“Vajame uut tipphaiglat, et pool miljonit inimest ei jääks hea arstiabita,” ütleb intervjuus Pealinnale Ida-Tallinna Keskhaigla endine kauaaegne juht dr Ralf Allikvee. “Vähihaigetele ei jätku kiiritusravi kohti. Lisaks on ühel hetkel Ida- ja Lääne-Tallinna haigla hooned juba niivõrd amortiseerunud, et uut tehnoloogiat enam neisse sisse ei vii. See tähendab taandarengut, viimase kolmekümne aasta edasiminek muutub sel juhul olematuks.”

Ralf Allikvee juhtis Ida-Tallinna Keskhaiglat suisa 20 aastat, muretsedes ka raskematel aegadel sinna moodsat varustust. Kevadel 70. sünnipäeva tähistanud mees on arstina endiselt rivis ega kavatsegi pensionile jääda. Pealinn tegi temaga intervjuu, küsides muu hulgas, miks ikkagi vajab Tallinn ja tegelikult kogu Eesti uut ja moodsat superhaiglat.
Kuna riik otsustas, et Tallinna haigla ehituseks Euroopa raha ei saa, otsustas linn haigla ehituse mõneks ajaks külmutada. Küll aga annab linn ise endiselt raha haigla projekteerimiseks.

Keset suve tabas tallinlasi teade, et rahandusminister on otsustanud jätta rajamisel oleva Tallinna Haigla ilma Euroopa Liidu toetusrahast. Mis meie riigis toimub?

Ma nimetaksin seda Tallinna Haigla oponentide Pyrrhose võiduks. Nad ei anna endale aru, millega on hakkama saanud. Antud juhtumiski annab tunda meie riigis valitsev ülepolitiseerimine. Ma ei saa aru, mida mõtlesid peaminister ja rahandusminister, kui nad niisuguse otsuse tegid. Ka nemad võivad ju oma tervisega hätta jääda. Ei jõua ju alati kiirelt Eestist ära sõita, et tipptasemel ravi saada. Muide, isegi meditsiinihelikopterite raha, millega oleks saanud Soome operatsioonile sõita, kärbiti ära. Selgus, et neil saavad olema ka ülalpidamiskulud…

Meditsiiniasutused vaevlevad juba praegu töötajate puuduses. Kuidas mõjutab uue haigla ehitamata jätmine kuldaväärt personali?

Selle aja peale, kui millalgi lõpuks uue haigla ehituseks raha leitakse, on Tallinna haiglate kollektiivide moraal langenud. Üks asi on betoon, aga teine asi inimesed, kes annavad ühele raviasutusele hinge. Kui nüüd see vaim ka ära murtakse, siis pole enam midagi teha. Seda on raskem taastada kui uut maja ehitada. Kui sul on tugev kollektiiv, siis tingimuste paranedes tulemused ka kohe paranevad. Ja vastupidisel juhul nad mitte ainult ei halvene koos tingimustega, vaid lagunevad koost.

Et seda ei juhtuks, tuleb juba nüüd hakata mõtlema, kuidas liita kaks Tallinna haiglat kokku nii, et kunagi ühte majja asudes ei oleks enam tegemist kahe eri kultuuriga asutusega, vaid ühtse, meie tunnet kandva kollektiiviga. See ühtne kollektiiv on sama vajalik nagu uus hoone. Kui tekib meie-tunne, tuleb hea tulemus ja tekib ka patsientide usaldus raviasutuse vastu.

Kui nüüd Tallinna uut haiglat ei tule, mis siis saab?

Ilma riigi rahastamiseta ei suudaks Tallinn haiglat vast valmis ehitada. Mõne aja pärast hakkavad ravi vajavad inimesed kannatama. Ravijärjekorrad, mis on praegugi suured, pikenevad veelgi.
Mind muide üldse ei üllatanud, kui rahandusminister tuli välja sellega, et Tallinna Haiglalt võetakse Euroopa raha ära. Aga lihtsalt kurb on. Nüüd jääb asi lootusetult venima ja kardan, et kui lõpuks see raha Euroopast leitakse, on juba hilja. Siis me ei saa enam ka Opeli tasemel meditsiinist rääkida, sest kõik areneb tänapäeva maailmas tohutu kiirusega edasi. Ja ühel hetkel on Ida- ja Lääne-Tallinna haigla hooned juba niivõrd palju amortiseerunud, et uut tehnoloogiat enam neisse sisse ei vii.

