“Sa lähed õue ja sa ei näe endast kaugemale, kui üks meeter, sest on lumetorm. Kõik on lund täis ning sa ei saagi edasi liikuda. Kui astud ühe sammu edasi, vajud puusani lumme ning oledki meetri jagu lume sees ja üritad kuidagi edasi liikuda,” kirjeldas Arktika ekspeditsioonil osalenud EKA arhitektuuritudeng Saskia Krautman oma kogemusi.

Sel kevadel avanes noortel Eesti tudengitel erakordne võimalus minna Arktikasse polaarekspeditsioonile. Kilpisjärvi polaarjaam, kus noored viibisid, kuulub Helsingi ülikoolile. Jaamas viiakse läbi erinevaid uuringuid, aastaringselt toimuvad kliimavaatlused.

Ekstreemne ilm ja metsik loodus

Retke ajal oli kohapeal õhutemperatuur -3 ja -8 vahel, lumehanged olid kuni kaks meetrit kõrged ja tuuleiilid kuni 50 meetrit sekundis.

“Ma arvan, et ma võtangi kaasa endaga selle, kuidas üldse inimene suhestubki selliste ekstreemsete kohtadega ning mis juhtub siis, kui nii-öelda lükatakse sind tavaelust välja ja kuidas hakkama saada ja kuidas inimesed saavad hakkama sellistes kohtades,” ütles EKA arhitektuuritudeng Saskia Krautman.

“Ma  arvasin, et ma enam-vähem kujutan ette, kuhu ma lähen. Tegelikult lõppkokkuvõttes ei näinud üldse välja nii nagu ma arvasin. Me olime Põhja-Skandinaavias mägedes ja sealsed lumeolud ja tuuleolud olid hoopis teistsugused ja ma ei olnud kunagi varem sellist kogenud,” meenutas kursusekaaslane Artur Raik.

“Näiteks parasjagu oli seal teadlased, kes uurisid polaarrebaseid, sest kliima soojenemise tõttu punarebaste areaal suureneb ehk siis nad tungivad aina rohkem põhja, sest ilmad soojenevad. Polaarrebane ei suuda punarebasele vastu panna ning hakkab välja surema,” kirjeldas Raik.

Tartu Ülikooli bioloogia ja elustiku kaitse ja tehnoloogia tudeng Anel Neumann pidas kõige olulisemaks ekspeditsiooni osaks võimalust kohtuda põlisrahvaste esindajatega.

“Võimalus rääkida inimesega, kes päriselt kannab endas kaasas seda saami ajaloolist pärandit, pani minu enda elu kuidagi teistsugusesse konteksti ja samas ma hakkasin end ümbritsevat keskkonda või ajalugu kuidagi teistmoodi nägema ja hindama,” lisas Neumann, kes ei osanud enda sõnul oodatagi, et ekspeditsiooni käigus ka nii palju looduse avastamise võimalusi avaneb.

“Võimalus suuskadel ja räätsadel minna oma baasi keskkonnast hoopis kuhugi mujale, kuhugi päriselt arktika looduse keskele – ma arvan, et see andis meile kõigile kindlasti suurepärase ja ainulaadse kogemuse, mida kusagilt mujalt nii lihtsalt ei saa.”

Noored teadushuvilised pidid ekspeditsiooni ootama kaks aastat

Ekspeditsioonile saamine ei olnud lihtne – selleks tuli võita meremuuseumi korraldatud polaarviktoriin, kus küsimusi oli mitme vooru jagu. Ekspeditsioonile pääsemise nimel võistles omavahel 150 last. Parimad viidigi Arktikasse elumuutvale ekspeditsioonile.

“Koroona tõttu saime minna ekspeditsioonile kaks aastat hiljem. Viktoriin oli ju 28, jaanuar 2020, valisime viis võitjat välja ja minna saime alles nüüd sellel aastal. Sest et kõik oli ette valmistatud, põhjapõtradega läbi räägitud, kõik makstud-tehtud ja kaks päeva enne väljalendu pandi riik lukku,” meenutas Eesti Polaarklubi tegevjuhi Katrin Savomägi.

Savomägi hinnangul võib paljude ekspeditsioonil osalenud noorte seas näha “teadlaste materjali” ning esimeses grupis osalenutest on positiivne tulemus ette näidata, ent leppida tuleb ka asjaoluga, et noorte meel võib olla üsna muutlik.

“Samal ajal on ka väga tarkade inimestega see probleem, et nad võivad ju valida. Siin juba praegu on paljud neist muutnud ja vahetanud erialasid ja ülikoole.”