, auto käivitus!

Vana asi on stiilipuhas asi

Lilleküla motoselts sai alguse mitme mehe koostööst. “Vanatehnika huvi tekkis mul seitsmekümnendail, vanatehnikaklubi Unic–Moto liige olen juba pikka aega. Võiks öelda, et Lilleküla motoselts sündis minu põhjalikumast huvist mootorrataste vastu, nii sai klubi kõrvale loodud ka motoselts,” räägib Kork. “Motoseltsi põhikiri sündis mitme mehe koostöös. Käime näitustel ja üritustel, et vanatehnikat laiemalt tutvustada. Iga kuu kolmandal teisipäeval kogunevad vanasõidukite restaureerijad tehnikaülikooli juures. Eriti palju huvilisi on noorte tüdrukute ja poiste hulgas. Vana asi on ilus ja stiilipuhas!”

Kork kogub ja taastab peale motikate ka vanu õmblusmasinaid. Ta toob näiteks Mülleri käsitsi vändatava lõvikäppadel õmblusmasina, kus nõel käib juba vertikaalselt ja kangas asetseb horisontaalselt. “Vanasti visati taludes tarbetud asjad tihti sauna või kuuri taha, nii leidsin selle ajaloolise masina vana tsikli raami otsides,” lausub Kork. “Võtsin roostes masina kätte ja asusin teda korda tegema. Aasta otsa leotasin ja kuumutasin, tagusin ja pinnisin, kuni sain tööle. Vaadake, kuidas nina ees asjad käivad! Kogu tehnika on näha,” paneb Kork masina vurisema. “Siin käib juba süstik parabooli pidi. Vaata, et näppu vahele ei jäta! Naised õmblesid ja väga ilusad asjad tulid välja!”

Meistrimehe kolm poega on samuti vanatehnika huvilised. “Kui ma ise teen põhiliselt mootorrattaid, siis vanem poiss huvitub suurtest sõjaväeautodest nagu ZIL 131, aga ka ekskavaatoritest. Ta kogub ja remondib neid! Vahepeal tegeles isegi suure soomustransportööriga. Keskmine poiss remondib pikki ja laiu Ameerika autosid. Kõige noorem poeg on rohkem kirjamees, kuid on teinud meie taastatud tsikliga kaasa vanasõidukite suursõidu Pärnust Valka ja edasi Lätimaale, sealt tiiruga tagasi Tartu kaudu Paideni.”

Vanu traktoreid tuli käima vändata

Rein Korgi linnamaja õuel seisab ka viiekümnendate-kuuekümnendate vahetusel toodetud traktor, mis on toodud Lõuna-Eestist Viljandi lähedalt.

“See on esimene Harkovi tehase täisdiisel traktor, mis läks starterist käima,” selgitab Kork. “Vanemaid mudeleid tuli vändast käima tõmmata, selline 1958. aasta mudel on mul aias ka.”

Kas tehnikahuviline mees saab vanu põllumasinaid ka oma koduaias kasutada? “Mul on maja taga vaid pisike maalapp, mida vaja harida. Praegu on seal maasikapeenar ja kolm sibulat,” naerab mees, kes nii suurt tehnikat siiski rohkem väljapanekute jaoks remondib.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.