See tähendab taandarengut. Viimase kolmekümne aastaga on meil olnud suurepärane areng, aga see muutuks siis olematuks. Ei ole ju mõtet teha mingit teise sordi tööd, kui saaks teha paremat. Me just hakkasime läbi murdma ja jõudma Ida-Euroopa klassist välja. Olime ikka teisejärgulised, mitte nii konkurentsivõimelised kui arenenud Euroopa riigid.

Mul on kurb meel, et ka lülisamba ravi areng on pandud Ida-Tallinna Keskhaiglas seisma. Kõige suuremaks kaotajaks on patsiendid. Konkurendid aga hõõruvad käsi. See on olnud ühe käe sõrmedel üles lugeda saav üks viiest maailma tipptasemel ravivõimalusest Eestis. Kolm-neli aastat tagasi oli see suund meil tipus, nüüd jääme maailma arengust maha.

Millised meditsiini suunad saavad olema kõige rohkem pärsitud, kui uut haiglat ei tule?

Esimene asi on kohe onkoloogiliste haigete ravi. See on siiamaani lahendamata. Võtame kõige lihtsamagi asja – kiirendid ehk kaasaegne kiiritusravi. Igal aastal lisandub meil kaheksa ja pool tuhat vähihaiget. Arvestus on selline, et 50% neist vajab kohe kiiritusravi. Üks kiirendi on arvestatud 300-400 patsiendi jaoks. Kui meil juhtub olema 4000 haiget, siis oleks vaja kuni 11 kiirendit. Aga meil on praegu kaheksa kohta, kuhu neid kiirendeid panna, ja kaks neist täitmata. Mis tähendab, et juba täna saame me anda vähem raviteenust, kui oleks vaja. Ja olukord ju halveneb, sest haigeid tuleb juurde.

Tuletan meelde, et kiiritusraviga me mitte ainult ei pikenda inimese eluiga, vaid hoiame teda aktiivsena, ta saab tööd teha ja olla täisvereline ühiskonna liige. Me saame niiviisi küllalt palju pikendada inimese aktiivset tegutsemisiga. Paljudel juhtudel on siis pilt sarnane mistahes kroonilise haigusega. Aga meil ei ole lihtsalt enam võimalust paljudele inimestele seda pakkuda.

Ma ei ütleks siiski, et praegu oleks olukord mõnes valdkonnas nii hull, et lausa häda käes on. Veel ei ole, aga häda tuleb, kui me ei tee uut haiglat. Mõlemad Tallinna haiglad on ikka teinud maksimumi, mis nendes tingimustes võimalik.
Kõige rohkem inimesi elab meil Harju maakonnas ja laiemalt võttes Põhja-Eestis. Me võime muidugi kõiki sundida minema ravile Tartusse – aga kas nad lähevad ja kas seal on üldse võimalik kõiki neid vastu võtta?

Uude haiglasse on võimalik paigutada kõige moodsam diagnostiline aparatuur. Paljudel juhtudel ei ole meil seda praegu kuhugi panna, sest selleks pole kohta. Muidugi oleme me ka praegu maksimaalsel tasemel, mis meie tingimustes võimalik on.

Põhja-Eestis pakub ravi Põhja-Eesti Regionaalhaigla, lõunas Tartu ülikooli kliinikum. Miks siis kahest suure piirkonna haiglast ei piisa?

Põhjus on lihtne – Tartu ülikooli kliinikum kindlustab abi 400 000 Lõuna-Eesti inimesele küll ära, aga see 900 000, mis üle jääb, seda massi ei suuda Põhja-Eesti Regionaalhaigla üksinda ära teenindada. Vähemalt pool miljonit inimest jääb hinnanguliselt ju teenindamata praegu. Vaja on veel ühte tipphaiglat, siis me saaksime rääkida, et meie inimestele on kõrgtasemel meditsiiniabi tagatud. Kõigi Eesti maakondade inimestele.
Tuleb arvesse võtta, kuidas Eestis on elu kulgenud, mismoodi inimesed liiguvad, ja ka seda, kuidas haigused arenevad. Samas peab silmas pidama, kuidas diagnostiline aparatuur areneb. Ja selle taustal rääkida, et Eesti kaks tipphaiglat – Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu ülikooli kliinikum – suudavad vajaduse arstiabi järele katta, et nad lahendavad kõik raviprobleemid ära … see jutt on lihtsalt vale. Aga just niisugune jutt on jäänud kõlama. Need kaks haiglat ei lahenda mitte kuidagi meie raviprobleeme ära.

Seejuures teeb nukraks ka ebaõiglane rahastus. Ida-Tallinna Keskhaigla ei ole struktuurifondidest mingit raha saanud. Me müüsime maha oma Mäekalda tänava polikliiniku ja ka endise nakkushaigla. Tänu saadud rahale oli võimalik investeerida. Aga võrreldes selle rahaga, mida on saanud regionaalhaigla ja Tartu ülikooli kliinikum, on meie raha ikka pisku. Nende müükidega sai Ida-Tallinna Keskhaigla 13 miljonit eurot. Aga regionaalhaiglad on saanud kulutada sadu miljoneid eurosid.
Vee peal on püsitud tänu inimestele, kes on harjunud tegema tipptasemel tööd.

Mis läks valesti, et seda haiglat praegu ei tule?

Võib-olla poleks kohe alguses vaja olnud öelda, et sellest saab Eesti kõige parem ja moodsam haigla. Minu meelest oli see õli tulle valamine. Sellega anti oponentidele teada, et nende jaoks on midagi ohtlikku tulemas. Palju parem oleks olnud jätta see kavandatav tase enda teada kuni valmimiseni. Sellega oleks vastu võitlemise hoog olnud palju väiksem, kui ta praegu oli. Ja kahjuks lõppes nüüd kõik rahast ilma jätmise otsusega.

Meie haiglasüsteemil paistab olevat küljes mingi süsteemne viga, kui pool miljonit inimest ei saa neile vajalikku abi.

Meie haiglad moodustavad omamoodi kastiühiskonna. Tuleb välja, et meditsiini alal sa pead olema oma kastis. Nina välja pista ei tohi. Muidu saad kohe valusasti vastu nina. Kaks regionaalhaiglat võivad kõike teha. Keskhaiglatel, nagu on ka kaks Tallinna haiglat, mida taheti nüüd kokku liita, on palju piiranguid. Aga ajaloolist järjepidevust vaadates – Ida-Tallinna Keskhaiglas on olnud ametis tippspetsialistid. On traditsioonid. Ka sellega liitunud Magdaleena haigla ja Pelgulinna haiglad olid tipphaiglad. Ei ole võimalik neid panna halvemini tööle või suruda maha. Ei saa võtta inimestelt nende soovi teha head tööd ja olla ka uhke selle üle. Nimetagem seda minu pärast kas või edevuseks.

Kõigile jätkuks kolme tipphaigla puhul tööd ja leiba ja nad saaksid end teostada. Hirm, et Mustamäe haigla kõrvale tuleb konkurent, lõi väga teravalt välja. Kui Tallinna Haiglalt nüüd Euroopa raha ära võeti, siis ilmusid suured õigustajad-teoreetikud – Mart Einasto, Ain Aaviksoo, Joel Starkopf, kes on kogu aeg olnud Tallinna Haigla vastu.
Mis on see, mille need teoreetikud veel ära unustasid?

Lisaks juba eelpool toodud asjadele unustatakse ära see, et uus haigla oleks ideaalne koolitusbaas koos kõigi nende tipparstidega, kes seal mõlemast Tallinna keskhaiglast tööle hakkaksid. Mis kõige kurvem, meil jäävad praegu noored välja õpetamata. Noortel ei ole õppimise võimalusi, kuna pole kohta, kus seda teha. Vanad amortiseeruvad haiglad oma iganeva sisseseadega selleks erilisi võimalusi ei paku. Tartus on küll ülikool, aga see ei tähenda, et seal oleks ka kõik patsiendid olemas. Ainult teoseetilise õppega me arstide puhul kaugele ei jõua.

Meil räägitakse, et ülikooli kliinikumis on tähtis teadustöö. Aga võtame Ida-Tallinna Keskaigla. Eelmisel aastal oli seal 20 teaduste doktorit tööl. Seal on terve teadusosakond, ilmuvad artiklid. Kui sa tahad Tallinnas tipptasemel töötada meditsiinis, siis sa pead ka tipptasemel asju tegema. Kaasa arvatud teadustöö, õppetöö.
Ida-Tallinna Keskhaigla oli teerajaja ka selles, kuidas sai hakatud gümnaasiumite tervisekallakuga klassides noori õpetama. Aga see kõik ei loe justkui mitte midagi .

Kostab ka hääli, et ärgem arendagem enam suuri haiglaid, vaid väikseid, ja tugevdagem perearstide süsteemi.

(Ohkab.) See kastisüsteem…Esimese, teise ja kolmanda-neljanda sordi haiglad. Ärme räägime uue Tallinna Haigla puhul regionaalhaiglast, räägime lihtsalt haiglast. Normaalne Eesti tervishoiureform oleks olnud see, kui olemas on kolm suurt haiglat ja nende kõrval kaks head kohalikku haiglat – Pärnu haigla ja Idu-Viru haigla. Need on kõik aktiivselt tegutsevad head haiglad. Nende jaoks jätkuks ka Eestis spetsialiste. Arvestagem sellega, et igale poole tippspetsialiste ei jätku, ja pole vajagi. Aga kolm pluss kaks haiglat, seda Eesti riik suudaks garanteerida. Kusjuures kolmes haiglas oleks töö ikka heal euroopalikul tasemel.

Jaanus Pikani komisjon tegi Eesti tervishoiu arengukava aastani 2040. Tahetakse, et perearstid võtaksid endale rohkem ülesandeid.

Kolmkümmend aastat on meil seda perearstindust tehtud, aga vaatame, kuidas lood tegelikult on. Seniajani oli perearsti residentuur kolm aastat. See arst, kes peab kõike teadma ja tegema, saab siis residentuuri kolm aastat. Kirurgil on see viis aastat, paljudel teistel ka viis aastat. Aga see, kes peab nüüd kõike teadma, valmistub selleks kõige väiksema ajaga. Kui palju on neid perearste ette valmistatud ja paljud nendest veel tööle on jäänud? See pole kahjuks populaarne eriala. Ja seal niisama lihtsalt ei tule midagi. Kui esmatasandi arst teeb elementaarse töö ära, siis spetsialist peaks ikka paar korda kuus käima ka maakondades haigete juures kohal. Ta saab aru, mida tuleks inimesega teha, kas suunata Tartusse või Tallinnasse või saab perearst koha peal probleemi lahendada. Enamikul juhtudel aga meie maakodades niimoodi asjad ei ole.

Ja mis saab vanadest haiglatest?

Need võiksid olla siis sotsiaalkeskused ja rehabilitatsiooniasutused. Omanik peab teadma, mida ta tahab oma hoonetest teha.
Aga vaat see ongi kõige kurvem asi, et linn on praegu haiglate omanik. Vastavalt seadusele peab eriarstiabi Eestis korraldama riik. Aga praegu on riik nii ilusti sellest loobunud ja kogu asi on ka viidud nii lollilt poliitiliseks. Ometi – ükskõik, millisesse erakonda sa ka ei kuuluks, arstiabi sa vajad ju ikka. Meditsiinikorraldus peaks olema neutraalne.

Taastusravi on meil praegu ka üks väga nõrk koht. Kui ka operatsioonid tehakse tipptasemel, siis miks pole meil ikka vajalikku järelravi?

Taastusravi võimalused on ahtad. Hea taastusravi kiirendaks palju inimeste tööle tagasi jõudmist. Näiteks infarktihaiged või insuldihaiged peaksid kõik juba varases staadiumis läbima taastusravi spetsialisti juhendamisel. Siis teed õigeid asju ja jõuad kiiremini normaalse elu juurde tagasi. Aga küsimus pole siin ainult hoonetes. Meil pole üldse terviklikku pilti, kuidas seda rehabilitatsiooni peaks lahendama. Samuti vajab läbimõtlemist, kuidas praegu rajatavad tervisekeskused, kus on palju arste, võiksid teha koostööd haiglatega.

Kuidas panna poliitikuid paremini tervishoiu muresid ja rõõme mõistma?

Eesti tervishoiul puudub liider, kes saaks aru ja aitaks poliitikutel arukaid otsuseid teha. Ei ole liidrit. Normaalne oleks, kui ministeeriumi juures oleks inimene, kes selle asjaga tegeleks. Ei tohi ju rääkida nostalgiast, aga on olnud ka ajad, üle kolmekümne aasta tagasi, mil ministeeriumi juures oli kolleegium, mis käis iga kuu koos. Kolleegium arutas kõik asjad läbi. Nüüd on ainult haiglate liidus mingi arutelu, aga ühine huvi seal puudub, sest iga haigla kisub tekki oma poole. Igaüks ajab oma mätta otsas oma asja.

Mis sektorites siis peaks rahastus kasvama?

Kõigepealt peaksime ikka endale tervikliku pildid looma ja aru saama, mis tasemel on üldse kogu Eesti tervishoid praegu. Ja siis peame otsustama, mis tasemel me üldse suudame üleval hoida seda tervishoidu.
Ja siis peavad selle taga olema ka vajalikud ressursid. Piltlikult öeldes, me pole ikka Mercedese tasemel võimelised paljudel juhtudel asju lahendama. Tuleb siis teha tubli Opeli tasemel ja ütlema seda ka otse välja. Opel on kahtlemata väga hea auto. Kui riik garanteerib piltlikult öeldes Opeli taseme, siis see on juba hea Euroopa tase ja me võime igati rahul olla. Ja kes tahab mersut, see siis peab maksma lisaks. Nii nagu automaailmas.

Kas erakliinikutes on selline Mercedese tase?

Enamjaolt käivad seal vabal ajal tööl needsamad arstid, kes võtavad haigeid vastu riiklikus süsteemis. Küsimus on rahastamises. Kui erakliinik on suur, siis ega ta ilma haigekassa toeta toime ei tule. Meditsiinilised uuringud on väga kallid ja ka kõige rikkamad inimesed ei jaksaks kõike seda kinni maksta.
Ja jõuame ikka selleni, et puudub liider, kes oskab ja julgeb otsustada. Seepärast asi toppabki ja me peame niisuguseid küsimusi esitama, kui palju peaks riik meditsiinisüsteemi raha veel juurde panema. Tammume koha peal, igaüks läheb ise suunas ja praegu on kiire areng praktiliselt võimatu.

Kui palju riigikogus haiglate rahastamist arutatakse?

Ei ole kuulnud, et arutataks. See teema ei ole populaarne. Aga kui on tahe, siis oleks isegi poliitikutel sellest kasu. Riigikogu mandaat kestab neli aastat. See otsus tuleks ära teha esimese pooleteise aasta jooksul pärast valimisi. Sellele järgneva aastaga suudetakse ehk tõestada, et need olid õiged otsused, mis tehti. Algab uus valimiskampaania ja siis saan põristada trummi – meie tegime õiged otsused.
No praegu ongi nii, et igaüks ajab oma asja. Ja noored mehed, kes on rahastajad ning keda rahastatakse, ei mõtle tervishoiu peale. Nende jaoks on see liiga abstraktne teema.
Aga noored mehed on ka juba ise põdurad. Stress on neile selle põhjustanud. Stress ja veel kord stress. Seepärast on ka uroloogide ja meestearstide vastuvõtul noored mehed niinimetatud vanameeste hädadega. Nii et on aeg ka neil selle peale mõelda, kui nad tahavad veel edasi tegutseda.

Kuidas siis seda tänapäevast stressirikast elu ravida?

Kõige olulisem on ikka, et võib-olla oleks vaja oma elus teha ümberkorraldusi. Et meeleolu paraneks, et ei oleks halbu mõtteid. Meie aju võib olla meie kõige suurem liitlane, aga vahel ka kõige suurem vaenlane.
See ei lahenda probleemi, aga natuke parandab juba välja kujunenud seisu. Aga kõige olulisem isegi nendele noorematele hädas mehele on see, milline on üldse meie tervishoiu arendamise filosoofia. Kas ta saab abi või jääb see saamata.

Meie elukorraldus ei ole väga soosiv tervislike eluviiside suhtes. Muudkui istume toas ja vaatame ekraane.

Nüüd on moes sõita jalgrattaga ja istuda kohvikus, aga majade vahel peaksid olema hoopis väikesed kas või vabaõhu jõusaalid, kus saaks harjutusi teha, lõuga tõmmata ja nii edasi.
Tuletame meelde oma noorust. Kui palju sai õues mängitud ja palli taotud. Me võrdleme end taanlastega, aga mismoodi on nemad seal jalgratta sadulas riides – ja siin? Nad kannavad seal tavariietust ja neil on linnarattad. Meil on kõik ultramoodne, võidusõidu jalgratas ja spordidress. Totaalne erinevus. Taanis on jalgratas igapäeva elu juurde kuuluv asi, meil spordivahend ja ka eputamise riistapuu.

Teid tunnistati kümme aastat tagasi aasta isaks. Kuidas on pingelisele tööle vaatamata jagunud teil aega kodu ja pere jaoks?

Jah, ma olen hoolitsenud selle eest, et lastel oleks kõik, mis vaja. Et nad saaksid õppida, eriala, kõrghariduse. Mõlemad lapsed on samuti arstid. Poeg on lülisamba kirurg ja tütar on onkoloog.
Mul on ka neli lapselast, aga veel ei tea, mis neist tuleb.
Tänu oma abikaasale, kes on ise kirurgi tütar ja mõistab, mida tähendavad öised valved haiglas, olen saanud mina erialaliselt areneda ja oma tööd teha.
Laste kasvatamisel on tähtis, et kui nad tõesti abi vajavad, pead nende kõrval olema, aga igasugune ninnu-nännu tuleb unustada.
Mul on hea, et lapselapsed tahavad ka trennis käia, mitte ei istu ainult ekraanide taga.
Häda on ainult selles, et keegi peab nad viima trenni ja ära tooma. Muidu läheks kolme bussiga sõites väga palju aega kaduma.

Miks valisite arstina uroloogia eriala?

Elu lihtsalt läks nii. Ma alustasin arstikarjääri Tartus onkoloogina. Uroloogia peale läksin juba 1980. aastate keskel ja üheksakümnendate alguses algas Eestis aktiivselt eesnäärme vähi ravi. Ma olin siis suhteliselt eesotsas tegutsemas ja praktiliselt viimased 30 aastat olen selles vallas ka tegutsenud.
Olete öelnud, et ei karda otsustada, küllap sellepärast on teid määratud ka mitmetesse juhtivatesse ametitesse.
Juhina ma olin alati valmis taanduma ja hakkama lihtsalt arstiks. Alati. Seepärast julgesin ka otsustada ja teha seda, mida ma õigeks pean. Mul on alati olnud tagasitee töötada arstina, teha lõikusi. See on andnud enesekindluse õigete asjade eest seista.

Nüüd olen jälle lihtsalt arst, uroloog. Olen viimastel aastatel pidanud palju ka juurde õppima, täiendma teadmisi mitmesugustest põletikulistest haigustest ja muudest asjadest, millega ma enne pole tegelenud.

Sellist mõtte ei ole, et paneks jalad seinale ja jääks nüüd koju?

Aga mis ma seal teen? Lihtsalt molutades või midagi lugedes ma läheksin lihtsalt lolliks. (Nerab.)
Ma pean end vormis hoidma ja eluga kursis olema. Tegelen lõikustega. Kogu aeg. Pikka pausi sees olla ei tohi. Kui sinu kõrvade vahe ja käed hakkavad töötama eri rütmis, siis ei tule midagi välja. Nad peavad töötama ühes rütmis, siis on ka normaalsed tulemused.

Kas kirurgiks peab sündima nagu muusikuks, või saab selleks ka ainult õppides?

Teatud tasemeni saad sa õppides ja harjutades, aga siis tuleb lagi vastu. Kui loodus pole andnud midagi, mis võimaldab tippu jõuda, siis jäädki keskmisele tasemele. Raske tööga jõuad ehk natuke paremaks kui harju keskmine. Aga mitte enam. Ka sinu hing peab olema selleks valmis. Kirurg on riskeerija. Igaühel ei pea närv vastu.
Teise inimese kude tuleb ainult teietada. Sa pead teda respekteerima ja austama, vastutasuks reageerib ta paranemisega. Vastasel juhul ei tule midagi välja.
Ja imelik oleks see, kui ma poleks õnnelik.

Hea arst ja kirurg saab hakkama igal ajal. Nõukogude ajal tehti samuti tööd, ehkki olud olid viletsamad kui praegu.

Jah, ma olin kunagi Eesti NSV noorim peaarst. (Naerab.)
Nõukaajal olime aastakümneid tagapool muust Euroopast. Meie instrumendid, meie õmblusmaterjalid, meie operatsioonilauad…aga samas, ega meie ravitulemused polnud ju nii palju kordi halvemad. Me pidime lihtsalt rohkem pingutama. Meile hakkas 90ndatel tulema mujal kasutusel olnud teisejärguline inventar ning jõudsime väga kiiresti siiski läänele järele. Pärast 2000. aastat me enam ei ostnud midagi kasutatut. Me ostsime sealt alates antud hetke kaasaegseimat asja.

Üks asi on sisseseade, kuid ka arsti suhe patsiendiga on muutunud.

Vahe on selles, et inimesed praegu osalevad üha rohkem oma ravi otsustamises. Me räägime variandid läbi ja inimene otsustab, mida ta tahab, võttes sellega endale ka vastutuse.

Inimesele öeldakse ka ausalt ära, mis tal viga on?

Kui ikka on juba näha, et pikka pidamist ei ole, tuleb seda öelda.
Aga arst hoiab end vahel natuke tagasi ka. Enne, kui midagi tõsist öelda, pead vaatama, millise inimsega on tegu. Ta võib veel kümme aastat elada, aga kui ta hakkab norutama või jooma, siis kustub ta ju varsti.
Tablettidega ei saa kõiki aidata. Aga kui peas õnnestub teha ümberlülitus, siis suudab inimene sageli kaua oma elu ise pikendada. Patsient aitab oma ravile tänapäeval palju rohkem kaasa kui varem. Meedik saab müüa ainult usaldust. Kui on usaldus, siis on ka tulemus. Olen öelnud oma patsientidele, et kui te mind ei usalda, siis palun vaadake endale raviarstiks mõni teine minu kolleeg.

Milles on asi, et praegu usaldavad inimesed rohkem soolapuhujaid ja Facebooki gruppe kui arste?
Jah, kunagi ei ole levinud massiliselt nii palju ebateadusi kui praegu. Sotsiaalvõrgustikus võib igaüks oma tõde levitada. Kui elu on keeruline, siis hakkabki ebatõde levima.
Võib-olla on viga ka selles, et meil on liiga hästi läinud. Esiteks on siis aega tegeleda pseudoprobleemidega ja teiseks kaob noortel vajadus tööd teha. Vanemad on nad ära kindlustanud. Kui pole vaja pingutada, siis sa ei tee ka palju…
Seda on näha ka haiglates, kus on tõsised probleemid valvete kindlustamisega. Nädalavahetusel ei taha inimesed tööle tulla. Oma aeg on igaühele juba kallim kui lisaraha. Ja haiglates ei suudeta nii palju personali leida, et kõik oleks kaetud. Niisiis on haigel inimesel lihtsam ka otsida internetist abi.

Saanud Tallinnalt teenetemärgi
• Ralf Allikvee on sündinud 29. mail 1952 Harjumaal.
• Ta on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna ja töötanud onkoloogiakirurgina mitmes Eesti haiglas.
• Allikvee on olnud Mustamäe haigla peaarst. Aastatel 2001-2021 oli ta Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse liige ja juhatuse esimees.
• Praegu töötab Confido erameditsiinikeskuses uroloogina.
• 2009. aastal sai ta Tallinna teenetemärgi ja 2012 aasta isa tiitli.